Lapsepõlve unistus on peaaegu täitunud

30.04.2009 | Marko Mihkelson | Elu

Minu lapsepõlv möödus piirilinnas Valgas. Lätimaa oli koduaknast kiviviske kaugusel, kuigi toona, 1970. aastatel oli piir Eesti ja Läti vahel arusaadavalt vaid aimatav ning endisaegsetest piirirajatistest võis pilte leida vaid ajalooraamatutest.

Minu lapsepõlve mängumaa asus korraga nii Eestis kui ka Lätis. Üleaedsete juures oli isegi parem käia, sest sealsed pargid ning põllumaad andsid mõnusa võimaluse sõda mängida või sporti teha. Meil oh' vahva seltskond üheealisi poisse, kes aga kah
juks kooliajal eri ilmakaartesse laiali liikus. Neist kaugeim nurk on Sydney, kus ma eelmisel aastal üle pika aja nägin head omaaegset mängukaaslast ja naabrit Allanit.

Eks lugusid ole erinevaid. Kuigi olin pere ainsa lapsena teistest pisut hellikum ja rohkem raamatutesse vaatav, sai proovitud nii lasteaiast ärajooksmist kui ka Lätimaale kellelegi teatamata "sõjamängudele" pagemist.

Aga üks unistus, mille lubasin endale vaevalt kümneaastase poisiklutina, on mind saatnud kõik hilisemad aastad kuni tänase päevani välja. Nimelt küsis toonase Valga 1. keskkooli neljanda klassis klassijuhataja Aime Männaste, kelleks tahame saada. Mul on senini alles väike paberileht, kuhu 4.b klassi õpilasena olen kujutanud - ajaloo teadlane.

See väike unistus on peaaegu täitunud. Tõsi, professionaalset ajaloolast pole minust saanud. Ajakirjaniku ja poliitikuna olen aga väga õnnelik, et Tartu ülikooli ajaloolase haridus ja magistrikraad on avardanud silmaringi ning aidanud oma tänastes tegevustes mõista laiemat tausta. Seepärast on mul hea meel meenutada oma esimest ajalooõpetajat Linda Randa, kes julgustas mind päris noorena õpikutest kaugemale vaatama.

Lapsepõlve unistused on tihti sinna jäänudki. Eks minulgi oli neid, mis kunagi ei täitunud. Kuid oma lugu ajaloosse kiindumisest olen koolides esinemas käies õpilastele julgustava näitena toonud.

Lapsepõlve unistus on peaaegu täitunud

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing