Liitu uudiskirjaga

Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Intervjuu: Jaak Aaviksoo: ''NATO-l on plaan Eesti kaitseks olemas''

28.03.2009 | Teet Korsten | Välis, Riigikaitse

Eesti kaitseülesanne on kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul ka majanduslikult kitsastes oludes enesele võetud kohustuste täitmine ja kriitilisel ajal õigete otsuste langetamine. E-riigina tuntust kogunud Eesti uus väljakutse on end küberkaitses tõestada.

Kuidas mõjub majandussurutis ehk masu meie riigikaitsele?

Käesoleva aasta jaanuaris kinnitas valitsus sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018. Kaitseväe ja ministeeriumi ekspertide ühise kaitseplaneerimise tulemusena sündis kava, kus Eesti strateegilise ohuhinnangu ja sellest tulenevate riskistsenaariumide põhjal on leitud nende tõrjumiseks vajalikud sõjalised võimed, need seejärel prioriseeritud ja leitud neile rahaline kate.

See kõik on tehtud eeldusel, et Eesti kulutab sõjalisele riigikaitsele edaspidi 2% sisemajanduse kogutoodangust. Kui majandussurutis muudab selle 2% väärtust kroonides, siis liigub see punane joon kavas, mis eraldab seda, mida saame endale lubada, sellest, mida me ei saa, lihtsalt allapoole ja kui olud paranevad, siis taas üles.

Kokkuvõtlikult on meil kvaliteetse planeerimise tulemusena paindlik kava, mis on realiseeritav ning mis loob kaitseväe edasises arengus hädavajaliku selguse. Aga toonitan: oluline on siin poliitiline kokkulepe, et kaitse-eelarve suurus on 2% SKTst. Tegu on kokkuleppega, mis on Eesti julgeoleku kasvatamise aluseks.

60 aasta möödumine märtsiküüditamisest peaks inimestele Eestis meelde tuletama, et vabadus on kalleim aare. Millal võib masu muutuda riigikaitse seisukohast ohtlikuks? Kas selline must stsenaarium on võimalik?

Vaadakem siiski ka enda ümber toimuvat. Kriis on samasugune üle kogu maailma, eelarvedefitsiidid paisuvad nii Venemaal kui Lääne-Euroopas samamoodi. Kõik on siin ühes paadis ja majandussurutis iseenesest ei saa meie riigikaitsele kuigivõrd laastavalt mõjuda.

Iseasi on aga otsused, mida majandussurutise raames tehakse. Olen kindel, et Eesti hoiab oma julgeolekupoliitikas valitud kurssi ja panustab oma esmase kaitsevõime arengusse ja NATO julgeolekuarhitektuuri nii, nagu oleme partneritega kokku leppinud - see tähendab, et meie kaitsekulutused on 2% SKTst.

Kaitseministeerium väärib tunnustust järjekindluse pärast vabadussamba küsimuses. Teie lähete ajalukku ministrina, kes suutis teoks teha olulise sümboli, mille ümber käisid vaidlused juba meie esimesel iseseisvusperioodil, mil see jäigi vaid idee tasemele.

Minu ülesanne kaitseministrina oli väljavalitud sammas valmis ehitada. Kuigi kunstirahvas vaidleb tänini võidutöö plusside ja miinuste üle, soovitan kallitel kaasmaalastel näha alati puude taga metsa ehk siis Vabadussõja võitu, mis meile iseseisvuse tõi. Kui seda suudame, siis kasvab ka samba väärtus, kui ei, siis pole ju ka kõige kaunimast sambast kasu.

Tulles ajas veidi tagasi, meenutagem sedagi, et nii žürii liikmeskonna, kuhu kuulus neli tunnustatud oma ala tippeksperti, kui konkursitingimuste ja žürii ametliku otsuse suhtes oldi üksmeelsed kuni võidutöö lõpliku valikuni. Enamgi, esimesed viis tööd 41 hulgast valiti välja salajasel hääletusel ning valijate poolt suhteliselt samalaadse tulemiga. Küsimused, kohati väga teravad, kerkisid esimese ja teise koha jagamise puhul.

Mõne vabadussamba vastase viimane lootus oligi rajatud meie majanduse langusele. Et pole raha ja nii jääb ka kulukas monument teostamata või lükkub taas määramatusse tulevikku...

Lubadused on ka midagi väärt. Samba puhul on olulisem, et lepingud said sõlmitud hulk aega enne mullusügist majanduslangust ja nendest taganemine läheks praegu kallimaks kui lõpuni ehitamine. Ja veel. Kui Vabadussõjas võidelnud oleksid mõelnud ainult oma majandusliku seisu ja isikliku heaolu peale, siis meil polekski praegu põhjust vabadussamba teemal arutelu pidada. Meil poleks vabadust.

Eestis on suhtumises riigikaitsesse tuntav diferentseerumine rahvuslikul alusel. See lõhe oli eriti tunda suhtumises Georgia-vastasesse invasiooni. Kas see on kaitseministeeriumile koht muretsemiseks? Mida peaks tegema, et see lõhe oleks vähem tuntav?

Mina sellist vahet esile ei tooks. Ütlen pigem vastupidist: kaitsepoliitika ja sealhulgas näiteks ajateenistus on riikliku ühtsuse loomise rakenduses pigem võimalus.

Gruusia konflikti on muidugi erisugune suhtumine - aga see ei tulene mitte põhimõtteliselt teistsugustest väärtushinnangutest või hoiakutest näiteks vägivalla või Gruusia iseseisvuse suhtes, vaid eelkõige eri inforuumis olemisest ja see on valdkond, kus Eesti valitsusel on ülesanne suurim. Tagada, et kõigil Eesti elanikel oleks võrdne ligipääs täpsetele ja adekvaatsetele uudistele ning teabele.

2006. aasta sügisel teavitasite oma soovist naasta poliitikasse. Milline oli teie varasem poliitikakogemus?

Olin 1990ndate keskel erakonnatu valitsuse liige haridusministrina.

Kas teil on tulnud ette ka raskemaid hetki, mil kahetsete poliitiku teele asumist, pettumisi?

Ei.

Suundumist poliitikasse põhjendasite otsusega aidata tegevpoliitikuna kaasa Eesti demokraatia tugevdamisele. Kuidas on demokraatia seis praeguses Eestis?

Oleme õigel teel - ning erinevalt mitmest saatusekaaslasest Kesk- ja Ida-Euroopas pole Eestis tulnud veel suuri tagasikukkumisi. Olen mures valimisaktiivsuse pärast - kindlasti on meie suuremaid ülesandeid panna inimesi rohkem huvituma poliitikast. See eeldab ka poliitika kvaliteetset kajastamist.

Raskete aegade tulekul hoiatavad poliitikavaatlejad, et suureneb populismioht. Kuidas valija saab hoida südame kuuma ning pea külma ja selge?

Tean, et eestimaalased suudavad vajalikul hetkel õige valest eristada. Säärane kainus on eestlastele omane. Et populismitont mööda Eestit ringi käima ei hakkaks, selleks peab valitsus keerulisel ajal pakkuma poliitilisi lahendusi, mis on adekvaatsed ning ennetavad tekkivaid raskusi. Selles mõttes on lähikuud kindlasti määravad.

Väikeriigid peavad pingutama rohkem, et olla ka liitlastele paremini nähtavad. Positiivne näide selles vallas on meie panused küberkaitsesse. Kas võiksite neid siinkohal lühidalt tutvustada?

Mitte nähtavuse pärast ei pea pingutama, vaid ikka eneste pärast. Aga jah, NATO küberkaitse kompetentsikeskuse rajamine Eestisse on tõepoolest suur saavutus, mille eest väärivad paljud tänu. Siit edasi on tööpõld aga suuremaks ja sisulisemaks muutunud. Peame tõestama, et Eesti suudab küberjulgeoleku vallas etendada juhtrolli ka sisuliselt - alates sellekohastest kaitsedoktriinidest ja lõpetades ettepanekutega küberjulgeoleku siseriikliku ja rahvusvahelise õigusliku regulatsiooni kohta.

Millised on meie kaitseväe ees seisvad suuremad väljakutsed praegu?

Kaitseväe edasised väljakutsed ehk ülesanded on fikseeritud 10aastases sõjalise kaitse arengukavas, millest oli eespool juttu. Selleks on võimearendused, see tähendab selleks vajalike projektmeeskondade komplekteerimine ja nende võimearendusprojektide läbiviimine.

Kui kaugel on NATO plaan oma Ida-Euroopa liikmete kaitseks? Selle plaani vajadus tõstatus teravalt Georgia-vastase rünnaku ajal ja järel.

Ütlen selle kohta nii. Mis puudutab NATO kaitseplaane Eesti jaoks - selle pärast pole meil vaja enam muretseda. Sellele vaatamata seisneb ülesande põhiraskus siiski meil endil. See on 10aastase arengukava realiseerimine ning sellise julgeolekupoliitika teostamine, mis tagab reaalselt Eesti julgeoleku.

Nüüdseks on vist lõppenud arutelu selle üle, kas meie riigikaitse ikka vajab ka ajateenistust?

Vajame nii elukutselisi kui reservarmeed.

Vähem tähtis pole ka Eesti rahva arvamus. Värske avaliku arvamuse uuringu järgi riigikaitse kohta toetab kohustuslikust ajateenistusest loobumist ning üksnes kutselisele armeele üleminekut vaid 11% elanikest. Valdav osa vastanutest (73%) toetab senise süsteemi säilimist, kus kutseline sõjavägi on kombineeritud ajateenistuse ja reservväljaõppega.

Kas saite ka ise ENSVs sõjalise väljaõppe?

Ülikooli ajal iganädalane reservohvitseri väljaõpe pluss kaks kuud laagrit Klaipeda all andsid mulle vanemleitnandi auastme.

 

Allikas: Põhjarannik

Märksõnad

Aaviksoo, kaitsepoliitika, NATO

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing