Vabaduse totrustest

06.05.2009 | Peeter Olesk | Haridus

Aprilli viimasel päeval kl 12.45 ilmus Eesti Päevalehe võrguvälja-andesse sõnumik pealkirjaga «Contra luuletused vallandasid koolis väikse mässu».

Kadrioru Saksa Gümnaasiumi koolipere ette olid kutsutud oma luulet lugema Contra (alias Margus Konnula) ja Veiko Märka, kelle esinemine aga katkestati, sest õpetajate meelest olid luuletused eriti nooremale koolieale sündsusetud ehk mittesiivsad. Lihtsalt ropud.

Mida tohib ja millal?

Olin vaieldamatult allameetrimees ehk vaevalt nelja-aastane, kui eesti keeles ilmus Dumas´ «Kolm musketäri» (1957). Väljend «kuradi sigadus» esineb seal juba üheksandas peatükis. Sama sarja kolmanda osa, «Kümme aastat hiljem» esimene jagu tuli tõlkes välja 1959. Seal esineb väljend «saatana sabaalune» ehk kuradi p... Aasta hiljem, 1960, ilmus meie keeles Lembit Remmelga ja Uno Lahe tõlgitud Jaroslav Hašeki «Vahva sõdur Švejk», kus oli omal kohal näiteks sõna «sitakott». Esimesse klassi astusin ma aastal 1961, aga meie põlvkonda oli kasvatatud nõnda, et roppused kõnes jäävad kodust ja koolist ukse taha.

August Sanga luuletus «Laul lume lagunemisest» on kirjutatud 1957. Ilmus see tema kogus «Võileib suudlusega» 1963. Kaks salmi sellest kõlavad järgmiselt: «Kuid suured korralagedused / toob enesega jürikuu: / teeb ilmsiks olnud magedused - / kõik kaltsud, pabulad ja muu. // Ja kõigi silma all on, ena, / auväärse talve kõnts ja sopp. / Pealt oli daam küll uih-kui-kena, / nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!». «Pabul» selles luuletuses pole midagi muud kui «koerajunn» Contral. Mis siis on ligemale poole sajandi kestes juhtunud, kui nõukogude tsensuur nimega Glavlit laskis pabulad läbi, ent Eesti Vabariigis on «koerajunn» sobimatu?

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kauaaegne professor Karl Muru kasutab mõnikord väljendit «kassi saba alla!». Sisuliselt see tähendab sedasama, mis d´Artagnani «saatana sabaalune» ehk «kuradi p...». Vaevalt on keegi meist kuulnud teda kasutamas krõbedamaid sõnu. Paul Ariste võis pruukida kangemaid väljendeid. Ka professor Harald-Heino Peep ei välistanud neid. Professor Juri Lotman tellis oma perioodilisse kogumikku koguni artikli venekeelsest rõvetsemisest.

Asi seisab mujal. Eesti keele pruukimisse on internetiajastul sugenenud sõnatarvitust, mida näiteks akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann oma eesti-saksa sõnaraamatus (1869) ei häbenenud. Tema kirjutas ropud sõnad välja. Praegu on tavaline, et ropust sõnast kirjutatakse ära esimene täht, siis järgnevad punktid ja lõpuks käände- või pöördelõpp. Järelikult peaks olema täiesti arusaadav, kui laps, kes tegelikult teab asjaomast sõna täispikkuses, küsib, mismoodi peab punktidega sõna käänama. Tuleb algusest peale leppida kokku, et näiteks sõna «piss» tähendab sedasama, mis «kusi» või «uriin». Sõna «kusipea» ei ole eluvõõras. Sõna «uriinipea» seevastu on.

Mida teha?

Ei ole juhtunud nägema ainsatki õppekava, mis välistaks roppude sõnade kasutamist. Vähe sellest. Pole niisugustki õppekava, mis näeks ette ilusate sõnade valdamist. Ilusad sõnad on nagu laitmatult vormistatud matemaatiline võrrand. Enne tema tuletamist tahvlil tudengite ees peab ta olema lahendatud kodus. Olles esinenud mulle tundmatu publiku ees rohkem kui Contra ja Märka kokku, ei ole ma kunagi jätnud küsimata, missugune rahvas kuulamiskohta koguneb ja mis neile sobib. See küsimus jäi käesoleval korral lahendamata. Miks sa kutsud ruumi, kus on koos erinevad vanuserühmad, luuletajad, kellest sa ei tea, mida nad loevad?! Kas sa ise oled nende luulet lugenudki?

Asja üheks pooleks on niisiis õpetajate pädevus. Teiseks pooleks on ühiskonna silmakirjalikkus. Viimane avaldub selles, kui kodus saadetakse kogu Eesti kuradi saba alla, ent koolis tuleb õppida õilsaid põhimõtteid. Roppusi kool õpetada ei tohigi. Ta peab aga õpetama vahet heade ja halbade sõnade suhtes. Seda erinevust saad sa õpetada ikkagi vaid siis, kui näitad ära mõlemad pooled.

Contra ja Märka läksid laste ette, teadmata nende taustast vähimatki. Kool kutsus nad esinema, omamata kuigivõrd ettekujutust uusimast luulest ja mõtlemata sellest, millal puutub laps kokku rumalate sõnadega väljaspool kooli. Kas möödarääkimine? Et seda taibata, tuleks lugeda Betti Alverit. Aastal 1966 kirjutas ta «Rumalad sõnad», 1968

Allikas: Õhtuleht

Vabaduse totrustest

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing