Väärtusühendus rahu kaitsel

14.04.2009 | Jaak Aaviksoo | Riik, Riigikaitse

Oleme osa NATO väärtustervikust, mistõttu pole meil põhjust alliansis kahelda, kirjutab kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Nii see algas: 4. aprillil 1949. aastal kirjutasid Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Prantsusmaa, Inglismaa, USA, Kanada, Portugali, Itaalia, Norra, Taani ja Islandi riigipea Washingtonis alla lepingule, millega asutati Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon - NATO.

Sündis sõjaline ühendus, mis loodi «kaitsmaks nende rahvaste vabadusi, ühist ajaloolist pärandit ja kultuuri, mis on rajatud demokraatia, individuaalsete vabaduste ja õigusriigi printsiipidele».

See ühendus sündis otseselt Teise maailmasõja järgselt kasvanud pingete tulemusena ning ajendatuna Berliini blokaadist Punaarmee poolt. Täna teame, et Lääne-Euroopa rahvaste hirmud Nõukogude Liidu ambitsioonide suhtes ei olnud alusetud - plaanid punaimpeeriumi piiride nihutamiseks Atlandi ja Vahemere rannikule olid olemas ning praegu saab vaid spekuleerida, milline olnuks Euroopa täna, kui NATO ei oleks sündinud.

Pärast Lääne-Saksamaa liitumist NATOga 1955. aastal loodi Nõukogude Liidu eestvõtmisel Varssavi pakt ning Euroopa jagunes külma sõja rinneteks. Tagantjärele teame, et selles sõjas ei tulistatud ühtegi mürsku ja Euroopas valitses ligi 50 aastat hirmuga segunenud rahu. Vaid Varssavi pakti tankid surusid 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias veriselt maha ülestõusud, mis püüdlesid NATO riike ühendavate ideaalide poole.

Ungari ja Tšehhi unistused said koos Poolaga teoks 1999. aastal, Eesti, Läti ja Leedu ühinesid NATOga 2004. aastal ja tänaseks on NATO riikide arv kasvanud 28ni. Nõukogude Liidu lagunemine lõi paljudele rahvastele võimaluse vabalt otsustada oma väärtuste üle ning nende valik oli sama, mis NATO asutajatel - demokraatia, vabadus ja õigusriik.

Ühiste alusväärtuste nimetamine lepingu preambulas ei ole juhuslik - ilma ühiste ideaalideta ei saa olla ühiseid strateegilisi huve, ilma ühiste strateegiliste huvideta ei ole mõeldav ennastsalgav valmisolek liitlase kaitseks. NATO on väärtusühendus.

NATO liikmesriike ei seo üksteisega mitte eelkõige allkiri lepingul, vaid kindlustunne, et rünnakut ühe liikmesriigi vastu tajutakse ka tegelikult rünnakuna enda vastu. Just sellest sisetundest olid ajendatud paljude riikide ja rahvaste reaktsioonid, nähes kaaperdatud lennukeid rammimas Maailmakaubanduskeskuse torne 11. septembril 2001 aastal. «See ei ole võimalik! Seda ei tohi olla! Me peame midagi tegema!»

Me tajusime rünnakut kõige selle vastu, mida me õigeks peame, ja sellest tundest kantuna ei tekkinud kõhklusi ka kollektiivkaitse põhimõtte, artikkel 5 rakendamise suhtes esmakordselt NATO ajaloos. Me teame ka seda, et tingimusteta hukkamõistev reaktsioon nendele rünnakutele ei olnud maailmas kaugeltki üksmeelne. Maailmas on erinevaid väärtussüsteeme ning nendel põhinevaid kultuure ja sõjalisi liitegi.

Jagatud väärtusruum on ka NATO laienemise peamine kriteerium. «Kas nad on osa meist?» on see küsimus, millele peavad liikmesriikide kodanikud saama positiivse vastuse, enne kui võtta endale kohustus haarata vajadusel relv ja riskida oma eluga uute liikmete kaitseks. Ka Eesti puhul ei päritud meilt mitte niivõrd tankide ja sõdurite arvu järele, kuivõrd huvituti demokraatia ja inimõiguste olukorrast, tsiviilkontrollist ja võimude lahususest. Seesama kehtib ka NATO liikmeks pürgivate riikide Ukraina ja Gruusia suhtes.

Veelgi olulisem on arusaam, et väärtuskriteerium ei ole lävend, mille ületamisel «pääsetakse sisse», vaid olemuslik kvaliteet, mida tuleb igapäevaselt sõnas ja teos kinnitada. Endale ja oma rahvale, aga eriti kõigile oma liitlastele. Eesti, aga ka USA ja Türgi ja kõik teised - me peame olema kindlad, et ajame ühist asja ja saame üksteist selles usaldada. Ei ole juhuslik, et Eesti ja mitmete teiste NATO liikmete, sealhulgas ka USA vastu suunatud vaenutegevuse teravik on suunatud nende usaldusväärsuse kõigutamisele liitlaste silmis.

Külm sõda on asendunud infosõjaga ja me peame olema teadlikud selle loogikast. Selle loogika tuum on kõigutada meie strateegiat, lahutada meid meie väärtustest, diskrediteerida meie mainet, seada küsimärgi alla meie sammude õiguspärasus, provotseerida meid ettearvamatule või tasakaalustamata käitumisele. Kollektiivkaitse iseenesestmõistetavus lööb kõikuma, kui me isegi kõhkleme, rääkimata kahtlemisest abivajaja usaldusväärsuses. NATO sõjaline suutlikkus on piisav nii heidutuseks kui enesekehtestuseks, seda saab väärata vaid vaimu nõrkus.

Eelnev ei olnud pelgalt mõtisklus NATO olemusest, vaid ka taust vastamaks Eesti jaoks olulisele küsimusele: «Kas NATO tuleb meile appi?» Lühike vastus on: «Kindlasti tuleb!» Tuleb, sest oleme osa väärtustervikust; tuleb, sest mittetulemine kaotaks NATO usaldusväärsuse nii sisse- kui väljapoole. Selles pole meil põhjust kahelda.

See tulemine peab aga olema viivitamatu ja iseenesestmõistetav ning selle emotsiooni kasvatamine ongi meie peamine ülesanne. Just nagu on alliansi ühiseks ülesandeks kasvatada Eesti tingimusteta valmisolekut aidata meie liitlasi.

Nii, nagu me kaitseme rünnaku eest oma perekonda või vähemasti parimaid sõpru või vähemasti lihtsalt sõpru või vähemasti tuttavaid või... See on pikk tee. Mõelgem, kui pika tee teineteiseni on pidanud läbi käima sakslased ja prantslased, ning ka neil on veel mitu miili minna.

Tegelikult ei ole kõige olulisem küsimus, kas abi tuleb ja millal tuleb, vaid see, kas me suudame ühiselt luua heidutuse, mis välistab ükskõik millise ründe ükskõik millise NATO riigi, sealhulgas Eesti vastu. NATO suutis seda läbi külma sõja perioodi kuni Al-Qaeda terrorirünnakuteni ja usun, et ka terrorismi on võimalik ohjeldada.

Võitlus uute nn asümmeetriliste ohtudega viis tähelepanu traditsioonilistelt julgeolekuohtudelt ajutiselt kõrvale, ent mullune rünnak Gruusia vastu on piisava selgusega taas teadvustanud ka vajaduse klassikaliste ohtude ohjamiseks. NATOs tegeldakse sellega tõsiselt kõiki liikmesriike puudutavalt, on astutud ja astutakse praktilisi samme nii plaanide kui õppuste tasemel ning see kasvatab kindlustunnet ka siin, Läänemere kaldal.

Aeg-ajalt kerkib ajakirjanduses üles erinevatelt lähtekohtadelt püstitatud retoorilisi küsimusi Balti riikide kaitstavusest või isegi selle mõttekusest. Kaitstavus ei ole absoluutne, vaid suhteline kategooria ning on mõistetav vaid läbi heidutuse.

Kui Punaarmee poolt ümberpiiratud Berliin oli kaitstav NATO sündimise ajal, siis on kaitstavad ka Balti ja kõik teised NATO riigid tema 60. aastapäeval ja tulevikus. Kõlagu see pealegi kohutavalt, aga just vastastikku kindlustatud häving ongi see heidutus, mis peab kaitsema ja kaitseb ühtmoodi nii Berliini kui Tallinna, nii Riiat kui Ankarat klassikalise relvastatud ründe vastu. Ja seda ei pea tingimata nimetama maailmasõjaks. Valmisolek anda vastulöök peab eos hajutama halvad mõtted.

Keerulisem on toime tulla üleilmastumise käigus kasvanud nn asümmeetriliste ohtude ja konfliktidega, mis ei kvalifitseeru otseselt väliseks ründeks (kui see pole nii ilmne nagu kaksiktornide puhul). Niisuguste, riikide ja valitsusväliste grupeeringute vahel puhkevate konfliktide eskalatsioon kujutab kindlasti ohtu rahvuslikule ja rahvusvahelisele julgeolekule nii NATO riikides kui väljaspool, ent nende käsitlemine on poliitiliselt ja õiguslikult äärmiselt komplitseeritud.

Näiteid pole vaja kaugelt otsida - Lääne-Balkan, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, rääkimata Iisraeli-Palestiina konfliktist. Baski ja Põhja-Iirimaa konfliktidki pole lõplikult raugenud. Palju tõenäolisem kui klassikaline relvakonflikt on võimalus just niisuguste vastasseisude provotseerimiseks ja tahtlikuks eskalatsiooniks.

Kuidas riigid üksi ja liitlastena NATOs nende ohtudega toime tulevad ja kuidas nad suhestuvad niisugustesse konfliktidesse oma piiride taga, on peamine strateegiline küsimus, millele vastust otsitakse. Tasub vaid meenutada NATO olulisimat operatsiooni Afganistanis ja seal tõstatunud küsimusi.

NATO sõjaline võimekus on täna vaieldamatu, tema väljakutsed on mujal. Laias laastus on neid kaks. Esiteks, NATO kui võimsama sõjalise organisatsiooni maine ja usaldusväärsus maailma avalikkuses ehk kellena tajuvad NATOt teised riigid ja rahvad Venemaast Iraanini ja Vietnamist Somaaliani, ning teiseks, NATO kui organisatsiooni sisemine ühtsus ja maine liikmesriikides.

Nendele vastamiseks on vaja maailma kiirelt muutuvas julgeolekukeskkonnas vaja esmalt vastata küsimusele: millistele liikmesriikide avalikkuse poolt tajutud tänapäevastele julgeolekuriskidele on NATO võimeline andma vastuse elik kuidas NATO vastab meie vajadustele. Ja teiseks: kuidas teha seda nii, et ülejäänud riigid ja rahvad tajuksid seda õiglasena.

Väärtusühendus rahu kaitsel

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing