Reformipuudus viib poliitikud vahetusse

22.04.2009 | Andres Herkel | Valimised, Riik, Majandus, Elu

Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel (IRL).

Eesti poliitiline eliit võib järgmiste riigikogu valimistega kuuluda väljavahetamisele veel suuremas ulatuses kui 2003. aastal, mil Res Publica tulekuga vahetus üle 60 protsendi riigikogu koosseisust. Ma ei arva, et see juhtub ebapopulaarsete, kuid vajalike reformide pärast. Neid on vähe või nad tulevad hilinemisega. Poliitikud lähevad vahetusse ka sellepärast, kui valitsus jääb majanduskriisi abituks pealtvaatajaks. Juhtimise ja proaktiivsete meetmete puudus ning erakonnapoliitika eelistamine Eesti üldhuvidele on väga ohtlik ja nii jätkates kaotab kogu Eesti ühiskond.

Eesti ei ole enam paindlik ja innovaatiline väikeriik. Oleme etableerunud, laialdase bürokraatiaga, kuid jõuetu riik. Jätkame kohmaka haldussüsteemiga ja hoiame jõus ebarealistlikku koalitsioonilepet. Eurorahaga kaetud riigihanked takerduvad lõpututesse vaidlustesse ning tööhõivepoliitika rakendamine venib.

Võib-olla tegutsetakse isegi mingi äraspidise alalhoiumotiivi ajel, kui arvatakse, et negatiivset sõnumit ja radikaalset tegutsemist vältides suudetakse säilitada valijad. See on tekitanud olukorra, kus kiire ja tugeva eelarvekärpe asemel on mindud koera saba raiumisele jupphaaval. Tegematajätmised ja halvad uudised püütakse ajada teiste koalitsioonierakondade kaela ning Keskerakonna võimule tõusuga hirmutamine on tuntud abinõu, et toetajaid enda selja taga hoida.

Kuna eelmise riigikogu ajal sätestati etableerunud erakondadele kopsakas riigitoetus, siis pole ka väga karta, et uued tulijad kriisi ajal uksele koputaksid. Neil lihtsalt ei jätku ressurssi, et ukseni jõuda. Täieliku partokraatia kehtestamisest puuduvad veel suletud parteinimekirjad, nagu Keskerakond ja Reformierakond need Euroopa Parlamendi valimisteks juba kehtestas.

Põhimõtteliselt on olemas vähemalt kolm viisi uue eliidi esiletulekuks:

Esiteks - mäss ja populism. Kahtlemata näitab Keskerakond siin teed. Riigikogus on suurima opositsioonierakonna tegevus piirdunud peamiselt andetu obstruktsiooni ja ööistungite korraldamisega. Sisuliste lahenduste pakkumise asemel püütakse sotsiaalset rahuolematust enda huvides ära kasutada.

Tallinnas seevastu on Keskerakond võimul ja süvenevas eelarvehädas all-linn on asunud õhutama otsest vastasseisu riigiga. See on äärmiselt ohtlik tendents - topeltohtlik arvestades majandusliku surutise frustreerivat mõju inimestele. Lootes sel teel revolutsiooni teha, on Edgar Savisaar siiski lühinägelik. Asudes valimatult valitsust süüdistama ja lasteaedadesse lendlehti riputama, alahindab Savisaar selgelt Eesti poliitilise kultuuri ja üldise kodanikuhariduse taset. Samas saab selliste meetoditega kindlustada end venekeelsete valijate hulgas.

Teiseks - uute parteide moodustamine. See on Eestis korduvalt toimunud - viimati 2007. aasta valimistel roheliste ja 2003. aastal Res Publica näol. Seega võib Eesti valija olla nüüd juba liiga kogenud, et uues parteis võluvitsa näha. Praegu on selge lahkuja Rahvaliit, kuid pole kindel, kas nendest eriline vaakum järele jääb.

Rahvaliidu kadumine on valutu, sest ta pole kunagi esindanud selget ideoloogiat või maailmavaadet. Pigem võib vaakumi luua võimuerakondade ebaõnnestumine, sest kui töötuse määr kasvab ja lahendusi ei paista, siis ollakse valmis õlekõrrestki haarama. Samas peab uus tulija evima mingeidki tõsiseid lahendusi, sest teise populistliku Keskerakonna loomine vaakumit ei täida. Nagu osutasin, on uue erakonna esiletoomine muudetud Eestis põhjendamatult raskeks. Kui aga oma ideedele väljundit otsivad inimesed näevad, et erakonnad on tõmbunud ringkaitsesse ja kodanikuühiskonnaga keegi ei arvesta, siis on ohus demokraatiakultuur kui selline.

Kolmandaks - uus kvaliteet läbi vanade erakondade. Kui erakonna tipp ei toimi, siis peab rohujuuretasand selle uuele elule äratama. Näiteks Reformierakonna rohujuuretasand ei pea nõustuma tipu vastuseisuga haldusreformile. Praegustest võimuerakondadest on viimasel ajal kõige sünergeetilisema, kuid kaugeltki mitte lihtsa protsessi läbi teinud IRL seoses Isamaaliidu ja Res Publica liitumisega. Reformierakond on muutunud Kallase parteist Ansipi parteiks ja nautinud tugevat stabiilsust. Aga aeg seab oma tingimused.

Ilmselt ei kujuta keegi ette, et Kallas peaministrina oleks nii passiivne, nagu on Ansip. Jääb mulje, et siin on restart'i vajadus kõige suurem.

Sotsiaaldemokraatide strateegiat on viimased kümme aastat juhtinud mees, kes pole päevagi olnud erakonna esimees - Eiki Nestor.

Nii Tarandi, Ilvese kui Padari mõju sotsidele on olnud summa summarum palju väiksem kui Nestori oma, ja võib-olla läheb Jüri Pihliga samamoodi. Samas on Pihlil võimalus end näidata. Kartes olla Keskerakonna poolt välja tõrjutud, on sotsid liikunud järjest enam populismi suunas, kuid nii jätkata on riigi seisukohalt ohtlik. Koera saba jupitamise peastaap on rahandusministeerium, pluss sotsid.

Reformiväsimusest tuleb lahti saada ja kui vaja, tuleb selleks käivitada uued mootorid. Aga enne seda tuleb saada hakkama praeguse kokkuvariseva olukorraga. Me ei tohi loobuda eelarve tasakaalu põhimõttest ning peame täitma eurole ülemineku kriteeriumid.

Eesti erakondade suurim probleem on nende ajalugu. Usun, et puhtalt lehelt alustades jätkuks tervet mõistust riik kriisiohust välja tuua. Probleem on selles, et elatakse nostalgias, kusagil 2005.-2007. aastas. Just siis tehti ülepaisutatud riigieelarved ning sõnastati ebarealistlikud valimislubadused ja koalitsioonilepe. Laval on samad osatäitjad ja eelmisest rollist ei osata välja tulla. Veel varasemast ajast ehk 1990ndate algusest, kui tehti valusaid, kuid edasiviivaid otsuseid, on vähe poliitikuid järel - Mart Laar ja veel mõned üksikud. Aga pigemini kulub meile praegu ära toonane kogemus.

Jõuan tagasi oma algse teesi juurde. Olukorras, kus poliitikud muutunud ümbrust ei taju, on uue eliidi esiletõus vältimatu. Kui sellist värskendust ei toimu, siis tabab ühiskonda juba ravimatu stagnatsioon. Kui aga uus eliit tuuakse esile mingi sektantliku populismi näol, siis võime veel rohkem kaotada.

Reformipuudus viib poliitikud vahetusse

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing