Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Viis versta... rappa

Laulurida ütleb ­midagi muud, nimelt „viis versta veerand tunniga”, kuid need sõnad pärinevad hobuvankriaegadest. Raba all mõtlen haldusreformi tulevikku tema halval kujul. Kuhu sellega nii kiiret on (ma pean silmas rappaminekut)?

Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) on mitmel pool käinud välja, et jätkusuutliku omavalitsusüksuse suuruseks võiks olla 10 000 elanikku. Arvud on tihtipeale halastamatud. Ükski ei vaidle arvuga 3,14 ehk π-ga ehk ringi ümber- ja läbimõõdu suhtega. Väga raske on vaielda ka eluaastaga. Ent muist arve pärineb siiski kui mitte lageda taeva alt, siis vähemasti laest. Niisugune on ka see 10 000.

Et olla neutraalne, võrrelgem kaht valda Tartumaal. Mäksa vallas elab umbes 1700 inimest, Haaslaval pisut vähem. Ka kahe peale kokku ei joonista sealt kümmet tuhandet kuskilt otsast, isegi mitte siis, kui lisada Nõo vald. Mäksa suurim ettevõte on AS Columbia-Kivi, Haaslaval ilmselt AS Baltoil. Mõlemad on tehno­loogilised ettevõtted ehk inimmaterjali hulka nad radikaalselt ei suurenda. Kui neil läheb hästi, saavad ka vallad oma osa, aga kui panna need vallad kokku ja korrutada tulemus veel kolmega, siis kumbki ettevõte ei võida sest midagi, sest mõlema turg jääb vallast väljaspoole.

Ajakirjanik Rein Sikk leiab 27. mai Eesti Päevalehes, et uus regionaalminister ajab õiget asja. Õiget asja ei saa ajada valesti! Vallo Reimaa (IRL) positiivseks näiteks valla arengust oli Piirissaare. Elataks ka mujal sedaviisi, arvas ta. Siim-Valmar Kiisleri eeskujuks on Türi. Me kõik aga ei saa Ellen Niidu sõnadega Jürile külla minna. Vald ei saa kunagi laieneda samal kombel nagu linn. Linnad laienevadki, kuid Eesti ei jaotu halduslikult üksnes linnadeks. Minu arvates on õige leppida esmalt kokku viies asjas. Esiteks selles, kui paljusid seadusi tuleb haldusreformiks muuta ja mis tuleb, kui muutmiseks läheb, maha kanda. Ilmselt lähevad jäätmekäitlusse paljud arengukavad.

Teiseks peab olema klaar, mis asjad on edaspidi „osavald”, „vald ise” ja „suurvald”. Ses mõttes valitseb meil praegu eilse päeva soust, sest kes ütleks, kas vallasisene linn asub suurvallas või osavallas (Jõhvi). Need asjad peavad kuuluma mingisugusessegi nomenklatuuri. Jutt sellest, et osavald vastab ligikaudu linnaosale, on võhiku oma, sest näiteks Tartu on linnaosavalitsusteks jagamata.

Kolmandaks, mis saab maakondadest? Poliitiliselt on Eesti maakonnad jagatud ehk mõnes punktis on erakondlik võim tähtsam kui praktiline haldusjaotus. Kui suurendada maavalitsuste võimu paberi peal, siis tuleb meeles pidada, et Ida-Virumaal võib see suurendada separatismi, vähemalt annab seda provotseerida. Väljaspool seadusi on korduvalt öeldud, et maavalitsused on riigi pikenduseks. Mismoodi me seda riiki pikendame, kui ta ise jääb veelgi väiksemaks?

Neljandaks reformi tähtaeg. Reaalselt liigub haldus­reform paika Riigikogu järgmise koosseisu alguseks, mit­te varem kui 2011. Ma mõtlen lõppu, mitte algust. Algust tuleb teha juba tänavu, mil tuleks eespool nimetatud asjaoludes kokku leppi­da. Tõenäoliselt peab selleks muutma koalitsioonilepet, kuid võib-olla ka põhiseadust. Põhiseadus nimelt fikseerib ainult valdu ja linnu, muid moodustisi lubab ta üksnes „seaduses sätestatud alustel ja korras” (§ 155). Õige oleks vastav eelnõude pakett menetleda seotuna 2009. aasta riigieelarvega, milleks faktiliselt jääb aega kõigest mõni kuu.

Viiendaks: valimistele 2009. ja 2011. aastal mõeldakse juba praegu, nii personaalselt kui ka erakondlikult. Konkreetsem olles: kellele näiteks „kuulub” edaspidi Tallinn kui pealinn Eesti riigis, kui üks Euroopa kultuuripealinnu aastal 2011, kui Harjumaa keskus ja kui transiitkaubanduse magistraalne punkt.

Ilus on öelda, et haldusreform peaks olema eraldatud erakondlikest kaalutlustest, ent need on ainult sõnad. Tegelikkuses on pingerida teistsugune. Kulutusi avalikule haldusele tuleb koomale tõmmata, kuid erakondlikud huvid on määravamad kui riigi optimum ja perspektiiv paarikümne aasta peale puudub.

Niisuguses olukorras tahaksin esmalt näha seadusemuudatuste paket ja usutavaid tähtaegu. Arv 10 000 ei ole mingi pake. Teda saab kehtestada ainult diktatuuris.

Allikas: Võrumaa Teataja