Kaitstes ja õpetades Eestit

28.03.2009 | Aimar Altosaar | Riigikaitse

Meie kaitseväe ühe pataljoni komandör teatas hiljuti, et ajateenistuses olevad eestivenelased on Eesti tõeline kaitsekilp. Venelaste suhteliselt suur osakaal meie kaitsejõududes on üldteada tõsiasi nagu ka see, et erinevalt eestlastest on vene poistel sageli suurem himu minna relvajõududesse aega teenima või hakata ka elukutseliseks sõjaväelaseks.

Kui käsitleda kaitsevõimet kitsalt vaid relvastatud vastuhaku võimekusena, siis tundub, et pataljonikomandöril on õigus - eestivenelaste panuseta olekski meie kaitsekilp tunduvalt nõrgem.

Kaitsevägi rahvuslike väärtusteta?

Riigi kaitsevõimekus aga ei ole ainult relvakäsitsemisoskustega sõduritest koosnevad võitlusüksused ja tehnika. Kaitsevõimekus algab rahva kaitsetahtest ning väärtustest, mida ollakse valmis kaitsma. Sama pataljonikomandör kinnitas oma muidu igati positiivse intervjuu lõpus, et venelaste himu Eestit kaitsta on sellepärast ka kõrge, et relvajõududes ei tegelda rahvuslike väärtuste pealesundimisega. Siin sihib lugupeetud kaitseväe ohvitser küll mööda!

Võimalik, et sõjaväelane pidas silmas rahvuslikke väärtusi mingis väga kitsas, etnilises mõttes, asju, mis on mõistetavad vaid eestlaste kitsale ringile, kuid ka sel juhul oleks põhjust muretseda, kui meie oma kaitsevägi ei kaitse meie muistset kultuuri ja eesti keelt.

Kuid tänapäeval mõistame rahvuslike väärtustena ka meie riiklikku iseseisvust, kuulumist Euroopa kultuuriruumi, meie poliitilist lõimumist mõjukatesse lääne rahvusvahelistesse riikidevahelistesse organisatsioonidesse.

Rahvuslikuks väärtuseks on Eesti riigi edukas areng, sest ainult nii on võimalik tagada tulevik nii väikesele rahvale, nagu Eesti on. Kui meie relvajõududes käsitletakse neid väärtusi kui midagi teisejärgulist või isegi segavat, siis on meil põhjust tõsisteks aruteludeks teemal, mida need jõud siis üldse kaitsevad.

Kaitsejõud ilma rahvuslike väärtusteta on nagu armastuseta seks - tehnika võib ju olla kõva, kuid mingit asja tegelikult ei sünni.

Jah, me koolitame välja hulga professionaalseid palgasõdureid, me täidame näiliselt oma partnerlusekohust NATOs, me mängime edukalt sõjamänge ja oleme efektiivsed missioonidel, kuid kas meil selleks ongi vaja kaitseväge.

Tuleme tagasi oma eestivenelaste juurde, kes innukalt teenivad meie kaitsejõududes. Kas me teame, mis on väärtused, mille nimel nad on valmis sõdima ja oma elu andma?

Kui see on Eesti, nende kodumaa, siis on nad juba omaks võtnud ka meie rahvuslikud väärtused.

Kui me aga asjaga ei tegele, ei tunne huvigi, mida meie muu etnilise ja kultuurilise taustaga kaaskodanikud mõtlevad, kui treenivad ennast meie armee võitlejateks, siis tundub, et oleme seadnud kahtluse alla oma tegeliku kaitsetahte.

Topeltkoorem venelastele

Meile ei ole ju teadmata eestivenelaste meediatarbimise eelistused - need on Vene Föderatsiooni TV-kanalid, kus kõrgprofessionaalse meelelahutuse, sadade vene-patriootiliste saadete ja teleseriaalide vahele pikitud poliitiline sõnum on ühemõtteliselt selge: Eesti ja teised Venemaa mõjusfäärist välja läinud riigid on igatpidi kahtlased, natsimeelsed ja venevaenulikud.

Ning meie kaasmaalased, kes saavad suurema osa igapäevasest infovoost nimetatud kanalitest, kes on õppinud koolides, kus õpetajaskond seisab valvel pigem Venemaa saatkonna kui Eesti lipu ees, võivad ka oma kaitseteenistuse käigus jääda ilma infost ja õpetusest, mida nad siis tegelikult peaksid kaitsma.

Me paneme oma headele eestivenelastest kaasmaalastele selga topeltkoorma, kui ootame, et nad ise, ilma meie abita, kõigest sellest hakkaksid samamoodi aru saama kui eestlased.

Rasked õppused ja treeningud üksi ei tee veel kedagi isamaalaseks. Selleks on sõjaväes ohvitserid ja allohvitserid, kes võivad iga oma käskluse ja korraldusega suurendada meie rahvuslike väärtuste kaitstust, kui nad neisse ise usuvad ja oma alluvatega neist räägivad.

Kaitstes ja õpetades Eestit

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing