Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Vanematele lisahääle andmisest võidaks kogu ühiskond

12.06.2009 | Liisa-Ly Pakosta | Valimised, Pere, Noored, Haridus

Hiljuti käidi taas välja idee, et valimistel lapsevanematele lisahäälte andmine viiks ühiskonna rohkem tasakaalu. Andrei Hvostov pidas seda rahva püsimise aluseks, Tõnis Lukase arvates tõstab tasakaalupunkti selline nihutamine ühiskonna silmis ka hariduse väärtust.

Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt on hariduse edendamisest huvitatud peamiselt kuni 40-aastased. Mida vanemaks inimene saab, seda enam hakkab ta huvituma pensionisüstee­mist ja seda vähem erutab teda põhikoolikorraldus või laste­aiateenus.

Lasteaia- või kooliõpetaja­te käekäik läheb rohkem korda lapsevanematele ja jätab suhteliselt ükskõikseks lasteta pered.

Vanu inimesi ei huvita haridus

Elanikkonna vananedes ja laste arvu kahanedes on üha vähem neid ühiskonnaliikmeid, kes peavad kooli ja õpetajaid väga tähtsaks. Enamuse selline võim vähemuse üle on lühinägelik, eriti olukorras, kus vähemus on kunstlikult tekitatud. Kunstlikult selles mõttes, et valimisõigus on küll igal inimesel, aga inimeste hulka ei loeta alla 18-aastaseid lapsi. Muide, suhteliselt hiljuti ei peetud ka naisi inimesteks - Eestis on naistel valimis­õigus olnud vaid 91 aastat.

Mitmed pedagoogid on aeg-ajalt unistanud ajast, mil isegi Tootsid õpetajatele kui vaieldamatutele autoriteetidele alt üles vaatasid. Samal ajal olid lapsed ühiskonnas väärtus.

Lastetutel oli vanaduspõlve kindlustamine vaevarikas ning ühiskondlik positsioon nõrk. Olgugi tulevase tööjõu või pensionisambana (jätmata kõrvale ürgset rõõmu järeltulijate üle), olid lapsed elu plusspoolel. Lapsed olid rikkus, sotsiaalne väärtus, auasi, staatusesümbol, kindel märk turvalisest tulevikust ja kindlustatud vanaduspõlvest.

Bismarcki pensionireform

Kui sul lapsi polnud, pidid juba varakult välja vaatama mõne lahke sugulase, kelle reheahju taha ennast vanaduspäevi veetma pakkuda. Täitsa loomulik, et sellises olukorras olid õpetajad au sees - nende tähtsast suunamisest sõltus, mis kapitaliga „pensionisammas" suureks kasvas.

Juhtus aga nii, et vanaduspõlve kindlustamise süsteem tehti ümber - pärast Bismarcki pensionireformi hakkas eakate hea põli sõltuma hoo­piski palgasummast, mis noorena tee­nida suudeti. Laste olemasolu kao­tas sestpeale kiiresti tähtsust.

Lapsed on ühiskonnast välja tõrjutud

Prae­guseks tähendab laste olemasolu peres materiaalselt kehvemat olukorda, sotsiaalselt madalamat positsiooni ning vanaduspõlve perspektiiv on suisa vastupidine - mida rohkem lapsi, seda väiksem võimalus palgatööks ja seda tillukesem tuleb pensioniraha. Laste ja sellest tulenevalt ka lastega tegelejate positsioon ühiskonnas muutus samuti vastupidiseks - ema-isa silmaterad on lapsed muidugi eda­si, aga ühiskonnast on nad sisuliselt välja tõrjutud. Ei pääsenud devalveerimisest ka õpetajaamet - väheväärtuslike laste õpetamine väljendub ühiskondlikul hinnanguskaalal keskmise palgana vaid parimatel juhtudel.

Laste ja lapsevanemate silmis on õpetajad endiselt Väga Tähtsa Töö Tegijad, kuid kes meiesugust vähemust kuulab?! Alaealised pole mingi­gi elektoraat ja kõik eelarvekärped nii Tallinna linnas kui ka Eesti riigis on alanud lastega peredest, lasteaedadest, koolidest.

Elagu noor Eesti!

Lahendus oleks mitte ainult õpetaja­ameti taasväärtustamiseks vajalik, vaid ka rahva püsimise seisukohast ülioluline tasakaalu loomine poliitilises süsteemis. Üks laps on üks ini­mene ja valimistel on olulised kõik. Nii liiguks ühiskond normaalse tasakaalupunkti poole ja tõuseks nii laste, lapsi õpetavate inimeste kui ka lastega perede olulisus ühiskonnas. Kellel on hääl, sellel on võimu ja lugu­peetust, tema ees kummarduvad poliitikud ja temaga arvestab kogu ühiskond.

Last inimeseks pidades oleks tasakaalu veidi rohkem ning nii võidaksid elu mõlemad otsad, sest vajavad ju lapsed ja eakad ühtemoodi sotsiaal­selt turvalist elukeskkonda.

 

Allikas: Õpetajate Leht

Märksõnad

Pakosta, lisahääl, lapsevanem, laps

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing