Pank puudusttundjaile

02.03.2009 | Jüri Kõre | Sotsiaal, Rahandus, Majandus

Vanaduspuhkust nautiv Arizona ärimees John van Hengel hakkas 1960. aastate lõpus vabatahtlikuks kohaliku supiköögi juures. Toiduainete hankimisega tegeldes jõudis ta kiiresti selliste kogusteni, mida kokad ei jõudnud enam supiks keeta.

Üks asutuse püsiklientidest kirjeldas talle kodulinna toidupoodide prügikonteinerite sisu ja mainis, et vaja oleks leida tühi laoruum, kuhu saaks prügilasse veetav toidukraam kokku koguda ja abivajajatele jagada. Sellelt «prügikollilt» sai John ka mõtte asutuse nime jaoks - toidupank.

Prügikastist panka

1967. aastaks oli laoruum olemas ja Püha Maria Toidupank alustas tööd (St. Marys' Food Bank). Tänaseks on van Hengeli algatusest saanud mitmekihiline organisatsioon(ide võrgustik).

Esimese kihi moodustavad muidugi supiköögid (kus muu hulgas koolitatakse koolist välja langenud, õpiraskustega jt noori koka, köögitöölise jms ametiteks) ja toidupangad.

Erinevad institutsioonid tegutsevad vastavalt kohalikele võimalustele: ühed on tihedamalt seotud toiduainete tootjate, teised kasvatajate-importijate, kolmandad kauplejatega.

Sellest tulenevalt on jagatavad pakid erineva sisuga, tervisliku menüü kokkupanekuks tuleb mõni toiduaine osta ja selle kulu korvamiseks võetakse saajalt väikest tasu.

Tüüpilises pakis on kolme päeva toiduainekogus, tihti on eraldi lastemenüü. Sageli töötavad pankades õpilased ja üliõpilased, samas pole nad ka klientidena sugugi haruldased.

Teise kihi moodustab 1976. aastal föderaalvalitsuse toetusega loodud Teise Lõikuse (Second Harvest) nimeline organisatsioon, mis tegeleb nõustamise ja konsultatsioonidega, ja kolmanda 1986 asutatud Foodbanking, Inc., mis tegeleb ameeriklaste kogemuse levitamisega väljaspool USAd.

Esimene Euroopa toidupank asutati 1983 Prantsusmaal, 1995. aastal jõuti mandri «põhjatippu», meie naabermaale Soome, kus tänaseks loetakse neid kokku juba 150. Lähematest naabritest võib nimetada veel Leedut, Ukrainat, Poolat jne, kuni Iirimaa ja Portugalini mandri servas.

Kui palju selliseid organisatsioone kogu maailmas tegutseb ja mitut inimest nad päeva jooksul toidavad, on võimatu öelda.

Trükkides Google'i otsingumootorisse sõnad Paris Hilton, saame 75 400 000, food bank'ile aga 63 800 000 vastet. Kaks väga vastandlikku, aga teabe tootjate poolt peaaegu ühesuguse sagedusega nimetatud nähtust!

Jääb nii, kuis on

Miks peaksime rääkima meile kaugetest ja võõrastest asjadest? Kuigi supiköögid on meilgi olemas, nälga vähemalt ametlike seisukohtade järgi meil ei ole. Ka vajadust võimsa abiorganisatsiooni järele ilmselt pole.

Ometi on Tartu MTÜ Iseseisev Elu toidupanga loomise mõtte üles korjanud ja Rimi ning Säästumarketiga realiseerimistähtaja piiril oleva toidukraami kokku kogumise asjus peaaegu käed löönud.

Eesti vanasõna ütleb küll, et ega kade keela, kui helde tahab anda, aga eks vanasõnadki vanane.

Mõjuvõimas riigi institutsioon, tervisekaitseamet, ütles 19. veebruari Õhtulehes, et neile meeldiks, kui kõik jääb nii, nagu praegu on (toit, millele pood ei leia ostjat, rändab prügimäele). Sest igasugune uus algatus, olgu see nii humaanne ja majanduslikult mõistlik kui tahes, toob ametnikele lisatööd ja tüli, ja kellele seda vaja on!

Armsad ametnikud, olge heade mõtete linna väärilised: mõelge enne oma lõpliku otsuse tegemist veel kord asjad läbi, kui vaja, vaielge idee autoritega, pakkuge muid võimalusi, kuidas hädalisi abistada.

Ja kui eelarve kärpijad pisutki lähetusraha on alles jätnud, sõitke Helsingisse. Ida-Helsingis Myllypuros on ilmselt üks Soome tuntuimaid toidupanku, kus teisipäeval ja reedel jagatakse puudust tundvale inimesele viieteistkümnest supermarketist kogutud toidukraami.

Parematel (sisuliselt muidugi halvematel) päevadel on abisaajaid 800. Ei mingeid nimekirju ega Eesti poliitikute stiilis ilukõnesid, et aidata tuleb ainult tõelisi abivajajaid jms.

Tuleb vaid teada õiget kohta, nädalapäeva ja kellaaega ning suruda maha häbi, et naaber või sugulane sind järjekorras näeb. Ametliku formuleeringu järgi on toit, mida jagatakse, «aegunud, kuid mitte riknenud».

Üks võiks meilgi olla

Sisuliselt on need vabatahtlike hallatavad toidupangad nii Ameerikas kui ka Soomes kapitalistliku toiduturu osad - nad realiseerivad ületootmise jääke.

Kogudes ettevõtetest kokku valesti markeeritud tooted, vabastatakse viimased pakendi ümbervahetamisest vms kulukast tegevusest. Korjates poodidest ära aeguvad toiduained, vähendatakse kaupluste toodetavat prügikogust ja viiakse see eraisikute konteinerisse.
Näiliselt on tegemist eraisikutele suunatud abiga, tegelikult saavad sellest heategevusest samavõrra kasu ka ettevõtjad.

Ja veel, kõrvuti kohapealt toiduainete kogumisega tegelevad Soome luteri kiriku diakoonia, Päästearmee, Punane Rist ja lastekaitsega tegelev Mannerheimi Liiga ka Euroopa Liidu toiduabi jagamisega. Meie Punane Rist tegeles sellega ülemöödunud aastal ja patt oleks öelda, et asjaga poleks hakkama saadud.

Tänu igapäevasele harjutamisele käib see soomlastel lihtsalt palju sujuvamalt.
On raske loota, et meil tekiks kasvõi 15 toiduabi organisatsiooni (s.t kümnendik Soomes olevaist). Ja kas neid vajamegi, sest jõuame kohe-kohe viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Soome see-eest ei mahu isegi esikümnesse.

Kuid vähemalt ühe, selle, mida tahab luua Iseseisev Elu, võiksime ju endale lubada?! Ja kohalikud võimud, näiteks volikogu sotsiaalkomisjon, peaks tervisekaitseametit veenma, et tegemist on usaldusväärse ja vastutustundliku ühinguga.

Pank puudusttundjaile

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing