Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Intervjuu: Piimakarja vähenemine teeb põllumajandusministri murelikuks

21.03.2009 | Arved Breidaks | Maaelu

Euroopa Liidu abimeetmed pole suutnud põhja vajunud piima hindu oluliselt tõsta, nendib põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Halvemal juhul taandub tänini eksportiv Eesti piimandus vaid koduturu rahuldamisele.

Piimatootjad kurdavad, et raha ei maksta ja hind on madal, milliseid meetmeid on riigil kavas rakendada turu stabiliseerimiseks?

Põllumajandus suuresti maksumaksja toel ja abil Euroopa Liidus toimibki. Kõigepealt on tehtud terve rida meetmeid üle Euroopa. Ühise põllumajanduspoliitika raames on avatud sekkumiskokkuost, eraladustamine, taastatud eksporditoetused piimatoodetele väljapoole Euroopa Liitu. Kõik see on tehtud eesmärgiga stabiliseerida piimandusturgu.

Iga kuu kui põllumajandusministrid Brüsselis kohtuvad, arutatakse meetmeid ja ka märtsi lõpus toimuval kohtumisel on olukord piimandusturul arutluse all. Kindlasti tehakse ettepanekuid ja uusi meetmeid on tulemas.

Eesti riik on ka püüdnud oma nappide vahenditega midagi ära teha. Oleme loonud abipaketi põllumajandustootjatele: täiendavateks tagatisteks on eraldatud üks miljard krooni, likviidsuslaen kevadkülviks on 100 miljonit krooni, seda on vähe. Eraldi abipakett on Hiiumaa piimatootjatele - miljon krooni, sest neil oma piimatööstus puudub.

Lisaks on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi abipakett, mis laieneb ka töötlevale tööstusele, piimatööstustele sealhulgas. Eelkõige läheb abi ekspordi toetuseks, aga seal on ka meetmeid, mis laienevad tootjatele.

Tundub, et sellest jääb väheks. Õhus on kahtlus, kas Eesti piimandus on üldse jätkusuutlik?

Olukord on jätkuvalt keeruline. Sekkumiskokkuost tehakse kehtestatud hinnaga ja see on hädahind. Samuti on kogused suhteliselt tagasihoidlikud. Kui määratud kogused on Euroopa Liidus täis ostetud, siis edasi läheb ­sekkumiskokkuost vähempakkumisele, sellele kes suudab odavamalt müüa. Kes suudab üle Euroopa odavamalt müüa? Sekkumiskokkuost ei ole lahendus ­kõigile, aga siiski: ta viib mingi osa piimatooteid turult ära ja stabiliseerib seda natuke.

Ekspordioetused on mõeldud Euroopa turu ja maa­ilmaturu hinna vahe kompenseerimiseks. Ka see püüab hinda Euroopa siseturul kergitada. Meetmed pole kohe mõju avaldanud, aga mida teha olukorras, kus tegemist on piima ületootmisega nii Eestis kui ka Euroopas? Lahendused on ikkagi ekspordis, uute turgude leidmises.

Eksportijad soovivad et nende välislepingud tagataks riigi poolt juhuks kui uuele turule sisenedes peaks sealne partner alt vedama ja raha kauba eest ei laeku. Kas neile antakse selline kindlustus?

Antakse. Seda on võimalik saada nii maaelu sihtasutuse kui majandusministeeriumi kaudu, loomulikult vaadatakse läbi iga äriplaan. Ideaalis on see garantiipakett 5,7 miljardit krooni. Ekspordirisk, mida pole võimalik maandada, on sihtriikide valuutarisk. Kui mõni riik peaks devalveerima oma raha, siis Eesti toodete konkurentsivõime seal vä­heneb. Neid riske ­Eesti meetmete kaudu ei maanda­ta. Küll aga muud võimalikud kahjud ja riskid: kui ei maksta raha või on raha kinni jäänud jne.

Kriisi ajal on hakatud piimakarju vähendama või sootuks hävitama. Kas näete ohtu, et Eesti piimandus jääb hiljem kiratsema?

Olen täiesti kindel, et piima töötlemine ja tootmine Eestis välja ei sure. Küll oleme sügavalt mures, sest piimakari väheneb ja ­karja taastamine on väga pikaajaline protsess. Loomulikult võib tootmine halvemal juhul taanduda siseturu vajaduste rahuldamise tasemele ehk taanduda veel 30-40 protsenti. See on kõige mustem stsenaarium, mida ­loodetavasti ei juhtu. See oleks väga kurb, sest majanduse üldise tasakaalu huvides me peame suutma eksportida. Väga halb oleks kaotada välisturud ja jääda tootma üksnes siseturule. Hiljem välisturule jõuda on väga keeruline.

Kui suur on oht, et kriisi ajal toimub tõuge suurfarmide laienemisele ning seetõttu väiketalude hääbumisele?

Arengutendentsid on olemas. 1990ndate alguses startis põllumajandus kahes ­suu­nas: üks tulenes endistest majanditest, mis arendati edasi ette­võteteks. Need on arenenud ka Euroopa mastaabis väga suurteks tootjateks, sest ega siis vanas Euroopas selliseid tootmisüksusi ei olnud nagu Ida-­Euroopas. Teine suund oli talude taastamine.

Oli päris pikk periood, kus Eesti majanduspoliitika ja -keskkond soosis suuremaid tootjaid ja taludel oli raskem. Täna ma seda enam öelda ei julgeks. Olukord on muutunud, sest suured on rohkem investeerinud, aga nad on võtnud endale ka suuremaid kohustusi. Täna on neist paljud väga suurtes rahalistes raskustes ja nende jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Samas väiksemad, kes on vähem arendanud ja saanud ka vähem kasumit, on täna paljudel juhtudel stabiilsemad. Loodan, et mõlemad jäävad ellu - kaubatootmisele ja ekspordile orienteeritud suurtootmine ja nišiturgudele orienteeritud väiketootjad.

 

Allikas: Võrumaa Teataja

Märksõnad

Seeder, põllumajandus, maaelu

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing