Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõikide tulevik

04.06.2008 | Ülo Tulik | Sotsiaal, Regionaal

Peatudes Lõuna-Eesti eriarstiabi teemadel saab maakondade kontekstis rääkida halbadest ja väga halbadest tulevikukavadest. Ennekõike on see seotud tõsiasjaga, et kordagi pole suudetud Põlva ja Võru maakonna tasemel läbi rääkida, missugust arstiabi ning teenust vajame ning millised on ootused. Seni oleme suutnud püstitada vaid hüüdlauseid ja pakatada populismist, kuid sisu suhtes oleme jäänud enam kui tagasihoidlikuks.

Nii nagu Eesti ühiskonnas tavaks, on mitmel korral koos pesuveega palist välja visatud ka laps. Olgu selleks 2001. aasta haldusreform või veelgi varasemast ajast kagueestlaste, eriti Valga ja Põlva jaoks kurjakuulutava tähendusega „Estonian hospital masterplan 2015”, mille tuletisena tekkis 2002. aastal Eesti haiglavõrgu arengukava.

Nende kavade põhjal on tekkinud Tartu Ülikooli kliinikum ning loodud Põhja-Eesti regionaalhaigla, Tallinna lastehaigla ja kaks keskhaiglat. Kolmas keskhaiglatest — Pärnu haigla — on saanud uue maja ning neljas — Ida-Viru keskhaigla — teeb tublit arenguhüpet. Need haiglad annavad tööd ligi kolmveerandile Eesti eriarstidest ja nende kanda on üle kolme neljandiku ravijuhtudest.

Tartu Ülikooli kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul on need haiglad selgelt jätkusuutlikud, kuid üld- ja kohalike haiglate olukord on valdavalt muutusteta ja probleemid pigem süvenevad.

Haigla eduka tegevuse esmaseks tingimuseks on patsientide arv. Piisav hulk haigeid aitab personalil teadmisi ja oskusi hoida ning haiglal teenuste kvaliteeti säilitada. See on majandusliku efektiivsuse põhieeldus.

Eesti haiglavõrgu arengukavas on toodud välja, et kohaliku haigla teeninduspiirkonna suuruseks on vähemalt 35 000–75 000 elanikku ning üldhaiglal umbes 100 000 elanikku. Käesoleva aasta alguses elas Võrumaal 38 587 ja Põlvamaal 31 614 elanikku. Haiglavõrgu arengukavas pehmendati omal ajal teeninduspiirkonna suurust oluliselt: kohaliku haigla piirkonnas pidi olema kuni 40 000 elanikku ning üldhaiglal 50 000 kuni 100 000 elanikku.

Nende numbrite taustal võib öelda, et kui hoolime oma elanike tervisest sõnade kõrval ka tegudes, peame kiiremas korras arutama Võru ja Põlva haigla tulevikku. Seni pole sellel teemal kuigi kaugele jõutud. Alles mõni kuu tagasi kõlas naabermaakonna ajalehe veergudel, et kõige parem on, kui jätkame tervishoiu valdkonnas vanaviisi.

Põlva-Võru ühishaiglal on tulevikku

Praegu asub kaks analoogset teenust pakkuvat üldhaiglat üksteisest 25 kilomeetri kaugusel. Mõlemad haiglad deklareerivad koostööd kliinikumiga ning omavahel. See tähendab arusaamist, et olgu tulevik milline tahes, tänapäevaselt suudab piirkonnas toime tulla vaid üks üldhaigla. Seda aga ainult siis, kui olemasolevad haiglad moodustavad Põlva-Võru üldhaigla.

Nii nagu vanakurja pole mõtet ajada välja vanakurjaga, pole mõtet siinkohal käsitleda kahe maakonna haigla olulisust. See on mõlema maakonna elanikele iseenesestmõistetav. Kuid juba praegu, mil valmimas on Maarjamõisa haigla uus ravikorpus, kiikavad siinsed haiged rohkem Tartu poole.

Loomulik, et suureneb patsientide soov saada arstiabi modernses haiglamiljöös. Kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul seisnud üks kommentaator haigla kõrval haigutava vundamendiaugu serval ja nentinud, et see on Lõuna-Eesti haiglate haud.

Maakondade jaoks on haiglad jäänud viimasteks kroonijuveelideks, mille eest püütakse seista kui üks mees. Praeguses majandusolukorras, kui hinnatud on töö tulemuslikkus, teisalt kokkuhoid ning koostöö, on Kagu-Eesti peamiseks võimaluseks luua kahe lähestikku asuva üldhaigla põhjal Põlva-Võru üldhaigla, millel on ka haiglavõrgu arengukavas sätestatud elanike arvuga teeninduspiirkond.

Teisel juhul, jätkates konkurentidena, jooksevad mõlemad n-ö verest tühjaks.

Patsiendid otsustavad kõik

Kui lahendust nähakse olemasolevas olukorras, on tegu pea liiva alla peitmisega. Tahes-tahtmata peame arvestama Tartuga ning seda just haige ootusi silmas pidades. Patsient soovib head abi ja võimalikult kiiresti. Mida tõsisem on tema enda hinnangul haigus, seda enam ootab ta, et ravi oleks parim. Kuid mida vähem elanikke, seda vähem haigeid ja see tähendab kokkuvõttes arstile ka vähem kokkupuuteid erinevate haigusjuhtumitega. Kui pädevus ja võimalused jäävad napiks, suureneb ka oht libastuda. Eriti siis, kui ka arstidest on tõsine puudus ehk paljud töötavad sõna otseses mõttes võimete piiril, kus läbipõlemise oht on enam kui tõenäoline.

Lisaks selle tuleb arvestada, et tervishoius võib teatud eriarstid kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Urmas Siiguri hinnangul käib kliinikumis juba praegu eriarsti ambulatoorsel vastuvõtul keskmisel tööpäeval Põlva, Võru, Valga, Viljandi ja Jõgeva maakonnast umbes 280 patsienti ehk seitse bussitäit inimesi.

Senisest kahest haiglast oluliselt tulemuslikumalt töötav haigla on usaldusväärsem partner ka kliinikumile, nii haigete järelravi korraldamisel kui ka valikul, keda keerulisemate ravi- ja diagnostiliste protseduuride tegemiseks Tartusse saata.

Põlva-Võru üldhaigla loomine on elulise tähtsusega otsus mõlema maakonna jaoks. Juhul kui üldhaigla asendub kohaliku haiglaga, kaob maakondadest ka kvaliteetne eriarstiabi. Siinjuures toonitan, et haiglate sisuline koostöö ei tähenda ühe või teise haigla likvideerimist, vaid vastupidi, suureneb tõenäosus, et mõlemad haiglad jätkavad ka pärast 2015. aastat.

Lõpetuseks ühinen oma arstidest tuttavatega, kes on öelnud, et kohaliku haigla mõiste on üks suur ebaõnnestumine ning kohalike elanike suhtes suisa vaenulik. Et seda ära hoida, kutsun Põlva ja Võru haigla omanikke ja juhte ühise laua taha, et arutada võimalikke lahendusi tulevikku silmas pidades.

Kagu-Eesti haiglate tulevik on meie kõikide tulevik

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing