Eesti lipp kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu

04.06.2008 | Trivimi Velliste | Riik, Riigikaitse, Euroopa

Möödunud neljapäeval Helsingis Läänemere maade ametivendadega nõu pidades märkasin, et naabrite pealinn on lipuehtes. Minu küsiva pilgu peale tähendati, et Soome lipul on ümmargune aastapäev. Selgus, et 29. mail sai nende lipp 90aastaseks: Eduskund kinnitas selle kohe pärast kindral Mannerheimi juhitud võiduka Vabadussõja lõppu.

Nende Vabadussõda lõppes niisiis enne, kui meie oma alatagi jõudis. Kahe lähedase naabri saatuse võrdlemine on tihti õpetlik. Tuleval aastal pühitseb Eesti kaht omavahel vägagi seotud juubelit: 4. juunil möödub 125 aastat sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepääl, ent juba 12. veebruaril möödub samuti 125 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist Viljandi külje all.

Üks juhtiv Soome poliitik lausus äsja eesti keeleski Martti Turtola sulest ilmunud Laidoneri-raamatut kommenteerides, et pole tänamatumat ettevõtmist kui asuda hindama naaberrahva suurmehi. Lugesin sellest sõbraliku eneseirooniaga öeldud lausest välja, et mitte kõik soome lugejad ei jaga professor Turtola Eesti-kriitilisi vaateid ja hoiakuid.

Kindral Laidoneri lesk Maria suutis ime läbi päästa Kirovi vanglast mõne raamatu abikaasa märkmetega. Kaks nendest asub praegu abikaasade kunagises kodus Viimsi mõisas – kindral Laidoneri muuseumis.

Kindral on vangipõlves raamaturidade vahele kirjutanud mõne isikliku pihtimuse: “Miks ma ei põgenenud Eestist 1940. aasta suvel? Põgeneb see, kes kardab vastutust oma tegude eest. Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (...) Aga kannatused selle käigus? (...) Ainult õilsad kannatused ülendavad hinge.”

Nii napid ja haprad, kui need read ka pole, ei näi nad kuidagi kinnitavat professor Turtola põhiteesi: Laidoner oli Eesti Vabariigi reetur, kes lõi sõjalise liidu idanaabriga Soome vastu, lubades Vene pommitajatel tõusta Eesti lennuväljadelt ja külvata surma Soomes.

President Toomas Hendrik Ilves on oma esimesel riigivisiidil Soome tõepoolest nende pommide pärast vabandust palunud. Vabanduspalve ei ole ju kunagi liiast.

Ent liiga vähe on juttu olnud tõsiasjast: kui Eesti lükanuks 1939. aasta septembris baaside lepingu tagasi ja leidnuks end sangarlikust Sügissõjast, polnuks mitte ainsamat Soome diviisi, isegi mitte pataljoni meile appi tõttamas. Selle oli Soome juhtkond eelnevalt teinud meile selgemast selgeks.

Vähe sellest, isegi Läti (kellega meil oli sõjalise liidu leping!) hoidis eemale lihtsameelses lootuses, et ehk läheb see karikas nendest mööda.

Aga Stalin oli tark: ta teadis, et luuda tuleb murda ühe vitsa kaupa. Ta kutsus kõik neli Balti riiki Kremlisse, aga ühe kaupa, alustades kõige väiksemast (Eesti) ja lõpetades kõige suuremaga (Soome).

Tagantjärele tarkuses on ju ilus mõelda: üllas olnuks oktoobris 1939 võidelda Sinimägedes sinimustvalgete lippude all. Aga meil tulnuks seda teha ihuüksi, ühegi liitlaseta. Tolle aja tarkus ütles: püüame pisut taganeda, pisut aega võita (kuni Hitler ründab Stalinit!), püüame seniks maad ja rahvast säästa. Püüame sõdida siis, kui sõjalised eeldused on paremad.

Nüüd teame, et sõjalised eeldused ei paranenudki piisavalt. Isegi 1944. aastal veel üsna tugev ja kestvalt ülbe liitlane – vägagi ebameeldiva lipu all – ei suutnud Teise maailmasõja lõpuks luua meie jaoks rahuldavaid sõjalisi eeldusi. Sinimustvalged värvid keelati meile 44 aastaks. See oli ülekohtuselt pikk aeg. Aga kellele meil oli kaevata?

Ka sinimustvalgete värvide sündides 1884. aastal ei lubanud Vene keisrikull nende kasutamist avalikus ruumis. Nii ongi juhtunud, et seda 124aastast lippu oleme tohtinud vabalt heisata üksnes ühe kolmandiku vältel tema auväärsest east.

Kakskümmend aastat tagasi Tartu muinsuskaitsepäevadel, kui sinimustvalged lipud leidsid taas tee tänavatele, tõotasime üksteisele elada edaspidi väärikalt. Mida see tõotus võis tähendada? Kas Eesti on nüüd väärikam kui toona?

Väliselt kindlasti. On sündinud palju häid asju. Noortel pärnakatel pole näiteks aimugi, kuidas lõhnas Vene sõduri kirsa. Vähe sellest, jälle on olemas Eesti sõdurid, kes pealegi on nüüd NATO sõdurid. Tundmatuseni on paranenud linna välisilme, rääkimata kaubavalikust ärides. Aga siiski, kuidas on lugu eestlase väärikusega?

Mõnigi leiab, et välist sära on meil aeg-ajalt ülearugi. Aga sisemist? Kuidas on lugu selle säraga, mis inimesi koos hoiab ja nende hinge rõõmsaks teeb? Kuidas on lugu üksteisest hoolimisega? Armastusega selle sõna kõige sügavamas tähenduses?

Meil kui vabal rahval võib olla ja peabki olema palju arvamusi selle kohta, kuidas paremini majandust edendada. Võime ja vaidlemegi – viisakalt! –, kuidas õiglasemalt makse koguda, kuidas kogutut kõige mõistlikumalt kasutada. Siiski vajame kõige vaieldava kiuste ja kõrvale ja kohale midagi, mis meid tugevalt liidaks.

Usun, et 124aastane lipp on olulisemaid märke ja sõnumeid, mis meid koos hoiab. See kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu ning suudab meid suunata tuleviku poole mööda väärikuse teed.

Täna, lipu aastapäeval, võib igaüks meist astuda pikema või lühema sammu sel lõputul teel. Heisakem sinimustvalged lipud oma majadele, taluõuedesse, autodele!

Kandkem rinnas sinimustvalgeid linte või märke! Ja tundkem rõõmu Pärnust Eesti Vabariigi juubeliaastal! Just siin pühitsetakse Eesti lipu aastapäeva kõige suurejoonelisemalt: täna õhtul kell kuus kantakse meie riigi väljakuulutamise rõdu juurde 90 sinimustvalget lippu.

Eesti lipp kannab endas paljude põlvkondade muret ja rõõmu

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing