Viirastused minevikust
20.06.2009 | Ene Ergma | Välis, Riik, Euroopa, Ajalugu
«Ükskord suvisel valgel ööl tulin sõbratari juurest. Tühjal tänaval seisis veoauto.
Küsisin endalt - mis see on? Auto oli täis kiilutud inimesi, kes seisid kastis nagu viirastused. Äkki hüppas sealt maha väike tüdruk ja hakkas jooksma. Nõukogude sõdurid tema järel. Esmalt kontsade klõbin mööda kõnniteed, pärast kirsade mürin ja siis vaikus. Muidugi püüdsid nad ta kinni. Ta ei karjunud. Need olid «nõukogude vennad», kes küüditasid «vabatahtlikult ühinenuid» mitte eriti kaugetesse kohtadesse, kas asumisele või mahalaskmisele.»
See on katkend maailmakuulsa ooperilaulja Galina Višnevskaja mälestusteraamatust. Toona neljateistkümneaastasele Višnevskajale, kes elas koos ohvitserist isaga Tartus, jäi see episood kogu eluks meelde. Kuigi siis, kui ta tühjal tänaval küüdiautot ja sealt põgeneda püüdnud tüdrukut nägi, ei jätnud see tema hinge teab kui sügavat jälge. Raamatu lugemise ajal ja hiljemgi olen mõelnud, mis sai sellest väikesest tüdrukust. Kas tema pisike, juba maaga tasa vajunud hauaküngas on kusagil Siberimaal või õnnestus tal siiski tagasi tulla Eestisse ja kas tal oli õnne elada Eesti iseseisvuse taastamiseni? Kahjuks jäävad vastused nendele küsimustele ilmselt saamata. Võiks küsida: miks pöördume mõtetes jälle nende kurbade, kaugete päevade juurde? Võib-olla on aeg öelda, et minevik on minevik ja neid inimesi enam tagasi ei too, ja nende kannatusi on võimatu korvata, ning elame meie parema tuleviku nimel? Veel ei ole aeg parandanud haavu, mis löödi eesti hinge aastakümneid tagasi. Ja kindlasti ei tohi me unustada tuhandete inimeste kannatusi, eriti ajal, mil meie suur naaber püüab ajalugu pidevalt oma vaatevinklist interpreteerida.
Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas tänavu 19. mail oma ukaasiga 28-liikmelise «tõekomisjoni», oma «tõe» kaitsmiseks. Selle «tõe» hulka kuulub ka arvamus, et Punaarmee tõi Eestile, Lätile ja Leedule vabaduse. Selle «tõe» kahtluse alla seadmine võib peatselt olla karistatav. Suurbritannia ajaloolane Norman Davies on kirjutanud: «Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukohta iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.»
Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni iket saab Balti riikide puhul pidada võidu ilminguks? Kas natside minemakihutajad ei unustanud ennast haakristist vabastatud maale, et seal ise edasi peremehetseda? Täna tundub sõna «okupatsiooniarmee» mõnele siin Eestimaal ja paljudele Venemaal solvavana, sest see armee ju lõi Eestist fašistid välja. Kuid kohe pärast sõda neljakümnendate aastate lõpus ja viiekümnendate algul olid arusaamad teised. Mu isa oli tuttav Rakveres Nõukogude armee lennuväe kapteniga, kes oli sümpaatne inimene ja kes tundis siirast huvi eestlaste elu vastu.
Minusugusele väikesele tüdrukutirtsule oli ta suur sõber ja ei oskagi öelda, kuidas me suhtlesime, sest mina ei osanud vene keelt ja tema mõistis väga vähe eesti keelt. Äkki ta kadus ja ei tulnud kunagi enam meie juurde. Minu küsimuse peale, miks onu meile enam külla ei tule, ei vastanud vanemad midagi. Alles aastaid hiljem sain teada, et see lennuväekapten viidi Eestist ära süüdistusega, et ta suhtleb liiga palju kohaliku elanikkonnaga.
Nii jagas NSV Liidu juhtkond vaikimisi Baltimaades inimesi okupantideks ja ikestatuteks. Nii on Moskva ise tunnistanud okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus. Kui nüüd tänasel Venemaal kõlavad süüdistused, et okupatsioonist rääkijad on ajaloo võltsijad, siis võltsivad süüdistajad iseenda minevikku. Ajalugu tuleb võltsijate eest kaitsta, selles on president Medvedevil õigus. See on ka põhjus, miks meie ei saa oma minevikku unustada.
Moskvas ülikoolis õppides lugesin ulmejuttu ajamasinast, mille abil soovis leiutaja saada teada tõe Teises maailmasõjas toimunu kohta. Loodud ajamasinat püüdsid hävitada nii need, kes olid sõjas võitjate poolel, kui ka need, kes kaotasid. Tõde oli valus nii ühele kui teisele.Eks ole kõigi riikide ajaloos sündmusi, mida nad parema meelega varjus hoiaksid. Ning on ka seda, mida tahetakse mäletada ja uskuda, hoolimata sellest, et faktid kõnelevad teist keelt.
Kuni meil on tegemist lähiajalooga, ei ole ühine arusaam ajaloost võimalik. Lähiajaloos toimunu üle saab arutleda see, kelle jaoks ei ole küsimus isiklik. Ma olen veendunud, et ka Eesti lähiajaloo kohta kirja pandus on kirjapanijate endi mõju sündmuste mäletamisele ja kirjeldamisele liiga suur. Küsides, kas on olemas üks ja ainuõige arusaam toimunust, on hea tuua paralleel Akira Kurosawa filmiga «Rashômon»: neli samades sündmustes osalenud inimest esitavad kõik oma versiooni toimunust. Kellel on õigus? Kõigil, ja mitte kellelgi.
Ajaloolased võivad mu seisukohta mitte jagada, kuid leian, et lähiajalugu on alati puudutatud sinu isiklikust maailmavaatest, sinu isiklikest läbielamistest ning selektiivne mälu on jõudnud selles teha omad korrektiivid. Seni aga, kuni ajalugu on uurimiseks liiga isiklik, tuleb kõik toimunu kirja panna. Ja võib-olla paljude aastate pärast tuleb Mart Laari või Küllo Arjakase lapselapselapselaps, kogub kirjapandu kokku, loeb ja analüüsib seda mitte enam osalisena, vaid distantsilt ja erapooletumana. Selles osas sarnaneb ajalugu tähtedega - mõlemaid on parem vaadata kaugelt. Kauges galaktikas plahvatav supernoova on võimas vaatepilt. Kui sama juhtuks aga siinsamas, meie kõrval, ei jääks meist kellestki midagi järele.
Euroopa ühise ajalookäsitluse tekkimist raskendab terminoloogiline probleem - mõistel «kommunism» on Lääne-Euroopa riikides hoopis teine tähendus kui endistes Nõukogude Liidu maades. Kommunistlikud parteid olid ka demokraatlikes riikides, nagu Itaalia, Prantsusmaa, Portugal, kuid seal olid need osa demokraatlikust mitmeparteilisest riigijuhtimise süsteemist ning ei omanud sellist rolli nagu Nõukogude Liidus. Lääne-Euroopa jaoks, keda kommunismi kuriteod ei puudutanud, seonduvad kommunistlikud ideed 60ndate romantilise värvinguga marksistlike noorteliikumistega ning kommunismi totalitaarse vormi allasuruvat ja kuritegelikku iseloomu on neile raske seletada. Raskeks teeb seletamise ka see, et kui natsismikuritegusid on palju uuritud, siis kommunismikuritegude kohta seda öelda ei saa. Kuid seletama peab.
Mis puutub Venemaaga ühise ajalookäsitluse võimalikkusesse, siis probleem tuleneb eelkõige sellest, et tänane Venemaa peab ainsaks suureks saavutuseks võitu Suures Isamaasõjas. Samas oleks neid saavutusi, millele ehitada riigi identiteet, teisigi, kas või kuvand Venemaast kui kosmoseriigist. Et identiteedi aluseks on valitud sõjalised saavutused, on paljuski mentaliteedi küsimus. Läbi ajaloo on kuulunud Vene mentaliteedi juurde ihalus vertikaalse võimu- ja käsusuhte järele ning soov, et otsused, ka inimest ja tema vabadust puudutavad, tehtaks kusagil kõrgemal. Intelligentsi osakaal Vene ühiskonnas ei ole seda kunagi piisaval määral tasakaalustada suutnud.
Kuid kas saame öelda, et Venemaa identiteet on rajatud valele? Vene inimeste jaoks on tegemist tõega, mida usub rahva enamus. Ja usub hoolimata sellest, et kannatasid ka inimesed Venemaal. Kui suurt vaeva nõudis Venemaalt ametlik tunnistamine, et Molotovi-Ribbentropi pakt eksisteeris! Kuid ma olen veendunud, et sellest ei tea senini suur osa Venemaa inimestest.
Lääne-Euroopas tehakse viga, kui arvatakse, et Venemaa on palju muutunud. Teistsugune riigikord ei tähenda veel muutust mentaliteedis. Praegune järjekindel liikumine üheparteilisuse suunas näitab, et oleks väga naiivne eeldada suhetes Venemaaga ühiseid demokraatlikke väärtusi. Kõige võimsam relv, mis Venemaal on, on riigitelevisioon, mis katab kogu riigi ja mis on keskvõimu kontrolli all. Ka selles osas, mis puudutab ajalugu. Eesti tegi vea, kui andis käest ära siinse venekeelse tele, sest tühiku täitsid Venemaa telekanalid. Saamata infot Eesti telekanalitest, võtab enamik venekeelsest elanikkonnast tõena seda, mida neile näitab PBK või RTR.
Mis on meie võimalused, et kaitsta ajalugu võltsijate eest? Kutsuda inimesi üles mõtlema, mõtlema ja veel kord mõtlema. Moskvas elades püüdsin sõpradele seletada, et Lenin oli samaväärne jõhker despoot nagu Stalin. Need vestlused lõppesid tihti tüliga, sest läksin nende mõistes justkui pühaku kallale. Aastate möödudes, juba perestroika aegadel, toimus minu vene sõprade hoiakutes järsk muutus Lenini rolli kohta ajaloos. Me peame rääkima, selgitama, kutsuma mõtlema.
Peamine koht, kus seda teha on vaja, ei ole Euroopas ega Venemaal, vaid Eestis. Me peame rääkima ja rääkima Eesti ajalugu just siinsetele inimestele. Omal ajal tehtud veaga, arvamusega, et integratsiooniks piisab keeleõppest, kaotasime siinsete venelaste hulgas palju Eesti toetajaid, kes meil vabanedes olid. Inimesi peab kutsuma dialoogile järjepidevalt. Sidusat ühiskonda ei looda ühe päevaga.
Ainult olles teineteise kõrval päev päeva järel, teineteisega rääkides jõutakse ühistele väärtustele. Me ei saa siduda siinseid venelasi kommunismi kuritegudega, nagu me ei seo sakslasi fašismiga. Venelased ei ole kuritegelik, vaid palju kannatanud rahvas, kellele on osaks saanud veelgi raskem saatus kui eestlastele - nad on kannatanud omaenda riigi käe läbi. Mineviku varjud tuleb jätta minevikku ja mitte kanda neid üle tänapäeva. Kuid minevikku ei tohi unustada. Samamoodi nagu hoiame mälus hoiatusena fakti Hitleri legitiimsest võimuletulekust, peame hoidma meeles ka okupatsiooni ja küüditamisi. Ainult nii võime hoida ära võimaluse selle kordumiseks.
Allikas: Postimees
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6