Lotman: Juhan Viiding: väiksuse suurus

31.05.2008 | Mihhail Lotman | Kultuur, Haridus

Kõik Juhan Viidinguga seonduv on nii terav, et tekitab lausa füüsilist valu. Kui püüaksin iseloomustada Juhanit kahe sõnaga, siis ütleksin, et ta oli suur ja terav. See formuleering kujutab vähemalt eesti keeles endast ambivalentset antiteesi: teravus on paratamatult seotud teraga, väiksusega. See on nimelt eesti keele spetsiifika, nt kreeka akme tähistab nii (noa- või mõõga-)tera, kuid ka (mäe-)tippu ja üldse kõrgpunkti ning assotsieerub pigem küpsuse ja suurusega.

Väiksuse/suuruse probleem painas ka Juhanit ennast, ning see lausa nakatas. Svetlan Semenenko tunnistas, et erinevalt teistest suurtest luuletajatest, keda ta tõlgib, ei tekita Juss temas alaväärsuskompleksi (Semenenko oli ise lühikest kasvu). 1960. aastate lõpul eksis Juhan Viiding, kelle koolihariduslik tee oli nagu muugi ebatriviaalne, Tallinna 21. keskkooli ning hoolitses selle eest, et ta ilmumine ei jääks märkamata. Kui temast märksa pikemad tüdrukud üritasid talle sama teravalt vastata, kuulutas Juhan, et nad jätavad elu lõpuni meelde päeva, kui nad teda kohtasid. Ja ta ei eksinudki.

Stseen on nii teravalt meeles, nagu juhtunuks see eile: Juhan liigub, väike tüdruk käe otsas, mööda Pärnu maanteed, mina teispool teed, vastassuunas. Tervitame teineteist žestidega ning osutan lapse suunas, umbes et tervitan ka. Ta vastab ebamäärase liigutusega, millest loen välja nii teatud kohmetust kui ka varjatud uhkust. Mina näitan sõrmede peal, et mul juba kolm. Järgneb umbes minutipikkune pantomiim teemal, kuidas tema, väike vennike, ei saa võistelda sellise gigandiga.

Kompliment oli kahemõtteline, pealegi oli mul hästi meeles teinegi stseen, kui me polnud veel tuttavad. Restoranvagun Tallinna-Moskva rongis seitsmekümnendate keskel. Neile, kes ei kujuta hästi ette nõukogude olusid: restoranvagunisse ei olnud sugugi lihtne sisse saada ning ka sinna pääsenuna ei olnud mingit tagatist, et sind teenindatakse. Igal juhul tuli tulla varem.

Kõrvallauas istus seltskond draamateatri näitlejaid, Juhan nende seas. Einestamise lõpupoole trügib vagunisse Mati Unt, kellele loomulikult kohta pole. Ta teeb end hästi väikseks ning surub end pooleldi sülle, pooleldi toolide vahele. Ettekandja loomulikult: mida te teete, nii ei tohi, mina teid ei teeninda jne. Mati Unt koketeerides, lapse häälega: olen veel pisike, ärge jätke nälga. Ettekandja, ilmselt tundes ära kuulsa kultuuritegelase, leebub äkki ja küsib kaasa mängides, mida ta siis toob sellele väiksele mehikesele. Vastuseks kostab Juhani jäme hääl: tooge sedasama, mis mullegi, siis ehk kasvab sama suureks.

Väiksuse suurus on Juhan Viidingu loomingu üks tähtsamaid motiive, nii luules kui laval. Näitleja puhul on oluline selline parameeter nagu kohalolek. Juhan Viidingu ilmumine lavale oli alati sündmus ning tihtipeale ta ei olnud üksnes nähtavam kui temast füüsiliselt palju kogukamad partnerid, vaid mõnikord tundus, et ta on neist lausa suurem. Kuid oma parimates osades, nagu nt Tusenbach «Kolmes ões», saavutab ta suuruse väiksuse dialektikas tõelise sügavuse.
Joseph Brodsky kirjutas kord, et asja või inimese suurust võib mõõta üksnes pärast selle kadumist: augu järgi, mille ta enda järel jätab. Auk, mida tekitab Juhan Viidingu puudumine eesti maastikul, ei ole aastatega väiksemaks jäänud ning kaotusevalu tuimemaks muutunud.

Lotman: Juhan Viiding: väiksuse suurus

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing