Maksutõus pikendab kriisi!

30.05.2009 | Taavi Veskimägi | Rahandus, Majandus

Vaesust ei ole võimalik ümber jagada ja ainuke mõistlik käitumisviis kriisis on seada suu sekki mööda. Üle võimaluste elamine lõpeb pankrotiga. Kui üldine heaolu kukub 2010. aastaks 2005.-2006. aasta elatustaseme kanti, siis ei saa riik poole rohkem kulutada.

See pole võimalik ilma praegustelt töötajatelt nende töövilja enam ära korjates või võla kaudu kõrgema maksukoormuse panemises tulevastele põlvedele. Lõpuks tuleb meil või meie lastel maksta kinni lisaks isiklikele võetud kohustustele ka riigi võlad. Seega ei ole võimalik tulevikule mõeldes ignoreerida riigi olukorra suhtes ebaadekvaatset kulupoliitikat.

Riik tõmmaku kokku

Kuidas saab näiteks rääkida maksude tõstmisest olukorrast, kus reedel statistikaameti poolt avalikustatud töötleva tööstuse toodangu number näitas järjekordselt tugevat 36protsendilist langust võrreldes eelmise aasta aprilliga, viies meid tagasi 2003. aasta tasemele. Eksport vähenes võrreldes eelmise aasta aprilliga ligi 40% ja siseturul toimus umbes 30% kukkumine.

Eelarvepoliitika peab aitama kaasa majanduse kohandumisele. Eelarve peab aastail 2009-2011 mahtuma 3% eelarvepuudujäägi piiresse. Seda ei saa saavutada aga tulude suurendamisega. Eelarve tasakaalustamine maksude ja vara müügi abil lükkab majanduse taastumist veelgi edasi. Majanduse kohandumisele aitab kaasa mitte tulude suurendamine, vaid kulude vähendamine. Kui tööjõu ühikukulu kasvas aastatel 2000-2008 ca 80%, siis peavad tööjõukulud tulema ca 35% alla, et Eesti muutuks jälle kapitalile magusaks. Kui maksukoormust tõsta, peavad inimesed leppima aga veelgi suuremate palgakärbetega, et aidata ettevõtetel kohanduda uute majandusoludega ja kõrgema maksukoormusega. Lisaks loomulikult ostujõu vähenemine kõrgemate maksude tõttu. See pole aus. Riik peab ise suutma ennast tagasi suruda praeguselt umbes 45% tasemeliselt riigieelarve mahult 35% tasemele SKPst. See tähendab lähiaastatel kulude vähendamist ca 10% ulatuses SKPst.

Ühekordsete tuludega jooksvaid kulusid finantseerides, kus tulude ja kulude vahe ainult kasvab, ei ole samuti lahendus. Iga vara saab müüa ainult ühe korra. Tulud kaovad, kulud aga jäävad. Me ei saa Eesti riiki juhtida selliselt, et 31. detsembril 2010 lõpeb maailm. Peame ajama poliitikat, mis võimaldab ka aastal 2011 ja edaspidi koostada eelarveid, kus soovid ja võimalused on tasakaalus. Seega 1/3 madalama elatustaseme juures ei ole võimalik mingi muu nipiga jätkusuutlikku ja majandusarengut toetavat eelarvepositsiooni saavutada kui ainult kulude kärpimise abil.

Mitte tulu, vaid kärpeid

Jälgin kasvava murega arutelusid kärpeplaanide üle, sest lähemal vaatlusel ei ole need üldse kärpeplaanid, vaid hoopis eelarvetulude suurendamise plaanid. Uute maksude, maksete, omanditulu ja vara müük ei ole eelarvekulude kärpimine. Räägime asjadest õigete nimedega, pigem on tegemist koormiste eelarvega. Eelarve planeerimine käib tagurpidi loogikaga - kulud on paigas, seega otsitakse meeleheitlikult nende finantseerimiseks vajalikke tulusid. Ja mõistlikke otsuseid ei saagi enne teha, kui ei lõpetata jäika raiumist, et ühte või teist kulu ei saa kärpida. Eesti riigieelarvest peaaegu 50% on sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulud, sealt kulutusi tagasi tõmbamata ja neid süsteeme põhimõtteliselt reformimata läheme tõesti riigina piltlikult öeldes pankrotti. On täiesti vastutustundetu blokeerida jäigalt lühiajalise võimaliku poliitilise kasu nimel sisulised arutelud suure osa riigieelarve kulude üle. Ainult siis, kui kärpida sotsiaalkaitse- ja tervishoiukulusid 10-15%, on võimalik saavutada vastutustundlik eelarvepositsioon.

Välistamine ei pruugi tuua õnne ka nende õuele, kes proovivad seista jäigalt ühe või teise valijarühma huvide eest, kaitstes teatud «märke». Eesti inimesed on piisavalt ratsionaalsed ja tulevikku vaatavad, tuginedes sajanditepikkusele kogemusele, teades, et parema tuleviku nimel ei saa seemnevilja salvest ära süüa. Ei ole sugugi kindel, et neid, kes tahavad parema tuleviku nimel praegu mõistlikke otsuseid, on vähem kui neid, kes tahavad ükskõik millise hinnaga kogutud kroone kohe peo peale saada. Kriisiolukorras ei pruugi Eesti poliitikas viimasel kümnendil viljeldud märgipõhise poliitika doktriin enam töötada. Pigem ootavad valijad tervet mõistust kui jäika kapseldumist.

Tänased positsioonid võivad tähendada ka loomulikult lihtsalt erinevat olukorra tunnetust. Nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. Näiteks kui oodata Eestis järgmisel kümnendil seitsmeprotsendist keskmist majanduskasvu kiirelt vananeva rahvastiku tingimustes, samal ajal kui kasvava tööealise elanikkonnaga USAs räägitakse jätkusuutlikust kasvust 2% ringis, siis ei saagi kvaliteetseid otsuseid langetada. Kriisist väljumine algab alati hetkeolukorra ja tulevikuperspektiivide adekvaatsest hindamisest.

Maksutõus pikendab kriisi!

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing