Kapitalita kapitalism Baltikumis

27.02.2009 | Taavi Veskimägi | Rahandus, Euroopa

Oleme eelnenud 18 aastat nautinud nii üleilmsete kui ka regionaalsete piiride kadumist. Praegu elame paraku uute piiride tõmbamise ajastul.

Kuigi suured riigid kritiseerivad sõnades endiselt protektsionismi, tegeletakse sõnade varjus kapitali, teenuste-kaupade ning töötajate omadeks ja võõrasteks jagamisega. Kuhu tõmmatakse piir Euroopas? Kas liikmesriikide või euroala piiridele või siiski rõngana ümber terve Euroopa Liidu?

Just kasvava protektsionismi valguses on Lissaboni lepingu kiire jõustamine ja liikumine föderaalsema Euroopa poole Eesti eluline huvi ja ilmselt üks võimalus heaolu languse süvenemist vältida.

Veel pole mingeid märke, mis annaks alust loota sisulisi muutusi ka aprilli alguses toimuvalt G-20 Londoni kohtumiselt. Riikidest ja poliitikutest on saanud majanduses kesksed tegijad. Samas on poliitikute edu ja ebaedu mõõt eelkõige koduriigi valija heaolu ja emotsioonid valimiste hetkel. See sunnib poliitikuid valmistama rõõmu eelkõige oma valijale. Riigikapitalismi tõusu tagajärg on kasvav protektsionism.

Kõige kriitilisem on arenevate riikide jaoks, kelle viimaste kümnendite areng on põhinenud odava kapitali impordil, kasvav kapitali protektsionism. Trend Lehmani pankrotist tänaseni kinnitab üht - selle kriisi lõppedes on enamik pankasid vähemalt Euroopas ja Ameerikas maksumaksjate otsese või kaudse kontrolli all. Kui maksumaksja kapitaliseerib enda rahaga panga, tahab ta õigustatult, et see raha jõuaks tagasi tema enda riigi majandusse, mitte kuhugi «ülemere-maadesse».

Esimene järeldus on siit, et Baltikumis pole lähemal viiel aastal võimalik kommertspankade kaudu majandusarengut suures mahus kapitaliga varustada.

Maailmas on ilma alustegurite adekvaatse analüüsita tekkinud Balti makromajandusest müüt kui millestki eriti koletislikust. Selle varjus ujub üha tugevamalt esile vahetuskursi-hirm.

Baltikumi kapitali investeerides võetakse raha hinda juba vahetuskursi potentsiaalse muutuse risk sisse. Loomulikult pole sellises olukorras mõistliku hinnaga raha võimalik saada. Kirjutan meelega Baltikum, mitte Eesti, Läti, Leedu. Meid vaadatakse koos, ainult meie ise näeme ennast eraldi ja ka tegutseme eraldi. Kokkuvõttes pole selline tegelikkus Eestile hea. Peame arvestama, et ükski Balti riik eraldi ei tule kriisist välja väga palju hiljem ega ka varem. Maailm on meid sabapidi kokku sidunud.

Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Baltikumi majanduse kohandumiseks tuleb vahetuskursid vabaks anda, juba rohkem kui neid, kes esitavad sellele vastuargumente. Eesti jaoks on siin kaks küsimust. Esiteks, kas me suudame kulusid - alates tööjõust ja lõpetades infrastruktuuri kuludega - piisavalt kiiresti ja radikaalselt kärpida, et olla krooni vahetuskurssi muutmata konkurentsivõimelised? Kui jah, siis on kõik see, mida oleme senini teinud ja näinud, alles soojendus.

Teiseks. Kui paljud inimesed on Eestis lugenud IMFi ja Läti valitsuse lepingut? IMFi missioon ütleb seal üheselt, et nad peavad mõistlikuks Läti majanduse kohandumist vahetuskursi muutuse kaudu. IMF andis suurimale doonorile Euroopa Komisjonile pika hambaga vahetuskursi hoidmise osas järele.

Kui nüüd Läti ei suuda saada hakkama kokkuleppe täitmisega ja olukorra stabiliseerimisega, mis ilmselt on tõenäoline, siis ei ole neil enam samme varuks ilma lati devalveerimiseta. Mida tähendab Läti lati vahetuskursi vabaks laskmine Eesti majandusele? Eriti olukorras, kus teiste kaubanduspartnerite ja konkurentide valuutad on euro suhtes samuti rängalt odavamaks muutunud.

See nõuab Eestilt krooni vahetuskursi hoidmiseks veelgi enam era- ja avaliku sektori kulude kärpimist. Kas oleme enda reaalkuludega suutelised liikuma 2004. aastasse? Igal juhul peame oma heaolu viima tugevasti alla, olgu see siis ettevõtete kulude, inimeste tulude ülevaatamise või vahetuskursi muutuse kaudu. Ainult see loob eelduse, et Eesti muutuks uuesti kapitalile atraktiivseks maaks.

Nendes tingimustes on võimalik kapitali Eestisse tuua ainult konkreetsete tehingutega. Üldist rahapakkumist ei ole. Seepärast on vaja Eestit aktiivselt müüa riigi ja ettevõtete tasandil. Ja toimivad ainult mittekonventsionaalsed, meie viimase kümne aasta arengutest erinevad lahendused. Ideid tuleb pigem ammutada 1990. aastate algusest. Näiteks ettevõtete tasandil proovida rahastada projekte välispartnerite kaudu jms.

Välisministeerium tuleks muuta eelkõige väliskaubanduse ministeeriumiks. Vajadusel võiks majandusministeeriumi väliskaubanduse asjatundjad ja tegevused tõsta ümber välisministeeriumi.

Enneolematult ettearvamatud ajad toovad esile vajaduse muuta Eesti administratiivne korraldus paindlikuks. Ministeeriumide vahel peaks olema võimalik jagada tegevusüksusi ümber vastavalt muutunud eesmärkidele.

Meil on vaja üksust, kes hakkaks pakkuma konkreetseid kokkuleppeid kapitali omanikele. Üldiste standardtingimuste järgi ei liiguta keegi praegu suuremat raha. Kapitaliomanikele on vaja pakkuda «letihinnast» paremaid tingimusi.

Eesti vajab 30-40 head kokkulepet kapitaliomanikega, et saavutada uus majandusareng paari aasta pärast. See on võimalik, kui Eesti vaatab igat tehingut ja selle tingimusi eraldi, püüdes pakkuda just selle tehingu jaoks optimaalset lahendust. Nii nagu seda tehakse reaalmajanduses.

Valitsuse tasandil sündinud õiguste ja kohustuste pakett investoriga võiks jõuda parlamenti, kus sisuliselt antaks konkreetsele valitsuse sõlmitud kokkuleppele seaduse jõud. Umbes nii, nagu on tehtud topeltmaksustamise vältimise lepingutega.

See on erandite pakkumise okkaline tee, mida oleme püüdnud seni vältida. Olen ise pooldanud erandite vältimise poliitikat, aga sellest kriisist me lähema viie kuni seitsme aasta jooksul ilma riigi aktiivse hoiakuta ja riigile suuremaid riske võtmata välja ei tule.

Tehingupõhine, iga konkreetse kapitali paigutuse eripära maksimaalselt arvestada püüdev aktiivne positsioon riigi poolt võib praegusel väga negatiivsel üldfoonil aidata siia kapitali tuua. Kapitalita pole arengut, arvestame sellega.

Kapitalita kapitalism Baltikumis

Märksõnad

Artiklite kategooriad

Viimased artiklid

Meedia kiirotsing