Intervjuu: Peeter Tulviste: 'Karastus muutustes on meie eelis'

09.04.2009 | Teet Korsten | Majandus, Haridus

Teist vahetust parlamendisaadik akadeemik Peeter Tulviste on oma mõtlemises säilitanud psühholoogi lähenemise, mis aitab ka argistes askeldustes puude taga metsa näha.

Te olete hariduselt psühholoogiadoktor...

Uurimistööd on saanud viimastel aastatel väga vähe teha. Aga reedeti pean Tartu ülikoolis praegugi loenguid.

Ja praegu töötate riigikogu 101päises kollektiivis. Kas see kooslus on huvitav uurimisaines?

Nagu arst, ei kipu ma diagnoose panema. Muidugi on riigikogus põnev vaadata, mis on selle töö eripära ja milline on mõtteviis, mis siin olemisega kaasneb. Aga arvan, et seda paneb tähele ka see, kes pole psühholoog, kes lihtsalt jälgib inimesi.

Hiljuti avaldas kolumnist Mihkel Mutt riigikogu-töö kohta huvitava mõtte. Ta ütles, et jooks end surnuks, kui peaks seal istuma. Kas te saate aru, mida ta silmas pidas?

See on töö, kus oled pidevalt rahva hulgas, kogu aeg pead rääkima või kuulama, rahuhetke tekib harva. Söögi alla ja söögi peale sind kirutakse. Kujutan ette, et mõni küsib, mille nimel seda kõike teha tasub.

Aga kui mõtlen tagasi oma riigikogu-aastatele, siis näiteks sellistel päevadel nagu see, mil me vanemahüvitise seaduse vastu võtsime, on tõesti tunne, et midagi väärtuslikku on ära tehtud. Ühe meie suurema probleemi lahendamiseks sai oluline samm astutud. Neid päevi on vähe, kui on rahulolu tehtust, aga neidki tuleb ette.

Teilt on ilmunud raamat "Ülikoolinaljad: tudengid, professorid ja teised". Äkki annate varsti välja riigikogu-tööd kajastava huumorikogumiku?

Vastavad naljad on tõesti olemas. Näiteks see, kus parlamendi liige on haiglas pärast rasket lõikust teadvusele tulnud. Ta näeb haigla öökapi peal lillekimpu ja kaarti. Kaardi peale on kirjutatud: "Kallis kolleeg! Soovime sulle peatset paranemist! Sinu fraktsioonikaaslased." Aga sulgudes seisab: "Poolt 12, vastu 2, erapooletuid 1."

On ka selliseid nalju, mida ei saa anekdoodiks nimetada, näiteks ütlused, mida mõni poliitik on hingetäiega välja pursanud. Üks poliitik ütles pärast seda, kui tema võistleja oli kõva toetuse saanud: "Kui vaadata, kui palju see mees hääli sai, ei imestagi eriti selle üle, et vanad egiptlased kummardasid sitasitikat."

Teie kitsam eriala on mõtlemispsühholoogia. Kuidas seda uurimisala lühidalt iseloomustada?

Inimene erineb teistest loomadest muu hulgas selle poolest, et ta kasutab keelt ja teisi märgisüsteeme mõistuse tööriistadena. Selle erinevuse võtab kõige paremini kokku lugu, kus üks mees küsib teiselt: "Kas võib olla suuremat imet kui see, et rändlinnud leiavad tee kompassi ja kaarti kasutamata?!" Teine vastab: "Muidugi võib! Veel suurem ime oleks, kui nad leiaksid tee kompassi ja kaardiga."

Kuna ülesanded, mida eri kultuurides tuleb lahendada, on erisugused, õpetatakse ka lapsi erisuguselt. Käisin möödunud sügisel Malis, Lääne-Aafrikas. Seal oli üks kaluriküla, kus lapsi on üle saja, aga ükski neist ei käi koolis. Mulle öeldi, et eluks, mida nad kaluritena elama hakkavad, pole mingit kooli tarvis. Vastupidi - kui nad läheksid kooli, ei jõuaks nad õppida seda, kuidas kalur olla.

Olete öelnud, et inimene ei saa tänapäeval olla ühe ameti mees. Kas see on meie ühiskonda programmeeritud?

Mõnikord ei saa ja mõnikord ei taha. Saamisega on nii, et arvutid kaotasid teatavasti ära väga suure hulga elukutseid, mis on püsinud aastasadu. Vahel on inimene sunnitud elukutset vahetama, aga - kuna maailma ilu on tema mitmekesisuses - ei pea tingimata ootama, millal amet ära kaob. Elu jooksul võib pidada mitut ametit ja see on üks võimalus elu mitmekesisemaks muutmisel.

Seoses ülestõusmispühadega... On vist väärarusaam, et teadus ja religioon on teineteisega vastuolus?

Olen mõtlemise uurimise töös pidanud kogema, et on kultuure, kus pole mingisugust teaduse moodi asja. Samas pole leitud ainsatki kultuuri, kust puuduks kunst ja usk.

Kunsti koha pealt hea seletus puudub, aga usu koha pealt on mulle kõige lähedasem pragmatismi ühe rajaja William Jamesi seisukoht, et usu põhiküsimus pole see, kas jumal on olemas, vaid see, kas inimesel on usust tuge ja abi. Tema funktsioon pole teatud viisil maailma seletada - see on teadvuse asi. Usu asi on inimest toetada ja aidata. Sellest seisukohast peabki teda vaatlema.

Oleme harjunud tooma näiteid selle kohta, kuidas usk tükib aladele, kus tal midagi teha pole. Näiteks usu asi pole öelda, kui vana on maakera. Samuti võib tuua näiteid selle kohta, kuidas teadus püüab inimesele öelda, kuidas peab elama. Näiteks psühhiaatrias ja psühholoogias on see rangelt keelatud. Ei usk ega teadus suuda teineteist asendada.

Tuleb tunnistada meie ühiskonna tõsist teadmatust religiooni alal. Ja siiani pole suudetud koolis õpetama hakata usundilugu...

Olen ka riigikogu kultuurikomisjonis avaldanud sama seisukohta, et üks ei asenda teist. Kardetakse seda, et üks konfessioon pääseb mõjule ja hakkab endale pooldajaid värbama. Selle vastu aitaks, kui õppeprogrammid ei rõhutaks ühe uskkonna seisukohti, vaid terve usu olemust.

Ei piisa sellest, kui õpetatakse ühte usku; ei piisa sellest, kui tutvustatakse kõiki olulisi religioone. Esmalt peaks lastele rääkima seda, miks üldse usk olemas on ja mis on kõikide usundite ühisjooned. Kärmelt jõutakse erinevuste juurde, aga olulisem on see, mis on ühisjooned.

Vanade hiinlaste needus kõlab: et sa elaksid huvitaval ajal. Kas meie aeg on liiga huvitav?

Ainuke, mis on jäänud kõigest sellest, mida kommunistlik juht Karl Vaino oma kõnedes kokku rääkis, on üks lause: "Seltsimehed, me elame huvitaval ajal." Aga ta ei osanud ette näha, et see aeg läheb peagi nii huvitavaks, kui ta läks.

Minule piisab selleks eluks täielikult sellest, et Eesti sai vabaks, et meie saime vabaks, et maailm on meile lahti, et oleme vabad mõtlema, käima, rääkima ja kirjutama seda, mis meile pähe tuleb. Meil polnud reaalset ootust, et kõik see võiks meie elu ajal sündida, ja ometi see sündis.

Aga kõige heaga, mis tuleneb ühiskonna muutumisest, käivad ka kehvad asjad kaasas. See on hind, mis tuleb maksta. Kui ma peaksin valima suhteliselt lähedaste aegade vahel, valiksin kindlasti oma praeguse aja. Masendav on mõelda, et oleks võinud surra, nägemata ära kolmveerandit maailma või olemata vaba.

Olete öelnud, et meie haridus on pidevas reformiseisundis seetõttu, et ta pole jõudnud järele meie huvitavas ühiskonnas toimuvatele huvitavatele protsessidele.

Jätaksin siinkohal kõrvale sõna "meie", sest hariduse kriis pole vaid Eestile omane. Meie oleme veel üsna tervelt sellest väljunud. Hariduskriis on tänapäeval omane tervele maailmale, kus kooliharidus olemas on.

Teades pedagoogide psüühikat, võib neile vaid kaasa tunda selle huvitava aja tõttu.

Eks iga amet jätab inimesele mingi pitseri. Kui inimese amet on kümnete aastate kaupa hoolitseda, et tema kasvandikest kasvaksid targad ja korralikud inimesed, hakkab ta paratamatult sama tegema ka nende inimeste peal, kelle eest ta ei pea vastutama.

Mäletan, et kunagise kolleegi Tartu ülikooli psühholoogiateaduskonnast Kalju Toimi uurimused näitasid koguni seda, et abikoolide õpetajate assotsiatsioonid mingi sõnaga olid pigem sarnased nende õpilaste vastustega kui tavakooli õpetajate omadega. Mõju on kahepoolne - mitte ainult õpetajalt õpilasele.

Tahtsin väita, et võib-olla ei pea õpetaja psüühika vastu pidevale reformimisele, mis mõjub ju stressorina.

Mõjub kindlasti stressorina, eriti kui enne seda on elatud suhteliselt lootusetus ja stabiilses ühiskonnas, kus kõik venis ja mingit muutust ega lootust ei olnud. Olen mõelnud, kuidas saaks seda meie kasuks pöörata.

Terve maailm muutub kiiresti ja üha kiiremini ta muutub, aga meil on ta ikka vapustavalt kiiresti muutunud. Meie häda oli selles, et me ei teadnud neid muutusi ette. Oleks me ette näinud, et N. Liit kokku variseb ja et me peame elama täiesti teistsuguses ühiskonnas, oleks pannud kõik torud hüüdma, et inimesi õpetada.

Näiteks õpetada raha koha pealt. Nüüd on tõlgitud Robert T. Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" raamatud ning meil on ilmunud Kenderi ja Lõhmuse raamat "Raha". Need inimesed on endale selle missiooni võtnud, aga vastavad teadmised ei jõua kaugeltki kõikide inimesteni. Kõik tuleneb sellest, et meie teadmised ühiskonnast ei võimalda prognoosida.

Praegust erakonnamaastikku vaadates tuleb tunnistada, et Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit võiksid vabalt omavahel nimed vahetada.

See vastab tõele. Mäletan, millal Reformierakonnaga see muutus toimus. Kolm aastat tagasi aset leidnud Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil pidas Siim Kallas nii toreda ja rahvuskonservatiivse kõne, kus kogu meie (Isamaaliidu) ideoloogia oli üks ühele omaks võetud, et enam konservatiivsem olla ei ole võimalik.

Mõni aasta tagasi, kui kõne all olid iibeprobleemid, oli vähemalt osa Reformierakonna ideoloogia väga selgelt selline, et see, kas inimesel lapsi on ja kui palju tal neid on, on puhtalt tema ja ta pere asi. Et riik ei tohi sellesse sekkuda.

Kas te olete Eesti suhtes optimist?

Jah, absoluutselt. Ma pole terve maailma suhtes väga optimistlik, aga selle maailma sees Eesti suhtes küll. Näiteks eelmainitud tõsiasi, et oleme pidanud väga kiiresti kohanema igasuguste muutustega, on andnud meile lisaks tüdimusele ka teatud karastuse. Kuna tänapäeva maailm muutub väga kiiresti, on nendel, kel on nii tugev karastus kui meil, eelis. Me tuleme sellega vahest paremini toime kui mõni Lõuna-Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa talupoeg, kes katsub elada nii, nagu sajandeid on elatud.

Intervjuu: Peeter Tulviste: 'Karastus muutustes on meie eelis'

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing