Plahvatusoht Kaukaasias

03.07.2009 | Andres Herkel | Välis, Euroopa

Kuhu oleme jõudnud? Aasta tagasi oli augustisõja algus olümpiamängude avapäeval šokk.

Venemaa oli seda pikalt provotseerinud, kuid keegi ei oodanud nii ränka rünnakut Georgia territooriumil, sealhulgas tsiviilobjektide pommitamist. Nüüd arutatakse, kas Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev suvatsevad USA presidendi Barack Obamaga kohtumise ajal või järel uue sõja valla päästa.

Selliseks oletuseks on hulk põhjusi. Esiteks toimuvad Põhja-Kaukaasias suured õppused, Vene väekontingent on koondunud. Eelmisel aastalgi oli see enne sõja algust nii. Teiseks ei ole Venemaa suutnud Georgia siseolukorda niipalju destabiliseerida, et vabaneda president Mihhail Saakašvilist. Järelikult võidakse kasutada otsustavamaid survevahendeid. Kolmandaks on kinnistunud seaduspära, et Venemaa alustab sõdu Kaukaasias suvel ning kui ühe sõjaga ei saavutata eesmärke, järgneb tingimata teine. Nii oli see Tšetšeenia puhulgi.

Sõja algamist on teiste seas ennustanud mitu arvestatavat Vene opositsioonilist analüütikut: Felgenhauer, Piontkovski ja Illarionov. Nende üks eesmärke võib olla Lääne hoiatamine, kuid ei saa öelda, et ennustus pole põhjendatud.

Olukorras, kus sõja algusest räägitakse nagu karikakramängus ("algab, ei alga ...") ja igaüks võib ennustusega eksida, võtaksin mina pigem selle seisukoha, et otsene sõjategevus praegu ei alga. Küll võib tekkida intsidente kontrolljoonel ja psühholoogiline sõda käib täie hooga nii Georgia kui tema toetajate vastu.

Nii näitab Venemaa Kaukaasias oma sõjalist jõudu ning püüab maailma veenda, et tegemist on tema mõjusfääriga. Sõja mittealustamist esitletakse justkui Putini suuremeelsust. Georgia riiki ja president Saakašvilit püütakse marginaliseerida, lääne riigijuhtidelt võetakse tahtmine Georgia juhtkonnaga suhteid hoida. Rootsi, mis välisminister Carl Bildti isikus on Venemaa rolli sõjas Georgia vastu teravalt kritiseerinud, sai nähvaka kohe, kui oli Euroopa Liidu juhtimise üle võtnud. Stockholm ei sobivat Medvedevile Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise paigaks.

Georgias sõdimise kõrval või asemel huvitab Venemaad gaasitoru teine ots - Türkmenistan ja Aserbaidžaan. Esimesega läks Gazpromil halvasti ja teine küsib päris kõrget hinda, kuid Venemaa tunneb, et seal on võimalik oma mõju laiendada. Näiteks otsustas Aserbaidžaan lähipäevil rakendada mittetulundusühingute suhtes samasuguseid piiranguid kui Venemaa, järelikult on tegemist Kremlile mõistetava võimustruktuuriga.

Georgia läänemeelne suund surutakse isolatsiooni, lootes veel, et see relvade abita ise kokku kukub.

Georgia tegelik rikkus on noor põlvkond, kes viimastel aastatel on jonnakalt püüdnud oma riiki ehitada. See eristab Georgiat mõnestki postkommunistlikust riigist ja seda pole väga lihtne ühelt rahvalt ära võtta.

Praegune sõjahirmu loomine õppustega Kaukaasias on muu hulgas selleks, et Lääne proaktiivsed meetmed eos maha suruda. Ja milline on Obama tegelik ettevalmistus enne Moskvasse minekut, on mõistatus.

KOMMENTEERI www.herkel.net

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Herkel, Gruusia, Georgia, sõda, Venemaa, Obama

Plahvatusoht Kaukaasias

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing