Hea uni ilma tablettideta (uuendatud metsaseaduse abiga)

30.05.2008 | Marko Pomerants | Seadusloome, Keskkond

Uus metsaseaduse eelnõu kütab kirgi. See on tekitanud uusi kodanikuliikumisi, miitingutest ja järjekordsest allkirjade kogumise kampaaniast rääkimata.

Võideldakse emotsionaalsete asjade pärast. Olgu selleks riigimetsa pindala või metsanduse arengukava puudutava väljajätmine metsaseadusest, sest säästva arengu seaduses juba on sellest juttu.

Keskkonnaministeeriumi argumendid on seotud teksti lühiduse ja selgusega. Milleks kordused? Seadus pole teatavasti arvamusartikkel, kus tähemärkide arv ette antud, näiteks 5000 märki koos tühikutega. Seadust ei pea ei minister ega õbluke abiminister selga võtma. Selliste lakooniliste keskkonnaseaduste aeg on Eestis küll olnud.

1993. aasta lõpus vastu võetud loodusvara kasutusõiguse seaduses oli vaid seitse paragrahvi, saastekahju hüvitise seaduses 11. Kehtivas keskkonnatasude seaduses on paragrahve 69 ja pole häda midagi.

Seaduseelnõu, mis ministeeriumist väljub, on alati juura-keskne. Eelnõu menetlemine toob sisse ka emotsioonid ja teinekord vaieldakse ühe sõna pärast tunde.

Võtame kas või meie põhiseaduse preambula: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade», mis on ju ennekõike emotsioon.

Arutelu selle üle, mille säilimise lisaks rahvusele, keelele ja kultuurile peab põhiseadus tagama, ei ole kindlasti lõppenud, kuigi näiteks keele tegelikuks säilimiseks on ju omakorda seadusi ja meetmeid.

Aga nüüd metsaseaduse eelnõu nende paragrahvide juurde, mis inimesi miitingutele ajab.

Kõigepealt pindala küsimus. Praeguse seaduse § 5 koosneb kahest lõikest:
«Keskkonna stabiilse seisundi ja metsa mitmekülgse kasutamise tagamiseks peab riigimetsamaa pindala moodustama vähemalt 20 protsenti Eesti Vabariigi maismaa pindalast.» Selle kohta öeldakse, et pole kunagi täidetud, et on 19, ... Samas on meil reformimata riigimaad ja 20 protsenti saab täis muuseas.

Järgmise lõike kohta öeldakse, et seda pole kunagi rakendatud: «(2) Riigimetsamaa minimaalse pindala maakonnas määrab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus määrusega». Jaanus Tamkivi võiks olla vabalt esimene keskkonnaminister, kes selle ära teeb.

Seaduse ettevalmistajad on kinnitatud, et mingit riigimetsa erastamise plaani pole. Usun, aga las need 304 tähemärki olla sellegipoolest rahulikult seaduses edasi. Küll serverid vastu panevad ja need, kes ei usu (paistab teisi mitmeid olevat), saavad rahulikult magada. Elus pingeid selletagi küll, pole meil täiendavaid antidepressantide tarvitajaid juurde vaja.

Järgmine inimeste unerikkuja on ülejärgmises paragrahvis. See puudutab metsanduse arengukava koostamist. Selle väljajätmise põhjuseks on see, et säästva arengu seaduses asi olemas. Tõepoolest, kuigi veidi teisel kujul.

Ma pigem täiendaks seda lõiget, milles öeldakse, et vabariigi valitsus esitab arengukava riigikogule arutamiseks, lisades sinna «ja kinnitamiseks». Saab kenasti säästva arengu seadusega kooskõlla.

Metsamajanduskavade nõude kaotamine paneb tulihingelisele Eesti metsa kaitsjale järgmise lataka. Õiged on need argumendid, mis ütlevad, et kava koostamisest kinnitamiseni on üks suur bürokraatiarägastik, kus metsaspetsid üksteist kontrollivad, kuni minister kava ära kinnitab. Nõus, vähendame bürokraatiat, jätame kava alles soovitusliku dokumendina, aga seda soovituslikuna kõigile. Seda enam, et riik plaanib endiselt toetada kõiki metsaomanikke nende kavade koostamisel.

Paar asja veel. Ma ei muretseks selle pärast, et metsakategooriatest tulenevad kitsendused leiavad juba kajastamist looduskaitseseaduses. Kui ükskord jõutakse keskkonnaseaduste kodifitseerimisega lõpuni, küll siis asjad paika saavad.

Raieparameetrite seadusest väljaviimise plaanist on keskkonnaministeerium minu arusaamist mööda loobunud. Seetõttu poleks ju vaja ennast selle eest peksta lasta. Mis mõnu sellest ikka on?

Rahvaliikumistele niipalju, et igas suunas korraga pole mõtet tulistada. Praegu saab sihikul olla ikka vaid keskkonnaministeerium, siis valitsus ja sügisest ilmselt riigikogu. Mida ma selle sihiku all silmas pean? Mõtlen asjalikku dialoogi.

Toonitan, et seadus pole vaid juura. Me eeldame, et igale tobule on selge: vett peab kasutama otstarbekalt ja säästlikult, ikkagi oleme selle veeseadusesse kirja pannud. Metsaseadusega on sama lugu, muudame vajalikku ja elust enesest tulenevat. Ärme niisama jahmerda.

Hea uni ilma tablettideta (uuendatud metsaseaduse abiga)

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing