Valusate otsusteta ootab meid tume tulevik

27.05.2009 | Taavi Veskimägi | Rahandus

Ilma sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulusid aastail 2009-2010 läbivalt umbes 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada, kirjutab riigikogu liige Taavi Veskimägi (IRL).

Eesti eelarvepoliitika on olnud alalhoidlik nii soovide-võimaluste tasakaalu silmas pidades kui riigieelarve kaudu ümberjaotatava raha hulka arvestades. Alates 2000. aastast kuni 2008. aastani on olnud eelarves tulud-kulud vähemalt tasakaalus ning riigieelarve kulude maht on kõikunud 30-35 protsendi vahel SKTst. See on olnud majandus- ja rahanduspoliitikat toetav ning väikesele ja suhteliselt vaesele, kuid heaolukasvunäljasele riigile sobilik poliitika.

Riigi eesmärk peab olema praeguses kriisis jätkuvalt hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus. Lahendus selleks ei peitu aga mitte maksude tõstmises, rääkimata ühekordsest riigivara müügist, vaid ikka ja ainult kulude kärpimises. Kui meie ühise töövilja väärtus SKT põhiselt kukub tagasi 2006. aastasse, ligi 205 miljardi krooni tasemele, siis tuleb ka riigi kulud suruda tagasi samadesse raamidesse. 2009. aasta esialgne riigieelarve kulude maht oli aga 98,5 miljardit võrreldes 2006. aasta 66,6 miljardi krooniga. Sama suure loodud lisandväärtuse juures ei ole võimalik 1/3 võrra rohkem kulutada.

Eesti tegi aastatel 2006-2009 klassikalise vea, headel aegadel lasi kuludel kasvada tasemele, mida kehvematel aegadel, rääkimata kriisiolukorrast, finantseerida ei suudeta.

Drastiliseks muudab meie jaoks olukorra 2008. aasta eelarve osaliselt ja 2009. aasta eelarve täiesti valedel alustel koostamine. Padari esitatud 2009. aasta eelarve koostamise aluseks olnud SKT prognoos oli 282,9 miljardit krooni, positiivse stsenaariumi korral jõuame reaalsuses 2009. aasta SKTga aga 200-205 miljardi krooni tasemele. Tehtud viga oleks viinud riigieelarve 98,5 miljardi kroonise kulumahu planeeritud ligi 35 protsendi SKT taseme juurest hoobilt ainult veidi alla 50 protsendi ümberjaotamisele SKTst. Lisaks tuleb võtta arvesse juba 2008. aasta negatiivne eelarvepositsioon, kus riigi kulud ületasid tulusid üle viie miljardi krooni. Nii saamegi kokku praeguse probleemi põhjuse, kus riigi kulutase analoogselt paljude leibkondadega ei vasta suutlikkusele tulusid teenida.

Valitsuse prognoositud 98 miljardi asemel laekub eelarve tulusid 2009. aastal ilmselt umbes 77 miljardit ehk ligi 21 miljardit tuleb riigieelarvet tõmmata koomale, kui tahta saavutada tasakaalus eelarvepositsioon. Esimese lisaeelarve maht koos II samba maksete peatamisega tasakaalustab positsiooni umbes kaheksa miljardit, järelikult veel ligi seitse miljardit tuleb 2009. aastal riigieelarvet vähendada eesmärgiga jääda vähemalt kolme protsendi eelarvedefitsiidi piiresse. Võttes eelduseks ka teiste valitsussektori osiste paarimiljardilist defitsiiti.

Senine kogemus on näidanud, et praegused maksud ja maksumäärad on taganud piisava maksubaasi saavutamaks tasakaalus või väikese ülejäägiga riigieelarve positsiooni kuni 35 protsendi eelarve osakaalu juures SKTsse. Suurem kulude osakaal peab tähendama kas reservide kasutusele võtmist, kõrgemat maksukoormust või kasvavat riigivõlga. Ükski neist ei ole lahendus.

Esiteks, reserve oli meil märtsi lõpuks alles jäänud umbes 11 miljardi eest. 2009. aasta oodatav tulude-kulude vahe on praegu (pärast esimest lisaeelarvet) vähemalt 14 miljardit krooni ja seega ei kataks reservid isegi tänavust potentsiaalset defitsiiti.

Teiseks, makse tõsta või uusi lisada on täiesti ebaõiglane tingimustes, kus inimeste sissetulekud on oluliselt kukkunud. Samuti peame muutma ennast värskele kapitalile atraktiivsemaks. Baltikum on kapitalile niigi ebaatraktiivne ja reeglina ei olda valmis siia n-ö letitingimustel sisenema, vaja on teha keskkond kapitalile tehingupõhiselt magusamaks. Maksukoormuse tõus peletab kapitali veelgi eemale. Ja lõpuks võivad olla meil sajaprotsendilised maksumäärad, kuid kui maksubaasi ei ole, siis sada korda null on ikka null.

Kolmandaks, võlg ei saa olla lahendus kiirelt vananeva rahvastiku valguses, mis niigi lisaks praegusele kriisile tähendab pikaajaliselt kasvavat survet riigi rahandusele.

Jätkuvalt tuleb kõik poliitikad allutada euroalaga liitumise saavutamiseks. Samas olen kahtlev, kas tänaste Pauluste, kes veel mõni aeg tagasi kõnelesid Saulustena, vigade tõttu Eestil euroga sama kursiga lähiajal liituda õnnestub. Riskid ebaõnnestuda on väga kõrged ja ka selliseks olukorraks peab olema olemas tagavaraplaan.

Kuid juba praegu võib öelda, et protsess euro eesmärgi saavutamiseks on iseenesest oluline ja võimaldanud langetada mõistlikumaid poliitilisi otsuseid, kui suure tõenäosusega muidu oleks olnud võimalik. Ma ei taha kujutada ette Eesti eelarvepoliitikat ilma euro eesmärgi ja sealt lähtuvate Maastrichti kriteeriumi raamideta. Oleksime sama läbi kui Läti raha.

Kuni kolmeprotsendise defitsiidi ja kuni 35-protsendise riigieelarve mahu poliitika SKTst peab jätkuma nii euroga kui eurota! Nende eesmärkide saavutamiseks on uues võimuleppes, kes iganes selle sõlmivad, oluline pidada kinni kolmest kulupoliitika põhimõttest.

Esiteks. Lahendus on kulude vähendamise, mitte tulude suurendamise poliitika. Kulud peavad tulema majandustsükli loogikas tagasi 35 protsendi tasemele SKTst. Võttes arvesse kohandumise keerukust, võime lubada endale 2009-2010 kuni kolm protsenti defitsiiti, mis tähendab riigieelarve kululagesid 2009. aastaks 84 miljardit ja 2010. aastaks 77 miljardit krooni.

Teiseks. Kulusid saab viia pikaajaliselt alla ainult peaaegu 50 protsendini eelarvest ulatuvate sotsiaalkaitse ja tervishoiu kulude kärpimisega. Ilma neid kulusid läbivalt 2009-2010 ligi 15 protsenti vähendamata ei ole võimalik riigi tulusid ja kulusid tasakaalustada.

Kolmandaks. 2010. aasta eelarvest on puudu ligi 20 miljardit 2009. aasta kehtiva eelarvega võrreldes. 2010, 2011 lõhe tulude ja kulude vahel, lähtudes tänasest kulubaasist, kasvab 15-20 protsendi vahele SKTst, ilma põhimõtteliste muutusteta tervishoius, hariduses, riigi toetuste poliitikas, administratiivkorralduses, pensionides ei ole võimalik tulla kriisist välja talutava riigivõlaga. Erasektori 110-protsendist võlga ja rahvastiku vananemist arvestades on vastuvõetav riigivõla tase Eestile kriisi lõppedes mitte üle 15 protsendi.

Valusate otsusteta ootab meid tume tulevik

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing