Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Lootust ei tohi kaotada

Mis teeb ühe arvult väikese rahva selliseks, et tal on riik ja keel ja kultuur ning tahe kõike seda hoida?

Ajaloo-, aga küllap ka ühiskonnaõpetuse ja kirjandustunnid annavad meile ülevaate sellest, kuidas tekkis ja edenes rahvuslik ärkamine XIX sajandil ning kuidas võideldi kätte oma riik XX sajandi algul. Nimed nagu Kreutzwald, Hurt ja Päts ning Laidoner ja Tõnisson peaksid kõigile tuttavad olema. Me teame neid alusepanijatena. Aga nende kõrval olid paljud teised, ja tegelikult on Eesti - ehk see, mis meil täna riigi ja rahvana on uskumatult paljude tublide ja isamaad armastavate inimeste töö tulemus.

Öeldakse, et kõige ohtlikum on rahvaste jaoks ükskõiksus ja lootuse kaotus. See, kes teab, et «ilus on maa, mida armastan» (Hando Runnel), ei saa olla ükskõikne.

Samuti ei tohi elus kunagi kaotada lootust. Eesti on jälle vaba just selle pärast, et meie vanemad ja vanavanemad ei kaotanud lootust pool sajandit kestnud okupatsiooni ajal. Nad ei kaotanud lootust siis, kui nad olid küüditatud või alandatud või leinas.

Järelikult ei ole põhjust kaotada lootust majanduskriisigi pärast, sest ajaloos võib hullematki ette tulla. Vaadakem siis seda kui väljakutset - eestlane peab olema nupukas ja meisterlik, haritud ja sihikindel. Ja nagu te olete nõudlikud iseenda vastu, olge seda ka poliitikute vastu!

Mitte miski ei mõju poliitika kvaliteedile paremini kui tark ja haritud valija. Ja miski ei ole riigile vajalikum kui aus, haritud ja ettevõtlik inimene.

Hoiame üksteist ja oma lähedasi!

 

 

Allikas: Koit

Märksõnad

Herkel