Eliit klassi ees

05.03.2009 | Peeter Olesk | Haridus

Minu nooruses kutsuti kord või paar kooli õpilaste ette mõni punaveteran või liiklusinspektor või eriti tähtis vilistlane. Esimene ja viimane esinesid kooli saalis kogu kollektiivile, võmm õpetas klassikaupa. Olime õnnelikud, et pääsesime klassiruumist välja ega pidanud vähimatki üles kirjutama või pähe tuupima.

Sestap oli jabur lugeda ("Eesti ühiskonna koorekiht astus koolis klassi ette" - PM, 24. II), et 23. veebruaril andis koolides tunde nn eliit. Minul tuleb koolides õpilaste või ka õpetajate ees seista aastas kuni neli korda ilma igasuguse koorekihita.

Neist esinemistest pole õige koolitund mitte ükski. Need on loengud, mille käigus ma jõuan tuua ohtrasti näiteid või püstitada mõne probleemi, aga esiteks kõike seda ei kirjuta üles ainumaski kuulaja ja teiseks ei suuda ma ülesande lahendamist kontrollida kellegi juures. Ma olen külaline "linnuke kirjas".

Ärgem tehkem õpetamist odavaks!

Tänavu kutsuti mind Illuka põhikooli. Päevakavva kuulusid peokõne kooliperele, poliitilised kommentaarid vanematele inimestele - mitte loenguna, vaid eraviisiliselt - ja ettekanne mõisaasjandusest nii-öelda kodukoha päeva raames.

Päev oli hakanud venima ja me leppisime käigult kokku, et mina kui viimane räägin ainult vanematele inimestele, kelle jaoks - et nemadki veel valges koju pääseksid - on mul aega veerand tundi.

Aimates seda ette, valisin teemakohasest välja kolm punkti. Esiteks selle, et mõis ei ole kunagi ainult uhke peahoone, vaid on ennekõike maavaldus suure majapidamisega. Teisena käsitlesin nii olulist ühistegevust nagu sõnnikuvedu. Mitte seda, mis on sõnnik, vaid näiteks kui suurele pinnale tuli koormatäis sõnnikut laotada. Kolmandaks tuli kõnesse mõisate väga tähtis sissetulekuallikas, nimelt viinapõletamine. Alates sellest, kui suur on vaat ja mitu sülda kulus puid.

Nendele punktidele lisasin veel kaks - ülevaate sellest, kus on ilmunud kultuuriloolist ainest Illuka kandi kohta ja mida on avaldatud Agu-
salu soost. Kahest viimasest polnud kohalikel mingitki pilti.

Otsekohene olles: ma ei andnud Illukal mingeid tunde, ja ainus, kes kogu asjast võitis, olin ma ise, sest töötasin läbi vastava kirjanduse, mida oli mitukümmend köidet.

Me oleme alandanud õpetamise kui kasvatamise ja loovuse taganttõukamise koolimajade remondiks ning kampaaniateks. Tuttav koolidirektor sai tööinspektsioonilt pähe selle pärast, et tal puuduvad tööõpetuse klassis kiivrid. Kui laps või kes tahes peab ronima kõrgemale kui 2 meetrit, peab tal olema kiiver peas. Meie kodu vajaks neid seega vähemalt kaks. Millal jõuab Eesti koolidesse kampaania "Kiiver pähe!"?

Õpetaja õpetamine

Illuka-päeva lõpul astusin läbi ühe kooliõpetaja elamisest. Elutoa üks sein oli üleni kaetud raamaturiiulitega. Mõtlema panid kaks asja. Sõnaraamatud olid "keskaegsed", pärit 1960. aastatest või pisut hilisemast. Enamasti on nii vanad sõnaraamatud elavast keelest tublisti maas. Teine - ENE/EE oli, nagu enamikul eesti rahvast, lõpuni välja ostmata ja olemasolevad köited asetatud niiviisi, et oli kohe selge - tegelikult selles peres seda teatmeteost ei kasutata. Võib-olla vajanuks ka too õpetaja korralikku koolitundi selle kohta, missugused on kaasaegsed ja perspektiivsed teatmeteosed ning kust neid hankida. Säärast tundi nädalaga ette ei valmista.

Eliit klassi ees

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing