Kuidas viiulimängust ära elada ehk hädaabitöödest

29.04.2009 | Jüri Kõre | Sotsiaal, Majandus

Eesti Panga nõukogu liige Raul Eamets kirjutas tähelepanuväärse pealkirjaga «Rohutirtsu ja sipelga lugu» artiklis (PM, 8.09.2006): «...tarbimisele rajatud majandusõitseng ei kesta kaua.

Et pillerkaarile ei järgneks katastroof, tuleb muuta inimeste mõtteviisi ja valitsuse poliitikat. Praeguse majandusideoloogia raames on siiski raske lahendust näha!»

Näiliselt kriitilistele väljaütlemistele vaatamata oli artikli alltekst optimistlik. lõppude lõpuks on igas metsatukas sipelgapesa, kus ritsikal oma pillerkaarijärgset pohmelust välja magada.

Paraku on tänane olukord palju mustem kui teadmamehe aastatetagune ennustus. Talv (majanduskriis) algas käredate külmakraadidega (järsu majanduslangusega), sipelgas tõmbas ennast koomale ja tegi rohutirtsule ruumi (kodanikud vähendasid eratarbimist).

Selle asemel, et lasta kohusetundlikel putukatel kevadeks kosuda, jätkas rohutirts oma joobnud jorutamist (tahaks kogu aeg sellises kriisis elada!).

Halveneb ka Tartus

Kuigi jutt kriisist kui ütlemata mõnusast asjast on pisut vaibunud, asendab seda mantra kriisist kui võimalusest. Kodanikud ja ettevõtjad pidavat oma senise elukorralduse «üle vaatama». Riik ja omavalitsused, kelle loidus kriisi toitis, vaatavad tuimalt ja tummalt erasubjektide siplemist pealt.

Üks pooltõde, mida ajakirjandus kommunaalpoliitikute järel püüdlikult kordab, on see, et töötus ei ole Tartus probleem. Juba on, ja olukord halveneb kiiresti. Eestis, ka Tallinnas, on registreeritud töötute arv kasvanud aastaga kolm, Tartus neli korda.

Rusikareegli järgi on iga registreeritud tööotsija kohta 1-2 registreerimata isikut - Tartus siis tänavu esimeses kvartalis vähemalt 5500 meest-naist. 2008. aasta viimases kvartalis oli Tartus 50 600 töötajat, seega on täna 10 protsenti tööjõust rakendamata. Tallinnas on seis umbes samasugune, ääremaadel halvem.

Kümnest protsendist suuremat töötust peetakse üldjuhul ärevusttekitavaks, olukorraks, kus ühiskonna sisemine tasakaal võib kaduda.

Kuigi kriisireguleerimise võtmed on Washingtonis ja Frankfurdis (Euroopa Keskpanga kodulinn), mitte Tallinnas, ei saa meie keskseid majandus- ja rahandusorganeid siiski käsitleda täiesti kasutute ja võimetutena.

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees kirjutas 16. aprilli Postimehes, et meie märksõnadeks peab olema innovatsioon ja tehnoloogia, mitte trammikoristus ja metsahooldus. Raske vastu vaielda.

Tõsi, värske sotsiaalminister püüdis oma hiljutise visiidiga anda kvaliteedimärki just sellele «metsahooldusele» ehk Tartu plaanile rakendada 50 inimest kevadkoristusel.

Sisult sotsiaalabi

Hädaabitööde korraldamisel on Tartul suur kogemus. Emajõe-äärsed puiesteed ja kaldakindlustused, nii mõnigi kivisillutise jupp, Petseri raudtee teetamm - nende ja paljude teiste 1930. aastate rajatiste ehitajate hulgas olid kõrvuti oskajad mehed ja hädaabitöölised.

Hädaabitööd on viisakas sotsiaalabi andmise vorm. Sel moel ei saa keegi piisavalt elatusvahendeid, ei leia alalist töökohta, ei edenda innovatsiooni ega arenda tehnoloogiat. Reha, labidas, kirves ja saag. Kogu lugu.

Aga avalik sektor tööandjana on ja jääb alles ka tulevikus. Niisama paratamatu, kui on erasektor heaolu loojana, on avalik sektor sotsiaalsete protsesside mõjutajana ja klassirahu loojana.

Üle-eelmisel reedel Tallinna lauluväljakul tutvustatud «Tallinna linna abipakett linnaelanikule ja ettevõtjale» kannab just sellist mõtet. Selles paketis on tubli annus propagandat ja ülepakutud optimismi - need asjaolud võiksid selgitada ajakirjanduse üksmeelset leigust teema vastu.

Kuid on ka palju ratsionaalset ja Tallinnast kaugemalgi ellu viidavaid asju. Näiteks ühissõidukitesse jõhkravõitu jänesepüüdjate asemel piletikontrolöride (piletimüüjate) palkamine võiks korda parandada ja ühistranspordi mainet natuke tõsta.

Abipaketi nime kandvasse dokumenti on koondatud ettevõtmised, mis mujal kannavad lokaalse tööhõiveleppe (lepingu) nimetust. See (lokaalne tööhõivelepe) on riigi, omavalitsuse, ettevõtjate ja kodanikuühenduste esindajate ühine arusaam tööturu hetkeseisust, ressurssidest ja arengusuundadest.

Tõsi, näiteks ettevõtjate roll jääb Tallinna algatuse puhul ebaselgeks ja lõpptulemusena ei pruugi nad soovitud mahus sotsiaalseid töökohti luua. Kuid Tallinna algatus väärib tähelepanu.

Vajame kokkuleppeid

Näiteks noorte majandusharidus ja selle tulevik on teema, mida sobiks arutada 1. mai mõttetalgutel. Praegune seis, kus uute ettevõtjate hulgas on noori vähem, kui neid on SMS-laenu sissenõudmisega tegelevate firmade võlgnikelehtedel, räägib pigem majandushariduse puudumisest.

Samasugune kurb pilt vaatab vastu tööturukoolituse strateegiatest. Keda koolitada, kas turismikorraldajaid, keevitajaid, meditsiiniõdesid? Ilmselt mitte ühtegi neist erialadest. Pigem on otstarbekas anda üldisi universaalseid teadmisi, mis on vajalikud erinevatel elualadel.

Milliseid nimelt ehk milline on Eesti riik näiteks viie aasta pärast, see vajaks jällegi teatavat ühiskonnasisest kokkulepet.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei pruugi avaliku sektori kohandumine tööturu muutustega olla sugugi aeglane ja vaevaline. Näiteks Rootsis kaotas 1990. aastate majanduslanguse algusaegadel töö 500 000 avaliku ja 150 000 erasektori töötajat.

1992-94 riiki juhtinud Carl Bildti konservatiivne valitsus kärpis ülepaisutatud ametnikkonda ja samas toetas vabanenud spetsialistide rakendamist erasektoris.

Eelarvekärped ja erasektori tööhõive edendamine samal ajal on ühe medali kaks külge. Kaitsepoliitika kavandamisel oleme loobumas ebarealistlikust sajaprotsendilisest NATO-kaardist ja tunnistame osapoolte ühiste pingutuste paratamatust.

Samasugune arusaamine peaks jõudma ka majanduspoliitikasse. Et selle kujundamisel on oma osa nii ülemaailmsetel rahandus- ja poliitikakeskustel kui ka pealinnadel ja kohalikel algatustel.

Kuidas viiulimängust ära elada ehk hädaabitöödest

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing