Intervjuu: Tunne Kelam: valimiste tähelepanu koondus protestile
12.06.2009 | Jüri Pino | Valimised, Euroopa
Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam leiab, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.
Kas need europarlamendi valimised olid protestivalimised?
Valimised pakuvad kodanikele kõige normaalsema võimaluse ja õiguse protestiks. Eestis avaldus see protest erakordse jõuga eelkõige nn suletud erakonnanimekirjade vastu, mis välistavad valija võimaluse toetada konkreetset kandidaati. Olen järjekindlalt pooldanud avatud nimekirju ning sügavalt veendunud, et Eesti suuremad erakonnad tegid ränga vea, ignoreerides kodanike selget vastuseisu suletud nimekirjadele.
Ma ei tea, kas keegi üldse võttis vaevaks teha sel teemal mingit arvamusküsitlust. Meenutan, et esimeste europarlamendi valimiste eel (2004) võitlesid tookordsed Isamaaliit ja Res Publica välja avatud nimekirjad. Paar aastat hiljem taastasid Keskerakond ja Reformierakond seadusemuudatusega kinnised erakonnanimekirjad.
IRLi volikogu kohustas mais 2008 IRLi fraktsiooni riigikogus algatama eelnõu lahtiste nimekirjade taastamiseks, mis anti sisse, kuid jäi seisma suuremate erakondade toetuse puudumise tõttu. Minu arvates tekitas just hoolimatus suurema osa kodanike tahte suhtes hiiglasliku protestipotentsiaali, mis kanaliseerus üksikkandidaat Tarandi isikus.
Sellise protesti mastaapi ei osanud keegi ette näha - tulemust, kus üksikkandidaat pälvib kaks mandaati ehk saab samapalju hääli kui võitnud erakond. Moraal on selge - kui erakonnad osutusid skandaalselt tundetuiks, lausa ülbeteks kodanike arvamuse suhtes, siis provotseeris see valijaid neile õppetundi andma.
Õppetunni teine külg on aga nukram - tähelepanu koondus protestile, mitte sisule. Mitte sellele, mida tehakse europarlamendis nende kuue kohaga. Indrek Tarand ise keskendus protestile, mitte positiivsele programmile. Teisisõnu, võimas protest kodumaal ei kanaliseeru kuidagi Euroopas, ei tekita seal isegi pinnavirvendust. See jääb Eesti siseasjaks. Üksikkandidaat jääb üksikuks saadikuks ka Euroopas.
Teine protest, millega pandi tuhanded täiendavad valijad liikuma, oli eurovalimiste ärakasutamine siseriikliku opositsiooni kunstliku õhutamisega Keskerakonna poolt. See oli suunatud peaministri vastu ning sel polnud sisuliselt midagi tegemist Euroopa teemadega ega isikute kvaliteediga, kes meid seal peaksid esindama.
Kui suur on ikkagi võimalus Euroopas Eesti asja ajada?
Esiteks ei saa neid kaht - Euroopat ja Eestit - vastandada. Euroopa ühised «asjad» on suuremas osas ka Eesti asjad ja huvid. Euroopa Liit on ühistel väärtustel ja majandushuvidel põhinev ühendus, mille ideoloogiaks on solidaarsus. Muidugi on tegelikus elus liikmesriikide huvide vahel erinevusi, sel juhul kaitsevad vastava riigi europarlamendi liikmed enamasti omaenda riigi huve, tõustes kõrgemale erakondlikest huvidest.
Kuid Euroopa Parlament on samas täiesti ainulaadne foorum Eesti asja ajamiseks ja tutvustamiseks, kuivõrd Eesti esindajail on kasutada neli päeva nädalas maailma suurim demokraatlik esinduskogu rohkem kui 700 poliitikuga 27 riigist, kellele Eestit ning Eesti asja tutvustada ja poolehoidu võita. Europarlamendi liikmete kaudu on kõige tõhusam viis mõjutada vastavaid valitsusi Eestile soodsalt.
Juba Eesti kandidaadiajal olid europarlamendi kolleegid meie jaoks tõhus tugi, kes osutasid meie seisukohtadele kõige enam mõistmist ja enamikul juhtudel toetasid neid. Eesti järjepidev tutvustamine, Eestile hea nime ja usaldusväärsuse saavutamine on tegevus, mis kunagi ei lõpe. See on kõigi meie kodanike ühine ülesanne.
On selline telepilt olemas, kus te tühjale europarlamendi saalile kõnelete...
Suhteliselt tühjad saalid on tavaline osa tänapäeva demokraatiast.
Kui näete telepildis Eesti saadikut tühjana tunduvas saalis kõnet pidamas, siis ei ole kindlasti tegemist Eesti vähese tähtsusega või meie boikoteerimisega. Tühi saal ei peegelda tingimata arutatava teema tähtsust või parlamendiliikmete huvi puudust.
Asi on selles, et vastavad teemad on enne läbi arutatud parlamendi komisjonides ja poliitilistes fraktsioonides, kes siis saadavad oma esindajad istungisaali kõnesid pidama. Teised fraktsiooni liikmed, kes esinejate seisukohad on eelnevalt heaks kiitnud ja kellesse antud küsimus erialaliselt ei puutu, tegelevad kahekümne muu ülesandega (samas sageli jälgides kõnesid oma büroos ekraanilt) ning tulevad täies koosseisus saali siis, kui arutatud küsimused pannakse hääletusele.
Hääletustest osavõtu üle peavad fraktsioonid väga ranget arvestust. Kuid ei tohi unustada, et isegi suhteliselt tühjas saalis viibib täisistungite puhul alati Euroopa nn valitsuse ehk Komisjoni liige, samuti eesistuva riigi minister, kellele parlamendiliikmed oma kõned adresseerivad ja kellelt reageeringut ootavad.
Tähtis on see, et kõneleja saab oma seisukoha esitada otse teiste Euroopa institutsioonide kõige kõrgemale tasandile ning seega nende institutsioonide tegevust mõjutada. Kuid on sageli olukordi, kus istungisaal on täis. Kõik oleneb teemast. Näiteks oli saal täis ka siis, kui mais 2007 minu algatusel arutati olukorda Eestis pärast aprillimässu.
Allikas: Õhtuleht
Märksõnad
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6