Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust

21.04.2009 | Jaak Aaviksoo | Riik, Rahandus

Süvenev majandussurutis on teravalt tõstatanud vajaduse kärpida kulusid.

Riigieelarves on palgakulusid keskmiselt juba 7% kärbitud, erasektoris on pilt ilmselt kirjum, ka 50% palgakärbe pole haruldus. Ennustuste järgi langeb tänavu riigi keskmine palk 4,4%. Selle taustal on avalikkuses võimendunud ettekujutus, nagu oleks Eestis eelkõige ametnikke liiga palju ja nad saaksid kole palju palka, ning just siin nähakse peamist miljardikrooniste eelarvekärbete allikat. Ka selles valdkonnas on lisakokkuhoid vajalik ja võimalik, ent üksnes kärbetele keskendudes valitseb oht jätta tähelepanu alt välja hoopis olulisem probleem - meie avaliku halduse haldussuutmatus.

Avalikku haldust teostavad poliitikud koos ametnikkonnaga. Viimati öeldute hulgast tuleks käesoleva kirjutise seisukohalt arvata välja kaitseväelased ning pääste-, politsei- ja piirivalveameti töötajad, rääkimata arvukatest haridus-, kultuuri- ja meditsiinitöötajatest, kes saavad samuti avalikest eelarvetest palka. Eelkõige järelejäänute kohta, kelle hulka peaks arvama ka riigipalgalised poliitikud, kehtib enamik avalikkuse etteheidetest, samuti ripub just sellest sihtrühmast ära tegelik haldussuutlikkus.

Jutt on umbes 4000 ametimehest, keda on umbes 0,7% meie töötajaskonnast, kes saavad iga kuu keskmiselt 20 000 krooni palka ja kelle kohta kulub maksurahast umbes 500 000 krooni aastas. Kokku seega kaks miljardit krooni aastas ehk veidi alla 1% SKT-st. Kui nüüd nii nende ametimeeste arvu kui ka palka ülaltoodud hoiakutele tuginedes kaks korda kahandada, hoiaksime arvestuste järgi kokku 1,5 miljardit krooni.

Kas võime kindlad olla, et teine pool poolpalgalistest suudaks meie elu ja majanduse toimimist paremini korraldada? Palju tõenäolisem on, et esmane kokkuhoid saab mitmekordse negatiivse võimenduse. Veel paar suhkrutrahvi, veel 500 miljonit krooni maksuvaidlusse uputatavat maksuraha, kümnete miljardite ulatuses eurovahendite kasutuselevõtu venimise süvenemine, veelgi „parem" riigihangete seadus, mis ajab pooled kohtusse ja hulluks ja nii edasi.

Mõtlemiskoht juhtidele

Tark peremees ei mõtle üksnes kulude kokkuhoiust, vaid palju enam tulude suurendamisest - kui palga ja tööviljakuse vahel on käärid, siis tuleb pilk pöörata eelkõige töö tulemuslikkuse suurendamisele. Kust alustada? Nõudlikkusest!

Igaüks, kes on maitsnud nii era- kui ka avaliku sektori leiba, teab, milles on maitsevahe. Kui ühel pool piisab protsessist, siis teisel pool on vaja tagada tulemus. Protsess on igimagus, tulemusele keskendumine aga higikibe. Meie ettevõtjad on pidanud rasket võitlust ellujäämise eest, mis on sundinud keskenduma tegelike tulemuste saavutamisele, avalikus sektoris on ülesandepüstitus laialivalguvam ja pole kujunenud tarvilist nõudlikkust - peaasi et asjad kuidagi liiguksid. Eeltoodu pole etteheide tuhandetele avaliku sektori töötajaile, kellest enamik on tublid, vaid mõtlemiskoht avaliku sektori juhtidele. Miks on nii, et valitsuste iseendale koostatud tegevuskavade tähtajalise täitmise määr on heal juhul 50%? Miks on igas ministeeriumis üldteada probleeme, mille lahendamisega pole kümne aasta jooksul ja viie ministri ametisoleku ajal hakkama saadud?

Praeguselt tasemelt Euroopa keskmiseni jõudmine, rääkimata „viiest rikkamast", esitab otsustajatele ja juhtidele hoopis kõrgemaid nõudmisi. Esiteks oskust eristada olulist ebaolulisest, suutlikkust jätta teadlikult osa asju tegemata selleks, et tähtsad asjad tõepoolest tehtud saaksid. Teiseks oskust kavandada oma tegevust sellisel moel, et asja alustades võiks kindel olla lõpptulemuses. Kolmandaks sihikindlust eesmärgi poole liikumisel. Juht vastutab. Alati!

Milleks see jutt? Eelkõige selleks, et saada lahti ettekujutusest, just nagu saaks avaliku halduse efektiivsust suurendada vaid senise ebaefektiivsuse vähema rahastamisega. Selle tagajärjeks on üldjuhul suutlikkuse jätkuv vähenemine ja niigi napi tegelikult kompetentse kaadri lahkumine. Meil on paljudel juhtudel raha rohkem kui inimesi, kellele seda raha südametunnistuse piinadeta maksta.

Seepärast teeb mulle muret populistlik hoiak avaliku sektori ja seal makstavate palkade suhtes. Palk ei ole suur või väike iseenesest, vaid võrreldes tööga, mille eest palka makstakse. Kui nende vahel on käärid, siis selle asemel, et loota palgakokkuhoiust elu edenemist, tuleks järjekindla nõudlikkusega püüelda suurema tulemuslikkuse poole.

Eelnev ei tähenda probleemide eitamist avaliku sektori (palga)korralduses - enamgi veel, lubamatusi on lubamatult palju. Uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu on hea rohi ja tuleks viivitamata vastu võtta. Sellega luuakse avalikus teenistuses arusaadav palgakorraldus, kõik vabad ametikohad täidetakse edaspidi konkursi teel ja kaotatakse avalikkust pahandanud lisasoodustused, mis on tõesti eelmise ühiskonnakorralduse reliikviad. Nendest muudatustest aga ei piisa, kui me ei suuda kujundada tulemustele suunatud avaliku halduse kultuuri.

See aga saab alguse nõudlikkusest. Valijate nõudlikkusest poliitikute vastu, poliitikute nõudlikkusest tippametnike vastu, tippametnike nõudlikkusest oma alluvate vastu jne. Ent see kõik on ainult siis võimalik, kui saame aru, et meie elu edenemine ei ripu lõppkokkuvõttes ära mitte välistest jõududest, olgu selleks siis üleilmne majanduskriis, kodumaine ametnikkond või keegi kolmas, kelle süüdistamisega aega veeta, vaid meist endist.

Mitte vähem raha, vaid rohkem nõudlikkust

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing