Enam Eestit Euroopasse ja Euroopat Eestisse

20.05.2009 | Tunne Kelam | Valimised, Euroopa

Oleme olnud viis aastat Euroopa Liidu liikmed. Noor-eestlase Gustav Suitsu 104 aastat tagasi sõnastatud südikas siht "olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks" on realiseerunud. Veel kahekümne aasta eest oli Eesti Nõukogude Liidu provints, kus Euroopa elatustasemest ja vabadusest võidi vaid unistada.

Mõlema saavutamine näis aastal 1989 üpris ebareaalsena. Maailma areenil oli Eesti määratletud Moskva kaudu, kelle otsesesse alluvusse meid klassifitseeriti ja kelle otsustest sõltus Eesti saatus; kelle alluvuses eestlased olid jäämas vähemusse oma kodumaal. Ja kas meenub, et kakskümmend aastat tagasi oli nõukogude majanduse kriis jõudmas tippu.

Puudu oli kõigest. Tallinna elanikud "kodustasid" soomlasi, kes tõid kaasa ihaldatud tarbekaupa alates kohvist ja lõpetades kodumasinatega. Rahva vara ärastamine ainupartei poolt ning riigi täielik kontroll inimeste ja majandustegevuse üle viis maailma loodusvaradelt rikkaima riigi pankrotti. Selle pankrotiga võrreldes on praegune majandussurutis kui pinnalainetus.

2009. aasta mais võime kõnelda imest, millest on saanud tegelikkus. Eesti on nagu nõiaväel vahetanud kahekümne aasta jooksul oma strateegilist asendit. Nõukogude impeeriumi militariseeritud lääneprovintsist on saanud Euroopa ühenduse kirdepoolne liikmesriik. Minu arvates põhineb meie edulugu suuresti sisemisel identiteeditunnetusel. Okupatsiooniaja ängistavate aastakümnete vältel määratlesid eestlased end jätkuvalt - vaikselt, aga veenvalt - osana Euroopast. Osana ühtsest Euroopa kultuuripärandist ja väärtustesüsteemist.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik seadis Euroopasse naasmise riigi peasihiks. Tegelikult kujunes selle Gustav Suitsu eesmärgi ümber hämmastav rahvuslik üksmeel, mida ei kõigutanud valitsuste vahetumine.

Veenev järjepidevus Euroopa Liitu jõudmise ettevalmistamisel osutus Eesti trumbiks. Liikmesriigi seisundi saavutamine võrdus meie jaoks majandusliku, poliitilise ja riigikultuuri küpsuseksamiga. Selle eksami tulemuse kinnitasid Eesti kodanikud aastal 2003 kahe kolmandiku häälteenamusega. Euroopa Liitu astumisega kaasnes ime ainelises heaolus. Eesti ajalugu ei tunne teist nii hoogsa ainelise elujärje tõusu perioodi kui aastad 2003-2007.

Viis aastat Euroopa Liidus näib olevat asendanud aatelise unistuse pragmaatilisuse ja koguni ükskõiksusega. Paljudele meist tundub Euroopa kaugena.

Ometi on paari aastaga toimunud suur muutus - Brüsselis ja mujal Euroopas tehtud otsused pole Eesti jaoks enam välissuhted. Need on saanud osaks Eesti sisepoliitikast, millel on otsene mõju meie elule, samal ajal kui välissuhted puudutavad meie vahekorda näiteks Venemaa, Hiina või USAga.

ELi otsuseid ei tehta üle meie pea, vaid oleme esimest korda oma ajaloos võrdväärsed kaasotsustajad. Ja kasusaajad. ELi ühiskassasse makstud iga krooni eest saame sealt kolm vastu.

Neid miljardeid lisakroone näeme teedeehituses, keskkonna puhastamises, põllumajandus- ja ettevõtlustoetustes, veepuhastusseadmetes, spordirajatistes ... Praktilise eestlase jaoks peaks ELi liikmeks oleku mõte olema väga selgelt positiivne, kuivõrd see väljendub konkreetselt tõukefondide ja ühtekuuluvusfondi massiivsetes summades.

Mis oleks aga siis, kui majanduskriisis Eesti ei oleks osa Euroopa Liidust? Riiklik pankrot ja ootamatu ülisuur tööpuudus, nagu see juhtus Islandil? Jah, Eesti majandussurutis ja kasvav tööpuudus on tõsised, aga meie olukord oleks võinud olla hullem.

Praegu on meil võimalus kasutada Euroopa tõukefondide raha, et toetada raskustes ettevõtteid, jätkata investeerimist ebavõrdses olukorras olevaisse piirkondadesse, panustada haridusprogrammidesse, mis võimaldavad ümberõpet.

See kõik rajab eeldused uute töökohtade loomiseks ja majanduse stabiliseerimiseks. Rääkimata sellest, et kuulume ühisesse majanduspiirkonda. Kõik see on päästnud meid palju halvemast. Praegu on küsimus selles, kuidas kasutada tekkinud raskusi, et teha positiivne panus tulevikku, et toetada uuenduslikke lahendusi ja võimalikult kiirelt liituda eurotsooniga.

Kõigi lahenduste alustala on aga Eesti riigieelarve tasakaalus hoidmine. Sellel põhinevad Eesti majanduse ja rahanduse usaldusväärsus ning taastumisvõime; sellest saab alguse uute töökohtade loomine.

Tööpuudus on tänapäeva ühiskonna suurim sotsiaalne ebavõrdsus. Eestis on esimene prioriteet meie elanike töökohtade säilitamine ja uute töövõimaluste loomine. Selles valdkonnas kuulusid Euroopa Parlamendi viimaste algatuste hulka ettepanekud ELi viiemiljardilise abipaketi paindlikumaks ja kiiremaks kasutamiseks, mis hõlmab abi maaelule ja energeetikaprojektidele.

Teiseks otsustas Euroopa Parlament oma viimasel täiskogul lihtsustada kriisiolukorras globaliseerumisega kohanemise Euroopa fondist raha saamist. See raha on otseselt mõeldud töötajate toetamiseks, st uute töökohtade loomiseks ja koolitusvõimaluste arendamiseks.

Euroopa Parlamendi uus koosseis alustab juba suve lõpul ELi järgmise aasta eelarve arutelu. Pole kahtlust, et peamiseks eesmärgiks saab nende programmide ja eelarveridade tugevdamine, mis konkreetselt aitavad ühelt poolt majandussurutise all enim kannatavaid ELi kodanikke, teiselt poolt ettevõtlust, eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid ümberstruktureerimisel ning uute töökohtade loomisel.

Juunis valitav Euroopa Parlament hakkab juba sügisel ette valmistama oma versiooni uuest finantsperspektiivist, mis algab pärast aastat 2013. On ülimalt oluline, et Eesti saadikud selleks valmistuksid ja selles aktiivselt osaleksid.

Olles olnud 2004-2005 parlamendi finantsperspektiivi ajutise komisjoni liige, võin kinnitada, kuidas parlamendiliikmed kujundasid esimest korda ajaloos 2005. aasta sügiseks Euroopa Parlamendi iseseisva kava ELi rahastamise kohta. See kava arvestas kõige konkreetsemalt uute liikmesriikide vajadusi.

Parlamendi paljud ettepanekud leidsid läbirääkimistel valitsustega arvestamist. Omades juba kogemusi, ei tohi Eesti esindajad jääda passiivsesse rolli. Majandussurutise kestmise olukorras on tähtis, et Euroopa tulevased rahastusskeemid ja fondid kohandatakse kiiremaks ja tõhusamaks reageerimiseks kriisile. Eesti esindajate võimalus ja kohus Euroopa Parlamendis on seista selle eest, et saavutatud lisavahendeist saaks oma õiglase osa meie riik. Nende vahendite siseriiklik kasutamine on juba meie valitsuse mure.

Masust tekkinud probleemidele on ülimalt õigeaegselt appi saabumas veel üks abilaev, mis kannab nime Läänemere strateegia. See oli Euroopa Parlamendi liikmete, sealhulgas Balti riikide saadikute ühine algatus, mille parlament võttis vastu kahe ja poole aasta eest.

Nüüdseks on see algatus jõudmas rakendamisjärku, millele stardipaugu annab Rootsi juulis algav eesistumine. Läänemere strateegias nähakse Euroopa Liidu esimest makroregionaalse koostöö projekti, mille kaugem eesmärk on kujundada Taanist Eestini ulatuv piirkond Euroopa kõige dünaamilisemalt arenevaks ja innovaatilisemaks regiooniks.

Sellisena toob ta värske hingamise just meie kodumere piirkonda. Läänemere strateegia on seega nagu tellitud Eesti-suguse maa jaoks, aidates tõhusamalt ühendada olemasolevad head eeldused (kõrge haridustase, kvalifitseeritud tööjõud, ettevõtlikkus ja sellele soodne keskkond), soodustades ressursside paremat koordineerimist ja pakkudes probleemide lahendamiseks täiendava rahasüsti.

Kindlasti aitab Läänemere strateegia kaasa majandussurutise leevendamisele ja olukorrast kiiremale väljatulekule. Ometi tuleb taas meeles pidada, et probleeme ei lahenda automaatselt Brüsseli lisaraha, vaid meie endi tahe ja suutlikkus uuendusteks, tõhusamaks koostööks ja omapoolseks pingutuseks. Viimasesse kuulub Euroopa Parlamendi liikmete jätkuv osalemine Läänemere strateegias ja nende kontroll selle elluviimise üle.

Kokkuvõtteks. Rasked ajad nõuavad vastutustundelisi ja kaugemale sihitud otsuseid. Otsused, mida tuleb praegu teha, ei saa ega tohigi orienteeruda hetkepopulaarsusele. Euroopa raha ja abipaketid tuleb kriisist hoolimata maksimaalselt ära kasutada. See tähendab kaasfinantseerimiseks vajalike vahendite säilitamist.

Eelarve tasakaal, tööpuuduse tõkestamine, ettevõtluse aktiivne toetamine, uute töökohtade loomine ning paremate koolitus- ja ümberõppevõimaluste õigeaegne tagamine on võtmesõnad sel ja järgneval aastal.

Peame säästma vahendeid, kuid säästmine ei saa toimuda nõrgemate arvel. Toetan koos Euroopa kristlike demokraatide ja konservatiividega sotsiaalse turumajanduse järjekindlat rakendamist.

Saksa kristlike demokraatide 1949. aastal algatatud sotsiaalne turumajandus on siiani elulähedane kesktee ühelt poolt hoolimatu turuliberalismi ja teiselt poolt sotsialistliku riigi ülemäärase kontrolli vahel.

Kristlike demokraatide jaoks on üksikisik oma võõrandamatu väärikuse ja õigustega kesksel kohal, seetõttu ei saa ühiskond olla ükskõikne ühegi inimese suhtes, kes on töö kaotanud. Kokkuhoid on vältimatu, kuid saavutamaks ühiskonna toetust, peab see algama juhtidest ja riigiaparaadist.

Enam Eestit Euroopas ja Euroopat Eestis - see on vastastikune andmise ja võtmise suhe. Arvan, et just kriisiajal on õige küsida mitte ainult seda, mida me Euroopalt saame, vaid mõelda sellele, mida me Euroopale anda võiksime.

Euroopa ootab Eesti panust. Ootab Eesti loomingulist ja aktiivset rolli Euroopa kontserdis. See on Eesti enda huvideski.

Enam Eestit Euroopasse ja Euroopat Eestisse

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing