Juhan Peegel nii ehk naa

19.05.2009 | Peeter Olesk | Kultuur

Täna on ajakirjandus- ja keeleteadlase ning kirjaniku Juhan Peegli 90. sünniaastapäev.

Kärkivat Juhan Peeglit ei kujuta ma ette. Paul Ariste võis pragada. Harald Peep võis karjudagi. Juhan Peeglist jäi see äratundmine, et kui temal tuli öelda kellelegi halvasti, tegi ta seda kahetsedes. Ent mitte ebamääraselt.

Õpetaja ja õpilaste tulevik

Juhan Peeglit õpetasid sünnitalu Orissaare külje all, II maailmasõda ja Johannes Voldemar Veski. Koht on alles, vesi kaevus ning tuli pliidi all. Kuna see pole rannatalu ega ka mitte majapidamine külas, on seal tulnud ise hakkama saada. II maailmasõda lõi kõik iseseisvusaegsed aated ja põhimõtted segamini. Paljudel juhtudel peksis sodiks - ehkki Eesti polnud ei kommunismi ega hitlerismi sünnimaaks. Kes väidab vastupidist ja transponeerib neid mõisteid süüdistavalt tänasesse Eestisse, laimab meid. Juhan Peegel rääkis noist asjust väga vaikselt, mitte nagu vahva sõdur ja kroonuonu.

Johannes Voldemar Veski polnud filoloogiat õppinudki ja ülikool jäi tal lõpetamata. Ta oli vana ajakirjanik, kellest sai Tartu ülikooli eesti keele lektor ning kes oli väga viljakas terminoloog ja õigekeelsuslane. Anda aastal 1951 oma aspirandile teemaks eesti regivärsilise rahvalaulu keele morfoloogia tähendas suurt julgust, sest see aine oli apoliitiline ning samas väga rahvuslik. Töö viljad on meie päralt kolme raamatuna: „Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärsis" (1982-1991; parandatud tr 2004); „Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast" (1997) ja „Eesti vanade rahvalaulude keel" (2006). Neile tuleb lisada Juhan Peegli kaastöö „Kalevipoja" teaduslikule väljaandele 1961-1963.

Kõik need on rikkad ja, ei häbene lisada, südamega kirjutatud teosed. Kui Juhan Peeglil tuli valida, mis teemal ta kaitseb oma doktoritööd, oleks ta võinud seda vabalt teha ka regivärsi keele vallast. Uurimused olid olemas, suuresti ilmunudki. Ajakirjanduse kui eriala põhjendamine ning hoidmine Tartus tingisid aga, et oli otstarbekam esitada väitekiri eesti ajakirjanduse esiajaloost. Seegi teema oli viljakas.

Tekib küsimus, mismoodi nii viljakas töö tegelikult käis. Juhan Peegel jutustas sellest ning on kirjutanudki: igal võimalikul juhul põgenes ta ülikooli asjaajamisest Eesti Kirjandusmuuseumi keldrisse Jakob Hurda ja teiste kogutud vanade rahvalaulude keskele neid lihtsalt lugema. Mitte arhiivraamatukokku publikatsioone sirvima, vaid just originaale uurima. Võib julgesti väita, et Juhan Peegel pole oma uurimusi kuskilt maha kirjutanud. Need on iseseisvad ja mitmeti ka esmased. Ta ei põgenenud sinna aga tegelikkuse eest. Ta põgenes vale eest tegelikkuse juurde.

Pärisin temalt, kas ta tõepoolest on kogu ainese rida-realt läbi lugenud. Ei, järgnes vastus ja seejärel näitas Juhan Peegel kätega, mida ja kui palju tuleb tõsta kõrvale. Seda on vaja teha, kui sa ei taha uppuda. Oleks Juhan Peegel otsustanud teisiti, meil neid raamatuid poleks.

Personaalse ajakirjanduse mitu palet

Kui Juhan Peegel hakkas 1954. aasta septembrist Tartus ajakirjandust õpetama, siis ajas ta tegelikult sisse esimese vao. Temast alates õpetab ajakirjandust ja massikommunikatsiooni juba viies põlvkond. Alustades pidi Juhan Peegel kasutama suurt hulka metakeelseid mõisteid ehk protsesse kõrgemalt vaatekohalt kirjeldavaid sõnu. Osa selliseid tuli kohandada, näiteks „olukirjeldus". Teiste juurde jõudis ta ise. Niisugune oli „personaalne ajakirjandus" ehk väljaanne, mille peaasjalikult kirjutas kokku toimetaja ise. Selline oli Äksi pastori Otto Wilhelm Masingu (1763-1832) Marahwa Näddala-Leht (1821-1823; 1825). Mitmel põhjusel ei saanud Masingu kaastööliste hulk või võrk väga suur olla, võib-olla oli neid üle kolmekümne.

Praeguseks oleme jõudnud personaalse ajakirjanduse uude faasi. Nimelt pole enam haruldased juhtumid, kui üks ja seesama autor kas kirjutab ühte numbrisse kolm, vahel koguni neli artiklit või siis täidab saate üksi. Jutt ei ole veeru- või koguni leheküljekirjutajatest. Ma mõtlen kaastööliste arvu nappust. Demokraatia tunnuseks on olnud algusest peale hääle lahtisus ja sõna vabadus. Kui kaastööliste arv on väike, siis eelistab üks osa ühiskonnast vaikida või sunnitakse vaikima.

Ehkki Juhan Peegel ei olnud pika jutu mees, ei tea ma, et ta oleks eelistanud päris vait olla. Tegelikult õpetas ta ju seda, et teised oskaksid rääkida. Veelgi enam - et ka keel ise räägiks. Tihtipeale teeme õppejõust, olgu või lemmikustki, pelgalt inimese, kes pani hindeid ja kas sai kõigiga hästi läbi või vastupidi, oli kuri. Märksa olulisem on see, mismoodi ta oma ainest ja õpilastest mõtles. Sellesuunaline töö seisab Juhan Peegli puhul veel ees.

Juhan Peegel nii ehk naa

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing