Esileht » Meedia » Artiklid

RSS Prindi Saada sõbrale

Anna mulle oma hääl

04.03.2009 | Jaak Aaviksoo | Valimised, Riik, Elu

„Kui prae­gus­telt juht­po­lii­ti­ku­telt küsi­da elu mõtet, siis kui­gi nad se­da vist ei ütle, oleks ava­meel­ne vas­tus: saa­da järg­mis­tel va­li­mis­tel roh­kem hää­li," ar­vas vii­ma­ses Möt­tes tea­dus­te aka­dee­mia asep­re­si­dent Jüri En­gel-b­recht („Kas ega­li­taar­se ka­pi­ta­lis­mi poo­le?", EPL Mö­te 27.2) ja Päe­va­leht võimen­das se­da väi­det, pan­nes sel­le päe­va tsi­taa­diks.

Mõte ise on sa­ma ta­bav kui aru­saa­mi­ne, et juh­ti­va­te aka­dee­mi­ku­te elu mõtteks on oma tsi­tee­ri­mis­ni­mes­ti­ku pi­ken­da­mi­ne.

Vae­valt et hea aka­dee­mik „tea­dus­li­kul­t" mõtles, kui nii ütles. Pi­gem on see näi­de ta­vapä­ra­se emot­sio­naal­se hoia­ku il­me­kas­se vor­mi va­la­mi­sest, mil­le tu­le­mus on klas­si­ka­li­ne sil­dis­ta­mi­ne - po­lii­ti­kud on oma­ka­su-püüdli­kult liht­sa­koe­li­sed ja va­le­li­kud. Sel­li­ne hoiak on üsna le­vi­nud, si­sal­dab pa­ra­ja an­nu­se ki­be­dat tõtt­ki, kuid on ome­ti ka­su­tu. Au­to­ri­tee­di suust kuul­du­na on see mõte aga ise­gi kah­ju­lik, kui eesmär­giks sea­da meie po­lii­ti­li­se kul­tuu­ri eden­da­mi­ne. Vii­ma­ti öel­dut oleks aga va­ja, ise­gi vä­ga.

Võima­lus an­da oma hääl va­ba­del va­li­mis­tel kel­le­gi toe­tu­seks on de­mok­raa­tia­kesk­ne inst­ru­ment. Võit­lus nen­de hääl­te pä­rast, iga po­lii­ti­ku ja era­kon­na soov ol­la toe­ta­tud ja usal­da­tud on loo­mu­lik, vas­tu­pi­di­ne oleks ju ab­surd­ne. Toe­tu­se­ta jää­nud era­kon­nad ja po­lii­ti­kud on meie ühi­sel tah­tel la­valt lah­ku­nud ja tun­nis­ta­gem, et tee­ni­tult - de­mok­raa­tia toi­mib.

„Sulas ja kohe kätte"

Toi­mib ka teist­pi­di - me usal­da­si­me vastsündi­nud ro­he­li­si ja va­li­si­me nad rii­gi­ko­gus­se, me and­si­me enim isik­lik­ke ja era­kond­lik­ke hää­li Re­for­mi- ja Keske­ra­kon­na­le ja nen­de esi­mees­te­le ning sai­me nen­de ju­hi­tud va­lit­su­sed Toom­pea­le ja all-lin­na. Kas me va­li­si­me va­les­ti? Kas min­gi tei­ne va­lik oleks ol­nud pa­rem ja kui­das se­da oleks pi­da­nud kind­laks te­ge­ma? Vae­valt leia­me va­ba­de­le era­kon­na-põhis­te­le va­li­mis­te­le de­mok­raat­li­ku al­ter­na­tii­vi, ses­tap on tar­gem pühen­du­da sel­le­le, kui­das muu­ta va­li­mi­si si­su­li­se­maks ning va­li­ja­te ja va­li­tu­te su­het usal­dus­li­ku­maks.

Es­ma­ne oht on le­viv po­pu­lism - po­lii­ti­ku­te kiu­sa­tus os­ta toe­tust vas­tu­tus­tun­de­tu­te ot­sus­te ja lu­ba­dus­te­ga, mil­le­le kal­lu­tab va­li­ja­te val­mi­so­lek oma häält oda­valt loo­vu­ta­da. Pret­se­den­ti loo­vaks tu­leb pi­da­da 500-kroo­nis­te ka­het­susväär­selt edu­kaks ku­ju­ne­nud ja­ga­mist, mil­le val­gu­ses tu­li mõis­ta ka eel­mis­te rii­gi­ko­gu va­li­mis­te 25 000- ja 40 000-kroo­ni­se pal­ga lu­ba­du­si ning pal­jut muud­ki stii­lis „su­las ja ko­he kät­te".

Iga nõud­lus te­ki­tab pak­ku­mi­se ja sel­le ei­ta­mi­ne oleks po­lii­ti­li­ne ene­se­tapp - ome­ti olen kin­del, et Ees­ti va­li­ja tun­neb ae­ga­pi­di ära ja os­kab hin­na­ta teis­te hul­gas neid po­lii­ti­kuid, kes suu­da­vad tar­vi­lik­ke lu­ba­du­si ühi­ta­da kau­ge­ma­te eesmär­ki­de­ga ja jää­da kind­laks oma põhimõte­te­le. And­kem siis oma hää­le­le suu­rem väär­tus ja är­gem loo­vu­ta­gem se­da ker­gek­äe­li­selt ilu­sa ju­tu pea­le - see esi­tab suu­re­maid nõud­mi­si ka po­lii­ti­kui­le ja sun­nib neid va­li­jaid tõsi­se­malt võtma.

Tei­ne po­lii­ti­li­se kul­tuu­ri eden­da­mi­se suund on ko­da­ni­kuühis­kon­na tu­gev­da­mi­ne. Sel­le üle on pal­ju kur­de­tud, kus­juu­res la­hen­du­seks pee­tak­se eelkõige rii­gi suu­re­mat rol­li ja vas­tu­tust, ko­ha­ti ka liht­salt ra­has­ta­mist.

See on ek­si­tav ja ise­gi oht­lik - üle­valt al­la loo­dav ko­da­ni­kuühis­kond ei saa ol­la ena­mat kui (po­lii­ti­li­selt) ma­ni­pu­lee­ri­tud st­ruk­tuur ja meil ju­ba on näi­teid, kui­das see oht rea­li­see­rub. Alt üles kas­vav st­ruk­tuur, mi­da lii­da­vad ühis­hu­vid, mit­te ja­ga­tav rii­gi ra­ha, on ko­da­ni­kuühis­kon­na vun­da­ment, elujõuli­ne or­ga­nism, ke­da võim ei saa ar­ves­ta­ma­ta jät­ta.

Ees­ti aja­loost mee­nub ees­ku­ju­na loo­me­lii­tu­de ühisp­lee­num, mis suu­tis ot­sus­ta­valt muu­ta po­lii­ti­kat ka hoo­pis eba­de­mok­raat­li­ku­mas kesk­kon­nas. Miks me siis neid võima­lu­si ei ka­su­ta? Ol­gem au­sad, ühis­kond oo­taks pal­ju roh­kem ka nen­delt ava­lik-õigus­li­kelt ins­ti­tut­sioo­ni­delt, ke­da mak­su­maks­ja suu­res­ti üle­val peab. Mui­du­gi, võidak­se öel­da, po­lii­ti­kud ei kuu­la ei Ees­ti Pan­ka ega Ees­ti tea­dus­te aka­dee­miat, ei Tar­tu üli­koo­li ega Tal­lin­na teh­ni­kaüli­koo­li, rah­vu­soo­pe­rist ja rah­vus­raa­ma­tu­ko­gust rää­ki­ma­ta.

Aga en­ne kui end sel­le­ga väl­ja va­ban­da­da, peaks sel­ge sõnum ik­ka­gi ole­mas ole­ma ja õiget sõnu­mit ei jä­ta rah­vas kind­las­ti toe­tu­se­ta. Ning ma olen enam kui kin­del, et ava­li­ku toe­tu­se kor­ral ei hak­ka se­da ei­ra­ma ka era­kon­nad. Tar­tu üli­koo­li pro­fes­so­ri Ur­mas Varb­la­se ju­hi­tud töö-rühma sei­su­koh­ta­de mõju meie prak­ti­li­se­le ee­lar­ve­po­lii­ti­ka­le on hea näi­de. Mi­nu ar­va­tes oleks va­lit­sus võinud veel tä­he­le­pa­ne­li­ku­malt kuu­la­ta, aga hea märk on see­gi.

Kol­mas meie po­lii­ti­li­se usal­du­sor­ga­ni­sat­sioo­ni nõrkus on era­kon­da­de oht­li­kult väi­ke liik­mes­kond, mil­le pea­-mi­ne põhjus on eelkõige era­kon­da­de ja po­lii­ti­ku­te vi­lets mai­ne. Mi­nu­gi käest on kor­du­valt küsi­tud, miks ma va­he­ta­sin vää­ri­ka aka­dee­mi­li­se ame­ti „min­gi po­lii­ti­ku" lei­va vas­tu. Ome­ti on Ees­ti ju meie riik ja meil ei saa ega to­hi ol­la ükskõik, kes ja kui­das se­da va­lit­seb.

Ja vää­ri­kus ei käi kaa­sas mit­te ame­ti­koh­ta­de, vaid ini­mes­te­ga. Igal ju­hul va­ja­vad kõik meie era­kon­nad oma ri­da­des­se pal­ju roh­kem ini­me­si ja koos nen­de­ga nii vää­ri­kust kui ka kom­pe­tent­sust. Nii na­gu Ees­ti riik on oma rah­va nä­gu ja te­gu, nii on meie era­kon­nad eelkõige oma liik­me­te loo­ming. Ja kui üks või tei­ne mei­le ei meel­di, siis po­le ei aus ega as­ja­ko­ha­ne end kõigest väl­ja­poo­le ase­ta­des pa­ras­ta­ma asu­da.

Nõukogude-aegne käsitlus

Tu­ge­valt sei­sa­vad need rii­gid, kus era­kon­da­de liik­meid on mitu kor­da roh­kem kui meil. Loo­dan, et kas­va­me ta­sa­pi­si sel­lest Nõuko­gu­de-aeg­sest par­tei ja par­tei­la­se kä­sit­lu­sest väl­ja ning näe­me era­kon­na liik­me­su­ses pi­gem vas­tu­tus­tund­lik­ku ko­da­ni­kuk­äi­tu­mist kui karjää­ri­hi­mu. Nii tu­gev­neb pea­le era­kon­da­de üldi­se suut­lik­ku­se ja va­lit­se­mi­se kva­li­tee­di ka po­lii­ti­ka ja po­lii­ti­ku­te mai­ne.

Al­gu­ses­se ta­ga­si tul­les - aka­dee­mi­kut sai tsi­tee­ri­tud, kui po­lii­tik hää­le saaks, olek­si­me ta­sa. Elu mõttest aga nii pal­ju, et iga-ühel meist on võima­lik si­sus­ta­da see oma sõna­de ja te­gu­de­ga, nii na­gu me se­da õigeks pea­me. Hea, et saa­me se­da te­ha va­bal maal, mil­le va­lit­se­mi­se koor­mat tu­leb meil ta­hes-taht­ma­ta ühi­selt kan­da.

 

Allikas: Eesti Päevaleht

Märksõnad

Aaviksoo

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing