06.06.2008 | Ott Lumi | Sotsiaal, Majandus
Riigikontrolli hiljutine audit "Riigi tegevus tööjõuturult tõrjutute tagasitoomisel tööjõuturule" näitas kätte terve hulga kitsaskohti selle probleemi lahendamisel. Esimene probleem, mis silma torkab, on riigi tööturumeetmetega tegelevate asutuste ning kohalike omavalitsuste nõrk koostöö.
Ene Pajula rõhutab vaga õigesti just kohaliku omavalitsuse tähtsat
rolli töötuse probleemi lahendamisel. Kui inimestega piisavalt ei
tegele, ei jõuagi paljud neist riiklike tööturuteenuste juurde.
Omavalitsustel peab olema oma riskirühmadest hea ülevaade ning valmidus
neid esmatasandil nõustada. Laiemalt võttes on küsimus omavalitsuste
üldises suutlikkuses oma rahvale avalikke teenuseid osutada.
Kes arvel pole, jääb kõrvale
Riigi poolelt on tööturu riskirühmadest ülevaate saamiseks õnneks
siiski üht-teist teoksil. Nimelt viiakse sotsiaalministeeriumi
tellimusel praegu läbi uuringut, mis peab näitama kätte selle valdkonna
kitsaskohad ehk selle, millised lõksud on abivajaja ja tööturu teenuse
vahel. Kus on info kättesaamise raskused, kus on tugi väiksem, kui
oleks tarvilik jne. Lisaks uuringule on ettevalmistamisel riigi tööturu
ühtne infosüsteem, mis liidab kõik tööturuga tegelevate instantside
andmestikud tervikuks ja peaks esmakordselt andma põhjaliku ülevaate
tööturumeetmete tarbijatest ning nende käitumisest.
Pajula on oma artiklis juhtinud tähelepanu aga veel ühele väga
olulisele küsimusele, mille on välja toonud ka Riigikontrolli audit.
Nimelt käsitlevad riik ja omavalitsused töötuse puhul riskirühmana
ainult neid, kes on end töötuna arvele võtnud, jättes kõrvale
riskirühma servas asuva kontingendi, kellel on teatud ajutised raskused
ja kelle puhul oleks tulemusliku abi tõenäosus märgatavalt suurem. Siia
liigituvad ennekõike sõltuvus probleemidega inimesed, aga ka noored ja
tööturult kaua eemal olnud emad. Väikse riigina ei saa me lubada endale
sellist luksust, et nii suure potentsiaaliga sihtrühmad nii kergelt
tööjõuturult eemale jäävad. Kui vaadata võimalikke lahendusi, siis
ilmselt on siin üks koht, kus tuleks rakendada oluliselt enam
paindlikke töövorme, nagu näiteks osaajaga töö, mida tööturult mõnda
aega eemal olnute tööellu tagasi toomisel oleks paslik rakendada.
On vaja nii raha kui ka odavamaid lahendusi
Kolmas oluline aspekt on nõustamine. Pole saladus, et näiteks
sõltuvusprobleemidega töötute seas on palju selliseid, keda tööandjad
ei soovi tööle võtta. See kontingent vajab abi. Sama probleem kimbutab
noori emasid. Need sihtgrupid vajavad ennekõike sotsiaalse
rehnbilitatsiooni või psühholoogilise nõustamise teenust, kus saaks
appi tulla just omavalitsus. Paraku on omavalitsuse sotsiaaltöötajate
jõudlus vaga piiratud ning haare kitsas, kusjuures see probleem on
teravam suuremates omavalitsustes nagu Tallinn.
Sotsiaaltöötajate tulemusteni jõudmine võtab aega, samas on ka
kiireloomulisemaid ja vähem kulukaid lahendusi. Näiteks tuleb asuda
ravikindlustuse rahast kompenseerima ka sõltuvusravi. Seega,
vajakajäämisi tööturunõustanvise täiustamisel on küllaga, seda nii
omavalitsuste kui ka riigi tasandil. Küla ja tänava tasandil
Ene Pajula artiklis kirjeldaiud rööturunõustamise pilootprojekt BSF-i
raha eest on hea näide sellest, kui oluline on probleemidele vastu
astuda rohujuure tasandil. Arvan, et tõenäoliselt liituvad tööturuamet
ja löötukassa peaksid uue püsimeetmena pakkuma töötuninõustamise
teenust koostöös omavalitsusega. Me ei saa suhtuda töötuse probleemi
passiivselt ja oodata, kuni inimene jõuab ahastuses ja depressiivsena
toonikassa ukse taha abiraha järele. Vaja on sekkuda varakult ning seda
saab kõige edukamalt teha küla ja tänava tasandil. Kui vaatame meie
majanduskonjunktuuri ja tõsiasja, et liigume kiiresti tööjõupuuduse
faasist tööpuuduse faasi, on vajadus sellise, teenuse järele lausa
karjuv.
Allikas: Õpetajate Leht
IRL Twitteris
Erakond: Iva: Eesti erakonnad ei paku võrdseid võimalusi: Riigikogu liige Kaia Iva (IRL) ütles täna riigikogus peetud kon... http://t.co/8zuuRSq6