Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Erakonnaegoismiga kaugele ei sõida

01.07.2009 | Andres Herkel | Valimised, Seadusloome, Riik

Nädala jooksul on ilmunud silmapaistvad artiklid Kaarel Tarandilt ja Enn Soosaarelt. Nad osutavad praeguse erakonnademokraatia nõrkusele. Olen autorite paljude seisukohtadega nõus, mõne rõhuasetuse puhul tahaksin täiendada ja täpsustada.

Enn Soosaare väide, et parlamendierakonnad peavad tähtsaks parteipoliitilisi taktikalisi mänge, kuid unustavad kõrgemad ühishuvid, on minugi meelest pahatihti õige. Lisan niipalju, et need märgid on valusalt näha juba pikemat aega. See iseloomustas 2007. aasta valimistega võimule tulnud kolmikliidu valitsust, aga iseenesest joonistus üheplaaniline poliittehnoloogia välja tunduvalt varem. Näiteks 2007. aasta valimiste eel oli sellele pea võimatu vastu seista ja kui mõni poliitiline jõud oleks seda teinud, tähendanuks see ilmselt häältekaotust.

Isamaa ja Res Publica Liidu korraks välja hõigatud sõnum "õnn ei ole rahas" jäi nõrgaks ja krüptiliseks.

Minu meelest on just majanduskriisi tõttu tekkinud võimalus kitsalt poliittehnoloogilisest paradigmast välja tulla ning hakata olukorda riigis ja ühiskonnas üle pika aja kainelt hindama. Tõsi, me reageerime aeglaselt. Lõputuna paistva kärpemaratoni asemel tulnuks ja tuleks astuda märksa otsustavamaid samme.

Miks otsustusjulgust napib? Arvan, et enam pole niivõrd süüdi alasti poliittehnoloogilisus, kuivõrd soovmõtlemine, millest on raske jagu saada.

Kaarel Tarand seostab oma venna edu Euroopa Parlamendi valimistel erakonnademokraatia nõrkusega. See on valdav arusaam. Usun siiski, et kriis ei ähvarda erakonnademokraatiat, vaid pikalt vohanud erakondlikku egoismi. Erakonnademokraatia jääb püsima, aga erakonnaegoism oma senisel kujul ei ole jätkusuutlik.

Samal ajal pole võimalik, et üksikkandidaatide summaarne häältesaak ja edu riigikogu valimistel küüniks ligilähedale Indrek Tarandi eurovalimistel saavutatule. Nii Eestis kui Euroopa Parlamendis teevad poliitikat erakonnad.

Kohalikel valimistel võib pisut paraneda valimisliitude võimalus. Kui see nii läheb, näitab see minu meelest Eesti demokraatiamudeli tugevust, mitte erakonnademokraatia langust.

Tegelikult toetab erakonnademokraatia püsimist Kaarel Tarandki. Olen nõus, et erakondade sisedemokraatia jätab tihti soovida. Ideaalis võiksid just erakondade liikmed tipule meelde tuletada, et riigi pikaajaliste huvide silmaspidamine on palju tähtsam kui lühikeste jalgadega poliittehnoloogia.

Nagu Tarandit inspireeris mindki Jüri Adamsi Vikerkaares ilmunud ohuartikkel valimissüsteemi kergekäelise muutmise kohta. Eelmise sajandi majanduskriis näitas, et rahulolematus võib kergesti viia demokraatiamudeli ja valimissüsteemi revideerimiseni, sealt edasi juba autoritaarsete režiimide tekkeni. Ta hoiatab kinniste nimekirjade eest eurovalimistel ja Tallinna üheks valimisringkonnaks tegemise eest kohalikel valimistel. Paistab, et Adamsi sõnum on kohale jõudnud.

Kui varem on demokraatiakriisi kuulutajad asunud esimese asjana valimissüsteemi lammutama, siis nüüd ollakse ses suhtes palju alalhoidlikumad.

 

Vt Kaarel Tarandi "Erakonnademokraatia päästmiskatse", Sirp, 12. juuni, Enn Soosaare "Kolm mõtlemiskohta", Postimees, 15. juuni, Kaarel Tarandi "Ajutrust või orjamass?", Eesti Päevaleht, 17. juuni, Jüri Adamsi "Eesti valimissüsteemi kriis", Vikerkaar, 2009/4-5.

 

KOMMENTEERI: www.herkel.net

 

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Herkel, Tarand, poliitika

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing