Tänaval poliitikat ei tehta

16.04.2009 | Andres Herkel | Välis, Valimised, Elu

Moldova ja eriti Georgia nädal aega kestnud protestid sunnivad küsima tänavapoliitika sisu ja sihituse järele. Pealiskaudnegi pilk ütleb, et erinevus laulvate või värviliste revolutsioonidega on suur. Siis protestiti mittelegitiimse võimu või varastatud valimiste vastu, kuid mille vastu protestitakse nüüd?

Georgias nõutakse presidendi tagasiastumist, Moldovas polda rahul äsjase valimistulemusega. Heakene küll, Moldovas saab vähemalt hääled üle lugeda ja sellega on kaalul küsimus, kas kommunistid saavad endi hulgast parlamendis presidendi valida või jääb neil üks hääl puudu. Georgias pole küsimus häältes ega valimistes, sest vanad valimised on ammu möödas ja uuteni on küllalt aega.

Suured meeleavaldused ja rahvakogunemised võivad riike demokraatia teele aidata küll, kui vana võim on vaimses ja moraalses pankrotis. Kujutage ette, et Eestis oleks laulvale revolutsioonile järgnenud veel suurtele rahvaliikumistele tuginevaid poliitilisi pöördeid. Kus me sel juhul oleksime? Euroopa Liidus? Enam kui kahtlane. Eesti Vabariigis? Hea, kui sedagi.

Rahvaliikumine ja tänavamiitingud võivad pöörde tuua pool sajandit kestnud okupatsiooni järel. Kuid kui seda hakatakse võtma võimuvahetuse universaalse vahendina, on midagi päris valesti. Võimuvahetuse vahendiks on vabad ja ausad valimised. Kui valimised on selgelt varastatud, tuleb seda tõestada. Kui presidendiga polda rahul, tuleb oodata valimisteni või võidelda parlamentaarsel teel.

Nino Burdžanadze on mind tõesti üllatanud. Aastaid nähti just temas inimest, kellest opositsiooni minnes võib saada tasakaalustaja liiga tormaka presidendi Mihhail Saakaðvili ja radikaalse opositsiooni vahel. Nüüd on just kunagine parlamendi esimees Burdžanadze see, kes ütleb, et dialoog pole võimalik ja poliitika jäägu tänavale.

Omaaegne Georgia suursaadik ÜRO juures Irakli Alasania on dialoogile avatum. Tegelik parlamendiopositsioon kristlike demokraatide näol pole üldse tänavapoliitikat toetanud.

Moldovaga on asi keerulisem. Noored, kes Chisinaus valitsushooneid ründasid, mõjuksid tõsiselt, kui nad oleksid hoopis valimispäeval vaatlejatena sellist tööd teinud, nagu tehti Georgias rooside revolutsiooni eel. Siis fikseeriti iga kasti lastud sedel ja päeva lõpus oli teada, kui palju bülletääne ühes või teises jaoskonnas kasti poetati. See tegi valimissohi ilmsiks, aga Moldovas sellist tööd ei tehtud. Miks? Nüüd on valik: kas tänavapoliitika, konstitutsiooniline kriis (mida uued valimisedki ei lahenda) või poliitiline kokkulepe?

Eksivad need, kes arvavad, et Eesti peab üleminekuriikides toetama mõnd kindlat parteid või poliitikut. Kuigi mõistlik pole lahterdada teiste riikide poliitilist maastikku nii, et värvilised revolutsionäärid Saakaðvili ja Viktor Juðtðenko on üdini head ja teised on pahad. Ei maksa arvata, et igaüks, kes korraldab meeleavaldusi või kutsub kodanikuallumatusele, on sõnavabaduse õilis lipulaev ja vabaduse laulik.

Eesti peab toetama demokraatlikku protsessi ja vaba ühiskonda. Loomulikult saame arenguabiga toetada nii Georgia kui Moldova valitsust.

Säärane koostöö püsib eeldusel, et abi jätkub siiski, kui sealne võim vabade ja ausate valimiste tulemusel vahetub.

Tänavarahutus ei saa olla sellise võimuvahetuse mehhanism. Tuleb arvestada, et mõlema riigi puhul mängib rolli Venemaa huvi ning siserahutusi võidakse kurjasti ära kasutada.

KOMMENTEERI SIIN - www.herkel.net

Allikas: Pärnu Postimees

Märksõnad

Herkel, tänavapoliitika, Moldova, Georgia, Gruusia

Tänaval poliitikat ei tehta

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing