Baltikumi jääsurm: kapitalita pole arengut!

29.04.2009 | Taavi Veskimägi | Rahandus, Majandus

Tänaseks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (edaspidi KIE riigid) majandusarengu ja kiire reaalse konvergentsi müüt vanade liikmesriikidega piiritletud. Kui tuuakse näiteid maailmas majanduse olukorrast, kus asjad on hullemast hullemad, käsutatakse selleks KIE riike. KIE riikide ühtse tervikuna käsitlemine näitab veel kord, kui vähe tänases globaalses majandusruumis vaadatakse alustegureid ja kui palju lähtutakse lihtsalt tunnetest ja müütidest.

Majandus on usk ja emotsioonid

Tuleb tunnistada, täna usku KIE riikidesse ei ole ja emotsioonid on negatiivsemast negatiivsemad. See on hoiak, mis loob reaalsuse nende riikide jaoks. Ja teatavasti on hoiakuid muuta kõige keerulisem. Millised sündmused võiksid panna globaalset kogukonda oma hoiakut meie suhtes muutma? Ainsad riigid, kes teistest KIE riikidest kuvandi mõttes eristuvad, on Sloveenia ja Slovakkia, seda Euroopa rahaliidu täisliikmelisuse kaudu.

Üks võimalus seega KIE riikide jaoks tekkinud müüti murda ja teha ennast kapitalile jälle magusaks on täita konvergentsikriteeriumid ja võtta käsutusele euro. See võiks panna turge seniseid seisukohti revideerima. Reegel KIE riikidele võiks kõlada: eristu või muidu ootab sinu majandust jääsurm!

Teine võimalus tuleneb otseselt samast allikast - Euroopa tihedamast integratsioonist. Ükskõik milline ka ei oleks retoorika, me elame piiride tõmbamise ja kasvava protektsionismi maailmas. Riigid ja poliitikud on majanduses muutunud keskseks. Poliitikute edu ja ebaedu mõõdetakse valimistel eelkõige koduriigi valija hetke heaolu ja emotsiooni põhjal. See sunnib poliitikuid valmistama eelkõige oma valijale rõõmu. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Ja ei ole sugugi selge, kuhu piirid päeva lõpuks Euroopas tõmmatakse. Kas need kulgevad tänase Euroopa Liidu piiride, euroala või lausa rahvusriike järgi. KIE riikide võimalus järgmise etapi heaolu konvergentsiks tuleneb föderaalsest Euroopast. KIE riikide ühine huvi peab olema föderaalsem Euroopa ja Lissaboni lepingu kiire ratifitseerimine. KIE riigid oleksid pidanud selles protsessis olema veduriks, mitte piduriks!

Kuigi turud käsitlevad KIE riike ühtse loogika järgi, on iga riik siiski unikaalne. Isegi Baltikumi ei saa käsitleda ühtse tervikuna. Näiteks Eesti panustas koos teiste doonoritega IMF abipaketi raames Läti finantseerimisse. Aga tuleb nõustuda, et tänases päevas peale Balti riikide endi ei näe keegi Lätit, Leedut ning Eestit eraldi, vaid ikka ühtse Baltikumina. Meid nähakse oluliselt homogeensema tervikuna, kui me seda kahjuks oleme. Balti koostööd tuleks oluliselt tugevdada ja tõesti teha paljusid asju koos. Tean, see kõlab naiivsena, aga on tõsi: mida ühtsemalt me käitume, seda kiiremini pääseme. Teine tee Eesti jaoks on üritada Baltikumi kuvandist välja tulla, kuid see on kahjuks vist veel ebareaalsem.

Kapitalita ei toimu arengut

Balti riikide hoogne heaolu konvergents rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikidega viimasel viiel aastal on olnud paljuski finantseeritud ekspansiivse kapitali impordiga, mitte tootlikkuse kasvuga. Majanduskasv on põhinenud ehituse ja sisetarbimise buumidel, mida on finantseeritud laenuga. Kõigil neil ühiskondadel on üüratu välisvõlg kurelt väheneva väärtusega varade vastu. Riikide kaupa leevendab olukorda madal valitsussektori võlakoormus, mis Eestis on näiteks 3,7%SKP-st.

Selline ekspansiivne arengumudel nõuab pidevat värske kapitali sissevoolu. Täna aga rahapakkumist sisuliselt ei ole. Kohalikud kommertspangad ja riigid, nagu Läti olukord näitab, ei suuda raha finantsturgudelt tõsta, välispangad on tõmmanud aga suurte laenukahjumite ja vahetuskursi muutuse hirmus laenamisele pidurit. Näiteks Eestis väheneb 2009. aastal laenujääk ennustatavalt ca 10%. Raha tõmmatakse majandusest rohkem välja, kui pannakse sisse, lahendus sellest Baltikumi jaoks on üks - majanduse arengut Baltikumis suures mahus kapitaliga varustada lähemal viiel aastal kommertspankade kaudu võimalik ei ole. Lisaks võimendab seda ka kasvav kapitali protektsionism, sest enamik pankasid Euroopas ja Ameerikas liigub maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli alla. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte liiguks toetama teiste riikide majandust.

Eesti näite puhul tähendab see koos sisetarbimise kukkumisega (Statistikaameti kiirhinnangu alusel import jaanuaris -35%) ja olematu nõudluse tõttu eksportturgudel (sama hinnang jaanuar -30%) majandusliku aktiivsuse täielikku kadumist ja jääsurma. Seda ei tohi lasta juhtuda ja riik peab sellises olukorras vajadusel asuma ka nõudlust stimuleerima.

Vahetuskursist ei pääse mööda

Eesti olukord on parim, meil on valuutakomitee süsteem, kus baasraha on käetud välisvaluuta reservidega, lisaks muud allikad (nt pensionifondide varad välisvaluutas, kohustusega kroonides) ja värske leping Rootsiga, mis loovad olukorra, kus sisuliselt kõik krooni deposiidid on käetud välisvaluutaga, mis tagab ka kõige keerulisemal hetkel krooni täieliku konverteeritavuse.

Loomulikult on meeletult kiiresti eskaleeruv reaalmajanduse konkurentsivõime probleem, kus kõigi peamiste eksporditurgude valuutad on oluliselt odavnenud euro suhtes ja kroon on jäigalt euroga seotud. Eesti tööjõu ühiku kulu on 2000. aastaga võrreldes tööstuses kasvanud 39% ja majanduses tervikuna isegi 90%. Eesti tööjõukulude ja tootlikkude suhe näitab, et vahetuskurssi hoides on vaja ekspordi konkurentsivõime taastamiseks kulusid vähemalt 30% vähendada. Esimene positiivne märk valitsussektori poolelt oi) olemas.

Eesti parlament võttis juba veebruaris vastu riigieelarve kulusid 3% ulatuses SKP-st vähendava lisaeelarve. Põhjusi oli kolm: esiteks, aidata kaasa majanduse kohandumisele; teiseks, vältida olukorda, kus laenuga tuleb finantseerida riigieelarve kulusid; kolmandaks, hoida valitsussektori defitsiit 2009. aastal alla kolme protsendi (kusjuures Eestis on olnud alates 2003. aastast nominaalne valitsussektori eelarve ülejääk) ja täita kõik euroalaga liitumiseks vajalikud kriteeriumid. Kuna tegelik konvergents on seiskunud ja inflatsioon on muutumas deflatsiooniks, mis Balassa-Samuelsoni efektist lähtuvalt meid koos kiire reaalkonvergentsiga 'kimbutas, siis on meil 2009. aasta teises pooles reaalne kriteeriumid tõesti täita.

Kokkuvõtlikult on olukord Baltikumis valus. Aga iga kriis on võimalus muutusteks, mida headel aegadel pole võimalik teostada. Lahendus ei ole 30% madalam heaolu tase Baltikumis, vaid me vajame struktuurseid muutusi ühiskonnas, loomaks uusi eeldusi kasvule. Eesti ei vaja üksikuid reforme, vaid kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis on suunatud nii suuremale kuluefektiivsusele kui ressursside paigutuse efektiivsusele. Rohkemat riiki, st kõrgemat maksukoormust või võlga tulevaste põlvede arvelt ei saa me - kiirelt vananeva rahvastiku juures ning vajaduse tõttu olla samal ajal ka kapitalile atraktiivne - endale lubada. Erilisse fookusesse tuleb võtta valdkonnad, kus on suurem osa riigieelarve raha. Tegevusalade kaupa on ca 50% riigieelarve kuludest kahes valdkonnas: sotsiaalne kaitse (sh pensionid ja sotsiaaltoetused), tervishoid. Ilma muutusteta nendes valdkondades ei ole võimalik riigi rahandust jätkusuutlikel rööbastel hoida.

Baltikumi jääsurm: kapitalita pole arengut!

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing