«Riigikogu mees ise. Härra Reiljan, nagu ma aru saan?»

20.05.2009 | Marko Pomerants | Seadusloome, Riik

Vähemalt kord nädalas on rahvalike säästuettepanekute nimekirjas ka mõte vähendada riigikogu liikmete arvu viiekümne üheni. Miks nii palju? Praegu oleks õige liikmete arv seitseteist. Suures saalis hääletamiseks piisaks ja kõik praegu riigikogus olevad erakonnad oleksid sama proportsiooniga esindatud.

Rahvaliidul ja rohelistel oleks üks parlamendimandaat, sotsidel kaks, IRLil kolm, Keskerakonnal ja Reformierakonnal viis kohta. Kümme liiget oleks koalitsioonis ja seitse opositsioonis. Kui võtta aluseks valimistel saadud häälte arv ja see, et osa mandaadi saanuid on valitsuses, siis võiks riigikogu näha välja päris esinduslik.

Roheliste aadet hoiaks üleval Marek Strandberg, Rahvaliidu lipp oleks Villu Reiljani käes. Sotsiaaldemokraadid ju ka väärikad: Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. IRLi seltskonnas oleksid Mart Laar, Taavi Veskimägi ja Ene Ergma. Keskerakonna viisikust leiaks me Vilja Savisaare, Jüri Ratase, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi ja Ain Seppiku. Andrus Ansipi erakonnakaaslased oleks Keit Pentus, Mati Raidma, Kristiina Ojuland, Urmas Klaas ja Väino Linde. Kindlasti tunneks rahvas seda riigikogu paremini kui praegust sada ühte rahvaesindajat.

Mu plaanil on teatud nõrkused ka. See on seotud seadusloomega. Muidugi, 17-kohaline kummitempel oleks odavalt saadud. Aga seda rolli riigikogult üldjuhul ei oodata. Järelikult tuleb panustada komisjonide töösse.

Riigikogus on komisjone üksteist. Praeguses kokkutõmbamise ja tsentraliseerimise Eestis saaks neid ühendada.

Ütleme, et jääb üks põhiseaduse ja õigusasjadega tegelev komisjon. Majandus- ja rahandusasjadega tegeleb üks komisjon, keskkonna- ja maa-asjadega teine, Euroopa, välisasjade ja riigikaitsega kolmas komisjon. Sotsiaal- ja kultuurikomisjoni paneme ka kokku, niikuinii on perioode, kus hariduspoliitika põhisisu on olnud koolitoidu maksumus. Jäi järele viis komisjoni.

Kuna riigikogu liikmeid oleks seitseteist, ei saaks me enam lubada, et riigikogu juhatuse liikmed komisjonide töös ei osale. Nad tuleb rakkesse panna. Saamegi kolm inimest komisjoni kohta, kahte saame lausa neli liiget.

Edasi võiks iga poliitikahuviline ise püüda neid komisjone komplekteerida. Kas tekib probleeme? Ei või olla! Ah et pole piisavalt valdkonda tundvaid spetsialiste? Ah et nende kolme inimese kätte kogu Eesti haridus- ja sotsiaalpoliitikat usaldada ei saa?

Mõtteharjutuse tulemusena sattusid sellesse komisjoni Ene Ergma, Peeter Kreitzberg ja Eldar Efendijev. Pole paha! Nemad arutaksid pensionide, teaduse ja kooliõppekava küsimusi, sinna vahele teater ja kujutav kunst.

Praegu on komisjonides kümmekond poliitikut. Moodustumise printsiibid järgmised: kõigepealt koalitsiooni enamuse tagamine, siis erakonna üldine esindatus riigikogus. Väiksemad fraktsioonid ei saa tagada sedagi, et neil igas komisjonis ükski liige oleks. Siis tulevad mängu inimese enda soovid. Eelmises riigikogus oli neli arsti, kes kõik tahtsid sotsiaalkomisjonis olla, aga ei saanud. Nii tuli tegeleda ka mõne sellise valdkonnaga, mis hingelähedane ei pruukinud olla.

Samas on tähtis ka erinev vaatenurk. Keegi vaatab asja kui tarbija, keegi kui teenuse pakkuja. Jahinduse küsimustes on abiks, kui arutajate hulgas jahimehi ka on. See on oluline, kui eeldame riigikogult sisulist tegevust ja mitte ministeeriumi ametkonnale kaasa noogutamist. Fakt on, et seadusloome algatamine on liikunud järjest ministeeriumikesksemaks.

Nn tehno, vähem olulised seadused, jäävad valitsuse rolliks, kuid on rida küsimusi, «siseriiklike valdkonnapoliitikaid», ja see eeldab sisulist asjatundlikku parlamentaarset arutelu.

Valimistel valitakse ikka see, kelle nägu rohkem tuntud. Siinkohal meenutan eelmisest suvest ühte lugu, kui ma Tallinna poole sõites ühe hääletaja peale võtsin. Noormees oli rõõmus, et «näe, riigikogu mees ise kohe. Nagu ma aru saan, härra Reiljan?».

Riigikogu VIII koosseisu keskkonnakomisjonis oli kuus liiget. Peale selle käis sealt läbi kaksteist inimest. Nüüdses komisjonis on neid kümme. Kõik on samad, kes 2007. aastal startisid. Esindajate spekter selline, milles on olemas otsustusprotsessiks vajalikud inimlikud eeldused, teadmised ja omadused demokraatia tingimustes.

Väiksema liikmete arvuga riigikogu liikmete ridadesse pole asja mehel või naisel, kes nädalavahetusel Missos talu peab - ta lihtsalt ei pääse valimistel lähedalegi. Ja ei jõua siis see linnamehest saadik ka nii väga Eesti erinevatesse paikadesse.

Nii et asi väga lihtne. Kõik sõltub sellest, mida keegi tahab: kas rohkem pulli, vähem vaidlusi, kulude kokkuhoidu või sisulist arutelu.

Selles loos kirjapandu ei halvusta ühtegi poliitikas siin või seal toimetavat inimest, küll aga peaks mõtlema selle üle, mida riigikogult oodatakse, peale kokkuhoiu, mis on inimlik ja mõistetav soov.

«Riigikogu mees ise. Härra Reiljan, nagu ma aru saan?»

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing