Artiklid

Tarkuse jäävuse seadus

2010-09-01

Tarkuse jäävuse seadus

Täna algab kool. Avastasin, et ma ise olen ligikaudu kolmekümnel korral sel päeval kooli läinud. Neljakümne viie eluaasta kohta polegi ju vähe, arvestades, et ma pole õpetaja ja esimesed kuus eluaastat mul sinna asja polnud. Seitsmeseks saamist ma ära ei oodanud. Läksin kooli. Ülikool koos magistriõpingutega otsa ja ongi pea kakskümmend aastat täis, täiendõpet vahele. Kümme aastat olen oma erinevates ametites koolilapsi ja tudengeid kooliaastasse sisse juhatamas käinud. Oma kahe poja kooliminek ju veel ka. Tänavused kooliaasta avaaktused on mul Tapa Gümnaasiumis ja Sisekaitseakadeemias.

Kui laps ise mõistma hakkas, olid vanemad juba otsustanud

Ainult, et seekord ei tahakski nii väga alustajatele endile midagi südamele panna ega üle korrata. Tahaks hoopis, et kõik meie, kes me oma olemise ja tegemistega tänastele kooliminejatele eeskuju näitame, seda ise ära ei unustaks. Olete ehk märganud reklaami, mis ütleb, et osta üks koolikott ja ole oma pinginaabrist tegijam. Või siis seda, kus ühes raadioreklaamis ülikooliealised üksteise võidu oma erialaeelistusi välja kraaksatavad just nagu valik iseenesest peaks mõnest teisest parem olema. Kui haridusest on saanud müügiartikkel, siis haritus ja hoolimine paistab olevat defitsiit. Kas me tõesti tahame, et meie lapsed õpivadki asjade keeles arvutama?

Halba juhtub maailmas iga päev. Asjade peale mõtlema sunnib elu meid nagunii. Seda näevad lapsed ka. Ja katsu sa siis selle kiirustamise ja kalkuleerimise keskel aru saada, mis kõige tähtsam on. Eriti kui sa juhtud olema seitsme aastane ja sul polegi seda vinget koolikotti. Või siis, et kott on, aga südamest südamesse juttu pole kellegagi rääkida.

Kool on tähtis, õigemini teadmised, mis aitavad elus hakkama saada. Ja need on igal juhul jäävamad kui mis tahes kvaliteetsed ja ägedad asjad. Lloydi kingad on küll väga kvaliteetsed, aga kui igapäev kanda, siis paari aasta pärast on ikka poodi minek. Kunagi rääkis mulle üks vanaproua, et enne sõda põles neil talu maha ja tema ema ütles, et nüüd ei ole meil muud kui Sinu gümnaasiumiharidus. See jääb kuni ise elus püsid.

Elus püsimine tahab muidugi panustamist. Eelmise aasta esimesel septembril pressis Tallinna linnas üks ema mu auto ees rind kummis oma umbes esimese klassi ealist last järel vedades punase tule ajal üle tänava. Meil pole ju politseilõvi Leod mõtet kooli saatagi kui autoriteedist ema on sellisel kujul oma töö ära teinud. Kahjuks pole see näide erand. Kummis rinda saab kindlustada nüüd ka Eestimaal. Maailma nimedest Jennifer Lopez vist kindlustas ära oma tagumiku ja Tom Jones rinnakarvad. Eestimaalastest on arvanud Anu Saagim, et tema terava mõistuse tõttu võiks olla pea see kehaosa mida kindlustada. Fakt on see, et peata inimene on surnud. Rinnakarvadeta mitte tingimata. Kõik see tundub natuke jabur, kas pole. Pigem oleks mõistlik rõhku panna lihtsatele asjadele – turvavöö, jalgrattakiiver, ülekäigukoht, roheline tuli.

Tarkus tarviline vara

Kas võidab see, kel on surres rohkem asju või see, kes oskab oma valikute üle rõõmu tunda? Teadmistega inimestel on igal juhul rohkem valikuid. Praegusel ajal avaldub see ilmselt teravamalt kui headel aegadel. Tarkusega või tarkust ära kasutades võib oma majanduslikku olukorda parandada. Kuldvillaku saade tundub osalemiseks mõistlikum kui proovida Tõehetkes raha teenida. Reeglina oma rumalust kasutades või lastes seda ära kasutada.

„Kokkulepe on kokkulepe. Pärast sellise auhinna võitmist on raske ebameeldiv olla“, ütles Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Lucas peale auhinna võitmist. Nimelt oli Lucase ja tema naise lahutuslepingus öeldud, et „Abikaasale kuulub 50% igast Nobeli preemiast“, mille mees võidab seitsme aasta jooksul alates nende lahutusest 31. oktoobril 1988. aastal. Lucase võidust teatati 10. oktoobril 1995. Nii see 600 000 pooleks jagati.

Kooliaasta algus võib tekitada ka ebakindlust. Seda just vanemates. Käisin eelmisel nädalal Ida-Virumaal Lohusuu Põhikoolis, kus käis ettevalmistus uueks kooliaastaks. Selles väikeses põhikoolis on lapsi nii eesti kui venekeelsetest peredest. Külavahel eesti keeles vallamaja juurde teed küsides sain umbes kümneaastaselt jalgratturilt vastuseks: „Tam!“ Venekeelsed lapsevanemad pidid tundma ebakindlust ja soovivad omi lapse venekeelsesse kooliossa panna. Mitte selle pärast, et laps hakkama ei saaks. Aga nad pole kindlad, kas nad suudavad aidata oma lastel koolitükke teha. Ebakindlus on mõistetav, aga ei tasu meelt heita. Minu poolt tsiteeritud Nobeli preemia juhtum pärineb David Pratti Nobeli preemia laureaatide tarkuseterade raamatust: „Võimatu võtab rohkem aega“. Tee tarkuse poole ei peagi lihtne olema ja esialgu võimatuna tunduv võib natuke rohkem aega nõuda, kui alguses eeldad.

Muidugi võib teha nagu minu vanem poeg, kes eelmisel aastal Tallinna Tehnikaülikooli astus, aga avaaktusele ei jõudnud. Tehnikaülikooli aktuste kohta kehtib legend, et rektor ütleb seal: „Vaadake kahele poole. Lõpuaktusel ei ole suure tõenäosusega teie naabreid.“ Ta arvas, et peaks lõpuaktusele jõudmiseks panustama. Loodan, et ta seal istub. Loodan samuti, et teie lastel läheb koolis hästi, et nendega ei juhtu õnnetusi ja et nad saavad saata kooliteele nii omi lapsi kui kunagi ka lapselapsi.

Ilusat kooliaasta algust!

Marko Pomerants

Eesti Vabariigi siseminister

Koolide ebavõrdne edetabel

2010-09-01

Eile sain Kanepi gümnaasiumi direktorilt teada, et tema kool, Juuru gümnaasium, Turba gümnaasium, Kolga keskkool ja Rakvere eragümnaasium kavandavad laiaulatuslikku koostööd õppekvaliteedi nimel, kus kooli õppekavasid tahetakse tulevikus laiendada muu hulgas ka kootöös valminud virtuaalkursustega. Igati kiiduväärt ja iseloomulik heale koolile.

Muudatused õppekavas, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, vajadus üle vaadata gümnaasiumivõrk, koolide eksamipingeridade tähenduse võimendamine tingivad ikka ja jälle küsimuse - kuidas hinnata koolide gümnaasiumiastmete tulemuslikkust sisulisemalt kui üksnes riigieksamitulemuste põhjal. Kas seda on võimalik teha?

Kui PISA uuring annab võimaluse võrrelda meie 15aastaste noorte oskusi teiste uuringus osalevate riikide noorte oskustega ning sedakaudu võrrelda meie põhikoole, siis gümnasistidele taolist uuringut ei korraldata. Avalikus tajus on Eesti põhikoolid ühtlaselt tugevad, gümnaasiumide kvaliteet aga üsna kõikuv.

Numbrid jäävad meelde

Vajadust hinnata gümnaasiumide headust õiglaselt on tunnetatud ja kahel viimasel aastal, kui mitu töörühma arutas uusi õppekavu, uut põhikooli ja gümnaasiumi seadust ning eriti põhikooli ja gümnaasiumi võimalikku institutsionaalset lahutamist, võimendus see temaatika veelgi.

Kuigi nii määrusega fikseeritud igapäevastes koolide sisehindamise kriteeriumides kui ka eksperdirühmade ettepanekutes rõhutatakse selliste tunnuste tähtsust nagu õpilaste ja õpetajate rahulolu, igaühe arengu toetamine, võidavad hindamise olelusvõitluses ikkagi numbrid. Ka nn puhaste gümnaasiumide elujõu üle arutamisel hakkas oma elu elama arv 120 - peaaegu kõik ajakirjanikud on küsinud, kas alla 120 õpilasega gümnaasium ei ole võimalik. On küll, õpilaste arv ei sule gümnaasiume, määravaks saab koolide võimekus täita õppekava.

Numbrid on selged ja ilmekad näitajad, mida on lihtne haarata ja ritta seada. Kui nad ka otse paika ei pea, on nende vastu võitlemine peaaegu võimatu. Peaksime meedia poolt pelgalt riigieksamitulemusi kajastavate edetabelite kõrvale leidma teisi head gümnaasiumi iseloomustavaid näitajaid, neis kokku leppima ja neid järjepidevalt avalikkuse tähelepanu all hoidma.

Mida koolides hinnata?

Oleme ministeeriumis asunud otsinguile, millised näitajad peale riigieksamitulemuste iseloomustaksid gümnaasiumi nägu ja keskkonda. Eesmärk pole teha pingerida, vaid panna laiem informatsioon seniste numbrite kõrvale. Nende tunnuste analüüs eri lõigetes seisab ees, kuid olulisemad oleksid järgmised.

Kui palju gümnaasiumi 10. klassis alustanutest peab lõpuni vastu, see näitab kooli vastuvõtupoliitikat ja õpilaste motiveerimist, hoolimist iga õpilase edasijõudmise eest.

Kui suure osa 10. klassi vastuvõetutest moodustavad teiste koolide põhikooliastme lõpetajad? Kuidas ja kus gümnaasiumilõpetanud edasi õpivad, kas riigieelarvelisel või tasulisel õppekohal, kas rakenduskõrgkoolis või ülikoolis?

Kolme kõige paremini sooritatud riigieksami keskmise tulemuse põhjal iga õpilase kohta saab arvutada kooli keskmise tulemuse. Mida kitsam on hinnete vahemik, seda ühtlasem on õpilaskonna tase; mida kõrgem on parimate riigieksamitulemuste keskmine, seda kõrgem on õpilaskonna tase.

Neile tunnustele tuleb konteksti paremaks mõistmiseks lisada veel mõningaid fakte. Näiteks kooli asukoht - on see Tallinn, Tartu, maakonna- või vallakeskus, statistikaameti arvutatud kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks ja territoriaalarengu indeks.

Mid5a me saame?

Analüüsides ülaltoodud tunnuseid aastate kaupa, saame koolidele anda lisasoovitusi, et gümnaasiumiõppe taset ühtlustada ja tegusaid koole nõustada. Pole välistatud, et tunnuste põhjal saab moodustada ka koond-

indeksi, kuid töö praeguses järgus seda lubada ei saa. Ega see polegi ilmtingimata eesmärk.

Ministeerium toetab ka heal meelel Eesti Õpilasesinduste Liidu projekti luua laiemapõhjaline koolide võrdlustabel, mille alusel saaksid nii õpilased kui ka lapsevanemad hinnata kooli tervikuna, seda ka sealsete huvitegevuse võimaluste ja valitseva õhkkonna demokraatlikkuse ning turvalisuse aspektist. On olemas reaalne võimalus, et gümnaasiumide tulemuslikkuse hindamise parim lahendus võib sündida ministeeriumi ja Õpilasesinduse Liidu koostöös.

Loodan, et tuleval aastal on kindlasti pakkuda näitajaid, mis on sisulisemad ja kõnekamad kui riigieksamite edetabelid.

Eelarvetasakaalu tähendusest

2010-08-31

Tasakaalu tähendusest on maailmas viimasel ajal järjest rohkem räägitud. Kuigi tegemist on üldteada põhimõttega, on selle tähtsus igapäevaelus tänu majanduskriisile maailmale valusalt selgeks tehtud.

Jättes isegi praegu kõrvale tasakaalu laiema analüüsi, keskendun järgnevalt selle meie elu viimasel aastal kõige otsustavamalt mõjutanud aspektile - eelarve tasakaalule. Istusin nimelt mõni päev tagasi üle mõne aja pikemalt koos Maailmapanga presidendi Robert B. Zoellickiga. Oleme vanad tuttavad ning seetõttu oli hea meenutada nii tehtut kui ka tulevikku vaadata.

Eesti kogemus on hinnas

Zoellick avaldas siirast tunnustust Eestile nii tema radikaalsete reformide kui ka teistele üleminekuriikidele antud positiivse eeskuju eest. Zoellick pööras sellega seoses tähelepanu Gruusiale, kes oli veel mõni aeg tagasi maailma üks korrumpeerunumaid ja halva ärikliimaga riike. Tänu paljuski Eesti eeskujul tehtud reformidele on ta Maailmapanga analüüsi kohaselt ärikliima poolest praeguseks tõusnud 15. kohale maailmas, muuseas Eestist ettepoole. Praegu tahab Maailmapank sama teha Moldovas, millega seoses ma Maailmapanga kutsel ka ise Moldovas viibisin. Sellel taustal oli loomulik ka Zoellicki elav huvi praegu Eestis toimuva vastu ehk see, kuidas Eesti praegusest kriisist välja on ronimas. Oli näha, et Eesti edu jätkumine on Maailmapangale oluline ning Eesti kogemus on endiselt kõrgelt hinnas.

Samas ei saa ütelda, et me roosal optimismilainel oleks sõitnud. Küsimus pole mitte ainult selles, et mitmed riigid Euroopas vaevlevad praegu tõsiste eelarveprobleemidega. Majanduskriisist väljumise hind on paljude riikide jaoks olnud ränk, mistõttu majanduskriisist oleme sisenemas võlakriisi, mis võib kergelt taas majanduskriisini viia.

20 arenenud tööstusriigi võlakoorem tõuseb 2015. aastaks 115 protsendini rahvuslikust koguproduktist, mis on 40 protsendipunkti võrra kõrgem kriisieelsest ajast. Selline olukord ei saa kaua kesta. On viimane aeg tajuda, et tasuta lõunaid pole tõesti olemas ning uuendusi teostamata pole võimalik praegust heaoluühiskonda üleval hoida.

See kehtib paraku täiel määral ka Eesti kohta. Oleme viimaste aastate jooksul kõikunud äärmusliku pessimismi ja optimismi vahel, üritades riigivankrit kas ühele või teisele poole kraavi vedada. Õnneks oleme selle kokkuvõttes suutnud siiski teel hoida, mis aga ei anna mingit alust taas roosad prillid ette panna.

Jah, me hoiame eelarve puudujääki allpool Maastrichti kriteeriume. Jah, majanduskasv on taastumas kiiremini, kui eksperdid eeldasid. Jah, tööpuudus on pöördunud langusele, luues aastavahetuseks eeldusi ka sisetarbimise kasvuks. Kuid kõik see ei anna põhjust taas kuldsesse letargiasse langeda.

See oleks seda ohtlikum, et tegelikult on põhjalik analüüs Eesti majanduskriisist endiselt tegemata. Oleme vähemalt iseenda vastu ausad - selle põhjuseks olid maailma majanduskriisi kõrval meie endi vead ja tegematajätmised. Kui me seda teha ei suuda, võime kergelt uude kriisi siseneda. Konkreetselt tähendab see Eesti eelarve tasakaalu muutmist jätkusuutlikuks ning selleks vajalike sammude astumist.

Kus on meie kriisianalüüs?

Esimeseks testiks Eestile saab küsimus võimalikest lisaeelarvetest. Praeguste prognooside kohaselt koguneb Eesti eelarvesse aasta lõpuks raha rohkem, kui algselt planeeritud. Kui see tõesti nii läheb, kerkib küsimus, mida sellega pihta hakata. Tunduks ju ahvatlev seda enne valimisi laiali jagada, et selle toel lisahääli võita. Võib ainult ette kujutada, kui ilusate ja kaunite ettepanekutega enne valimisi riigikogus välja tullakse. Isamaa ja Res Publica Liit on ühemõtteliselt seisukohal, et seda ei tohi teha. Eesti ei tohi uuesti kulutusrallisse siseneda. Kui eelarve täitumine osutub aasta lõpul suuremaks, kui eeldatud, tuleb see raha suunata eelarve tasakaalupositsiooni parandamiseks. Eesti peaks edaspidi suutma ilma lisaeelarveteta elada.

Sellel taustal ei saa mööda küsimusest, mida peaks riik tegema kohalike omavalitsustega, kes on valitsuse poolt paika pandud piirmäärasid ignoreerinud ning võtnud endale kohustusi, mida nad ei suuda enam täita. Lühidalt öeldes on mitmed omavalitsused end lõhki laenanud. Üheks lahenduseks oleks siin otsus laenukoormuse piiri ületanud omavalitsused näiteks võimalike eurorahade saajate seast välja arvata. Last poleks siiski mõttekas pesuveega vannist välja visata. Omavalitsuste võlgnevuse tekkimise lugu on sedavõrd erinev, et kõikide ühe puuga löömine oleks ebaõiglane ja ülekohtune.

Võtkem näiteks Pärnu. Keskerakonna juhtimisel vajutati see sügavasse võlga. Uus linnavalitsus on asunud otsustavalt tegutsema, et võlakoormust vähendada, ja teostanud mitmeid valusaid kärpeid. Nüüd teatab riik aga, et see pole tähtis, meid ei huvita, kes ja kuidas teie võla tekitas - teie olete selles süüdi, kes teil käskis lubadustega Pärnus taas asju mõistlikult ajama hakata, eelmistel valimistel võimule pürgida!

Selline käitumine oleks selgelt ülekohtune ning seetõttu IRL seda toetada ei saa. Ilma eurorahata poleks Eesti praegusest kriisist välja roninud, see on raske ka kohalikel omavalitsustel. Seetõttu tuleb kokku leppida ning paika panna selge plaan, kuidas ja millises tempos punasest piirist üle astunud omavalitsused oma võlakoormat vähendavad. Kui sellest plaanist aga kinni ei peeta, ei saa riik neid enam kuidagi aidata.

Sest võlakoormust vastustundetult suurendades seatakse ohtu mitte ainult oma piirkonna inimeste, vaid kogu Eesti huvid.

Kelly Kipper: Koolivägivalla ohvriks võib olla ka õpetaja

2010-08-31

Koolivägivald ei tähenda ainult seda, et ühed õpilased kiusavad teist. Nii mõnedki õpetajad terroriseerivad teisi vahendeid valimata, unustades, et mängus on ka õpilased, kirjutab Kelly Kipper.

Mõeldes tagasi enda kooliajale peab tõdema, et see oli ilus periood, mis möödus küllaltki rahulikult ja draamadeta. Mul oli gümnaasiumis väga tore ja kokkuhoidev klass, mille puhul ei ole võimalik tõmmata USA noortefilmide kohaselt piire nii-öelda matemaatika- ja malenohikute ning poppide sportlaste ja kisakooritüdrukute vahel. Muidugi olid klassis välja kujunenud eraldi sõpruskonnad ning gängid, kuid nende vahel ei olnud kunagi vihavaenu ega hõõrumist ja kui olukord nõudis, tegutseti üheskoos ning kedagi kõrvale ei jäetud. Ilmselgelt olid ka meil omad liidrid ja aktivistid, kuid mida ei olnud, oli see inimene, keda pahatahtlikult nöögiti, narriti, tögati, mõnitati või kelle kallal kasutati füüsilist vägivalda. Meie klassis ei olnud gümnaasiumis keegi põlu all.

Koolivägivald jäi meist kaugele, kuid kindlasti mitte nii kaugele, et me ei teaks, millega tegu on. Meedia on alati kajastanud radikaalseid lugusid koolivägivallast ning selle tagajärgedest. Samuti võib neid kuulda oma tuttavatelt ning sõpradelt. Enamasti ei loe, kas tegu on vaimse või füüsilise vägivallaga - oma jälje jätab see igal juhul. Võib-olla on füüsilise valuga aeg-ajalt isegi kergem toime tulla. Kevadepoole ilmunud Margus Karu raamat „Nullpunkt" kirjeldab ausalt ja otsekoheselt laste julmust, mõtlematust ning empaatiavõime puudumist. Teise inimese eneseusu mutta tampimine ning muutumine hirmunud aukus silmadega inimvareks annab kiusajatele võimu- ja rahulolutunde. See on justkui eksperiment, piiride katsetamine, eesmärk kui selline võib ka kiusajaile endile segaseks jääda. Nad ei mõista, et nende mängukann on elus inimene, kes tunneb ja mõtleb ning kellel on samasugune õigus tervele närvikavale ja mõistusele.

Kui vägivallatsemine leiab aset nooremates klassides, siis võib-olla kuidagi on sellist käitumist võimalik ajada nooruse süüks, aga gümnaasiumis peaks käima juba mõtlemisvõimelised inimesed, kes suudavad end asetada ka teise poole olukorda. Pärast gümnaasiumit peaks tulema nii-öelda mõistliku täiskasvanu faas, aga selles seaduspärasuses olen ma hakanud kahtlema pärast kohtumist ühe tuttava õpetajaga, kes jutustas esialgu uskumatuna tunduvaid lugusid oma kolleegide käitumisest.

Justiitsministeeriumi kodulehekülg ütleb: „Koolivägivald on oma klassi- või koolikaaslase: norimine, mõnitamine; asjade äravõtmine, nende lõhkumine ja määrimine; eiramine ja lapse kohta laimujuttude levitamine; vägivallaga ähvardamine; peksmine; raha ja asjade "pommimine". Suurem oht koolivägivalla ohvriks sattuda on uutel õpilastel; lastel, kellel on tervisega probleeme, kes kannavad prille, ei kuule hästi või on paksemad; lastel, kellel õppimine läheb väga hästi, aga kes on füüsiliselt teistest nõrgemad; lastel, kellel on madalam enesehinnang; lastel, kes on pärit vaesemast perekonnast". Sõnakestki ei räägita võimalusest, et koolivägivalla ohvriks võib olla ka õpetaja. Ja mitte lastepoolse vägivalla ohver, vaid teiste sama eriala õpetajate omavolitsemise objekt. Teise õpetaja klassis luurel käimine, salaja kappides sorimine, asjade peitmine, kontrolltööde varastamine ja ära lahendatud ülesannetega õpikute näppamine omakasu eesmärgil, on vaid mõned näited. Üle 20-aastase õpetajastaažiga pedagoogi kontrollitud ja hinnatud eksamitööd võeti kolleegide poolt lähema vaatluse alla - kõik tööd loeti üle ning üritati leida hindamisvigu. Tekib küsimus miks? Kas põhjuseks oli kadedus? Tuttav pedagoog kuulub oma eriala õpetajate paremikku ning on hinnatud nii lapsevanemate kui õpilaste poolt. Tegu on õpetajaga, kelle tunde toodi tihti eeskujuks, kui räägiti õppeprotsessi põnevamaks muutmisest. Mis põhjusel sai ühel päeval pidev tahtlik kiusamine, kolleegide-poolne vaimne vägivald alguse, ei ole tänaseni teada.

Pidev kriitikanoolte lendamine ning ametialase kompetentsuse küsimärgi alla seadmine mõjutab ka kõige tugevamat inimest, isegi kui ta seda välja ei näita. Olukorras, kus koole suletakse ning isegi õpetajad ei saa olla kindlad, et neil on homme töökoht olemas, tundub selline käitumine justkui loogiline - loodetakse, et teine õpetaja lahkub „omal soovil" ning väheneb oht olla üks nendest, kes peab endale uue kooli otsima. Ebakindlus sillutab teed mõtlemisviisile „parim kaitse on rünnak", sealjuures vahendeid valimata ning unustades, et mängus on ka õpilased, kes usaldavad oma õpetajaid ning ei kujuta ettegi, et võiksid saada kellegi etturiteks.

Tekib ka küsimus, kas selline käitumismuster mitte ei tooda iseennast? Kas kiusliku õpetaja lastest saavad kiuslikud klassikaaslased? Või kas on nemad just need, kes ajavad noori õpetajaid oma sõnakuulmatuse ja pahatahtlikkusega nutma? Siinkohal ei ole mõtet üldistada ning on ju teada tõsiasi, et vanasõna „käbi ei kuku kännust kaugele" osutub sageli vägagi valeks. Siiski tasuks pöörata rohkem tähelepanu õpetajate omavahelistele suhetele ning mitte võtta iseenesestmõistetavalt, et kui inimene on haritud pedagoog, siis on automaatselt tegemist ka viisaka ning heade kommetega inimesega - haridusel ja haritusel on vahe, seda õpetati meile juba algkoolis ning koolivägivald on vägivald, olenemata inimese vanusest ja positsioonist.

Tõnis Lukase tervitus

2010-08-27

Lugupeetud koolirahvas!

Loodan, et olete Eesti kaunist suve nautinud, end välja puhanud, valmis rõõmsa meelega oma tööd jätkama ning neile, kes koolis uued, heatahtlikku tuge pakkuma.

See kevad ja ka suvi on olnud haridusteemadest tulvil. Olen nii uutest õppekavadest kui ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kõnelnud ja nende üle arutlenud rohkem kui kunagi varem ning kindel selles, et mõlemad toovad kooli vajalikke uuendusi. Need on head nii õpilastele kui ka õpetajatele, kuid ei lähe ellu üleöö.

Muutusi on hariduses ikka tehtud, olen ministri rollis tunnistanud kaht õppekavaarendust ja paljusid seadusemuudatusi, kuid sel korral on midagi oluliselt teisiti. Teisiti ja parem pole niivõrd dokumentide sisu (need on ka head), kuivõrd esmakordselt olen tunnetanud niisugust koostöökultuuri ja näinud koostöö häid tulemusi. Mis veel tähtsam, täiesti märgatavalt on suurenenud nii õpilaste endi, lapsevanemate kui ka paljude haridusväliste ametkondade siiras huvi selle vastu, millist last me oma riigis tahame kasvatada ja kuidas seda teha. Ning mis kõige tähtsam - paljudel on tahe ise selleks midagi korda saata. See näitab, et 19 aastaga on meie hariduselu ja ühiskond küpsenud, valmis kaugematele eesmärkidele mõtlema ja neis kokku leppima.

Toon vaid kaks näidet. Oleme ühiselt pidanud seni veel kehtiva õppekava üheks olulisemaks puuduseks seda, et üldosa filosoofia ja ainekavad pole korralikult sidustatud - üldosa head mõtted ei jõua ellu. Need üldpädevused (või kompetentsused või võtmepädevused, kuidas kellelegi armsam), mida nii meil kui ka Euroopas inimväärika elu olulisteks eeldusteks tunnistatakse, on jäänud paljuski sõnadeks. Ei saa näpuga näidata õpetajat ega õppeainet ega lapsevanemat ega ka ministeeriumi, kelle ainuvastutus peaks olema iga eraldi pädevuse kujundamine. See on ühisvastutus. Uute õppekavade arendamisel on seda arvesse võetud.

Aruteludes ilmnes selgesti, et inimese ja ühiskonna seisukohast tähtsatele omadustele mõeldakse palju laiemalt ja üsna ühtviisi. 2008. aasta lõpus kutsus kaubandus-tööstuskoda kokku ettevõtlusõppe mõttekoja, et ettevõtlikkust ja ettevõtlust haridussüsteemis rohkem tähtsustada. Seati eesmärgiks koostada ettevõtlusõppe edendamise kava ning ühe töö-
na võeti ette kirjeldada ettevõtliku inimese ideaali vanuseastmeti. Ja milleni jõuti - selleni, et vanuseastmeti sõnastatud ettevõtlikkuse näitajad kirjeldavad kõiki RÕK-i üldpädevusi ning toetavad nende kujunemist. Valmimas on ka tegevuskava, mis oluliselt toetab õppekava rakendamist, mida oma olemuselt võib pidada õppekava rakenduskava osaks. Nende kavade tellija on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Siseministeeriumi vedamisel on samal ajal valmimas kodanikuhariduse arengukava, kus on suur rõhk ka koolidemokraatia edendamisel, mis on üks eeldusi õpilaste sotsiaalse pädevuse kujunemisel. Neid näiteid on veel, kuid nad poleks sündinud hea koostöökultuuri ja eri institutsioonide ühise tahteta.

Hea meel on selle üle, et tahame ja oskame Eestis oma hariduse eesmärke seada ning tajume seda kodaniku, mitte vaid õpetaja ja haridusametniku murena. Teil kõigil on niisuguse kultuuri kujundamises suur osa - nii kodaniku kui ka õpetajana. Sellest sügisest rakenduv uus kooliseadus annab õpetajale koolis juhtrolli tagasi. Õpetajaametiga seotud võimalused ja selle maine on tõusuteel.

Soovin, et suudaksime ka edaspidi näha puude taga metsa ning seda metsa ühiselt hoida ja kujundada. Ilusat kooliaasta algust!

Ära lase enda suud sulgeda!

2010-08-23

«Ma ei nõustu sellega, mida ütled, kuid olen valmis surema su õiguse eest seda öelda,» on Voltaire'i-aegne mõte. Seda põhilist demokraatia alust tuleb kahjuks ikka meelde tuletada.

Vahel on suukorvistajad päris osavad propagandistid, seega on oluline osata kodanikuõiguste piiramist ära tunda. Vaatame lihtsa näite varal Kalamaja asumist, milliseid võtteid võidakse kasutada. Antud juhul läksid kohalik võim ja kohalikud elanikud vaidlema, kas tasulise parkimisala laiendamine Kalamajja on elukeskkonnale kasulik või kahjulik. Sisuliste argumentide asemel üritas võim vasturääkijaid hoopiski vaikima saada või halvustada. Taustaks on hea teada, et ametlikus ja äsja uuendatud Tallinna parkimise arengukavas aastani 2014 tasulise parkimisala laiendust Kalamajja põhjendatuks ei peeta.

Argumentide asemel kleebitakse silte

«Vastase» isiku ründamine on ikka märgiks halvastiütleja enda tegelikust nõrkusest ja argumendipuudusest. Demokraatlikus riigis pole mitte mingit vahet, kas seisukoha väljaütleja on vana või noor, mees või naine, rikas või vaene, kuulub ta mõnda erakonda või mitte. Ei muuda ütleja ütluste kaalu ka asjaolu, kas talle kuulub jalgratas, auto või ei kumbagi. Seda põhiõigust kaitseb juba Eesti Vabariigi põhiseadus. Seega kui vasturääkijaid halvustatakse ja püütakse vaikima sundida nende kuulumise tõttu kas üleüldse või «valesse» erakonda või seetõttu, et peres on auto või et ollakse omanike asemel üürnikud, rikutakse inimese põhiõigusi. Kõige «krooniks» on linnavõim vastaliste rahvakoosolekutel osalenuid veel tankistideks tembeldanud. Nõuab tõesti üha suuremat kodanikujulgust, et selle sisuliselt sõimulaviini all kindlalt meeles pidada: isegi kui soliidne võimuesindaja sind, rahulikku kohalikku elanikku, tankistiks tembeldab, on sul ikkagi vääramatu õigus oma seisukohti avaldada ja neid kaitsta.

Ässitatakse üksteise vastu

Veidi enam tähelepanelikkust nõuab püüdlus «vastased» nende mahasurumiseks omavahel tülli ajada, millel samuti pole mingitki pistmist debati sisulise poolega. «Tasulise parkimisala vastased vastanduvad mitteautoomanikele!» «Kas olete näinud, kuidas autorataste alt lahmab vesi vastu väärtuslike puit-elamute aknaid ja seinu?»

Sel moel püütakse luua kuvandit, et tasulise parkimisala vastased ongi autohullud kahjurid. Vist loodeti inimeste üksteise vastu ässitamisega lüüa kiilu kohaliku rahva vahele ja viia sõda linnavõimu vastu kohalikul tandril käivaks omavaheliseks tapluseks. On üritatud jätta ka muljet, et «halbade», see tähendab vastuvaidlejate hingeelust on tegelikult kõik teada, sealhulgas ka see, mida täpselt keegi oma magamistoa aknast vaadata tahab. Seda nimetatakse muide šantaažiks.

Faktid räägivad taas sootuks midagi muud kui sellised süüdistused. Kalamaja rahvas seisis sobimatule plaanile vastu sõltumata nelja- või kaherattalise sõiduki omamisest. Liikluse uurijad ja miljööväärtuste kaitsjad on osutanud hoopis teistsugustele tegelikkuses toimivatele meetmetele ning juba tasulise parkimisala piirkonnas toimiv Kadrioru Selts organiseerib autosid tänavale parkima selliselt, et sõitvate autode trajektoor oleks sunnitult siksakiline ning kiirus aeglasem. Miljööväärtuslikkust rikuvad just nimelt hoovidesse, mitte tänavatele parkivad autod.
Tasulise parkimisala laiendamise vastaste hulgas on kõnekalt palju inimesi, kellel endal pole kunagi autot olnudki. Kui eakas proua peab oma koju appi kutsutud hooldaja või korstnapühkija parkimise eest lisaks maksma hakkama, ei vastandu ta kuidagi väikelapsi transportivale noorele perele või autot vaid maakodusse sõitudeks kasutava naabripapi muredele. Kunstlik vastandamine on üks ohtlikumaid suukorvistamise võtteid.

Sisu asemel süüdistused

Kui vastandamine ei töötanud, said vastuvaidlejad kaela globaalsema süüdistuse. Linnavõim tembeldas vastuhakkajad kõhklematult «autosõpradeks, kes on autostumise vohamise poolt ja rohelise mõtteviisi vastu». Rahulikus suurte õuedega eeslinnas toimub transpordi reguleerimine lihtsalt otstarbekamalt ja ka märksa rohelisemalt, teiste vahenditega kui seda on tasuline tänavaparkimine.
Kui eelnimetatud vaikimasundimised ei aidanud ja inimesed jätkasid protestimist, tõi linnavõim välja hoopis kurioosse suukleepsu: oma arvamust tohtivat esitada vaid need isikud, kelle elukoht on elanikeregistris registreeritud vaid kindlatele tänavatele. Isegi Tallinna elanikuks olemisest ei piisavat. Sedalaadi sõnaõiguse piiramine on nõukaaegse mõtlemise taak, vanemad inimesed vast mäletavad, et tollal olid tõesti sissekirjutus ja rannas viibimise luba omavahel lahutamatult seotud. Inimesed, ärge heituge: esiteks on Eestis seni veel ühetasandiline omavalitsus, teiseks on täiesti normaalne tunda muret näiteks mõnes teises linnaosas elava ema või poja elukeskkonna pärast ja kolmandaks on sellise rääkimispiirangu seadmine ka tõesti täiesti meelevaldne. Ka linnavõim ise pole oma arvamusküsitlustes varasemalt sellise mõtte peale tulnud. Kas järgmisena hakatakse nõudma, et arvamust tohivad avaldada vaid need, kes püsivad kodus ajavahemikus kella 20-07?

Ise te tahtsite tasulist parkimist!

Ei tahtnud. Ka Praha kevade propagandistlikku alust ehk «tööliste kirja, kes nõudsid võõrvägede sissetungi» pole siiamaani leitud. Musta valgeks ikka ei tee küll ja inimeste vaikimasundimine pole õnneks vabas Eestis enam nii lihtne. Kui avastate, et teid üritatakse vaikima sundida sildistamise, provokatsioonide või kellegi vastu ässitamisega - ärge alluge ja ärge vaikige!

Tšerkessi genotsiid ja Sotši olümpia

2010-08-20

2007. aasta suvel triumfeeris toonane Venemaa president Vladimir Putin Rahvusvahelise Olümpiakomitee ees. Sotši oli napi hääleenamusega saanud 2014. aasta taliolümpia korraldamise õiguse. Oma pöördumises loetles Putin kunagi Sotšis elanud rahvaid: kolhid, kreeklased, kasakad. Kuid ta ei nimetanud tšerkesse. See oli väga kõnekas „unustamine".

Tõepoolest, kolhid on ammu ajaloohämarusse jäänud, kreeklasi on sealkandis vähe järel ja kasakad olid Venemaa koloniaalpoliitika tööriistad. Tšerkessid seevastu on ikka veel tülikad. Nende hävitamisega seondub Venemaa koloniaalpoliitika üks kõige karmim lehekülg. Pärast sada aastat kestnud võitlust kulmineerus vägivald 1864. aastal. Kui enne genotsiidi algust oli tšerkesse Põhja-Kaukaasias paari miljoni kandis, siis pärast veresauna ja maalt väljaajamist jäi neid Põhja-Kaukaasiasse vaid sada tuhat inimest, mõnedel andmetel veel tunduvalt vähem1. Tšerkesside hävitamist on nimetatud XIX sajandi suurimaks genotsiidiks2.

Olümpialinna Sotši nimi (algselt satše) tuleb tšerkessi ehk adõõgi keelest ja see tähendab „suurt kuumust". Just Sotši piirkond oli tšerkesside vastupanu viimne kants. Tulevane suusakeskus Krasnaja Poljana ehk Punaselageda on poeetilise versiooni järgi saanud oma nime sügisel punetavate sõnajalgade järgi. Siiski arvatakse nimel olevat veel teine ja hirmsam seos: tapetud tšerkesside veri. Just sinna tšerkessidest tühjaks tehtud alale asus XIX sajandi lõpus ka üks eestlaste rahvakild.

Tšerkesside mahavaikimine ei piirdu president Putini ühekordse mäluauguga. Vancouveri olümpiamängudele saadeti Sotšit tutvustama kasakate tantsutrupp, põlisrahva meenutamisest polnud juttugi. Kui Vancouveri ja Salt Lake City olümpiamängude puhul peeti kunagise koloniaalsõja ohvriks jäänud indiaanlasi väärikalt meeles, siis Sotši olümpia korraldajate suurprojekti tšerkessid siiani ei mahu. Tšerkessi küsimust ei maini isegi Vene opositsiooni teravaimad suled Boriss Nemtsov ja Vladimir Milov. Nende kahe kuu eest välja antud võimukriitika juhib tähelepanu olümpiaprojekti majanduslikule ja logistilise nõrkusele.3 Vastava peatüki irooniline pealkiri on „Taliolümpia subtroopikas", kuid maa muistsete pärisperemeesteni see analüüs ei ulatu.

Võib siiski arvata, et eeloleva nelja aasta jooksul kuuleb maailm tšerkessidest nii mõndagi. Esiteks ei ole võimalik, et tšerkessi küsimus olümpiaga seonduvalt maailmas mingit tähelepanu ei ärata. Teiseks on tšerkessid juba nüüd näidanud, et neil on jõudu ja tahet ise aktiivselt lobby teha ning oma kurvale saatusele tähelepanu tõmmata. Kõige enam hoolitseb selle eest tšerkessi diasporaa Läänes.

Tänapäeval arvatakse maailmas olevat viis kuni kuus miljonit tšerkessi, kellest vaid väike osa, 2002. aasta rahvaloenduse järgi umbes 720 000 inimest elab Vene Föderatsioonis, peamiselt Põhja-Kaukaasias. Seevastu Türgis, kuhu XIX sajandil põgeneti, on tšerkesse nüüd üle nelja miljoni. Jordaanias arvatakse neid olevat 100 000, Süürias 75 000, Saksamaal 50 000, Prantsusmaal 20 000 ning Iisraelis ja Ameerika Ühendriikides kummaski umbes 5000 inimest. Andmed on allikati üpris erinevad.

Üks Sotši olümpiavastaste rühm väisas juunikuus Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed Strasbourgis. Tõsi küll, seal arutlusel olnud Põhja-Kaukaasia inimõiguste raport puudutas peamiselt olukorda Tšetšeenias, Ingušeetias ja Dagestanis. Tšerkessidega asustatud piirkonnad Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee jäid detailsema vaatluse alt välja, rääkimata muidugi sellest, et oleks pööratud tähelepanu 150 aasta eest aset leidnud rahvamõrvale. See aga ei takistanud tšerkessidel kuluaarides tööd teha. Eriti hea meel oli mul olla tunnistajaks tšetšeeni pagulasliidri Ahmed Zakajevi ja tšerkesside karismaatilise esindaja Iyad Yughari esmakordsele kohtumisele. Edu saladus on koostöö, aga seni võib üldistavalt öelda, et Kaukaasia rahvaste alistamine on Venemaal korda läinud tänu sellele, et nende vahel pole olnud piisavat koostööd. Pigem vastupidi, „jaga ja valitse" põhimõttel on impeeriumil õnnestunud väikerahvaid üksteisega tülli ajada.

New Jerseyst pärit Yughar esindab pagulaste käredamat tiiba, kes nõuab Sotšilt olümpiaõiguse äravõtmist, sest sealsed suusarajad hakkaksid kulgema üle tšerkesside tapetud esivanemate kontide. Selline ei saa olla rahu ja sõpruse pidu. Teine osa tšerkesse on mõõdukamal positsioonil ja nad rahulduksid sellega, kui mängude kontekstis tšerkesside ajaloole väärikat tähelepanu pööratakse. Kolmanda rühma moodustavad Vene keskvõimule kuulekamad lojalistid Karatšai-Tšerkessia, Kabardiini-Balkaari ja Adõgee vabariikides. Tegelikult on aga kõigil ühine eesmärk, et Vene Föderatsioon Tšerkessi genotsiidi fakti tunnistaks. Adõgee ja Kabardiini-Balkaari vabariikide parlamendid on seda omalt poolt teinud ja pöördunud vastava taotlusega ka Vene parlamendi poole. Tõsi, see juhtus eelmise sajandi lõpus, kui Putin oli veel tundmatu ja vabadust leidus Vene ühiskonnas märksa rohkem kui nüüd. Viimati söandas sama taotlust uuendada opositsiooniline Tšerkessi Kongress, kellele Vene Riigiduuma andis ka eitava vastuse.

Tegelikult on pinged tšerkessidega asustatud väikevabariikides järk-järgult kasvanud. Imperiaalseid ambitsioone kandev Venemaa näeb ohtu kahes idees, mida tšerkessi rahvuslased on läbi aegade kandnud: need on eraldi vabariikidesse hajutatud tšerkessi rahvakildude ühinemine ning Põhja-Kaukaasia mägirahvaste koostöökogu või kaugemas vaates konföderatsiooni loomine. Küsimus on selles, kas tšerkesside koostööpüüdlus mahub loomuliku rahvusluse alla või kujutab Vene keskvõim neidki ohtlike terroristidena, kelle vastu tuleb erimeetmeid tarvitada. Islamistlik radikaliseerumine leiab endale soodsa pinna seal, kus kõik demokraatlikud katsed rahvuslike positsioonide kaitseks on ammendatud.

Tšerkesside hajutamine on kindlasti taotluslik. Kaugest nõukogudeajast pärit jaotuse järgi on kabardid, tšerkessid ja adõõgid (adõgeed) kõik eraldi rahvused. Nii loetleb neid eraldiseisvaiks ka Eesti rahvastikustatistika. Ka Jüri Viikbergi koostatud „Eesti rahvaste raamatus" on meil elavad vähesed adõõgid, kabardid ja tšerkessid esitatud eraldi märksõnadega, ehkki kõik kolm artiklit osutavad nii rahvusrühmade lähedusele kui ka sellele, et kultuuriselts on neil Eestis ühine4. Sisuldasa on tegemist sama rahva erinevate kildudega, keda murdeerinevuste kõrval lahutab peamiselt Venemaa (ja varem Nõukogude Liidu) halduskorraldus. Muuseas tulenevad ka erinevused tšerkesside arvukuse hindamisel suurel määral sellest, keda parasjagu tšerkessideks peetakse.

Karatšai-Tšerkessias (pealinn Tšerkesk) jääb tšerkesside ja neile lähedaste abassiinide osakaal kokku alla kahekümne protsendi ning neid on umbes 80 000. Tegelikult domineerivad selles „vabariigis" türgi rahvaste hulka kuuluvad karatšaid ning venelased. Parem olukord valitseb Kabardiini-Balkaari vabariigis (pealinn Naltšik), kus pool miljonit kabardi moodustavad pisut üle poole elanikkonnast. Adõgees (pealinn Maikop) on vaid sada tuhat adõõgi, mis teeb umbes neljandiku rahvastikust. Muuseas kattub just see nimetus (adõgi) rahva enda etnonüümiga, kuna „Tšerkessia" on venelaste kaudu levinud võõrnimi ning Kabarda on pigem tšerkesside idapoolset asuala tähistav geograafiline nimetus. Diasporaa esindajad kasutavad inglise keeles järjekindlalt mõistet circassians ning kui me tahame oma keelt russitsismist võõrutada, siis võiks edaspidi kaaluda hoopis „tsirkasside" ja „Tsirkassia" kasutuselevõttu.

Tšerkessid kuuluvad Esindamata Rahvaste Organisatsiooni ning nende huve väljendab mittetulundusühing Tšerkessi Kongress keskusega Maikopis. Kongressi esimees Murat Berzegov on viimastel aastatel kogenud ähvardusi ja kimbutuskatseid nii enda kui pereliikmete suhtes kuni selleni välja, et ta vanem poeg sai kahtlases liiklusavariis tõsiselt viga. Sel aastal anti Berzegovile Ameerika Ühendriikides asüüli. Pärast Ameerikasse asumist on ta andnud üpris teravaid intervjuusid5. Muuhulgas ütleb Berzegov, et Venemaa rahvuspoliitika kahepalgelisus sai tšerkesside jaoks eriti ilmseks pärast Lõuna-Osseetia ühepoolset tunnustamist. Isegi väga poliitikakauged inimesed näevad, et rahvuspoliitika on kõike muud kui järjekindel. Kuidas on võimalik, et osseetide väikest rahvakildu peetakse omaette riigiks, samas kui n.-ö. suurele Osseetiale ehk Vene Föderatsiooni kuuluvale Põhja-Osseetiale ei anta ligilähedasigi privileege? Ja veel: kui osseetidele loodi sellised tingimused enesemääramiseks, siis miks tšerkessid ei või oma ajaloolisel asualal ühineda ning miks ei lasta pagulastel ajaloolisele kodumaale pöörduda?

Ühesõnaga: tšerkesside eneseteadvus on tõusuteel. Kuigi Põhja-Kaukaasia pingekollet seostatakse peamiselt Tšetšeenia ning talle lähedaste Ingušeetia ja Dagestaniga, maksab ülejäänud väikevabariikides toimuvat pingsalt jälgida. Enam ei seostata terroriakte üksnes islamiäärmuslastega, vaid välja on ilmunud uus vaenlane: tšerkessi natsionalistid ja olümpiavastased, keda „teatud jõud" oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad.6 Tõenäoliselt lüüakse rahurikkuja ja Venemaa vaenlase silt lähiaastail külge igaühele, kes Tšerkessi genotsiidi küsimust kergitab. Venemaa ise liigub seejuures samasse positsiooni, nagu oli Hiina RV 2008. aasta suvemängude ajal. Rahvusprobleemi peetakse Vene-vastaseks salasepitsuseks, aga riikide osalemises Sotši mängudel nähakse Venemaa vääramatu ülemvõimu tunnusmärki Põhja-Kaukaasias.

Tegelikult ei ole Tšerkessi genotsiidi tunnistamises midagi üleloomulikku. Milleks vaielda ammuse ajaloosündmuse üle, paljud kaasaegsed riigid on ju avaldanud kahetsust ajaloos varem aset leidnud julmuste pärast? Miks ei või Venemaa olla selline riik? Kuid Venemaa ei käitu kaasaegse riigina ning juhtimisfilosoofia paljud elemendid on pärit samast paradigmast, millele tuginedes XIX sajandi rahvamõrvad sooritati. Enamik riike on selle ajaga võrreldes oluliselt muutunud, kuid mitte Venemaa.

Ma ei peatu siinkohal pikemalt neil uurimustel, mis on Tšerkessi genotsiidile pühendatud. Neid on palju ja seda, et teema järgi on nõudlus, kinnitavad kasvõi viimastel aastatel ilmunud akadeemilised publikatsioonid.7 Ulatusliku hävitamise ja küüditamise põhjusi on otsitud Venemaa juhtkonna militaarstatistilisest mõtlemisest. Lihtne kalkulatsioon näitab, et võõra rahva olemasolu piirialadel on ebamugav ja selleks, et impeeriumi laiendada tuleb „vale" rahvaga midagi ette võtta. Võimalusi on õieti kaks: hävitada või ümber asustada.8 XIX sajandi lõpus kujundas sellist poliitikat ja viis ellu Venemaa sõjaminister Dmitri Miljutin, kuid tal oli nii eelkäijaid kui järgijaid eesotsas Jossif Staliniga.

Vaid inimõiguste paradigma esiletulek külma sõja ajal ja järel on ära hoidnud sellesama strateegia jätkuva kasutamise. Tšerkesside hävitamine XIX sajandil pole Venemaa jaoks mitte lihtsalt ajalugu, vaid protsess, mis on Kaukaasias tänini lõpule viimata. Seetõttu ei peeta võimalikuks Tšerkessi genotsiidi ka kahetseda. Kõik see, mis on toime pandud Tšetšeenias ja Georgias ,osutab samale käekirjale. Jah, rahvaste ümberasustamine ei ole XXI sajandi algul enam võimalik, aga rahvaste tahte allasurumine ja legitiimsete juhtide tapmine (Dudajev, Mashadov) või katsed neid poliitilise survega võimult kõrvaldada (Saakašvili) on kõigile näha.

Georgiale on Tšerkessi genotsiidi küsimus erakordselt tähtis. Pole juhuslik, et tänavu toimus Thbilisis sel teemal kõrgetasemeline konverents ning Georgia parlament on teinud Tšerkessi genotsiidi tauniva avalduse. Tšerkessi küsimus pole üksnes näide Vene koloniaalpoliitika olemusest, vaid see on ka tee Georgiale selja pööranud abhaaside hinge. Nimelt on abhaasid tšerkesside lähisugulased ja saatusekaaslased. Ka abhaasid kihutati tsaarivalitsuse poolt Türki. Abhaasi ja adõõgi keel kuuluvad läänekaukaasia keelerühma nagu ka nüüdseks väljasurnud ubõhhi keel. Muuseas, kõigi nende rahvaste, samuti osseetide mütoloogia, pärimuskultuuri ja keelte üks kuulsamaid uurijaid on olnud XX sajandi humanitaarteaduste suurkuju Georges Dumézil.

Oluline erinevus abhaaside ja tšerkesside vahel seisneb siiski selles, et enamik abhaase on kristlased, tšerkessid tänapäeval aga islamiusulised. Sealjuures on tšerkesside islamiusustamine olnud ajaloos suhteliselt hiline ja see toimus Türgi Osmani impeeriumi mõjul. Kummalise detailina väärib esiletoomist muutus nõukogude historiograafias, mis leidis aset Stalini ajastu lõpus. Kui veel kolmekümnendail aastail kirjeldati tšerkesside vabadusvõitlust õiglase vastuhakuna tsaarivalitsuse rõhumisele, siis viiekümnendail aastail muutusid tšerkessid ühtäkki Türgi sultanite reaktsioonilisteks käsilasteks ja Vene impeeriumi vallutustööd hakati kujutama positiivsetes värvides.9

Ajalugu ei ole lõppenud ega lõpuni kirjutatud. Kuna tšerkessi teema tõmbab eelolevatel aastatel endale ilmselt rohkem tähelepanu kui varem, on meie asi seda hästi tunda. Nagu see on kõigi rõhutud rahvaste puhul, tuleb nende demokraatlikult väljendatud rahvuslikke püüdlusi võimaluse korral toetada.

Viited:

1 Karl Friedrich Neumann raamatus Russland und die Tscherkessen. Stuttgart und Tübingen: J. G. Cotta, 1840 pakub tšerkesside arvukuseks XIX sajandi esimesel poolel poolteist miljonit, arvates hulka ka kabardid ja abhaasid. Venelaste vähendatud (300 000) ja tšerkesside endi suurendatud (kuni neli miljonit) hinnanguid ei pidanud ta realistlikeks.

2 The Circassian Genocide. Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (Unrepresented Nations and Peoples Organization) kodulehel: http://www.unpo.org/article/1639

3 Nemtsov, Boriss ja Milov, Vladimir. Putin. Itogi. 10 let: nezavisimõi ekspertnõi doklad. Moskva: Solidarnost, 2010. http://www.putin-itogi.ru/doklad/

4 Eesti rahvaste raamat: Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud. Koostanud Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999. Samast loogikast lähtub ka James Minahani põhjalik Encyclopedia of the Stateless Nations: Ethnic and National Groups around the World. 4 volumes. Westport: Greenwood Press, 2002.

5 Murat Berzegov: Single Cherkessia is a constitutional right of Circassian people. 18. 07. 2010. http://www.radioadiga.com/ClosedIndex/artikkk.php?ind=3498. Vt ka Paul Goble'i sissekannet: http://windowoneurasia.blogspot.com/2010_07_20_archive.html.

6 Diversija na GES - „podgotovka" k sotšinskoi Olimpiade (intervjuu A. Krõloviga 22. 07. 2010). www.nakanune.ru/articles/14789.

7 Näiteks: Geraci, Robert. Genocidal Impulses and Fantasies in Imperial Russia. In A. Dirk Moses (ed) Empire, Colony, Genocide Conquest, Occupation and Subaltern Resistance in World History. Oxford and New York: Berghahn Books, 2008, p. 345-371; Henze, Paul B. Circassian resistance to Russia. In Marie Bennigsen Broxup (ed) The North Caucasus Barrier: The Russian Advance Towards The Muslim World. London: C. Hurst & Co, p. 62-111; Kreiten, Irma. A colonial experiment in cleansing: The Russian conquest of Western Caucasus, 1856-65. - Journal of Genocide Research. Vol 11, Issue 2-3, 2009, p. 213-241; Shenfield, Stephen D. The Circassians - A Forgotten Genocide. In Levene, Mark and Penny Roberts (eds). The Massacre in History. Oxford and New York: Berghahn Books, 1999, p. 149-162.

8 Holquist, Peter. State Violence as Technique: The Violence in Soviet Totalitarianism. In A. Weiner (ed) Landscaping the Human Garden. Stanford University Press, 2003, p. 19-45.

9 Brock, Peter. The Fall of Circassia - A Study in Private Diplomacy. - The English Historical Review, Vol 71., No. 280. (July 1956), p. 401-427.

Põllumajandusminister vastab

2010-08-19

1. Kas ja kuidas jätkuvad põllumajanduse investeeringutoetused pärast 2013 aastat?

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tulevik pärast 2013. aastat on täna veel lahtine - liikmesriigid koostavad oma seisukohti ning tänavu oodatakse Euroopa Komisjonilt nende esialgseid ettepanekuid. Eesti toetab selgelt tänaste toetuspõhimõtete jätkamist, kuid erinevate toetuste ühtlustamist. Nagu on märkinud ka Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, ei ole mingit põhjendust tänasele toetustasemete suurtele erinevustele. Kindlasti peavad jätkuma ka investeeringutoetused. Kõik toetused peavad aga saama märksa selgemalt seotud ühiskonnale pakutavate hüvedega, sest ühine põllumajanduspoliitika puudutab kõiki ELi elanikke mitte ainult põllumehi.

2. Kas põllumajandusministeerium peab vajalikuks eelarvelistest vahenditest toetada 2011. aasta künni maailmameistrivõistlustest osavõttu?

Tänavu toetas põllumajandusministeerium künni maailmameistrivõistlustele osalemist 50 000 krooniga. Kindlasti soovime seda teha ka järgmisel aastal, kuid meie täpsed võimalused selguvad pärast riigieelarve kinnitamist.

3. Missugusena näeb ministeerium nn euroheina (puitunud hein ÜPT pindade hooldamisest) ruloonide energeetilise kasutamise perspektiivi, kuna praegu risustavad niisugused ruloonid väga paljudel juhtudel põldusid kuni 31 maini järgmisel aastal (ja edasi reostavad loodust võsas või kraavis, kuna neid ei söödeta iialgi loomadele)?

Põllumajandusministeerium on heina sellisest kasutamisest igati huvitatud. Täna on Eestis üksikud katlamajad, kes ennast kas ainult või segamini muude kütteliikidega heinaga kütavad. Soomes on heina kasutamine kütusena aga küllaltki levinud ning seal makstakse heinatootjale iga kilogrammi eest keskmiselt üks kroon. Seni on probleem veel mõneti tehnoloogilist laadi, sest ainult heina põletada on raske ning mõistlik oleks seda segada hakkepuiduga. Loodame siiski, et katlamajad avastavad heina endale kütteliigina võrdlemisi kiiresti, muretsevad endale vastava sisseseade ning pakuvad põllumeestele seeläbi uusi võimalusi.

4. Kas on mõistlik mitmesuguste toetusmeetmete lisamine, mida jahivad linnamehed, toiduainetööstused, kalandusettevõtted, metsatööstusfirmad ja kinnisvarafirmad pro forma toetuse pärast ja kellel on omal piisav tulubaas?

Põlumajandus, maaelu ja toit on omavahel tihedalt seotud ning erinevaid sinna kuuluvaid ettevõtteid ei ole mõtet teineteisele vastandada. Põllumehe käekäik ja kasumlikkus on otseselt seotud toidutööstuse käekäigu ja kasumlikkusega ning vastupidi. Seetõttu on loomulik, et ühe tegevust toetades antakse mingil moel tuge ka teisele ning mõlemast toetusest võidavad tegelikult mõlemad.

Oluline on meeles pidada ka seda, millised on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid - need on ohutu toit, heal järjel põllumajandus ning arenev maaelu. Heal järjel põllumajandus ei tähenda aga tingimata ka laiemat jätkusuutlikku arengut maapiirkondades ning seetõttu tuleb ja peab toetama maapiirkondades ettevõtluse mitmekesistamist ja üldist elukeskkonna arendamist. Eesti on väga hästi käivitunud Leader-tegevus, mille eripärast tulenevalt saavad aktiivsed maapiirkondade inimesed ise otsustada, milline areng nende kodukohale kõige suuremat kasu toob. Tänaseks on see poliitika ennast ka õigustanud.

Omaette teema on ELi ühine kalanduspoliitika, mis seisab põllumajanduspoliitikast eraldi ning millest ei ole seetõttu antud kontekstis põhjust rääkida.

Hüvitis ääremaa rahvale

2010-08-19

Omavalitsuste esindajatega rääkides kerkib tihti üles nn pealinna seaduse teema. Väiksemad vallad ootavad, et see vähendaks niigi tugeval positsioonil pealinna tõmmet.

Tallinna juhid aga näevad, et pealinnaks olemine on lisakohustus ja -kulu, mida riik peaks rahakotti paotades arvestama. See on selgelt põhimõtteline ja lahendamatu vastuolu.

Haldusreformi idee ja kohalikke võimalusi arvestava tasandussüsteemi ühendamisega käisid Sulev Valner ja Jüri Pihl Maalehes hiljuti välja hea paketi regionaalsete erinevuste vähendamiseks. Mul on hea meel, et Jüri Pihl nõustub: miniomavalitsuste võimekust ei saa ühegi imemehhanismiga piisavalt kergitada.

Kui mõnesaja elanikuga vallas juhib omavalitsust vaid paar inimest, siis on loogiline, et nende põhiaur läheb sotsiaalteenustele ja kooli lahtihoidmisele. Hajaasustusega Eesti vajab haldusjaotust, kus Tallinnale pakuvad tasakaalu tugevad piirkondlikud keskused, mis on omakorda tõmbekeskuseks elujõulistele ümbritsevatele valdadele.

Riigi järeleaitamise nimel

Konkurents on küll tervendav nähtus, aga nagu iga koolispordis kõva tegija ei lähe Gerd Kanteriga mõõtu võtma, ei peaks ka Piirissaare üksi Tallinnaga võistlema. Kas riik peaks panema konkurentsile käe ette? Keelustama toetuste maksmise?

Ilmselt see ei töötaks ja küllap leitakse võimalus keelust mööda hiilida. Ma ei pea seda ka põhimõtteliselt õigeks. Pealinna pensionäre ei saa ju karistada selle eest, et Tallinna eelarves on raha. Eesti ei vaja ju mitte Tallinna arengu pidurdamist, vaid muu riigi järeleaitamist.

Õhukese rasvakihi mure

Omavalitsuste vahel on praegu konkurents ja riigi roll saab olla võrdsemate tingimuste kehtestamine. Selleks tuleb tõsta omavalitsuste võimekust, mille üks osa on hiiglaslike suuruse-erinevuste vähendamine.

Eesti väikseima ja suurima omavalitsuse elanike arvu vahe on 4000kordne. Elanike ootused on aga samad või vähemalt sarnased ja seda lõhet ei saa vaid rahalise hüvitisega ületada.

Omavalitsuste vaheline ümberjagamissüsteem töötab praegu kompenseerimise põhimõttel. Ehk võttes arvesse paljusid tegureid, arvutatakse omavalitsuse hinnanguline vajalik tulude määr ja kompenseeritakse teatud osa selle ning reaalselt laekuvate tulude vahest.

Siin ongi asja konks. Me jagame raha ümber suuresti praeguse olukorra järgi, seda muudkui põlistades. Sellest polekski võib-olla midagi, kui riigieelarves oleks raha palju. Paraku on rasvakiht supi peal väga õhuke.

Ehk on õige aeg küsida, kas me ikka tasandame ainult regionaalseid erinevusi või ka omavalitsuste tahet toetada inimeste ettevõtlikkust?

Teatud piirkondadel on oma asukoha tõttu suurem potentsiaal inimesi ning töökohti ligi meelitada ja neile mõjub riigieelarvest laekuv toetus pigem põhjendamatuna. Milleks pingutada oma eeliste kasutamiseks, kui raha tuleb niigi!

Mida rohkemate vahel saak jagamisele läheb, seda vähem igaüks endale saab ning tõelistes raskustes äärealade toetamiseks jääb selle võrra vähem võimalusi. Vastukaaluna saaksime toetada linnasid ja valdasid, arvestades nende kaugust suuremast keskusest ja teisi olulisi asjaolusid.

Eesti vabadus ja Otava yo

2010-08-19

Ühel ööl Tallinnast Võru poole sõites möödus meie autost rakett, vähemalt kiirus oli selline. Mõtlesin: mis on küll sihtmärk ja ega see Iskander ole? Vastus saabus Kanepi ristis. Mu haldusala mehed viisid selle riistapuu juhiga läbi arenguvestlust. Nii et tavaline ebatavalise kiirusega kihutaja, kelle jaoks on meil seadusepügalad ja politseinikud võtta ning NATO kollektiivkaitse süsteemi käivitada ei ole vaja.

Hiljaaegu oli Viljandi folk, millest võtsin osa digitelevisiooni vahendusel oma kodust Moonakülast tugitoolifolkijana. Parajasti algas Petrogradi (nende enda käsitlus) grupi Otava yo kontsert.

Fontanka jõe kallastel Petrogradi linn, kus pidutsemine ja napsitamine on „inn".*

Tegemist on läkiläkide ja väljaveninud maikadega tüüpidega, kel pundis kaunistuseks kuklasse seotud rätikuga viiuldaja Natalja. Ja millist muusikat nad teevad! Kõige jäigema puusaga vennal hakkab see nende lugude peale nõksuma - ja mitte vähe. Lugude vahele jagas selgitusi torupillimängija Aleksei. Tehes seda arenguruumiga (see kommentaar pole ilkumine, mul endal on ka) inglise keeles ja oma emakeeles muidugi ka. Folgilised plaksutasid ja karjusid: „Molotsõ!" Lisalooks on Beethoveni „Ood rõõmule", sest ollakse „na territorii jevrosojuza". Eesti Vabariigi president Ilves tegi nendega veel tagatipuks pilti.

Mõelge nüüd inimesed kuhugi kahekümne viie aasta taha ja koordineeritud rahvaste sõprusele. Rahvakunstiansambliga At Dva oleks Aleksei väikese tütre asemel olnud kaasas mõni seltsimees kultuurikomiteest, vaatamaks, et Nõukogude noored Bribaltikas komnoorevääriliselt käituksid.

Aastal 2010 saab see toimuda vabalt fännates. Millest muust see kõik räägib, kui sellest, et Eesti on vaba, ja seda täiega.

Vabaduse ilminguks on ka kindlasti Tõnu Trubetsky keskerakonnastumine. Ja mina ei taha ka selle kallal ilkuda. Ma poleks originaalne. Inimene, keda Vikipeedias käsitletakse kui individualistlikku anarhisti, astub erakonna liikmeks mitte sellepärast, et see on punk, vaid astub sinna, kuhu tahab. Eesti on lihtsalt riik, kus anarhism ei ole väga perspektiivikas ajaviitevorm. Ühiskonna elus saab pigem kaasa rääkida kodaniku-ühenduste kaudu. Selle on juba ammuilma ära tabanud teisedki pungilegendid.

Eesti Vabariik augustis 1991 ja 2010 on ikka seesama vabariik, aga teinud läbi palju muudatusi. Olgu selle näiteks kas või meie rahvusvahelistumine nii organisatsioonide kui ka isikute kontaktide tasandil. Ikka juhtub ette mõni perekondlik sündmus, kus soomlasest külaline võib olla täitsa tavapärane ja mehhiklane ei pruugi olla haruldus. Eestipärase Taavi asemel on lihtsalt tegemist Octavioga.

Omatehtud õunakook

Kindlasti on meist igaühe toimetulekus toimunud selle ajaga muutusi. Ühed ei jõua tööd ära teha, teistele pole seda piisavalt pakkuda. Seega on isegi vabas riigis probleeme. Tööpuuduse olukorras ei peaks tegelema statistiliste punnitustega leidmaks metoodikat, kuidas ikka 100 000 töötut täis saada. Keskenduma peaks märkidele, mis näitavad olukorra paranemist, unustamata seejuures vajadust panustada sellesse, et võimalikult rohkem inimesi saaks tagasi tööturule, maakeeli öeldes - suudaksid oma pere toimetulekut parandada.

Lisaks folkimisele on suvi ka spordivõistluste aeg. Siingi tulevad esile vaba riigi eelised. Kui Põhja-Korea sportlasi ähvardab kaotuse korral sunnitöö, siis meie sportlaste tagasihoidlike tulemuste tagasisideks on vaid ilkuvad internetikommentaarid ja stipendiumi vähendamine võib-olla ka. Ühegi erakonna juhatusel pole siin midagi kobiseda.

Ühel hommikul Pikale tänavale tööle sammudes hakkas mulle silma silt „Tallinn tähistab taasiseseisvumise päeva". Mina arvan, et see peaks olema nii ka Narvas ja Kuressaares. Tähistame kas või omaküpsetatud õu-nakoogiga. Vaba riik on suur väärtus, isegi probleemidega.

*Autori tõlge

Laar: kullavihma seekord enne valimisi ei tule

2010-08-19

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Mart Laar leiab, et Andrus Ansipi kabinet on püsinud stabiilselt suuresti seepärast, et Keskerakonnal kukkus läbi katse veenda IRLi valitsust lammutama.

Tõnis Lukase avaldus väljasuremise strateegia kooliprogrammi mittelülitamisest tekitas hulgaliselt vastukaja. Kuidas erakonna esimehena näete, oli see kiiduväärt samm, millega minister Lukas kinnitas konservatiivsele valijale: «IRL on jätkuvalt teie erakond»? Või väärib ta laitust, kuna teatud vähemused tundsid end solvatuna?

IRLi esiletõstmine seoses selle teemaga tuli meile endile veidi üllatusena. Tegemist ei ole küll mingi poliitilise propaganda või kampaaniaga. Tõnis Lukas rääkis seda, mida ta asjast arvab. Kui poliitik, kes räägib seda, mida mõtleb, väärib laitust, siis me elaksime kummalises ühiskonnas. On tulnud ka avaldusi, et minister peaks tagasi astuma.

Vaat seda nimetatakse juba poliitikaks või politikaanluseks. Tõnis Lukas on teinud haridusministrina väga head tööd ja kui keegi soovib siin alustada valimiskampaaniat, siis meil on oma maailmavaade ka olemas, ega me sellest kusagile ei kaldu.

Veidi üllatav küll oleks, kui samasooliste kooselu reguleerimisest kujuneks mastaapne valimisteema?

Ma ka eriti ei usu seda. Eesti avalikkus saab piisavalt hästi aru sellest, mis on kusagilt ettesöödetud küsimused ning mis asjad on riigile ja rahvale tõesti olulised. Ning neid viimaseid küsimusi meil jätkub.

Oli see Reformierakonna salakaval manööver, läbi justiitsministeeriumi lükata IRL esiplaanile? Oleks ju saanud rahulikult vastavat eelnõu valimisteni edasi menetleda.

Ma ei hakkaks ise midagi siin väitma, aga mitmed kommentaatorid on seda täpselt nii tõlgendanud. Arvan, et tegu pole mitte erakonna võttega, vaid ametkonna sooviga end üht- või teistviisi puhtaks pesta, mis toimus meie arvelt. IRL on selliste asjadega harjunud, me läheme rahulikult edasi ja teeme seda, mida õigeks peame.

Kas teie meelest võiks Eestis olla seadus seksuaalvähemuste partnerluse kohta?

Siin on tegelikult palju möödarääkimist. Kõneldakse sellest, kas teatud küsimused on reguleeritud või reguleerimata, mis ei puuduta mitte niivõrd kooselu, vaid hoopis muid eluvaldkondi. Ning need eluvaldkonnad on Eestis sõltumata kooselu vormist tegelikult juba reguleeritud.

Reaalsuses ma probleeme ei näe. Eesti ühiskond on kõigi nende küsimustega, mis maailmas huvi pakuvad, üsna hästi ja tasakaalukalt hakkama saanud, ühe või teise moevooluga kaasa minemata.

Monopolivastane seadus on nüüd vastu võetud, ent kuidas juhtus nii, et IRLi poolt pikalt aetud seadus osutus esimeses versioonis juriidiliselt praagiks?

Mul on selle kohta loomulikult oma arvamus, kas tegu oli juriidilise praagiga või mitte. Aga ei olnud praktiline minna tol hetkel vaidlema, vaid oluline oli see, et seadus saaks kiirelt vastu võetud.

Vaadates neid tehtud muudatusi, need olid kosmeetilised, isegi pisikosmeetilised. Eesti inimestele on tähtis, et see seadus võimaldab järgmisel aastal konkurentsiametil tõsiselt vee ja teiste hindadega tegelema hakata.

Keskerakond küll nägi, et ühe käega valitsus tõstab makse, see tähendab ka hindu, teise käega näiliselt surub hindu alla.

Ma saan Keskerakonna murest inimlikult aru. Tallinna Vesi on olnud meeldiv rahapump, kust Tallinna linnavalitsus on raha saanud. Erinevad institutsioonid on näidanud, et see on toimunud konkreetselt Tallinna inimeste arvel. Sellele tuli piir panna.

Te olete äsja sõna võtnud ja nõudnud eelarvetasakaalu. See poleks vast üllatav, kuid selles mõttes siiski, et peaminister Ansip on just teatanud, kuidas tänavu on Eestis oodata 1,5 miljardit krooni maksutulude ülelaekumist?

Mitte küll konkreetselt peaministri avaldusest, aga neist teadetest ja statistikaameti andmetest see seisukohavõtt tegelikult tulenes.

Te usute siis, et maksud laekuvad nii palju paremini?

Vaadates numbritele otsa, on seda raske mitte uskuda. Ma ei spekuleeriks ulatusega ja ei julge öelda, et see on täpselt nii suur, kui härra peaminister ütles. Riigil tuleb otsustada, mida selle rahaga teha, ka siis, kui tegu on mõnesaja miljoniga.

Veidi hirmu tekitavad mitte alati avalikult välja öeldud, kuid kaudselt liikuvad kuuldused, et küll oleks tore seda raha kulutama hakata. Loomulikult oleks valitsuskoalitsioonil väga vahva hakata enne valimisi üht või teist ühiskonnakihti kullavihmaga üle kallama, kuid see oleks antud hetkel äärmiselt lühinägelik samm.

Meil on ju tänavu eelarves suur puudujääk, see tähendab, kogu aastaks ennustatud puudujääk tuli juba viie kuuga täis. Auk, mida täita, on seega olemas?

Kui tuleb ülelaekumine, siis see tulebki suunata augu täitmiseks. Võlg on võõra oma ja enne valimisi seda raha laiali jagada oleks täiesti vastutustundetu. Me toodaksime võlga juurde, paneksime koormat peale ja vähendaksime Eesti konkurentsieelist, mis on tekkimas. Kui me selle käest annaks, siis kukume varsti samasse kohta, kust oleme välja roninud.

Edgar Savisaar kirjutas juunis Postimehes, et riik oleks pidanud just nimelt paari aasta eest laenama, aga kuna avalik sektor seda ei teinud, tuli võlakoorem võtta erasektoril.

Kui võtame Edgar Savisaare viimase aasta-kahe majanduspoliitilised ennustused, siis saab sellest pika ja kurva möödaennustamiste rea. See nimekiri on tegelikult ikka üsna sünge, mida kõike ta on Eesti riigile ennustanud. Savisaar on hakanud majanduses omandama sellist kuulsust, et kui ta midagi ennustab, siis sa juba tead, et läheb täpselt vastupidi.

Räägime parem IRLi ja Reformierakonna vahekorrast. Viimane Emori küsitlus juulis näitas et Reformi toetus oli 37 protsenti, IRLil 18 protsenti. See on küll ka viimase aja kõrgemaid, aga Reform läheb teil eest ära. Selle põhjuseks on enamasti pakutud euro-otsust, kus on nähtavad eelkõige rahandusministri ja peaministri tegevus, IRL on vähem olnud pildis?

Kindlasti oleks Reformierakonna ja peaministri populaarsus tunduvalt nõrgem, kui me poleks eurot suutnud ära teha. Aga oleks küll kummaline, kui praegu lööksime trummi ja karjuksime: «Aga mina tegin.» Või oleksime kurvad, et see tehtud sai. Nii jõuaksime välja väga totra mõtteviisini.

Mul on valitsuse üheskoos saavutatust hea meel ja kahjuks on paratamatu, et peamine au ja kuulsus langeb sellest rahandusministri ja peaministri erakonnale. Ma pole sellest illusioone teinud.

Rahandusminister, peaminister, valitsus tervikuna on töötanud hästi. Me ei tõmble. Meil on poliitikas väga selge eesmärk, et Eesti jätkaks praegusel õigel ja heal kursil. Ning et seda ei pääseks segama jõud, kel on elust ja maailmast veidi teistsugused arusaamad ja kelle stiili iseloomustab antud hetkel Tallinnas toimuv.

IRLi ja Reformi viimane suurem lahkheli oli Eesti Energia börsileviimise asjus. Kas need vastuolud on nüüd silutud?

Me silusime neid juba siis, kui need vastuolud tekkisid. Arvan, et see vastuolu oli veidi meile omane temperamentide vahe - mina olen tuntud radikaal ja peaminister on natuke rahulikum inimene mitmetes küsimustes. Aga me saame omavahel alati asjad ära räägitud, jõudes lahenduseni, mis on meie meelest õige ja Eestile kasulik.

Eelseisva valimiskampaania seisukohalt on meil olukord, kus suurim opositsioonijõud ei ole kogu viimase valimisperioodi vältel kordagi valitsusse jõudnud.

See ongi esimest korda nii. Savisaarel oli ilmselt arusaam, et tal õnnestub see valitsus laiali tassida, nagu ta seda alati on teinud. Aga ta eksis seekord vähemuspartneriga. Teised Eesti erakonnad on tal ikka õnnestunud ära veenda, et peaminister on väga halb ja vastik inimene, teeme talle ära. Aga meie vaatasime natuke teisi põhimõtteid.

Saada Savisaare armust valitsust juhtima või midagi sellist, no milleks? See Savisaare soov kukkus läbi ja sellele liimile me ei lähe. Eesti stabiilsus maksab rohkem kui mingisugused mängud. Samas, teil oli ju kogu aeg see kaart varrukas, olete ka Savisaarega üsna pidevalt kohtunud. Jah, olen küll. Aga IRL eelistas mitte olla valitsuses kellegi teise armust.

Kas valimisvõitlus tuleb nüüd n-ö elu ja surma peale?

Ma pigem ütleks, et ma ei näe niisugust valimisvõitlust tulemas. See, et Savisaarest ei saa peaministrit, on juba selge. Selleks oleks vaja mitut eeldust. Et meie läheksime Reformiga tõsiselt tülli, mida ma ei näe. Teiseks, vaadates küsitlusi, siis on Savisaare häältel ka selge katus peal. Nende inimeste hulk, kes Keskerakonda suhtuvad negatiivselt ja neid mitte mingil juhul ei hääleta, on pehmelt öeldes märkimisväärne. Seal ei ole enam kasvuvõimalust.

Ainus võimalus, mis võiks Savisaare mingi mudeli puhul peaministriks teha, on sotsiaaldemokraadid, sest negatiivset hinnangut neile on vähem. Savisaar peab lootma sotsiaaldemokraatide erakordselt head tulemust nendel valimistel.

Kus on Keskerakonna möödalask, et nad pole suutnud seisu pöörata?

Objektiivselt, neil ei õnnestunud meid ära rääkida valitsust lammutama. Subjektiivselt, Savisaarel ei õnnestunud piisava tõhususega seista vastu neile otsustele, mis viisid meie eelarve jälle tasakaalu poole ja tõid euro.

Selles madinas oli meil ju vahepeal isegi vähemusvalitsus, seega koalitsioon pidi näitama distsipliini, kohusetunnet ja tegutsemistahet. Need otsused, mis viisid ka sotsid valitsusest välja, olid möödapääsmatult vajalikud, aga mitte kerged. Oli ka hetki, kus koalitsiooni sisuliselt ei eksisteerinud, aga me saime hakkama. See oli Savisaare teine ebaõnnestumine.

Kolmas viga olid need totakad kampaaniad. Ma peaksin küll olema rõõmus, sest minust pole kunagi nii kenade suurte piltidega plakateid tehtud, kui Savisaar seda korraldas.

Kas teie lubatud 50 000 töökohta on nüüd loodud?

Need on juba mõnda aega tagasi loodud. Savisaarel on kindlasti teine arvamus, aga ta ei tugine tihti numbritele. Töötu kassa statistika järgi, kus on töötuna arveloleku lõpetamise põhjused, on isegi konservatiivselt võttes möödunud aasta algusest tööle läinud 62 477 inimest. Lubaduse andmise hetkest umbes 55 000. Igaüks võib vaadata ja kontrollida. See lubadus on selgelt täidetud.

Mitu kohta on IRLi eesmärk riigikogu valimistel?

Rohkem kui praegu. (Ehk vähemalt 20 kohta - toim).

Usutlus Mart Laariga on teine osa Postimehe intervjuusarjast uue poliitikahooaja künnisel.
Varem ilmunud: «Jüri Pihl: tööpuudus on ikka väga suur», 16.08

Mart Laari kolm asja, mis tuleks Eestis veel enne kevadet ära teha

1. Tööpuudus viia ühekohalisele numbrile - alla 10 protsendi. «Mõtlen registreeritud tööpuudust, mis oli juulis 11,7 protsenti. See eeldab majanduse jätkuvat elavnemist.»

2. Eurole üleminek peab toimuma sujuvalt. «Seda nii tehniliselt korralikult kui ilma hinnatõusu kartellideta - leivaliidu juhtum on üsna hea väljakutse.»

3. Raskustesse sattunud inimeste ja perede kaitsmine. «Töötuid on ikkagi palju. Tähtis on inimeste kaitse, kel on oht oma kodu kaotada. On oluline, et koduomanike võlakaitse seadus võetakse vastu.»

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-08-17

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vähenenud eelarvetuludest hoolimata on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt kasvanud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks prioriteete.

Eesti riigi suurenenud toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu on Lääne-Virumaa saanud toetusi üle 320 miljoni krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 964 860 000 krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTUdele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Lääne-Virumaale 12 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaalkultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused, millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning Leader-meetme kaudu jagatakse 2013. aastani 1,5 miljardit krooni. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Lääne-Virumaale kahe mainitud meetmega 15 900 000 miljonit krooni toetusi. Lääne-Virumaal on kolm Leader-meetme piirkonda: MTÜ Arenduskoda, MTÜ PAIK ja MTÜ Partnerid.

Juunikuus kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Lääne-Virumaale eraldati 15 900 000 krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Lääne-Virumaa piirneb merega ning siinsed ettevõtjad saavad ka Euroopa Kalandusfondi toetusi. MTÜ Virumaa Rannakalurite Ühingu eestvedamisel on loodud piirkondlik arengukava, mis pakub võimalusi ettevõtluse ja turismi elavdamiseks ning rannakülade arendamiseks. Selleks on Virumaa kalanduspiirkonda kavandatud toetada 43,5 miljoni krooniga (2007-2013).

Eestile on väga oluline toetuste ärakasutamine, sest lisaks piirkonna arendamisele ja ettevõtluse elavdamisele laekub ligi kolmandik makstud toetustest riigikassasse maksudena tagasi. Seetõttu on põllumajandusministeeriumi prioriteediks toetuste efektiivne kasutamine, mis teenib kõigi inimeste, sealhulgas linnaelanike huve. Jätkuks ainult ideid ja algatusvõimelisi entusiaste.

Põllumajandusministeerium on olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÖdele ja kohalikele omavalitsustele.

Poliitika südamelt ära

2010-08-14

Põllumees on teaduse suhtes küllalt umbusklik, samas kui teadus võib olla praktilisele maaharijale mõtlematult üleolev, arvab Peeter Olesk.
Nagu Contra ja Jürgen Rooste, nõnda ka Tõnu Trubetsky juures määrab väga palju ära see, kuidas nad oma loomingut esitavad.

Nende loomingut ei saa lugeda nagu poeetilisi tekste antoloogiast. Igatahes jääb faktiks, et Eesti Ekspressi ajakirjaniku Heidit Kaio järgi (EE 12. august, lk 54) on Tõnu Trubetsky öelnud, et «sotsid on värdjad!» ja «IRL propageerib marurahvuslust», mille tõttu Eesti lipp «on saanud natsisõbraliku varjundi».

Kellelt pärida aru

Sõna «värdjas» tähendab kahte: peletist ja elusolendit, kelle vanemad on sugupuust väljas.

«Natsisõbralik» tähendab intolerantsi ehk sallimatust teistsuguste suhtes.

Tallinna abilinnapea, SDE esimees Jüri Pihl on Trubetsky järgi niisiis värdjas, praegune põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kui IRL-i volikogu esimees aga natsionaalsotsialistide lubaja. Käesolevate ridade autor kui Eesti sotsiaaldemokraatia rajaja tütrepoeg ja kui IRL-i volikogu liige järelikult mõlemat.

Ei, ma ei vasta Tõnu Trubetskyle samaga. Ometi on selge, et sõnaga «värdjas» pole Eesti põllumajanduse kutse- ja kõrgema hariduse vallas teha mitte vähimatki.

Kutseharidus tähendab siinkohal näiteks oskust hobustega ümber käia, kõrgharidus teadmisi koerte silmahaigusi ravida.

Või kui tuua näide tehnikast, siis maal toimetav elektrik peab valdama ka digiasjandust, sest elektriinsener peab olema valmis optimeerima jaotusvõrku.

Praktikas jääb see kõik kolme ministeeriumi, nimelt keskkonna-, haridus- ja teadus- ning põllumajandusministeeriumi vahele, kusjuures kannatavaid pooli on kaks.

Ühed on maa- ja kalamehed, kelle territooriumil tööd käivad, teised umbes kümneaastase tagatisega uurimisprogrammid, mida ei saa muuta päevapealt nagu bussiliiklust linnaliinidel.

Keskpunkti leidmine ses suhtes on olnud Helir-Valdor Seedri kui ministri probleem algusest peale, sest Euroopa Liit vaatab meie põllumajandusele väljast sisse, samas kui meie peame vaatama ka Eestist väljapoole.

Põllumajandusminister asub Eestis keset hulktahukat, mille ühe külje kujundab tema erakond, Seedri puhul siis nüüdne IRL, kelle üle valitseb siiani pettekujutlus, nagu oleks just Mart Laar hävitanud Eesti põllumajanduse.

Piir Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel tõmmati kinni enne, kui Mart Laar peaministriks sai! Teise külje moodustab see valimispiirkond, kustkaudu võimalik minister riigikokku kandideerib, Seedril seega Järvamaalt kuni Läti piirini. Mulgimaale jääb Polli ja muist Võrtsjärve, Järvamaale mets, oder, raps ja veised.

Kolmandaks dimensiooniks tuleb ministri valitsemisala ehk maaelu, mis näiteks ühistranspordi mõttes sõltub temast küllalt vähe.

Neljandana võib nimetada Euroopa liitu, millest on hästi teada, et Eestis pole võimalik valmistada hispaania veine.

Säärases olukorras on täitsa selge, et võtab nõutuks, kui EU keskorganid küsivad: kas raha, mille me teile eraldame, läheb seadmetele mustasõstrasaagi koristamiseks või poslamasla asendamiseks rapsiõliga?

Mitte et Helir-Valdor Seedrilt oleks palju nõutud, aga paljud jäävad ootele, kuidas märtsi algul 2011 aktsiate kurss muutub. Fundamentaaluuringuid agronoomias sedaviisi plaanida ei saa.

Püsivus saagu ausse

Helir-Valdor Seedri võimuses on sõnastada meie, st Eesti põllumajanduspoliitika riiklik või ka üleriiklik eesmärk.

Ta ei saa siin propageerida riisikasvatust või masinaehitust. Ta saab propageerida seda, et inimene, kellel on maad rohkem kui murulapp ümber maja, oskaks sellega ka midagi peale hakata.

Piltlikult öeldes peab ta muretsema selle eest, et omanik, kelle käes on maa ja vesi, tuleks nendega toime.

Jah, siia on programmeeritud üks igavene vastuolu, sest

kui tugev riik paneb oma tahte maksma ka üle laipade, siis õhuke riik järjepideva planeerimisega hakkama ei saa.

Alates juba sellest, kes õpetab ja keda koolitatakse. Autoparandaja, kes soetas perele krundi oma esivanemate koduvallas aastal 1994, ei jõua selle krundi pidajatena õpetada välja kaht tütart, kellest üks on programmeerija Rootsis ja teine töötab suure kaubandusketi ülemastme juhina.

Ta ehitab välja elamist maal, mitte ei edenda põlluharimist.

On ka teine võimalus, nimelt sõnastada Eesti põllumajanduspoliitika erakondadeülese arengusuunajana. Kuidas just, see ongi Helir-Valdor Seedri proovikivi. Konks seisneb selles, et tegelik põllumees on teaduse suhtes küllalt umbusklik, samas kui teadus võib olla praktilisele maaharijale mõtlematult üleolev.

Mida teeb põllumajandusminister?

2010-08-13

MUIDUGI ON igal erakonnal oma vöörus, köök, vastuvõturuum, tagatoad, kelder ja ka Siber.

Sind võidakse kindralstaabist saata asumisele nii kaugele Siberisse, et sealt ei kirjuta sa avalikkusele enamat kui ajalehtedele lugejakirju. Keldrist ei võeta välja mitte moosi, vaid musta pesu. Tagatube on tõesti mitu ning neist ühes käivad koos suhtekorraldusfirmad oma analüüside ja prognoosidega.

Üks teema, mida sellistes kambrites arutatakse, on tahes või tahtmata küsimus, kuidas ministrid on käitunud ja kuhu nende käitumine viib nii ministrile alluvas valitsemisalas kui erakonnas. Kas see tuleb parteile kasuks või kahjuks.

On olemas niisugused mõisted nagu «minister pikaks ajaks», mis tähendab, et ametnik ei pea kartma ülemuse kiiret vahetumist, ja «tühi koht», mis tähendab, et selle koha täitjast ei sõltu tegelikult midagi. Teatavas tagatoas arutatakse neidki aspekte.

Järgnev ei ole praeguse põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri paraadportree ega sissetung tema eraellu. See pole ka kihutuskõne enne valimisi. Käsitlen lihtsalt mõnda probleemi, mille puhul meil on kokkupuutepunkte.

AASTAL 1992 alustasid vabanenud Eesti ülesehitamist inimesed, kel polnud oma riigi juhtimise kogemust ei sise- ega välispoliitiliselt. Olid nõukogudeaegsed või pagulusest pärit asjatundjad, jätkus äraootajaid, ent polnud piisavalt asjaarmastajaidki. Kusjuures nood viimased enamasti üksteist ei tundnud.

Ka nüüdne põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder alustas asjaarmastajana, sest kunagises põllumajanduse akadeemias riigiteadust talle päris kindlasti ei õpetatud. Neid asendas teaduslik kommunism. Seedri lõpetamise aastal (1990) taheti seda küll ümber nimetada ühiskonnaõpetuseks, aga just tema oli üks neist, kes nõudsid senise nimetuse allesjätmist.

NIISIIS EI ole põllumajandusministrile keegi õpetanud, mida tähendab konservatiivsus. Siinkohal tähendab see arvestamist protsesside loomuliku inertsiga ning ettevaatlikkust ja vaoshoitust olukordades, mis tekitavad kiusatust neid üle jõu kiirendada.

Helir-Valdor Seeder on konservatiiv. Isekeskis - kolmanda osalisena maaülikooli rektor Mait Klaassen - oleme arutanud näiteks konkreetset küsimust, miks on hakatud otsekui häbenema väga vana sõna «agronoom». Kes peaks selle mõiste uuesti ausse tõstma? Maaülikool kahtlemata. Ent ta ei saa seda teha üksi, sest ka riik peab suutma sõnastada, mida ta agronoomilt tahab ja kui palju ta neid vajab.

Näitlikumalt: põllumajandusökonomisti haridusega minister peab formuleerima riigi huvi ja vastutusvõime maaviljeluse küsimuses, sõltumata sellest, kelle valitsemisalasse kuuluvad maaelu, metsandus, kalandus, roheline energia ja asjaomane haridus.

Kas seda on palju nõutud? Ei ole. Aga see tähendab põhimõttelist konflikti, sest iga nimetatud valdkond moodustab eri majapidamistes omaette rea.

Maaelu tahud on suurel määral kommunikatsioonid, hariduse kättesaadavus, energeetilised ressursid ning ühtlasi regionaal- ja halduspoliitika, mis kumbki ei saa olla paikkonniti ühetaoline. Setumaal ja Ida-Virus tähendab see praktikas ka piiriületust, mis pole põllumajandusministri valdkond.

Küsimus seisneb seega selles, kui paljude inimeste huve põllumajandusminister puudutab ja esindab?

Ühine põllumajanduspoliitika ehk CAP sõnastati aastal 1958 Alpide jalamil Stresa linnas kui aasta varem loodud Euroopa Majandusühenduse ehk ühisturu loogiline jätk. Helir-Valdor Seedril on tulnud osa võtta CAP II eeltöödest ehk uue ühise põllumajanduspoliitika kujundamisest pärast euroliidu laienemist ajal, mil tehnoloogiline surve maaviljelusele ja loomakasvatusele on kasvanud ning euroliidu partnerite ja konkurentide arv niisamuti.

Millise positsiooni CAP II-s saavad põllumajandusteadused ja sellekohane haridus - see on küsimus, millele vastamiseks populism ei sobi. Paraku on valitsev koalitsioon «pisut» populistlik.

POLE MINU asi panna oma kauaaegsele tuttavale hinnet. Saan vaid tõdeda, et enda jõu näitamiseks kujundavad laienenud Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja muutunud Eestimaa Rahvaliit oma põllumajanduspoliitika ehk lähema poole aasta jooksul tuleb põllumajandusminister Helir-Valdor Seedril olla korraga nii kaitsja kui ka ründaja. Mida kaitsta, tal jätkub, aga keda rünnata, see on segane.

Eestlased peaksid rohkem verd loovutama

2010-08-10

Esimest korda loovutasin verd üliõpilasena, järgmise korrani jõudsin aastaid hiljem. Siis, kui erakonna naistega aitasime üle Eesti vereloovutust tähtsustada ja reklaamida.

Nüüd on doonorlus kujunenud minule rutiiniks ja olen võtnud eesmärgiks iga kord ka kellegi esmadoonoriks kaasa meelitada. Tore on tunnistada, et see pole sugugi keeruline.

Möödunud õppeaastal olin meeldivalt üllatunud ühe gümnaasiumi lõpuklassi teadlikkusest. Nimelt otsustati, et iga gümnaasiumiklass korraldab mingi sündmuse kooli ja kogukonna heaks.

Abituriendid kutsusid kooli verekeskuse bussi, et kõigil täisealistel õpilastel oleks võimalik teha oma esmane vereloovutus.

Päeva käigus oli võimalik saada infot ning veenduda nii vereloovutuse vajalikkuses kui ka selles, et see on ohutu ja leebe protseduur. Väga küps ja kiiduväärt ettevõtmine.

Sel suvel on verekeskus korduvalt saatnud välja abipalveid, sest verevarud on vähenenud kriitilise piirini. Et tagada aasta ringi piisavat varu, peab doonorite üldarv suurenema.

Selleks oleks vaja, et neli protsenti elanikkonnast oleksid doonorid, aga Eesti elanikest on doonoreid vaid 2,6 protsenti. Kui noored on saanud veenduda, et vereandmine pole ülemäära ebameeldiv, ei võta palju aega, et pärast on enesetunne mõnus, siis suure tõenäosusega oleme saanud juurde nii mõnegi vereloovutaja.

Kõige suurem osa verekomponentidest läheb haigetele, kellel on vereloomehäired või keda opereeritakse plaaniliselt.

Samas kuuleme sageli rasketest õnnetustest, mille ohvrid on palju verd kaotanud ja kus kahetsusväärselt sageli on õnnetuse üks põhjustaja alkohol.

Seepärast on eriti tänuväärne, kui noored liidaksid need kaks teemat. Lisaks doonorluse reklaamimisele saaks tervisliku eluviisi omaksvõtuga tagada endale täisväärtuslikuma elu, vähendada riske nii endale kui ka ümbritsevale ning üldpildis luua ka eeldused kasutada doonoriverd säästlikult.

Alkoholitarbimise piiramisel on tähtis kujundada üldist suhtumist. Konjunktuuriinstituudi küsitluse tulemustest selgus, et kolm inimest neljast arvab, et Eestis juuakse kas palju või liiga palju.

Kuid samas uuringus arvas sajast vaid kaks inimest, et ta ise tarbib palju alkoholi. Seega arvatakse, et probleem on olemas, kuid see on pigem kelleski teises. On väga tähtis, et noorte teadlikkus ja oma rolli tunnetus paraneksid.

Tallinna lastehaigla andmetel on viimase kümne aastaga alkoholijoobes hospitaliseeritud laste hulk kasvanud ligi seitse korda ja tüdrukud, meie tulevased emad, on juhtude arvult poistele järele jõudnud. Lisaks veel asjaolu, et uuringute järgi alkoholitarbimine enne 21. eluaastat kahjustab organismi ja suurendab ka ohtu alkoholisõltuvuse tekkeks tulevikus.

Tegemist on maksa ensüümide talitluse kujunemise eripäraga selles vanuses. See, et inimene võib 18aastaselt abielluda, saada otsustajaks kohalikus volikogus ja võtta vastu muid olulisi otsuseid, ei aita kuidagi organismi füsioloogilisi protsesse mõjutada.

Lisaks vajavad noored kindlasti teavet üldpildist, millist kahju ühiskonnale toob alkoholiga liialdamine.
Maailma tervishoiuorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkoholitarbimine üle kuue liitri elaniku kohta tõsiseid tervisekahjustusi, majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme kogu ühiskonnas.

Hinnanguliselt on Eestis alkoholist põhjustatud majanduskahju - kuritegevus, töö tootlikkuse langus, vigastused, haigused, surmad - kümme miljardit krooni aastas.

Arvutus tugineb metoodikal, mida kasutati Inglismaal, kus uuringu ajal tarbiti alkoholi kaheksa liitrit elaniku kohta, aga Eestis kümme liitrit, mis lubab arvata, et majanduskahju võib Eestis olla veelgi suurem.

2009. aastal laekus riigieelarvesse alkoholiaktsiisina 2,3 miljardit krooni. Seega ületab otsene kahju neli korda aktsiisist laekuvat tulu.

Kui vaadata vaid arve, siis on näha, et vastupidiselt levinud müüdile ei tee liigjoomine riiki ja Eesti ettevõtlust rikkamaks.

Mida kiiremini suudame aastase kümne liitri tarbimise juurest jõuda ekspertide pakutud maksimumpiiri, kuue liitrini elaniku kohta, seda rutem saame loota, et loodud majandusväärtused ei kulu ära kahjude likvideerimisele ning meie noortest kasvab tervem põlvkond.

Loodan, et järgmisel õppeaastal jõuab iga terve abiturient vähemalt korra verd loovutada ning tunda, et nii on hea ja õige toimida.

Eestikeelne kõrgkool kui põhiseaduslik väärtus

2010-08-06

Küsimus on ju selles, kas eesti keel on teaduse ja kõrghariduse keel või tõstame käed püsti ja ütleme, et loobume sellest. Säärase allaandmise välistab muuseas põhiseadus, ehkki paljud arutlejad seda võib-olla lugenud pole.

Tartu ülikooli bakalaureusetöödest sai hiljaaegu kuulsaks kõige viletsam - see, kus faktiteadmised Jan Husi, Martin Lutheri ja Martin Luther Kingi kohta olid segamini justkui Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Hoopis vähem tähelepanu pälvis samal ajal Õpetajate Lehes ilmunud professor Ain Heinaru põhjapanev seisukoht, et Eesti kõrghariduse kvaliteedi tagab see, kui edaspidi on eestikeelne üksnes bakalaureuseõpe, aga magistri- ja doktoriõpe on ingliskeelsed.

Avatus ei võta kohustust hoida eestkeelse kõrghariduse taset

Kui toodud näide ja Heinaru väide kokku panna, siis on eestikeelse kõrghariduse kvaliteet tulevikus tumedam kui tume. Ühelt poolt bakalaureusetööde väga küsitav kvaliteet ja teisalt hapu perspektiiv, et see ongi eestikeelse kõrghariduse tipp! Kas ma liialdan? Tegelikult on küsimus rahvuse tulevikus.

Jah, muidugi on bakalaureuseõppe tase märksa kõrgem kui üks skandaalne näide. Loomulikult peavad Eesti ülikoolid olema välisõppejõududele avatud ning üliõpilased peavad mu meelest vähemalt kahe võõrkeelega hästi hakkama saama. See aga ei võta meilt kohustust eestikeelse kõrghariduse taset hoida, arendada emakeelset terminoloogiat ja tagada teaduses ka elementaarne eestikeelne kommunikatsioon. Samuti tuleb mõelda, mis saanuks, kui Eesti vabariigi algusaastail oleks samamoodi arutletud. Eestikeelse ülikooli asemel oleksime jätkanud saksa- või venekeelsega. Ikka ülla eesmärgiga, et maailm oleks meile rohkem lahti. Peame tõdema, et sellisel juhul ei kuuluks eesti keel praegu kõrgtasemel kultuurkeelte hulka.

Lugupeetud Ain Heinaru teeb ingliskeelset õpet nõudes olulisi vigu. Esimene viga on aksioloogiline, sest eesti keele konkurentsivõime teaduskeelena on esmane väärtus. Teadus on kultuuri osa ja kultuurkeel peab toimima võimalikult paljudes valdkondades. Üliõpilaste ja doktorite keeleline ettevalmistamine selleks, et nad saaksid jätkata mõnes inglisekeelses ülikoolis, ei ole sama suurusjärgu väärtus.

Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud

Pealegi, miks peaksime uskuma, et see, kes ei tule toime emakeelse teadusega, saab hakkama inglise keeles? Vaevalt! Kes oma kitsa eriala terminoloogiat valdab, see peaks seda valdama mitmes võõrkeeles ja kindlasti emakeeles. Eriti kitsas valdkonnas on teadlase missioon olla emakeelse terminoloogia looja.

Teine viga, mille Ain Heinaru teeb, on semiootiline. Siin kumab ühtse teaduskeele unistus. Ükskeelsed kultuurisüsteemid on elujõuetud ja küllap on nii ka teaduses. Väikerahvana on võõrkeeleoskus meile nii suure tähendusega, et seda ei tohigi taandada ühele keelele. Humanitaarteadustes on vältimatu meid ajaloos palju mõjutanud saksa keele positsioonide taastamine ning riigi- ja poliitikateaduste puhul tuleb aru saada, kui olulisel kohal on tänapäeva Euroopas prantsuse keel. Möönan, et loodusteadustes on ingliskeelne nivelleerimine palju kaugemale läinud, kuid see ei tohi viia rahvusülikooli missiooni lõhkumiseni.

Muuseas, ärgitan keeleinimesi, kel suvel natukenegi vaba aega leidub, süvenema meil kaitstavate bakalaureuse- ja magistritööde tasemesse just eesti keele seisukohalt. Kui õnnestuks vähegi pädev kokkuvõte teha, võiks see olla oluline orientiir nendele, kes meie rahvusliku kõrghariduse tulevikku kujundavad. Ma nimelt aiman, et seis on paiguti üpris nigel, ning mitte ainult üliõpilaste, vaid tihti ka õppejõudude tasandil.

Samal teemal: Ain Heinaru: „Bakalaureuseõpe peaks käima eesti, kuid magistri- ja doktoriõpe inglise keeles."

Aeg ei oota!

2010-08-05

6. augustil möödub 70 aastat päevast, mil NSV Liit annekteeris ja inkorporeeris Eesti Vabariigi. Palusin sel puhul Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmel, Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimehel Trivimi Vellistel vestelda Teise maailmasõja teemadel, mille mõõde ulatub ka tänasesse päeva.

Urmas Saard: Härra Trivimi Velliste, kui esitada viimase 300 aasta lõikes aasta-arve (1703, 1704, 1707, 1708, 1709, 1710-1918, 1924, 1939, 1940, 1944, 2007), millest igaühe taga seisab mingi konkreetne ajalooline sündmus suhetes Venemaa ja Maarjamaa alade vahel, siis kas nende kurjakuulutavate sündmuste järjekestvas ahelas pole 1940. aasta 6. augusti näol mitte tegemist täiesti ootuspärase sammuga, mida ei saa ka tulevikus välistada?

Trivimi Velliste: Venemaa ajalugu on olnud pikk ja järjepidev. Oma traditsiooni ja mõtteviisi on see riik laenanud Bütsantsi impeeriumist, sealt ka nende kurikuulus derzhava ihalemine. Vene riikluse sisu ei ole aegade jooksul olemuslikult kuigi palju muutunud. II maailmasõjas jätkas see impeerium varasemate keisrite „püha üritust". Ka tulevikus peavad maailm ja eriti Venemaa naabrid olema vägagi valvsad.

Urmas Saard: 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare, 14. juunil toimis juba täielik õhu- ja mereblokaad. 17. juunil võtsid Nõukogude väeüksused kogu Eesti maa-ala enese meelevalda. Tundmata XX sajandi esimese poole rahvusvahelist õigust, mõistab vähimagi haridusega inimene, et 6. augustil 70 aastat tagasi tallati eestlaste tahe enam kui 100 000 pealise punaväe poolt halastamatult jalge alla. Kuidas seletada tänase Venemaa seisukohta, millega too õigustab ajaloos toimepandud kuritegelikke sündmusi endisel viisil?

Trivimi Velliste: Teatud nihked on siiski viimastel kümnenditel toimunud. MRP salakokkulepet on tunnistatud, ehkki poole sajandi vältel räägiti sellest kui Lääne räigest valest. Kui vaadata Eesti tasandilt laiemas plaanis, siis võiks valede ülestunnistamise ritta lisada Katõni mõrva. Täiesti loogiline on loota, et Venemaa on sunnitud varem või hiljem ka palju teisi valesid üles tunnistama. Kuid esialgu pole impeeriumi-ihalus kusagile kadunud.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni õigustajad, aga ka Eesti Vabariigi õiguslikus järjepidevuses kahtlejad räägivad endiselt Konstantin Pätsi antud allkirjadest, mis olevat andnud Johannes Vares-Barbaruse valitsusele legitiimsuse ja katkestanud Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse.

Trivimi Velliste: Alates 1940. aasta 17. juunist polnud Eesti Vabariigi president enam vaba oma ametikohustuste täitmisel. Päts viibis võõrriigi relvastatud valve all, olgugi et püstolitoru ei hoitud tema kõrva ääres. Talle dikteeriti otsuseid, millest keeldumisel ähvardati jõudu kasutada. Pole isegi nii oluline, kas füüsilist jõudu oleks kasutatud isiklikult tema vastu, tema pereliikmete vastu või kogu eesti rahva vastu - vägivald oli täiesti ilmne ja vaieldamatu. Õigusetus ei saa sünnitada uut õigust! Seega, kõik alates 1940. aasta 17. juunist Eesti põhiseaduslike institutsioonide nimel ja Nõukogude Liidu diktaadi all väljastatud õigusaktid olid allakirjutamise hetkest õigustühised. Ja Konstantin Päts kui vilunud jurist teadis seda. Kui Konstantin Päts koos perega 30. juulil 1940 Venemaale küüditati, oli ta ikka veel Vabariigi President, olgugi et Riigi Teataja väitis vastupidist. Vastavalt Põhiseadusele läksid Vabariigi Presidendi ülesanded üle peaministrile, kelleks oli sel ajal professor Jüri Uluots, olgugi et president Päts oli Kadriorus võtnud vastu juba Vares-Barbaruse valitsuse ametivande. Päts teadis, et see ametivanne nii nagu tema mitmed allkirjadki ei maksa mitte midagi. Ükski erapooletu kohus ei tunnista vekslit, mis on kirjutatud püstolitoru kõrva ääres.

1939. aasta sügisel oli baaside lepingu sõlmimisega teatavasti valitud venitamistaktika. Ajavõit oli selles olukorras kõige tähtsam võit. Tuli säästa - nii palju kui võimalik! - rahvast, isegi sõjaväge, et astuda sõjariistus välja, kui selleks saabub soodsam aeg. Et Saksa - Vene sõda ei saanud olla mägede taga, seda suutis taibata nii Päts kui teisedki Eesti juhid. Et aja võitmine kujunes palju tülikamaks, kui loodeti, sinna ei saanud midagi parata, see ei olenenud ainult eestlastest.

Urmas Saard: Samas on esitatud teravaid küsimusi, miks professor Jüri Uluots ei kuulutanud üldmobilisatsiooni välja juba 1940. aastal.

Trivimi Velliste: Kui sellise terava etteheite esitaks vähese haridusega inimene, siis võiks tema teadmatuse talle andeks anda. Aga kui seda tehakse üleriigiliselt loetavas ajalehes, on tegu kahtlematult kahetsusväärse lugeja eksitamisega. Tollel okupatsioonisuvel oli nii Uluots kui kogu Eesti Vabariik Stalini käepikenduse Andrei Ždanovi pantvangistuses. Zdanovil oli siin 100 000 punaarmeelast! Raua tänava koolimaja juures puhkes meie sidepataljoni spontaanne relvastatud vastuhakk. Kui see oleks laienenud üleriigiliseks, pole vist raske ette kujutada, millega see oleks lõppenud.

Küsida tuleks hoopis teisiti: miks ei hakatud vastu juba 1939. aasta sügisel, kui see olnuks sõjaliselt veel kuidagi mõeldav. Miks ei peetud veel enne Soomet kangelaslikku sügissõda? Olen lõpuni veendunud, et 1939. aasta kui tahes vapper sügissõda oleks tähendanud Eesti jaoks täielikku hävingut. Stalin tundis tarkust, et luuda murtakse ühe vitsa haaval. Tookord tulnuks sõdida ihuüksi, sest nii Soome kui isegi Läti lootsid jääda puutumatuks. (On müüt, et Soome „otsustas" osutada N. Liidule sõjalist vastupanu. Ka Soome valitsus otsustas venitada nii kaua, kui vähegi saab. Ja ühel päeval Soome juhtkond nägi, et Helsingile kukuvad pommid...)

Vastutustunnet omav juht viib rahva sõtta üksnes siis, kui on olemas vähimgi väljavaade edule, kui võib toetuda mingisuguselegi liitlasele. Olukorra trööstitust hinnates võis Eesti sõjaline liitlane olla küll väga ebameeldiv, kuid ikkagi halvimatest võimalustest parim viis sõdimaks veel hullema vaenlasega.

Urmas Saard: 1944. aastal sai selleks ebameeldivaks liitlaseks hitlerlik Saksamaa?

Trivimi Velliste: 1941. aasta suvesõjas tervitasid eesti neiud Wehrmachti mootorrattureid rukkililledega. Metsavennad heiskasid vallamajadele sinimustvalged riigilipud. Kuid Berliin ei võtnud kuulmagi riigipea kohusetäitja prof Uluotsa palvet tunnustada Eesti Vabariigi iseseisvust. Paljudes peredes olid lähedased küüditatud Venemaale või koguni mõrvatud. Pojad tõttasid isade eest kätte maksma ja haarasid Saksa relvad.

1943. aasta sügisel pöördus Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Uluotsa poole sooviga, et Eesti poliitiline juhtkond, mis siis asus küll põranda all, kutsuks Eesti kodanikud võitlema punaarmee vastu. Eesti Vabariigi nimel andsid Jüri Uluots ja Edgar Kant Reich'ile äraütleva vastuse, ehkki Saksamaa niisugune pöördumine sisaldas teatavat Eesti Vabariigi tunnustamist. Eesti riik ei läinud liimile, sest tema eesmärk polnud ühegi okupandi huvide eest välja astuda. Eesti jäi ootama paremat hetke.

1944. aasta jaanuaris murdis Punaarmee Leningradi blokaadist läbi ja asus Narva jõe idakaldal positsioonidele. Sakslastel oli vesi ahjus. 7. veebruari raadioesinemises kutsus prof Jüri Uluots kõiki eesti mehi relvi haarama. Eesti riigipea kohusetäitja kuulutas sisuliselt välja üldmobilisatsiooni. Sel hetkel polnud enam oluline, et mobilisatsiooni taga asusid Saksa relvad, munder ja väejuhatus. Igasugused teised võimalused olid tol hetkel olematud ja mehed astusid Narva all Punaarmee okupantidele vastu.

Samal ajal, kui sakslased Hitleri käsul ummisjalu lahkusid, nimetas Uluots ( 18. septembril 1944 ) ametisse Eesti Vabariigi valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Appi tõtanud soomepoisid ja admiral Pitka mehed suunasid püssitorud mõnegi sõnakuulmatu Saksa sõjaväelase poole. Vaatamata pealinna ja kogu riigi okupeerimisele punaarmee poolt anti välja käsk jätkata vastupanu Eesti metsades.

Urmas Saard: 1982. aasta juulis tegi Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan avalduse, milles ta muu hulgas sõnas, et pärast Balti vabariikide natsiokupatsiooni lõppu tungis Nõukogude punaarmee Baltikumi ja Nõukogude Liit taastas oma ülemvõimu tapmiste, igasuguste surveavalduste ning uute massiküüditamistega.

Trivimi Velliste: President Reagani esildis koostati 26. juulil 1982 seoses Eesti, Läti ja Leedu vabariikide de iure tunnustamise 60. aastapäevaga. Suursaadik J. Kirkpatrick esitas mittetunnustamist selgitava kirja ÜRO peasekretär Javier De Guellarile palvega, et viimane tunnustaks selle ÜRO täiskogu ametlikuks dokumendiks ning 38. täiskogu võtaks kaalumisele rahvastele enesemääramise õiguse kindlustamise.

Sama avaldusega meenutati, et 1944. ja 1949. a. vahemikus vahistati või küüditati Siberisse kõigist Balti riikidest kokku ligikaudu 600 000 süütut. Küüditati ilma valikuta imikuid, rauku, naisi ja täis elujõus mehi. Relvastatud vastupanu N. Liidu okupatsioonile kestis kaheksa aastat pärast punaarmee teistkordset sissetungi.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni vastane relvavõitlus on Eesti Vabariigi Riigikohtu lahenditega tunnistatud võitluseks Eesti iseseisvuse eest, kuid on tunnustamata Riigikogu poolt.

Trivimi Velliste: Oma raadioesinemises 7. veebruaril 1944 kuulutas peaminister presidendi ülesannetes, nagu öeldud, mobilisatsiooni sisuliselt välja. Kõik Eesti kodanikud, kes selle üleskutse järel Saksa mobilisatsiooniga ühinesid, tegid seda Eesti Vabariigi kaitsmise eesmärgil, mitte Saksa huvides. Uluotsa ja Eesti Rahvuskomitee toetus 30. jaanuaril välja kuulutatud mobilisatsioonile oli vajalik Eesti Vabariigi huvides. See oli ainus võimalus takistada Nõukogude okupatsiooni kordumist. Kui see aga kõigest hoolimata ei õnnestunud, jätkus relvastatud vastupanu N Liidu okupatsioonile pärast Saksa vägede taandumist Eestist. Nõukogude okupatsiooni kinnistumisel kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee oma korraldusega Eesti kodanikke üles moodustama metsavendade salku, et võidelda okupatsiooni vastu.

Eelnevat silmas pidades tuleb 1941. aasta Suvesõda, 1944. aasta kaitselahinguid ja 1944. aasta septembris jätkunud relvastatud vastupanu käsitleda Eesti Vabariigi huvides toimunud vabadusvõitlusena, mis oli igati seaduslikult õigustatud tegevus.

2004. aastal pöördusid eelnimetatud võitlustes osalenud oma kokkutulekul Tallinnas Kadrioru staadionil Riigikogu poole palvega, et Riigikogu langetaks otsuse, kes nad Eesti Vabariigi silmis on. Mehed soovisid ametlikku seisukohta kõige kõrgemal tasemel - kas nad võitlesid õige asja eest?

Paraku on 101- liikmeline Riigikogu sama kirju nagu miljoniline eesti rahvas. Selles leidub kõike, nii head kui halba. Suhtumine ajalukku on sageli pealiskaudne, au mõiste on paljudele teisejärguline. Hädaldatakse selle üle, kas meie sõbrad ikka saavad meie ajaloost aru. Kuidagi võib mõista hirmu tundmist vaenlase ees, aga hirm oma sõprade ees pole mitte üksnes häbiväärne, vaid see on ka naeruväärne. Rahvas, kel on oma tõde, mida ta aga selgitada ei suuda, on sisemiselt nõrk. See rahvas pole päris vaba ja võib tulevikus kergesti langeda võõraste saagiks. Ega sõbrad saa kaitsta seda, kes end ise kaitsta ei taha.

Urmas Saard: 2006. aasta hilissuvel esitlesid Riigikogus Isamaaliidu ja Res Publica otsuse eelnõu „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu". Tookord juhtisid tähelepanu kolmele asjaolule: Arutlemisel ei saa lähtuda imaginaarsest või oikumeenilisest vabadusvõitluse ajaloost. Lähtuma peab vaid tegelikult aset leidnud sündmustest. Ühtlasi nägid arutluses ka tulevikku suunatud küsimust selle kohta, kuidas toimida ajaloo kordumise korral.

Trivimi Velliste: Riigikogu otsus omab kahtlemata tulevikku suunatud tähendust, mida ei tohiks alahinnata. Kui rahvaesindus ei võta kõnesolevas küsimuses seisukohta, saab see Eesti kodanikele märguandeks, kuidas otsustada tulevikus meie ette seatavate raskete valikute puhul. Nii on meil praegu tegemist rahvaesinduse erakordselt olulise vastutusega.

Urmas Saard: Neli aastat hiljem on Isamaa ja Res Publica Liit esitanud oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale ettepaneku kõnesolev otsus siiski vastu võtta?

Trivimi Velliste: IRL lähtub oma ettepaneku tegemisel eeldustest, mille aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus ja teadmine, et Teises maailmasõjas de facto sõjaliselt okupeeritud Eesti Vabariik kestis tulenevalt rahvusvahelisest õigusest de jure katkematult edasi. Põhiseadus nõudis kõigilt kodanikelt ustavust põhiseaduslikule korrale. Sellele toetudes kutsusid peaminister presidendi ülesannetes ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Eesti kodanikke riigi territooriumi kaitsmisele. Kujunenud olukorras osutasid Eesti kodanikud NSV Liidu sõjalise agressiooni suhtes õiguspärast relvastatud vastupanu, kui võideldi Eesti Vabariigi de facto iseseisvuse taastamise eest. Eesti Vabariik ei ole kunagi tunnustanud Eesti okupeerimise ja annekteerimise seaduslikkust 1940. aastal. Vastavalt sellele tuleb Eesti kodanike tegevust Teises maailmasõja ajal eelkõige hinnata 1940. aasta suveni Eestis kehtinud seaduste ja rahvusvahelise õiguse alusel.

Urmas Saard: 26. juulil võis lugeda Jüri Estami ettepanekut pöördumisena Vabariigi Presidendi poole, milles autor soovitab riigipeal korraldada vabadusvõitlejate auks ametlik vastuvõtt. Kolm päeva hiljem pakkus tema ettepanek pikemalt huvi Eesti Rahvusringhäälingu telesaates Suveniir. Uudist on vahendanud peale selle mitmed teised ajakirjandusväljaanded. Kindlasti ei saa Riigikogu liige võtta endale õigust öelda presidendile, kuidas ta peaks kodaniku mõttele reageerima. Siiski on oluline teada, mida arvab diplomaat, endine välisminister ja pikaajaliste kogemustega rahvasaadik välja käidud mõttest?

Trivimi Velliste: Mõte on kahtlemata tõsist kaalumist vääriv. Ent see ei asenda Riigikogu vastavat otsust. Aeg ei oota! Kõige nooremad kõnesolevatest sõjameestest on täna 85-aastased.

Loe ka Maalehe Pärnumaa blogist

Klanniimperialism ja karistamatus Kaukaasias

2010-08-04

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Eelmisel nädalal äratas mu tähelepanu üks intervjuu, mille andis Tšetšeenia iseseisvuslaste portaali Itškeeria toimetaja ning tšetšeenide esindaja Prantusmaal Musa Taipov (vt. siit: http://ichkeria.info/content/view/7762/1/). Taipov ütleb, et tema andmetel ei ela Tšetšeenia nukupresident Ramzan Kadõrov sügist üle, sest ta kõrvaldatakse. Kadõrov on oma kasimata suu ja tegudega muutunud Venemaale koormaks ja nüüd otsitakse uut käilakuju. Taipov lubab lähemal ajal Venemaa salaplaanide kohta täpsema info anda.

Ma ei arutaks selle üle, kas see avaldus on provokatiivne või mida tahab Itškeeria portaali toimetaja oma õhku visatud ennustusega saavutada. Probleem, millele Taipov osutab, ei ole väljamõeldis. Tšetšeenias saavutatud näilise rahu taustal on seadusetus ja karistamatus nüüd levinud kogu Põhja-Kaukaasias. Kadõrovi mitmed väljaütlemised on liig isegi Venemaa diplomaatiast suurt mitte hooliva juhtkonna jaoks. Mäletan, kui kähku levis juuni lõpus ENPA-l kuluaaridesse Kadõrovi kunagi ajaleheintervjuus pillatud mõttekäik „naisest kui mehe omandist". Kui sellised fopaad võib Moskva veel andeks anda, siis Kadõrovi äsjane osutus, et rahvuskonfliktid Põhja-Kaukaasias võivad nurjata läheneva Sotši taliolümpia, on Moskva jaoks liig.

Ehkki Tšetšeenias pole akuutset sõda, on uudised terroriaktidest Põhja-Kaukaasia vabariikides igapäevased. Taipovi sõnul käib sõda sisuliselt edasi. Ükski tõsiseltvõetav analüütik ei pea Venemaa poliitikat Põhja-Kaukaasias jätkusuutlikuks. Moskva Carnegie Instituudi teadur Aleksei Malašenko võtab Põhja-Kaukaasias toimuva kokku sõnadega: pettumus, totaalne korruptsioon ja ühiskonna demoderniseerimine.

Nii Kadõrovi kui ka teiste Põhja-Kaukaasia Vabariigi liidrite pukkipanemisel on Moskva järginud väga lihtsat skeemi: „Teie annate meile absoluutse lojaalsuse, aga meie anname võimu teostamiseks vajalikud vahendid ning vabaduse neid kasutada". Sellega on kohalik võim saanud blanco-veksli

Putin armastab kelkida sellega, et ta on jagu saanud terrorismist ning usinad vasallid Põhja-Kaukaasia vabariikides tagavad „Ühtsele Venemaale" umbes sajaprotsendilise toetuse valimistel. Tegelikult aga puudub igasugune kontroll selle üle, mis neis maades toimub. Õieti pole midagi, mis võiks ohjeldada korruptsiooni ja seadusetust.

Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud viimastel aastatel hulga otsuseid Tšetšeenias kannatanud tsiviilelanike kasuks ja Vene Föderatsiooni vastu, aga Vene kohtusüsteem pole ka väga ilmsete tõendite korral sellest mingeid järeldusi teinud. Kuni inimõiguste rikkujad on kas valitseva klanni või Kremli varjatud kaitse all ja nad tunnevad end karistamatult, ei saa jätkusuutlik olla ka võimude võitlus terrorismi ja ekstremismiga. Suuresti on sellest paatosest kantud ka ENPA viimane raport inimõiguste olukorrast Põhja-Kaukaasias.

Mis aga puudutab jätkuvat radikaliseerumist, siis selle kohta tuli eelmisel nädalal veel üks uudis. Nimelt on pearadikaal, nn. Kaukaasia emiraadi emiir Doku Umarov 1. augustil ameti maha pannud. Asemele astub Aslambek Vadalov. Tšetšeenide euroopalike vaadetega eksiiljuht Ahmed Zakajev on öelnud, et Umarovi lahkumise tingis võitlejate rahulolematus tema brutaalsete meetoditega ja tsiviilelanike vastu suunatud vägivallaga. Vene analüütik Sergei Markedonov (http://www.politcom.ru/10517.html) seevastu arvab, et Vadalovi puhul on tegemist Umarovi õpilasega, kes on veel brutaalsem ja veel vähem realistlike lahenduste leidmisele orienteeritud.

Vägivald sünnitab vägivalda ja karistamatus ei lase sel ahelreaktsioonil lõppeda.

Kelly Kipper: Aga miks sina ei taha heategu teha?

2010-08-03

Elu on ettearvamatu ja inimene ehitatud haprast materjalist. Kes täna püüab päikesekiiri, võib homme vajada vereülekannet, arvab Kelly Kipper.

Ligi 70 kraadi: umbes-täpselt nii palju on erinevus selle aasta karmi talve ning maagiliselt kuuma suve tipptemperatuuride vahel. Peale rõhuvaid talvekuid ja paukuvat pakast tundub selliste soojade ilmadega lausa patt istuda toas või katta oma ihu kuidagi üleliigselt - ega päikest pole raisata! Kõik D-vitamiin, mida pakutakse, tuleb vastu võtta, sest kunagi ei tea, kas ka homseks seda rannailma jätkub.

Selgeks on saanud, kuidas kaitsta end kõige paremini tulise päikese eest, nii et säiliks ka tõenäosus saada jumekaks; milline jook kustutab kõige kiiremini janu; millises marinaadis liha on maitsvaim; kus on sulistamiseks kõrgeimad veetemperatuurid; millal on parim aeg aiatöödeks... Isegi ilmateade ennustab õigesti - kui lubatakse päikeselist ilma, siis ka tuleb. Kõik on otsustatud meie eest: vähem riideid ja rohkem tõelist suve! Rannad on täitunud suvitajatega - pargitakse sinna, kuhu võimalik, muutes nõndaviisi mornide ja palavates ametivormides parkimiskontrolöride tööpõllu viljakaks. Ja ega inimesed ainult rannas või aias tegutse - ka vabaõhuürituste piletid lähevad nagu soojad saiad. Teistmoodi ei oska ega tahagi enam olla kui värskes õhus, jättes kõrvale kohustused ning unustades igapäevamured.

Sellel paradiisil on aga ka oma tumedam pool, millest võib hetkel kuulda läbi erinevate meediakanalite: kõrge õnnetuste arv ja krooniliste haiguste ägenemine on põhjustanud verekeskuse verevarude kiire vähenemise. Ilusad ilmad on aga tinginud selle, et paljud püsidoonorid viibivad linnast eemal või on doonoriks minejatel sageli ununenud süüa, mis tähendab, et nende hemoglobiinitase on madal ning nad saadetakse verekeskusest tagasi.

Verekeskuse koduleheküljelt selgub, et vaid 2,6% Eesti elanikkonnast on veredoonorid. 2009. aastal külastas verekeskusi üle-Eesti 35 251 doonorit, kes loovutasid üle 57 000 veredoosi. Samuti selgub, et aina enam käib verd andmas noori inimesi. Heites aga pilgu tabelile „Hetke verevarud" plingib vastu kiri „KRIITILINE", mis tähendab, et teatud veregruppide verevarud on langenud allapoole minimaalset normi.

Selleks nädalaks lubab vihma ja äikest, mis annab võimaluse suvitajatel tulla päikese lummusest hetkeks reaalsusesse ning tegeleda nö maapealsete asjadega. Inimesed - sööge kõht täis, leidke see aeg ja minge andke verd! Isegi kui te pole kunagi käinud, aga see plaan on mõlkunud peas juba mõnda aega. See on kogemus, mis annab hea laengu terveks päevaks, lisaks infot enda tervisliku seisundi kohta.

Eelmisel nädalal võtsin ette külastuse Ädala tänava verekeskusesse ning kaasa ka sõbra, kelle jaoks oli see esimene loovutus. Seoses sellega olid tal ka omad väikesed hirmud: „Kas ma üldse tohin verd anda; kas minu veri sobib; kas mul on väga paha olla peale vereandmist...?" Need aga kadusid sekunditega peale keskusesse sisse astumist, kus külastajaid võtavad vastu naerusuised ja sõbralikud töötajad, kes panevad su tundma end hästi ja olulisena. Rahulikuna.

Nüüd veel nädal hiljemgi on sõbra Facebooki staatuseks: „Käisin täna esimest korda elus veredoonoriks. Ja Ädalas on maailma toredaimad õed ja soe suhtumine. Pluss mul on hea meel, et see väike hirm ületatud sai!"

„Anda verd, tähendab kinkida elu" seisab kiri minu doonoritassil. Elu on ettearvamatu ja inimene ehitatud haprast materjalist. Kes täna püüab päikesekiiri, võib homme vajada vereülekannet. Hea on ju teada, et kui enda elumahlast jääb väheseks, on keegi teine, täiesti võõras inimene, loovutanud tükikese endast, et aidata sul saada uus võimalus elule. Miks mitte teha lühem rannapäev ja aidata neid, kes liiva asemel lebavad haiglavoodis ja ootavad heade inimeste abi. Ole elupäästja.

Riigi toetusprogrammid on tulemuslikud

2010-07-30

Kolm-neli aastat tagasi oli majandus tõusuharjal, valdade eelarved kogunesid kopsakad ja mõnelgi pool jäi eelarve planeerimisel säästlikkus tagaplaanile. Ka Türi vallas paisusid kiiresti jooksvad kulud ning investeeringuraha jäi napiks. Majanduslanguse ajal alustas riik kulude jõulist piiramist 2008.a kevadel.

Enesekriitiliselt tuleb öelda, et jäime pool aastat hiljaks, kuid Euroopa taustal olime üsna operatiivsed. Enim kärpisime valitsemis- ja kaitsekulusid. Maksimaalselt säästsime sotsiaalvaldkonna ja hariduse eelarvet. Kahjuks ei saanud kärbetest kõrvale jääda ka vallad-linnad.

Kuid erilise seisundi andsime programmidele, mis aitavad kasutada Euroopa Liidu toetusraha. Riik on suunanud maksimaalse jõu nende rakendamiseks ning Eesti omaosaluse katmiseks on vähendatud muid jooksvaid kulusid. Sel moel on olnud võimalik kohalikesse omavalitustesse suunata rohkem ehitusraha kui ei kunagi varem. Oluline on, et iga uus ehitusobjekt aitab säilitada ja luua töökohti.

Türi vallale on lisaraha tulnud põhiliselt neljast valdkonnast: haridus ja noored, kultuur, keskkond, külaliikumine.

Siseministeeriumi haldusala programmidest on rahastatud kultuurimaja valmimist rohkem kui 30 miljoniga. Kultuuriministeerium aitas katta valla omaosalust ning hasartmängumaksu nõukogu rahastas muusikakooli pillide ostu.

Avamise ootel noortekekeskus ja toimetulekukooli õpilaskodu on rahastatud haridusvaldkonna europrojektide toel. Lõppjärgus on Laupa kooli renoveerimine, kuhu on suunatud 20 miljonit krooni. Samuti on tehtud otsused rahastada Kabala kooli peasissekäigu uuendamist ning Retla kooli õpilaskodu ja spordiväljakute ehitamist. Haridus- ja noortevaldkonna projektide väike omaosaluse nõue on soodne valla rahakotile.

Tähtsale kohale on tõusnud Põllumajandusministeeriumi haldusalas olev LEADER-meede. Siit on näiteks raha saanud külaseltsid külakeskuste uuendamiseks, rahvariiete ja spordivarustuse soetamiseks, Türi kirik uue kella tellimiseks.
Juba aasta tagasi eraldati hasartmängumaksu investeeringute programmist linna lastepargi rajamiseks 0,5 miljonit krooni, kuid vallal oli raske leida omaosalust ning ehitus viibis. LEADER meetmest eraldatud täiendava 0,5 miljoni toel on park nüüdseks valmis.

Üle Euroopa oleme seadnud keskkonnahoiule kõrged nõuded ja selles valdkonnas on ka suured riiklikud toetused. Sel sügisel algavad linnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniprojekti tööd, mille käigus on võimalik puhas vesi saada rohkem kui 500-l uuel liitujal. Väiksematest on viimased näiteks Kirna, Taikse ja Metsaküla projektid.

Lisaks on riik Türi vallas viimastel aastatel teinud suuri teetöid. Valmimas on viimane järk Türi-Paide teest, lõppemas ehitus Türi-Arkma teel. Ettevalmistused käivad Türi linna läbiva riigimaantee põhjalikuks uuendamiseks. Samuti on kavas suured investeeringud kutsehariduskeskuse Särevere õppekohas, kuhu muuhulgas on plaanis Paidest üle tuua ehituse õppebaas.

Olulised on tegevustoetusi jagavad riiklikud programmid: kultuurkapital, hasartmängumaksu nõukogu, kohaliku omaalgatuse programm, haridusprogrammid jmt. Nende toetuste kaasamine läheb paremini, kui omavalitsus suudab kolmandale sektorile tuge pakkuda: projektidega lisaraha toovate ühingute tegevustoetust suurendada. Samuti on oluline projektitöö alane abi valla arendustöötajatelt. Kahjuks on minule teadaolevalt lahkunud Türi valla ametiasutusest ka viimane arendusspetsialist, loodetavasti saab see nukker olukord peagi lahenduse.

“Minu Ugrimugri”

2010-07-17

Ükskord Tallinnast koduteel juhtusin kuulama saadet "Keda sa lugenud oled?" või midagi sellist.

Mihkel Mutt rääkis Doris Karevast. Mina lugesin hiljaaegu Sikku. Tegelikult veel Khaled Hosseini ja Erast Parmastot kah!

Rein Sikk on Petrone Prindi lipu all kirjutanud raamatu "Minu Ugrimugri" soomeugrilastest. Meist noh! Mina sattusin seda lugema hoopis ühel lõunamaal, mida võiks nimetada ka "mulla musi" maaks ugrimugrist analoogiat otsides. "Mulla musi" on eestipärasem, kui muşmula, mis on Türgimaal kasvav viljapuu, täpsemalt harilik astelpihlakas.

Ega ma nii väga ei sattunudki seda raamatut lugema, ma panin selle teadlikult kohvrisse ja võin öelda, et väga hea puhkuselugemine. Võib vahepeal lugusid eraldavate tärnikeste kohal pooleli jätta ja pärast edasi lugeda.

Tean ju loomulikult raamatu autorit. Minu meelest on tegemist ugrimugri fanaatikuga, kuid mitte äärmuslasega.

Kui Rein Rakvere peal vastu tuleb, siis miski ei reeda, et ta mingi paadunud ugrimugri oleks. See kõik on tal sees.
Hea küll, meeste tantsupeol on ta muidugi esireas tantsimas, ninasõõrmed erutusest puhevil ja peod niisked.

Igapäevases elus aga tuleb vastu teksaste ja T-särgiga. Igal tähtsal vastuvõtulgi ei käi vaid rahvariietega, vaid paneb ülikonna selga. Mina ei usu ka, et ta läks katki kümme aastat tagasi Norras, nagu ta raamatus kirjutab. Tal pidid juba ammu ikka suured mõrad sees olema. Norras piisas Reinule ikka väikesest koksust ja ugrimugri oli valmis.

Nüüd aga raamatust

Rein kirjutab lihtsatest asjadest: esemete igaks juhuks varumisest, kavalusest, sellest, et asjaga mitte kokkupuutunule võib taaraautomaat olla suurem uudis ja ägedam elamus kui näiteks uhke ekskursioon Eestimaast pildi andmiseks.

Selle raamatu kangelastest osa on tuntud Kadrinas, teisi aga teavad mitmed Virumaa Teataja lugejad.

Ugrimugritamise kaifimisest räägib see raamat ka. Erinevalt narkootikumidest pole minu arust ugrimugri kaif eluohtlik.

Meil Eestimaal pole häda midagi. Me ei koti setusid ega vihka mulke, häbenemisest rääkimata. Hoopis fänname Viljandi folki ja seto leelot. Peame koos oma rahvusriiki ja hoiame keelt ning keegi ei köhi. Mis ei tähenda, et me käed rüpes saaks ugrimugritada.

Hoopis kurvem võib olla pilt kui rääkida Venemaal elavatest ugrimugridest, kes endale argipäevast ugrimugrindust lubada ei saa ja enam ei oskagi. Lihtsalt üks teine keel ja kultuur on võimsamad olnud. Sellest saate ka lugeda.

Paar kohta tõid suurele mehele pisaragi silma. Üks nendest oli episood väikesest tulevasest laulikust Julgi Staltest, kellel "koška zabolela". Lahti pole seda mõtet seletada. Raamatut lugedes saate aru.

Üleolekust ning sõnade ja tegude lahknemisest on see raamat ka. Sallivuse teooria versus praktika.
Raamatus on ka eestlaste porotamisest soomlastest kõneldes.

Mis puutub porotamisse, siis ma ise pole seda sõna kasutanud, kui, siis põhjapõdra tarbeks. Mul on küll Soome suursaadiku Jaakko Kalela kingitud T-särk, mille kaks lippu ja kiri "Minu sõber on põder". Nii et üleolekust saab veel omakorda üle olla.

Ugrimugride vastandid

Raamatust leiab ka loo ungarlastest, kes avajaid kolm korda kallima hinnaga müüvad kui veini. Lihtsalt ugrimugri kavalus.

Türgimaal on samuti avajatega kitsas. Aga nad ei sunni sind seda ostma. Teevad sulle veinipudeli oma sahtlis oleva avajaga lahti. Mis ei tähenda seda, et nad ei suudaks välja mõelda, mille eest raha küsida. Õigemini nad küsivad alguses ikka täiega. Siis võtavad hoo maha.

Nad on ugrimugride vastandid. Ei mingit tagasihoidlikkust, kui tegemist äriga. Keelte peale on ka mihklid. Teatud maani. "Tere-tere, vana kere!" ütleb massöör Ahmed.

Ugrimugri "tervetuloa" tuleb ka ladusalt. Üks mees teadis Tallinna ja Tartut. Nüüd teab kolmandat tähtsat linna Rakveret ka.

Reinu raamatul on õnnelik lõpp. Ugrimugrisid ei saa ära hävitada. Meil pole üht riiki, mida vallutada, ja üht kuningat, keda tappa. Keegi jääb järele niikuinii. Ah, mis ma seletan, lugege ise!

Seda Türgi värki te sealt raamatust ei leia, küll aga loo inuittidest. Rein on tegelikult väikerahvaste fanaatik laiemalt. Türklasi on aga palju. Palju rohkem kui ugrimugrisid kokku.

Krooniajastu kokkuvõtteks

2010-07-16

Pärast Euroopa Liidu rahandusministrite otsust Eesti eurole ülemineku kohta on sobiv aeg krooniajastu kokku võtta. Lõpuks oli see 18-aastane periood meie ajaloos, mis osutus kaugelt edukamaks, kui me algul oodata oskasime.

Samas jääb mõru maik krooniajastu lõpu majanduskriisist ning demokraatlike väärtuste allakäigust eeskätt meist Ida poole jäävates riikides. Ajalookogemus äratab meis sellest tuleneva ohutunde. Seda hinnatavam on Eesti täieõiguslik kuulumine NATO-sse, Euroopa Liitu ja alates tulevast aastast ka eurotsooni.

Me ei tea veel, kuidas krooniajastule tulevikus tagasi vaadatakse. Vähemalt rahanduse seisukohalt moodustab ajavahemik 1992-2010 selge tervikperioodi. Aga ma ei välistaks võimalust, et krooniajastu hakkab tagasivaates tähendama ka hoopis laiema üldistusjõuga perioodi Eesti riigi ja ühiskonna arengus. Suurte saavutuste kõrval iseloomustasid seda ka üsna loomulikud kasvuraskused.

Majanduskriis, kinnisvaramulli lõhkemine ja ülelaenamine on midagi, mille tagajärgi me kuni 2008. aastani oskasime paremal juhul teoreetiliselt karta, kuid mitte sugugi praktiliselt vältida. Nüüd oleme ühe kogemuse võrra rikkamad ja see ütleb, et ratsa rikkaks ei saada, vaja on hoopis stabiilset pikaajalist tööd. Kui majandus taas kasvule pöörab, siis ei saa see olla nii järsk ja otsused, mida riik teeb, peavad olema märksa konservatiivsemad kui see, mida me nägime pärast Euroopa Liidu liikmesuse saavutamise eufooriat ning enne majandussurutise algust.

Kuna euroalasse on varem sattunud ka riike, kelle rahanduspoliitiline juhtimismudel on olnud pikaajaliselt vastutusvõimetu (Kreeka), siis asetub ka Eesti liikmeks saamine sellest varjutatud konteksti. Sestap leidub maailmas ka neid isemõtlejaid, kes euroalale kadu ennustavad ja Eesti liikmeks saamise üle ilguvad. Mida sellest arvata? Esiteks meenutavad säärased mõtteavaldused mulle õnnetut Diego Maradonat, kes veel vähem kui kuu aega tagasi Euroopa jalgpalli surnuks kuulutas.

Mis edasi sai, teavad ju kõik. Teiseks on Eesti euroalasse mineku üle ilkumine pigem suunatud Euroopa ühispoliitika kui Eesti vastu. Eesti tuleb olukorrast igal juhul võitjana välja, sest oleme näidanud oma majanduspoliitika stabiilsust ja usaldusväärsust. See omakorda tähendab investeeringute juurdevoolu ja töökohtade teket. Nii sageli esitatud küsimus, mida me euroga saavutame, ongi sellega vastatud. Me saavutame positiivse suhtumise, meid ei peeta Euroopa pimedaks ja arengupeetusega tagahooviks. Ja see positiivsus materialiseerub raha sissevoolus. Vaadakem kas või seda, kui palju välisturistid sel suvel oma raha Eestisse jätavad.

Mõnikord öeldakse, et euro on poliitilise eliidi projekt, rahvas ei tea sellest midagi ega arva ka midagi positiivset. Olen nõus, et selgitustöö on kohati nõrk ja üldine kodanikuharidus kehv. Samas näen skeptitsismis suurt annust ehteestlaslikku eneseirooniat. Lugedes näiteks ühes kommentaariumis väidet, et eurole üleminekuga taganetakse Tartu rahu põhimõtetest, ei oska ma küll muud arvata kui seda, et meile kohe meeldib iseenda üle nalja visata.

Tagasivaates muutub krooniajastu ilmselt kaunimaks, kui see tegelikult oli. Algusaastate raskused ununevad ja pinnale jääb iseseisvuse ehitamise ja kindlustamise hoog. Kindlasti on Eesti kroon selle ajastu ehedaim sümbol. Kahetsen, et ma omal ajal ei taibanud ühekroonist paberraha kõrvale panna, nüüd pole seda enam kusagilt võtta. Tekib kiusatus ka muid kupüüre aegsasti tallele panna - näiteks viiekümnekroonine rahatäht Rudolf Tobiasega on üsna haruldane, nagu ka mõnede rahatähtede vanema disainiga väljalasked. On õieti kummaline mõelda, et kõik see, millega me praegu nii enesestmõistetavalt arveldame, on peagi pöördumatu ajalugu.

KOMMENTEERI SIIN: www.herkel.net

Lisaks avaldatud:

16.07.2010 Hiiu Leht

Vabadussõja võidusammas – müüdid ja tegelikkus

2010-07-14

Miks on see teema avalikkuses pidevalt ja jätkuvalt üleval piksevardana? Isiklik hinnang on, et sambateemaga seotud probleemid on lihtsad ja kõigile arusaadavad.

Nendel teemadel suudavad kõik inimesed kaasa rääkida. Vabaduse Risti sümboliline väärtus ja tähendus seevastu aga nii suured, et jätkuvate ehitusprobleemide tulemusena on sambast kujunenud avalikkuse piksevarras, millel saab nii esilekerkinud ehitusprobleeme kui ka kõike muud välja elada. Sammas oma ehitusvigadega on täna saanud objektiks, mis maandab osa inimeste pingeid, mille tegelikud keskused võivad olla aga hoopis teises kohas.

Parimaks näiteks on poliitik Marek Strandbergi hiljutine õnnestunud katse saada avalikkuses tähelepanu, rääkides samba klaasist kui plastmassist. Ilmekas on see näide seetõttu, kuidas avalikkusele „udu" ajamine võib olla väga lihtne - antud juhtumil pole paneelide koostis olnud kunagi üllatus ning nende külgvaade ja ristlõige on kõigile soovijatele avalikult näha olnud alates esimeste eksemplaride tarnimisest Eestisse, nende eksponeerimisest kõigile meediakanalitele.

Samas on täiesti arusaadavalt läbinähtav ka Strandbergi teo motiiv - sisuline poliitline vajadus saada pilti mõne uue teemaga. Udujutt on see ettekujutuse pärast, et tänapäevane klaas peaks välja nägema kui pudeliklaas, mis ignoreerib täiesti tõsiasja, et nii nagu paljud prilliklaasid, autoklaasid, rääkimata kunstklaasidest ja ehitusklaasidest, ongi üldjuhul mitmekülgse ja kompleksse koostisega, sisaldades nii tavalist silikaatklaasi, orgaanilist klaasi, kui akrüülklaasi. Marek Strandberg pakkus samba ehitusmaterjali valiku aegadel Kaitseministeeriumile kui ka autoritele ehitusmaterjaliks ka klaasbetooni tahvlit, kuid kaks aastat tagasi oli seegi pikka katsetusaega vajav materjal.

Vaadates tagasi möödunud protsessile tervikuna, samba rajamisest tänaseni saatnud sõnasõjale, tunnistades ka kriitikute ütlusi ehitusprotsessi vigade osas, olen tugeval arvamusel, et monument Vabadussõjas langenute mälestuseks tuli vähemalt seitsmendal katsel valmis ehitada ning selle ehitamine oli ja on jätkuvalt õige ja vajalik protsess. Lõpule tuleb viia ka samba lõplik kordategemine.

Samba ümber levivatele müütidele mõeldes - ja neid on alates surnud vaimude möllamisest, Jumala kättemaksust ebajumala teenimise pärast, kuni poliitikute soovini rajada kõrgustesse küündiv fallosekujuline sümbol - tähelepanu vääriv vähemalt murdosa müütide lahtikirjutamine, mis põhinevad reaalsetele faktidele ja tagasivaatele läbi ilmunud meediakajastuste.

1. müüt: „Kaitseministeerium muutis otsuse rajada abstraktselt vabadusele mõeldud memoriaal otsuseks rajada monument Vabadussõja mälestuseks". Tegelikkuses võttis Riigikogu 23.märtsil 2005.a. vastu otsuse „Vabadussõja võidu samba rajamine". Pool tundi varem jäi toetuseta otsus „Vabaduse memoriaali rajamine". Sellega langetati põhimõtteline poliitiline valik juba Riigikogus ning seitsmes katse rajada rahvuslik monument Vabadussõjas saavutatud võidu auks sai stardipaugu. Vabadussõja Võidusamba rajamist pooldas 50 ja Vabaduse memoriaali rajamist 30 saadikut. Vastuvõetud otsuse järgi pidi sammas tähistama Eesti võitu Vabadussõjas ning selle püstitamisega mälestatakse iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid. Riigikogu otsusest lähtuvalt tegi toonane valitsus ülesandeks rajada monument Kaitseministeeriumile.

2. müüt: „Konkursi korraldamine viidi ellu läbipaistmatult".
Tegelikkuses töötati konkursitingimused ja lähteülesanne välja veel enne praeguse valitsuse ametisse asumist, selle töötas välja Kaitseministeeriumi tellimusel Eesti Arhitektide Liit (EAL), kellele maksti selle eest kokku üle 200 tuhande krooni. Koostatud lähteülesanne sisaldas selgelt viidet sellele, et sammas on mõeldud 1918-1920 toimunud Eesti Vabadussõja mälestuseks.
Konkursi komisjon valiti veel eelmise valitsuse ajal välja esinduslikkuse printsiibi põhiselt. Sinna kuulus 4 avalikkuse esindajat (vabadusvõitlejad, Tallinna linn, SA Vabaduse Monument ja EELK peapiiskop), 4 kunstieksperti (2 Arhitektide Liidust ja 2 Kunstnike Liidust), 4 poliitikut (kultuuri- ja kaitseminister, parlamendi koalitsiooni ja opositsiooni esindajad).
14.märtsil 2007.a. kuulutati välja Vabadussõja võidusamba ideekonkurss ja mälestusmärgi avamise tähtajaks seati 28.november 2008.a., mil möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. 5.aprillil 2007.a. asus ametisse uus valitsus, kaitseminister Ligi asendus kaitseminister Aaviksooga, kõik teised esindajad jäid endiseks. 15.augustil 2007.a. valis valitsuskomisjon välja võidutöö „Libertas", 30.augustil kinnitas valitsus komisjoni otsuse ning kaitseminister sai ülesande viia samba rajamine lõpule. Sõltumatul internetiküsitlusel toetas tol hetkel võidutööd 67% ja vastu oli 33% hääletanutest.

3. müüt: „Samba autorid on tundmatud amatöörid" ja „Sternfeldilt tuleb diplom halva insenertehnilise lahenduse eest ära võtta". Tegelikkuses pole tegu sugugi amatööridega, kaks kolmekümnele liginevat ideekavandi autorit Rainer Sternfeld ja Andri Laidre on teada tuntud tehnikateaduste magistrid Tallinna Tehnikaülikoolist; Kadri Kiho ja Anto Savi aga Tehnikakõrgkooli kõrgharidusega arhitektid; kõik kokku tublid noored inimesed, kelle muudegi saavutuste üle on põhjust uhkust tunda. Autorid oleks võinud kohe pärast ideekavandi väljakuulutamist protsessist käed puhtaks pühkida, kuid selle asemel võtsid nad monumendi valmimise südameasjaks ning aitasid oma parimate teadmistega kaasa, tehes Kaitseministeeriumi ja ehitajaga tihedat koostööd. Igati isamaaline tegu. Autorid pole seotud riigihankeprotsessiga, ammugi ei olnud nad samba projekteerijad - see polnudki nende ülesanne. Tagasi vaadates võidutöö väljakuulutamisele augusti keskpaigas 2007, leiab nende nimede avalikustamise hetkest ründavaid ja pingest laetud tigedaid lehepealkirju koos isiklikult solvavate seisukohavõttudega, kuigi konkursi võitmine tuli autoritele endilegi üllatusena. Probleemi püstituse, mida ärritunud ründajad läbi meedia vahendasid, võib sisult kokku võtta järgmiselt - kuidas sai juhtuda, et noored insenertehnilise haridusega (Kunstiakadeemias mitte õppinud) inimesed võitsid konkursi (millel osalesid ka tuntud kunstiringkondade esindajad)? Kriitikute hulgas võtsid avalikult häbenemata sõna ka need konkursil osalenud autorid, kel tuntust jagub väga palju, kuid seeekord võidust ilma jäid. Nii algasid sisusse süübimata emotsionaalsed ja vihased spekulatsioonid - mida tehti, kuidas tehti, mida oleks pidanud tegema ja kuidas peaks tegema, mis jätkuvad nagu me kõik teame, tänu ilmnenud ehitusvigadele, sama eredatena ja pingest laetutena tänaseni.

4. müüt: „Poliitikud surusid läbi endale meelepärase kavandi" ja " „Žüriis osalenud kunstieksperdid pidasid võidutööd kõlbmatuks". Väide, et poliitikud valisid ja surusid oma tahte kunstiinimestele peale ei pea paika. Võidutöö valik teostati iga žürii liikme poolt võrdväärselt antud väärtuspunktide alusel, 11-le edukamale lõppvooru jõudnud ideekavandile jaotati punkte kriteeriumite järgi, punktid talletati selleks ette nähtud tabelisse, milles lõplike punktisummade kokkuliitmisena kujunes võidutööks „Libertas", kui kõige enam punkte saanud ideekavand. Väide ei pea paika juba seetõttu, kuna ka kunstieksperdid tõstsid „Libertase" 41 töö seast esimese kolme parima ideekavandi hulka. Kaitseministeeriumile laekunud 44 töö seast kvalifitseerus konkursile 41 tööd, nendest kolm esimest tööd valiti konsensuslikult parimateks kõigi kaheteistkümne zhürii liikme poolt. Esikoha valimise hääletus kujunes järgmiselt: võitnud tööd toetas 9 ja sellele vastu oli 3 žürii liiget. Vahe esimese ja teise koha punktide vahel oli tähelepanuväärne, samuti vahe teise ja kolmanda ideekavandi punktisumma vahel. Kõik hääletustulemused ja hääletamise protsess on protokollitud, kuid kaetud konfidentsiaalsuskohustusega žürii liikmete õigusi silmas pidades, siiski talletuvad need tuleviku huvides Kaitseministeeriumi arhiivis.

5. müüt: „Autorid ja Kaitseministeerium ei arvestanud ekspertide ja avalikkuse arvamusega". Pärast võidutöö väljakuulutamist algas pingeline töö erinevate ekspertidega nii kunsti-, kui arhitektuurivallast, aga otsesemalt klaasiga tegelevate spetsialistidega; samuti ehitusspetsialiste, muinsuskaitsjate, keskkonnakaitsjate ja linnaametnikega. Samba autorid võtsid end terveks aastaks lahti muudest kohustustest ja tegelesid koos SA Vabaduse Monument ja Kaitseministeeriumi ametnikega. Kohtuti kõigi erinevate huvigruppide arvamuse ärakuulamisega, kes seda soovisid ning ideekavandi edasiarendusega. Ideeprojekti kohta väljendatud kriitikat, arvestati - mööngem siinkohal, et kõigi erinevate arvamuste kokkusidumine pole kunagi võimalik ja arvestada saab sellise piirini, mida võib nimetada „mõistlikuks tasakaaluks" või „konsensuseks". Näiteks ei saanud arvestada väga tõsiseltvõetava kunstiinimese soovi, kelle nägemuses oli monumendi tippu Vabaduse Risti asemele paigutada omale meelepärane kujund. Küll aga vahetati välja samba materjal (algselt dolomiit, mida peeti liiga lagunevaks), stiliseeritud Vabaduse Rist tehti originaalile vastavavaks, II liigi I järgu Vabaduse Risti suurendatud koopiaks (autasuks vapruse eest, mida pole kunagi varem välja antud va nüüd samba tipus, sümboolselt kogu Eesti rahvale); ära jäeti Eesti kaardi kujutis, mis tekitas vaidluse, kas see kaart on II Maalimasõja eelne ehk Vabadussõja järgne või meie praegune riigipiir. Muinsuskaitse ja keskkonnakaitsjate ettekirjutuste kohaselt muudeti olulises osas kogu samba maa-ala projekti ning saadi sellele Muinsuskaitse, Keskkonnakaitse ja Tallinna Linnavalitsuse heakskiit. Lisaks viidi sisse rida muid parandusi, mille üleslugemine siinkohal venib mõttetult pikale.

6. müüt: „Kaitseministeerium surus projekti ülilühikesi tähtaegasid". Tegelikkuses on igal ehitusprojektil, aga eriti nii suuremahulisel, alati olemas tööde teostamise graafik, koos selleks planeeritud varuajaga. Miks tähtaegadest ühe, teise või kolmanda osapoole poolt õigeks ajaks kinni pidada ei suudetud või lahendati venides, arvan, et töökultuurilise või mõne muu põhjuse tõttu, vajaks pikemat detailidesse ulatuvat uurimustööd. Reaalsuses pikendas kaitseminister 11.juulil 2008 eelmise valitsuse poolt välja öeldud valmimistähtaega seitsme kuu võrra. Vabadussõja võidusammas avati pidulikult Võidupühal, 23.juunil 2009.a, mitte esialgselt kavandatud 28.novembril 2008, mil möödus 90 aastat Vabadussõja puhkemisest. Kaitseministeeriumi uudiste arhiivist võib leida järgmise 21.02.2007 koostatud ja kodulehele riputatud pressiteate, milles kommenteerib tänane rahandusminister, toonane kaitseminister Jürgen ligi järgmiselt: Konkursi tähtajaks on määratud 2.juuli, pärast mida saab hakata otsustama. Me väga tahaksime, et mälestusmärk saaks valmis 24-ks veebruariks 2008, aga seda lubadust on väga raske kindlalt anda. Sellepärast sai öeldud, et Vabadussõja võidusammas valmib EV juubeliaastal," ütles Ligi. Vt. http://www.mod.gov.ee/et/1303

7. müüt: „Vabadussõja võidusammas on algsest läinud olulisest kallimaks", Kesknädala hinnangul on maksumus tõusnud juba 200 miljoni kroonini. Tegelikult on Võidusamba maksumus püsinud algusest lõpuni eraldatud eelarve piirides, milleks oli 10 miljoni kroonine eraldus 2007.a. konkursi korraldamise kuludeks ja 99,7 miljoni kroonine eraldus 2008ndal ja 2009ndal aastal. Eraldatud rahadele pole valitsuselt lisa küsitud; küll lisanduvad selle summa juurde veel õigusabi kulud, avamispidustustega seotud kulud, muud kaudsed sambaga seotud kulutused kokku ligikaudu kahe miljoni krooni ulatuses. Lõpp-kokkuvõttes jäävad riigi kulud samba püstitamisel siiski nimetatud 112 miljoni krooni raamidesse, kuna kõik tekkinud täiendavad kulud monumendi samba- ja ristiosa probleemide lahendamisel nõuab KM arbitraaži korras Sans Soucilt välja, mis paraku võtab kokkuvõttes tõepoolest mõned aastad aega.

8. müüt: mille põhjal „Kaitseministeerium on alustanud sõda teisitimõtlejate vastu". Rääkides sõjast, tuleb rääkida sõdivatest pooltest, rünnakutest, kaitset jne. Selliselt arutledes võib tegelikuks „sambasõja" alguseks pidada 25.02.2008 Vabadussõja Võidusamba vastaste pöördumist presidendi, peaministri ja kaitseministri poole, kus esimest korda tekivad „pooled" seoses allakirjutanute enda nimetamisega „samba vastasteks". Enne seda taolist polarisatsiooni ei toimunud, käis tavaline eestlastele omane avalik ja vihane debatt. Kiri taotles protsessi peatamist ja Vabadussõja Võidusamba asendamist monumendi püstitamisega „Vabadusele". Internetis käivitus „vastaste" allkirja kogumise protseduur, millele järgnes „pooldajate" allkirjade kogumine. „Sõja" alguseks saab siiski pidada just sedasama avalikku pöördumist, vahest pöördujate väga emotsionaalselt laetud avalikke rünnakuid, mis vallandasid kaitsjate samavõrd pingest laetud vastused. Õnneks toimus sõnasõda täiesti adekvaatsetes demokraatlikes raamides ja valdaval kujul meediatandri diskussiooniväljadel.

9. müüt: „ VabadussõjaVõidusammas on poliitkute poolt rahvale peale surutud monument". See on kõige ebaõiglasem müütidest, mida fakte kontrollimata armastavad kasutada „samba vastased" käibelelastud fraasidega „kuidas arvamusküsitlustega manipuleeriti" või „kuidas kunstiekspertidele ristisammast peale suruti". Just seda müüti on kõige lihtsam ümber lükata kõigi suuremate meediakanalite otsingumootorite abiga, mis annavad kätte kanalite endi sõltumatud internetiküsitlused, lisaks TNS Emori poolt Vabadussõja Võidusamba Sihtasutuse tellitu, kui Eesti Päevalehe poolt Turu-uuringute teostatud põhjalikumad küsitlused, mis kõik näitavad ühte tulemust - suurem osa Eesti rahvast soovis selle Vabadussõja monumendi valmimist. „Vastane" ütleb selle peale - aga kas rahvas tahtis „just sellise" ristisamba valmimist? Postimees Online 17.03 ilmunud uudis kirjeldab Emori uuringutulemusi: „Märtsi alguses tehtud rahvaküsitluse järgi meeldis kavand väga või pigem 61% eestimaalastest, ei meeldinud või pigem ei meeldinud 30% küsitletutest, kellele näidati võidutöö kavandit. 25.06.09 Postimees Online ütleb lugejaküstluse põhjal 69,7% äsja avatud sammas meeldib, 30,3% ei meeldi, vastajaid oli ligi 5600 inimest. Ja nii 2/1 „pooldajate" kasuks räägivad kõik erinevate võrguväljaannete küsitlused, sama näitavad ka diskussioonisaadete jälgijatele esitatud vaatajaküsitlused. Kui me ei usalda aga enam oma meediakanalite küsitlusi, on põhjust hakata tõsisemalt sõnavabaduse pärast muretsema.

10. müüt: „Klaasitootja Sans Souci on tundmatu Tšehhi firma". Tegelikkuses on Sans Souci International rahvusvaheline ettevõte, kelle kontorid asuvad Prahas, Moskvas, Dubais ja Hong Kongis, nende töid ja meistriteosed on esindatud kõigis viies maailmajaos. Praeguse õigustatud kriitika tšehhi firma suunal on tinginud Sans Sousi Internationali alltöövõtjate vastuvõtmatu ehituskvaliteet, mis on pannud nördima mitte ainult avalikkust, vaid ka Kaitseministeeriumi.

12. müüt: „Kaitseministeerium on leidnud patuoina asekantsler Martin Hurda näol ja tema vallandanud". See on pahatahlik vale. Reaalsuses on nii Martin Hurda, kaitseministri, kui ministeeriumi kantsleri korduvalt välja öeldud seisukohad järgmised: asekantsler Hurt võttis samba ehitamise üle 2010a. jaanuaris pärast ehituskvaliteedi probleemide ilmnemist ja on edukalt juhtinud nende lahendamist kuni käesoleva ajani ning liigub edasi uute väljakutsete tõttu. Kaitseminister on Postimees Online's avaldanud kahetsust, et Hurt ei saa samba küsimuste lahendamisega päris lõpuni liikuda, kuid hea meel selle üle, et Hurt viibib projektijuhina suurema osa vaegtööde teostamise ajal siiski projektijuhi ametis. Asekantsleri kohalt lahkumine ja edasiliikumine oli osapooltele teada juba enne tema asumist samba projektijuhi kohale 2009a. jaanuaris.

Mida öelda lõpetuseks? Kokkuvõtteks - müüdid on müüdid ja tegelikkus on tegelikkus. Peaasi, et Eesti noor ja sõnavabadust austav demokraatia ei muutu päeva lõpuks tervikuna nii kisklevaks, kui on kujunenud diskussioon samba ehitusprobleemide kajastamise käigus. Tean, et ka vaegtööde likvideerimise perioodil on pingeline debateerimine samba teemadel (va ehitusprobleemid) ajendatud peamiselt ideoloogiliste ja maailmavaateliste seisukohtade erinevusest. Vaevalt on mõeldav püstitada mälestusmärki abstraktsele vabaduselegi, mis kujuneks kõiki neid erisusi silmas pidades 100%-liselt rahuldavaks. Loodan, et viimase pooldajad saavad ühel päeval ehitada soovitud monumendi „vabadusele" - olen sellise arengu „poolt". Tahan uskuda, et meie riigi hapralt saavutatud vabadus jääb omavaheliste jagelemiste keskel kestma nii kaua kui on inimpõlvi ja et Vabadussõja Võidusammas tehakse korralikult ja lõplikult korda. Arvan, et Vabaduse Rist on väärikas mälestusmärk neile, kes meile riigile Vabadussõjaga vabaduse tõid.

Kauaks me jääme Afganistani?

2010-07-13

Sõda, õigemini küll erinevate mässuliste jõudude vastane võitlus Afganistanis on kestnud varsti 9 aastat. Õigustatud on küsimus, millal see ükskord lõpeb ja meie sõdurid saavad koju. Nii küsitakse üha valjemal häälel vähemalt 46 riigi valitsustelt, kes on saatnud rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus (ISAF - International Security Assistance Force) oma vägesid Afganistani.

Vastus on: nii ruttu kui võimalik, ent mitte varem kui võimalik. Rahvusvahelise sekkumise Afganistanis tingis 11.septembri 2001 terrorirünnak USAs, milles hukkus üle 5000 inimese. Rakendus NATO kollektiivkaitse artikkel 5, ÜRO egiidi all moodustati Afganistani uus valitsus ja saadeti valitsuse toeks riiki relvajõud NATO juhtimisel. Afganistanis on alates 2001.a. langenud 1920 välisriikide kaitseväelast, nende hulgas ka 7 Eesti kaitseväelast (võrdluseks: Iraagi operatsioonis langenute arv on 4730).

Relvajõudude eesmärgiks on toetada Afganistani valitsuse jõupingutusi julgeoleku tagamisel riigis. Afganistani julgeolekujõudude, mis koosnevad rahvusarmeest ja rahvuspolitsei üksustest, ülesehitamine on pikk protsess - ent tänaseks oleme niikaugel, et mitmetes provintsides on valitsus juba suuteline olukorda iseseisvalt kontrollima ja mitmetes teistes piirkondades juhtima operatsioone valitsusvastaste jõudude vastu.

Rahvusvaheline sõjaline kohalolek on vajalik seni, kuni Afganistani valitsus on suuteline tagama elementaarse julgeoleku riigi sees ja vältima riigist lähtuvat sõjalist ohtu teistele riikidele ja rahvastele. Tänaste kavade kohaselt, seda nii mõlema väejuhataja kindralite McCrystali ja Petraeuse sõnade läbi, on vägede vähendamist võimalik alustada lähema paari aasta jooksul. Sama eesmärki on kinnitanud president Obama ja mitmed teised valitsusjuhid - seda loodame ka meie. Loodetavasti saab vägesid välja viima hakata 2012. aastal.

Enne seda on kavas vägede arvu isegi kasvatada ja seda eelkõige Afganistani oma relvajõudude väljaõppe tugevdamiseks. Ka Eesti kavandab suuremat panustamist just väljaõppe toetusse - oleme Afganistani saatmas 5 politseiinstruktorit ja tulevikus ka kaitseväeinstruktoreid. Eestil ei ole kavas suurendada oma panust, mis praegu on maksimaalselt 170 kaitseväelast.
Usun, et 2012 aasta lõpuks on see arv väiksem ja kahaneb sealt edasi veelgi. Tuleks arvestada ka võimalusega, et enne kui Afganistanis läheb lihtsamaks, läheb seal enne veel pingelisemaks, sest otsustavas vastasseisus on oodata ka vastavat meeleheitlikku vastupanu.

Ometi oleks naiivne loota, et paari aastaga on kõik julgeolekuprobleemid Afganistanis lahenenud ja väed saab täielikult välja tuua. Võrdluseks meenutagem, et välisriikide relvajõud, sealhulgas ka Eestist, on 20 aastat peale esimesi veriseid kokkupõrkeid endise Jugoslaavia territooriumil ikka veel seal. Parem karta kui kahetseda ja poleks üldse välistatud, et teatud sõjaline kohalolek, eeldatavasti küll üksnes heidutuse otstarbel, on Afganistnis ka kümne aasta pärast.

Võib küsida ka miks Eesti oma vägesid kohe ühepoolselt ära ei too. Vastaksin, et seda ei saa teha silmas pidades meie liitlassuhteid NATO-s, Euroopa Liidus. Iga riik, kes loodab liitlaste toele temale raskel hetkel, peab olema valmis ise toetama teiste riikide julgeolekut siis kui selleks on vajadus. Eesti jõukohane panus on meie julgeoleku tagatis ja ei tohiks unustada sedagi, et terrorioht Eestile ei ole ka kaugeltki olematu. Seda on kogenud mitte ainult meie liitlased USA-s vaid ka Madridis, Londonis aga ka Põhjamaades.

Julgeolek tänapäeva maailmas on üha enam jagamatu ja kõigi riikide jõukohane panus selle kindlustamiseks ainus tasakaaluks.

Kuidas Tallinn lastest hoolib

2010-07-12

Olen elupõline mitmendat põlve tallinlane ja kõik mu lapsed on sündinud Tallinnas. Vanemad lapsed vaesematel aegadel, nooremad hoopis rasvasemate linnaeelarvete aegu.

Viies laps, alles oma sündimist ootav, on vaatamata linnaeelarve kasvule esimene, kes Tallinna linnalt sünnitoetust ei vääri. Maaelu edendamisest rõõmu tundev issi mõjub tänasele linnavõimule umbes nagu kooliõpetaja või talupidaja omal ajal nõukogude võimule - ebavajalik element, ühiskondlik disklahv.

Meie pere saab muidugi hakkama, enamik beebiasju varasemast olemas, ja mõlemal vanemal töökoht ka. Laps saab linna poolt karistatud, sest tema isale ei meeldi Tallinna laristav juhtimine - nii nagu vene ajal saadeti Siberisse lapsed, kelle vanemad polnud võimule truud. Kuid ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Murelikuks teeb mind hoopis laiem tendents - Eesti kõige suurem omavalitsus ja suurim linn on viimastel aegadel aasta-aastalt ja järjepidevalt lastega perede olukorda halvendanud. Mõni asi on muidugi paranenud ka, aga nood tegevused on algatatud palju varem ja osad neistki tänaseks põhjalikult kärbitud.

Meenutagem väikese tagasivaatena, ja mitte poliitikat, vaid elu ennast. Esimeste laste sündides olid ajad kitsad, linnaeelrave tänasega võrreldes kordi väiksem, ent kolmelastelistele peredele oli lasteaed prii ning suurem osa huvitegevusest koolide juures samuti.

Miinuspoolele tuleb tänaseks kanda kõikide nende kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate haridusteenuste tasuliseks muutumine, seega lastega perede maksekoormuse oluline tõus. Plusspoolele saab panna mitmete koolide ja osade lasteaedade remondi. Tõsi, praeguse palavusega kirutakse plastaknaid maapõhja. Aga seegi remondikava, koos nende õnnetute plastakendega, jääb oma algusega sajandivahetusse.

Huvitegevus ringides, eriti spordiharrastus, polnud tollal sugugi kõikidele kättesaadav. Harrastussport ja huviharidus on aga kohaliku omavalitsuse vastutada. Saigi siis algatatud pearahasüsteem, mis arvestas eriti vaesemate perede huve: nende lapsed pidid saama trennid-kunstiringid täiesti tasuta. Süsteem käivitus ja sportivate laste arv mitmekordistus - nüüd on sellelgi süsteemil kõvad kärpekäärid kallal käinud, samal ajal kui mitmed muud linna valdkonnad on saanud nautida eelarve kasvugi. Laps ju trenni või ringi katki ei jäta - jälle tuleb perel rohkem maksta.

Eelmisel aastal kärbiti oluliselt koolide ja lasteaedade eelarveid, mõnel puhul 40 protsendi võrra. Kogu aeg tasuta olnud ja omavalitsuse eelarvesse seni kenasti ära mahtunud pikapäevarühm läks osades linna koolides - mürtsti! - tasuliseks. Jälle peredel maksekoormust juures. Veidi hõlpu on samas vahepeal lisandunud võimalusest mitte maksta põhikoolis lõunasöögi ja töövihikute eest, aga see raha tuleb riigi eelarvest.

Heade aegade sünnipäevatoetust ei hakka meenutamagi, see läheb samasse korvi heade aegade ranitsatoetusega - tänaseks on mõlemast jäänud helge mälestus. Lapse sünnipäevatoetust maksis linn ja kooliaasta alguse toetust riik, tegemist oli laustoetustega ja iseenesest on muidugi arusaadav, et kõik pered sellist tuge ei vajagi.

Lasteaias käib või on käinud meil kokku neli last. Personali vähenemine ja rühmade suurendamine annab miinuspoolel tunda, sest viirushaigustesse nakatumine on suurenenud. Kohatasude lisandumine suurematele peredele sai juba ära märgitud, nüüd on uue koormisena juures veel kohatasunõue suvepuhkuse aja eest. Samas tuleb tunnustada suurema töökoormuse all kannatavaid lasteaednikke - suhtumine lastesse on ikka sama hea ja armas, vaat et hoolivamakski läinud.

Ühistranspordi kokkutõmbamine annab ka lastega peredes sõna otseses mõttes valusasti tunda. Bussid-trammid on nii täis, et pere väiksemad reisijad on paar korda valusasti muljuda saanud, ühel korral läks isegi traumapunkti abi vaja. Vaid veel mõni aasta tagasi käis ühistransport tihedamini ja ruumi oli lahedamalt.

Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide vastused on ette teada: kõiges olevat süüdi riik ja omavalitsus ei peagi midagi tegema. See on umbes sama „asjakohane" kui lapse õigustus, kelle ema on poodi saatnud piima ja leiba ostma, aga kes tuleb koju hoopis tühjade kommipaberitega. Eks ole sedagi nähtud. Ainult et siis pole vales rahakulutamises süüdi mitte keegi muu kui valesid valikuid teinu ise.

Maksumaksjalt saadud rahal avaliku sektori kaukas on oma ülesanded ja kohustused küljes. Riigil omad, linnal on omad kohustused, mis täita tuleb. Linna ülesannete hulka aga ei kuulu ringhääling, politsei, kutsekoolid ja muu taoline. Riigi ülesannete alla ei käi lasteaiad või lastesport.

Iga pereema saab aru, et kui poes osta vajaliku asemel midagi juhuslikku, siis vajalikuks raha enam ei jätku. Nii lihtne see ongi, valikute küsimus. Mind teeb emana tõesti murelikuks, et Tallinna valikud on olnud lastele kahjulikud.

Hindamatu miljöö

2010-07-05

Milline meeldiv miljöö! Sellist ütlust võib kuulda mitmesugustes olukordades. Enamasti hinnatakse niimoodi kena, mõnusat, originaalset kohta. Sotsioloogidele on sotsiaalne miljöö oluline uurimisobjekt, selle mõistega seotakse niisugused nähtused nagu ühiskondlik positsioon, eluviis, elukoht jms.

Eesti igapäevaelus «vaatab miljöö vastu» eelkõige linnas. Maaelanik ütleb ju: mis kena koht! Eestis on 68 miljööväärtuslikku hoonestusala. Neist 14 Tallinnas ja 13 Tartus. Miljööväärtuslik piirkond tähendab kvaliteeti ja terviklikkust - planeerimise, korrashoiu ja toimiva kogukonna mõttes. Ala elanikule kehtivad ehituse või remondi korral tavalisest rangemad reeglid. Müügi korral on kinnisvaralt võimalik teenida kasumit ja see tingib keskmisest kõrgema maamaksu.

Aga ega nendes piirkondades ole tehingud väga sagedased. Seega on miljööväärtus pigem väärtus üldiselt, väärtus kogukonna jaoks. Iga selline asum lisab oma aktsendi asula omapärale, aitab luua linlikuks eluviisiks vajalikku mitmekesisust.

Sotsiaalne miljöö

Nagu öeldud, on Tartu kolmeteistkümne miljööväärtusliku hoonestusalaga ilma kahtluseta Eestis elukeskkonna edendajate esirinnas. Koos vanalinna muinsuskaitsealaga moodustavad väärtuslikuks kuulutatud piirkonnad suure osa ajaloolisest linna territooriumist.

Viimastel kuudel on miljöö teema pälvinud tartlaste tähelepanu eelkõige kahel põhjusel. Esiteks seoses Lina tänava haiglakvartali rekonstrueerimise plaaniga ja teiseks seoses uute miljööalade loomise ettepanekuga.

10. märtsil arutas miljööalade loomist volikogu arengu- ja planeerimiskomisjon. Asja peeti nii tähtsaks, et teema põhjalikumaks aruteluks lubati kokku kutsuda eraldi komisjoni istung. Enne tähtsaid koosolekuid-otsuseid tasuks veel arutada, mida see müstiline miljööväärtuslikkus ikka tähendab ja kuidas sellest kasu saada.

Ehitushoolde spetsialist Lea Täheväli Stroh ütles 28. veebruari Tartu Postimehes, et mingeid erilisi alasid polegi vaja moodustada, tuleb säilitada inimeste loodud kultuuri ja hoida keskkond elamisväärsena.

Paraku on mõlemad tema väljapakutud mõisted üsnagi laialt mõistetavad. Ja kuna linnaplaneerimises tekib alatasa vastuolusid, siis on need mõisted ilma selgelt defineerimata halvasti kasutatavad.

Artikli kommentaaridest tundub, et arvamuse avaldajad ei taba ülepeakaela kirjutaja mõtet. Nimelt seda, et Lina kvartali puhul on tegemist sotsiaalse miljööga. Kas kvartali hooned restaureeritakse, asendatakse vanade hoonete koopiatega või uute originaalidega, on mõnevõrra teisejärguline. Arendusprojekt oma üldsuunitlusega hävitab miljöö igal juhul!

Kehtestada elustiili?

Praegused elukeskkonnana väärtuslikud alad on algse ilme saanud erinevatel tingimustel. Ühed, näiteks Karlova ja Tähtvere, on valdavalt korterelamute piirkonnad. Samas erinesid need kihid ja grupid, kes ühes või teises linnaosas korterit omasid või üürisid. See tingis elanike erineva eluviisi ja lõpptulemusena kogu linnaosa õhustiku.

Kas me tahame Karlova teemaplaneeringuga omaaegset aguliõhustikku taastada? Vaevalt küll. Tuleb silmas pidada, et sellise eluviisi armastajaid pole lõputult palju. Pealegi paigutub samasse nišši Supilinn.

Üks, kaks, kolm kahekorruselist Karlova puukuuri võib kaugemalt tulnule olla kena vaadata, aga kui seal elavale inimesele on hoopis vajalikum parkimiskoht vms, siis ega see puukuur kaua püsi. Planeeringuliste ettekirjutustega ei saa elustiili kehtestada!

Sama võib öelda Ida-Euroopas esimese aedlinnana rajatud Tammelinna kohta. Näiliselt meenutavad nüüdsed planeerimistingimused 1926. aastast pärit üsna ranget Tammelinna ehitusmäärust. Ometi ei tekkinud toona suhteliselt harmooniline linnaosa mitte ainult ja peamiselt ehitusmääruse ettekirjutuste tulemusena, vaid kokku said elanike soov teatud eluviisi järgida ja Tartu soov sellise eluviisiga inimesi linnakodanike hulgas näha. Kui see soovide kooskõla kaob, siis kaob ka tegude kooskõla.

Tänapäeva linnakodanike elustiilid on mitmekesisemad kui 1920.-1930. aastate inimeste omad. Rakendades omaaegsetega sarnaseid piiranguid, tekitame arvukalt konflikte.

Ei maksa lasta end eksitada küsitluste tulemustest, kus elukohana hinnatud linnaosade esikolmikus on järjekindlalt Tammelinn, Tähtvere ja Veeriku. Ega see tulemus tähenda, et vastajad tahaksid seal elada naabritega ühtmoodi majas ühesugust elu.

Hindame ka Arhitektide tänava miljööväärtuslikuks kuulutamise plaani. Tuntud nõukogudeaegsed arhitektid kavandasid sinna elamud kui üksikobjektid, mitte kui ansambli. Selle eklektika põlistamise ainus mõte tundub olevat lugupidamisavaldus arhitektidele. Aga nimetada seda ala miljööalaks tundub küll pisikese ülepingutusena!

Mitte kui väikevenda

Miljööväärtuslikul alal seigeldes leiab ikka midagi, mida seal reeglite järgi ei tohiks olla, kuid mis ei karju, aga samas ka mõndagi, mis on lubatud, kuid ei näe kena välja. Näiteks odavad plastmassist aknaraamid või kallid sepisaiad. Ja veider, et stiililt naabermajadega sobivad (illegaalsed) aknaraamid võivad jätta isegi parema mulje kallitest (legaalsetest) sepistest.

Ettekirjutustega ei saa rumalust ja maitsetust välistada, küll aga võib kärpida nutikat initsiatiivi. Tihti - mitte küll alati - rikub miljööväärtusliku ala ilme mitte eraomanik, vaid korratu avalik ruum, näiteks tänav.
Rumal oleks öelda, et miljöö ei vääri hoidmist. Vastupidi, miljöö on suur väärtus. Nii sellele, kes selles otse elab, kui ka sellele, kes miljööd kõrvalt naudib. Kuid miljööd tuleks käsitleda tänapäevaselt, mitte kui muinsuskaitse väiksemat venda.

Põllumajanduspoliitika rahastab kogu maaelu

2010-07-03

Eesti riigi eelarvest makstavad põllumajandus- ja maaelutoetused ei ole kunagi olnud nii suured kui viimastel aastatel. Vaatamata vähenenud eelarvetuludele on põllumajandusministeeriumi ja regionaalministri kaudu makstavad toetused oluliselt suurenenud. Eelarvepoliitika kinnitab, et maaelu on valitsuse üks suuremaid prioriteete.

Suurenenud Eesti riigi toetused võimaldavad majanduslikult raskel ajal paremini kasutada ka Euroopa Liidu toetusi.

Põllumajandusministeeriumi kaudu Järvamaale makstud toetused on olnud ligi 250 miljonit krooni aastas, mis teeb aastatel 2007-2009 kokku 741 miljonit krooni. Võrreldes vallaeelarvetega on see märkimisväärselt suur summa. Sellega on põllumajandusministeerium olnud heaks sõnumitoojaks paljudele talupidajatele ja ettevõtjatele, MTÜ-dele ja kohalikele omavalitsustele.

Vaatamata aktiivsele selgitustööle arvatakse jätkuvalt, et põllumajandusministeeriumi kaudu toetatakse ainult põllumajanduslikku tegevust. Tegelikult makstakse ka erinevaid investeeringutoetusi, metsa-, keskkonna- ja kalandustoetusi. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks on mitmekesistamise toetused, mida mullu maksti Järvamaal 2,2 miljonit krooni.

Maapiirkondade sotsiaal-kultuurilise elu arendamiseks on eraldi toetused millega soodustatakse kogukondade ühiseid tegevusi ning säilitatakse ajaloolisi väärtusi ja traditsioone. Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse ning LEADER meetme kaudu makstakse kuni 2013 aastani 1,5 miljardit krooni toetusi. Ainuüksi 2008. aastal investeeriti nende meetmetega küla- ja kultuurimajadesse üle 100 miljoni krooni. Sellega on põllumajandusministeerium suurim maakultuuri rahastaja. 2009. aastal maksti Järvamaale kahe mainitud meetmega pea 10 miljoni krooni toetusi. Järvamaal on kaks LEADER-meetme piirkonda - MTÜ Järva Arengu Partnerid ja Lõuna-Järvamaa Koostöökogu. Ambla vald on ühinenud MTÜ Arenduskojaga, mis kaasab peamiselt Lääne-Virumaa omavalitsusi.

10.juunil kiitis PRIA heaks 2010. aasta külade uuendamise ja arendamise investeeringutaotlused. Järvamaale eraldati 10,9 mln krooni. Kohalikest ideedest ja nende elluviijatest annab hea ülevaate lisatud tabel.

Taotleja nimi	Tegevused	Toetuse summa
KUME KÜLASELTS	Meossaare kabeli ja kabeliaia rekonstrueerimine	1687890,00
MTÜ EISTVERE MÕIS	Eistvere mõisaaia külakeskuseks ehitamine (II etapp)	938240,00
KARINU KÜLASELTS KARAME	Karinu Külamaja köögimööbli ja -tehnika soetus	68040,00
SÕRANDU KÜLASELTS	Mänguväljaku rajamine	109000,00
MTÜ ALBU NOORTEKESKUS	Järva-Madise meeste- ja naiste rahvariiete ostmine	128385,00
MAADLUSKLUBI JÄRVAMAA MATIMEHED	Jõusaalisisustus, maadlusplats	448089,00
MÜÜSLERI SAARE SETLS	Ait-kuuri rekonstrueerimine käsitöökojaks-näitusehalliks	938700,00
SPORDIKLUBI IMAVERE	Imavere tenniseväljaku ehitamine	829866,60
MTÜ PRANDI KÜLA JA ALLIKAD	Prandi külamaja-turismiinfopunkti ehitamine	938687,00
VIISU KÜLASELTS	Viisu pargi haljastuse tegemine	329940,00
SÄÄSKÜLA HUVIKLUBI	Sääsküla mitmeotstarbeline külamaja I etapi ehitamine	938796,00
MTÜ KIRNA KOLMIK	Kirna seltsimaja renoveerimine II etapp, mööbli ja sisustustarvikute ostmine	938796,00
MTÜ ERVITA KÜLASELTS	Ujuvsilla ehitamine, rannaalale liiv	127079,00
KOIGI SPORDIKLUBI	Koigi võimla juurde- ja ümberehitus	446895,00
SPORDIKLUBI SARGVERE	Sargvere spordiväljaku rekonstrueerimine - II etapp	938796,00
VALASTI KÜLASELTS	Valasti külamaja ehitusprojekt	839880,00
NOORTEÜHING SAVI	Lumesaani ostmine	125432,00
VALGMA KÜLASELTS	Valgma küla multifunktsionaalse teeninduskeskuse ehitamine, projekteerimistööde tellimine	928499,37
SELIKÜLA JALGSEMA KÜLASELTS	Seliküla Jälgsema Külamaja rekonstrueerimine	755812,00
	Toetuste summa kokku	10937721,97

Nagu tabelist näha võib on põllumajandusministeeriumi kaudu makstud toetused seltsielu käivitavaks mootoriks maal.

Õpetajal on õpetaja õigus

2010-06-30

Eesti õigussüsteem tunneb küll mõistet «FIE» ehk füüsilisest isikust ettevõtja, kuid ei tea midagi mõistest «käealune». Noormees, kes tegi meie peres tööd, oli tol õhtupoolikul just käealune. Peremeheks lihane isa. Papa näitas ära, mis on tarvis teha, kuidas ja millega. Kõik.
Isa ei näidanud midagi ette ega ajanud partituuris või projektis näpuga järge. Ta ei kasutanud reljeefset sõnavara ega tõstnud häältki. Lihtsalt ta tundis asja ning eeldas, et vähemalt samasugune peab kasvama ka tema vanemast pojast. Meistrimees.

Karmuse positiivne pool

Sattunud sel hetkel olema ühtviisi nii rätsepatöö tellija kui ka pealtvaataja ilma piletita, meenusid mulle kõik nood, kes on mind õpetanud.

Esiteks ei peljanud ainuski neist tõsta minu kõrvus häält või kas või meeldejäävalt hoiatada. Ilma nimedeta ei ütle eelnev lause vähimatki, seepärast järgnegu ka nimed. Kirjandusteaduse ja filoloogia erialal on nad Nigol Andresen (1899-1985), Paul Ariste (1905-1990), Harald-Heino Peep (1931-1998), Jaak Põldmäe (1942-1979). Üldisemalt jätkub nimesid veelgi, üle poolesaja.

Keegi neist ei kasvatanud mind nagu lehma karjas. Küsimus polnudki aga minus. Oluline oli, et lapsest või kutsikast kasvaks iseseisev inimene.

Olles ise õpetaja ja haridusjuht, ei saa ma paraku väita, et mina pole olnud karjakasvataja.

Siit probleem, mis on Eestis kahjuks lahendamata, koguni korralikult püstitamatagi. Igaüks meist vajab isiklikku lähenemist ehk õpetamist kahekesi. Individuaalõpet.

Pearaha loogika ei näe seda ette, sest ta eeldab, et odavam tuleb õpetada hunnikus kui ükshaaval. Paul Ariste loogika oli vastupidine. Ta õpetas mind olema mina ega keegi teine ja ei küsinud sellest, mida tema sellest ise saab.

Praktiline olles - me jääme nüüdisaegses Eesti Vabariigis individuaalõppes alla, sest ei suvatse läheneda igaühele tema jaoks kõige kasulikumal viisil. Me oleme endiselt halvad kommunistid. Või lasknud olla.

Prääniku kibedusest

Tõtt tunnistades ma ei tea, mida tohib õppejõud nüüdses loengus teha. Tean seda, et tudengil on õigus ilmuda kohale mälupulgaga, s.t salvestada loeng «kolleegi» kasuks.

Olen näinud üliõpilast, kes ilmus loengule koos koeraga (nagu olen näinud ka professorist õppejõudu, kes katkestas õppetöö selleks, et minna oma koera kusetama). Olen näinud tudengit, kes loengu ajal jõi, ja vaadanud niisugustki, kes loengu alates lükkas käetugedeta toolid otsapidi kokku ning keeras end nende peale magama.

Tean hoopiski, et - kõlab labaselt - õppejõud peab oma ainet valdama. See pole loomulikult enesestmõistetav, sest näiteks Eesti poliitikutest ei ole oma, tema käe alt kasvanud õppejõudu ühelgi, nagu pole ka riigiteaduse «õpetajatel» omi koolkondi. Me oleme asjaarmastajad. Hea, kui sedagi.

Leidub valdkondi, kus pilt pole nii sünge. Meil on alates aastast 1991 diplomaate, keda võib õigusega nimetada kutselisteks, sest nad on omandanud rahvusvahelise ja pikaajalise kogemuse.

Meil on uus põlvkond riigiametnikke (mõtlen töökohti, mitte kompetentsi). Meil on kaitseväelased, kes teavad seda, mida tähendab sõda Euroopast kaugemal, ja meil on juba nood julgeolekutöötajad (siinkohal mõeldud mitte ametkondlikus, vaid funktsionaalses mõttes), keda võiks nimetada veteranideks või kes seda ongi.

Kuid meil on hüljatudki, kelle hulka kuulub ka minusugune. Inimene, kellest oleks parem, kui ta ei õiendaks, vaid oleks vait.

Kes nad on? Üldsegi mitte vastalised või võimalikud äraandjad. Lihtsalt me pole kõigega nõus ehk ei taha iseseisvuse inertsi. Mitte voli praalida, vaid vabadust jääda iseendaks. Olla sina, mitte hunt huntide hulgas.

Küsimus poleks nii terav, kui me ei sõltuks kellestki. Sõltume siiski, mina näiteks nendest üliõpilastest, kelle hindest aines «Peavoolud uusimas eesti kirjanduses» omakorda oleneb nende õpperaha ja tollest tulenevalt

IRLi kui väidetavalt hariduslembese erakonna pooldajaskonna suurus.

Õnneks on Tõnis Lukas üsna karm. Vaja on lisada õigust õpetada igaüht eraldi. Paikapanekut väljaspool panipaika.

Silorullide kile ei ole pakend

2010-06-22

Põllumees on raskustes karastunud ning teda ei ole väga lihtne endast välja ajada. MTÜ Eesti Pakendiringlus juhataja Aivo Kangus oma jutuga seda eelmisel nädalal aga suutis.

Kangus rääkis meedias, kuidas silorullide valmistamisel kasutatava kile eest tuleb piimatootjatel hakata kümneid või isegi sadu tuhandeid kroone aktsiisi maksma. Niigi raskes olukorras põllumeestele oli see kui külm dušš.

Uued tõlgendusvõimalused

Piimatootjate rahustuseks võib öelda, et asjad ei ole tõenäoliselt siiski nii hullud. Seadusi teevad õnneks veel ministeeriumid, mitte oma firma või sihtasutuse majandustulemustele mõtlevad inimesed.

Aivo Kanguse sõnul tuleks kile eest aktsiisimaksu tasuda ka kõigil põllumeestel, kes enda toodetud ja oma loomadele mineva sööda kilesse pakivad. Oma sõnadega annab ta uue tõlgenduse tervele pakendiaktsiisi seadusele. Esialgsete arvestuste järgi tähendaks see piimatootjatele ühe lehma kohta keskmiselt 500-700 krooni suurust väljaminekut.

Kehtiv seadus ütleb siiski selgelt, et pakendiaktsiisi tuleb tasuda müüdava kauba pakendamiseks kasutatud pakenditelt.

Pakend on aga seaduse järgi "mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käsitsemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbijani
jõudmiseni.".

Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta ning selle täiendused ei anna teistsuguseks käsitluseks põhjust. Pakendiseadus sätestab pakendiliikide mõisted ning pakendiettevõtja kohustuse turule lastud pakendatud kauba ja sellest tekkinud pakendijäätmete kogumise kohustusena. Pakendiaktsiisi seadus aga käsitleb aktsiisimaksjana isikut, kes laseb pakendatud kauba turule või teeb selle levitamise või kasutamise jaoks kättesaadavaks.

Seadus annab selgelt mõista, et silo ega heina, mida põllumees oma tarbeks valmistab, ei saa kuidagi käsitleda kaubana ja selle ümbriskilele ei saa ka pakendiaktsiisi rakendada.

Silopall kui kaup

Oleme pöördunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi poole, et oma arvamusele ametlikku kinnitust saada. Lisaks seaduse tõlgendamisele annab meie usule tuge ka pakendiaktsiisi seaduse omaaegne kooskõlastusring. 2007. aastal, kui seadust viimati oluliselt muudeti, saadeti toonased ettepanekud lisaks ministeeriumidele kooskõlastamiseks ka kohalike omavalitsuste liitudele, Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-Tööstuskojale, Jäätmekäitlejate Liidule ja Keskkonnaühenduste Kojale.

Kooskõlastust ei küsitud aga näiteks põllumeeste esindusorganisatsioonidelt, sest nende tegevusele ei pidanud seadus laienema.

Ainsad põllumehed, kellele aktsiis laieneb, on need, kes toodavad sööta müügiks. Nende puhul on silorullid loomulikult kaup, millele kehtivad samasugused tingimused nagu poes piimapakile või joogipudelile.

Õigus on Kangusel aga selles, et põllumajanduses kasutatava kile edasisele saatusele peab mõtlema. Praegu rändab silokile pärast kasutamist tihti lihtsalt prügimäele. Eestis koguneb sellist pakkekilet arvestatav kogus, mistõttu on sellele parema rakenduse otsimine õigustatud.

Tark ja nutikas Eesti

2010-06-21

Kui analüüsida meie tootmise struktuuri ning rääkida ettevõtjatega, saab kinnitust tõsiasi, et Eestis on liialt vähe inimesi, kes suudavad asuda tööle insener-tehnilistel aladel. Suurest tööpuudusest hoolimata on raske leida tehnolooge, insenere ja infotehnoloogia valdkonna spetsialiste. Sellises olukorras on keeruline luua niinimetatud nutikaid töökohti. Samuti on meie ettevõtetel raske olla maailmaturul konkurentsivõimeline.

Seepärast on mul hea meel, et uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning uute õppekavade aruteludel pöörati palju tähelepanu reaalhariduse tõhustamisele. Kõnealused haridusdokumendid keskenduvad senisest enam loovuse ja loogilise mõtlemise arendamisele, probleemide nägemise ja lahendamise oskusele, võimele näha ainete vahel elulisi seoseid ning arutlus- ja analüüsioskusele.

NII põhikooli kui gümnaasiumi lõpuklassi õpilased on sellekevadise matemaatikaeksami sooritanud. Eksamiülesannete raskusastet ja tee ma de valikut on ettevaatlikult juba kiidetud. Ehk on hirmud leevenenud ka neil, kes olid tuliselt vastu sellele, et matemaatika riigi eksam muudetakse kohustuslikuks alates 2014. aastast.

Pidades silmas inimesi, kes selle vajalikkuses ikka veel kahtlevad, sest ei taha saada matemaatikuks või inseneriks, kirjeldan kolme pilti elust enesest. Kõikide lugude juures on detaile muudetud, kuid matemaatiline probleem on algupärane.

ESIMENE pilt on alljärgnev. Pärast hoogsat vaidlust, kas kiirlaenude andja peaks saama määrata laenuprotsente piiranguteta, lugesin laenuandja suu ja majandusajakirjaniku vahendava sule läbi avaldatud arvamust, et riigikogu on olnud piire seades lihtsalt rumal.

Väidet põhjendati mõttekäiguga, et kui pankur laenab välja 100 krooni ja küsib tagasi 800, siis kogu 800-protsendiline kasum, mis ta saab, pole tegelik kasum. Tegevuskulud ja laenurisk ning kõik muu tuleb ju sealt maha arvestada.

Nojah, kui ärimees loodab seda «uut matemaatikat» kasutades 100 krooni välja andes ja 100 tagasi küsides ikka sada protsenti vahelt saada, siis on ta matemaatikatundidest ilmselt puudunud. Kuidas nii panka pidada saab, ma ei tea.

JÄRGMINE pilt tuleb teisest valdkonnast.
Riigikogus menetletavale liiklusseadusele tehti muudatusettepanek nõuda edaspidi ka 16-aastastelt ja vanematelt mopeedijuhtidelt juhtimistunnistust. Seni on see olnud kohustuslik vaid 14-15-aastastele ja sellest nooremad mopeedi juhtida ei tohigi. Põhjenduseks esitati fakt, et 16-aastased ja vanemad juhid põhjustavad 65 protsenti kõigist mopeedidega juhtunud liiklusõnnetustest.

See tekitas küsimuse, milline on liikluses osalevate mopeedijuhtide vanuseline jaotus. Kui paljud neist on vähemalt 16-aastased? Võib-olla ongi nende osa liikluses ja sellest tulenevalt ka õnnetustes väga suur. Selgus, et seda pole hinnatud ning seda ei peetudki vajalikuks teha, sest fakt, et suurem osa õnnetustes osalejaid on 16 või vanemad, olevat niigi kõnekas.

Samast «loogikast» lähtudes uurisime, kas asjaolu, et liiklusõnnetustest 70 protsenti põhjustavad kained juhid, peaks viima meid järeldusele, et enne rooli istumist oleks soovitav alkoholi tarbida. Ühtlasi võib tähelepanuta jätta fakti, et liiklejate koguhulgast vaid väga väike osa istub rooli joobeseisundis.

Ilma selle teadmiseta võiks ju arvata, et purjuspäi sõidukijuhtimine ongi väga ohutu, sest nii on põhjustatud ikkagi ainult 30 protsenti õnnetustest. See mõttekäik pani ettepaneku tegija asjasse süüvima ning arvulisi algandmeid otsima.

KOLMAS pilt käsitleb statistika tõlgendamist.
Statistikaamet teatas, et jaanuaris vähenes töökohtade arv 4500 võrra. Töötukassa andmeil kaotas jaanuaris töö 3800 tööealist isikut. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium andis teada, et jaanuaris loodi 2000 uut töökohta.

Riigikogus päriti, kes neist kolmest valetab ja mis põhjusel. Arupärijatel oli raske mõista, et 700 kadunud töökohta olid täitnud pensionärid ning neid töötukassa töötutena ei registreeri ega kajasta tööealiste arvestuses.

Samuti vajas pikka selgitust see, et 2000 uue töökohata oleks neid kadunud hoopis 6500. Seega olid kõik esitatud andmed tõesed. Vajaka oli jäänud arupärijate tahtest või oskusest statistilisi seoseid analüüsida.

LOODAN, et need näited kinnitavad, et matemaatika ja loogiline mõtlemine aitavad olla targem kodanik.

Suurel osal gümnaasiumilõpetajatel on kümne aasta möödudes meelest läinud siinusteoreem, kuid loodetavasti mitte protsentarvutus ja statistika põhitõed.

Suure tõenäosusega säilivad ka matemaatika kaudu arendatud analüüsivõime ning arutlusoskus määral, mis laseb teha igas valdkonnas kaalutud valikuid ning langetada otsuseid, mis põhinevad pigem faktidel ja analüüsil kui uskumustel. See pole oluline ainult nutikate töökohtade loomisel, vaid ka igapäevase elu korraldamisel.

Koolireformi tondid ja tondikesed

2010-06-21

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul tsiteeris kolleeg Peeter Tulviste vene kirjandusklassikut, kelle üks tegelaskuju on andnud soovituse: «Haridust edendage mõõdukalt, soovitatavalt ilma verevalamiseta.» Kuldaväärt nõuanne, millest haridusministeerium minu arusaamist mööda on ka lähtunud, võttes näiteks päevakorralt maha esialgse kava viia läbi põhikoolide üldine käsukorras lahutamine, kuna see tekitas märkimisväärset vastuseisu.

Väga paindlikult ja kompromissialtilt toimus eelnõu menetlemine ka riigikogu kultuurikomisjonis. Sellegipoolest püüab Keskerakond (viimati Mailis Repsi loo läbi - vt. 15. juuni Õhtuleht) jätta muljet, nagu oleks verevalamine siiski ukse ees, ja ainus, kes selles süüdi ei ole, on seesinane Keskerakond. Et oma positsiooni usutavamaks teha, hääletasid Keskerakonna esindajad seaduse lõpphääletusel minu ja kõigi teiste halvaks üllatuseks eelnõule vastu.

See samm oli muidugi lollikindel, sest enam-vähem iga reform, ka kõige arukam, tekitab esialgu rohkem nurinat kui rõõmu, ja just see «esialgu» on parasjagu käes, kui toimuvad järgmised riigikogu valimised. Niisiis kõlbab potentsiaalne rahulolematus haridussüsteemi ajakohastamisega väga hästi valimisvankri ette. Keskerakond saabub tiivulisel täkul, päästmaks maakoole.

Mis seal ikka. Võib-olla on see poliitika, aga sel juhul võrdlemisi niru poliitika, ning haridusministeeriumi tegevusele ja uuele seadusele osaks langev kriitika - et mitte öelda hirmu külvamine - vajab vastulauset. Väärarusaamadele ja müütidele (selle sõna halvas tähenduses) ei saa tulemuslikku tegevust rajada.

Minister suleb koole?

Mida Mailis Reps seaduseks saanud eelnõule õigupoolest ette heidab? Et ei nähta ette tasuta koolitoitu gümnaasiumiõpilastele. Et suurendatakse omavalitsuste kohustusi, ilma selleks raha eraldamata. See on lausa koomiline etteheitepaar: riigile võib kohustusi justkui lõputult kaela laduda, omavalitsusele tuleb aga kõik viimse sendini riigieelarvest kinni maksta. Tegelikult ei olegi tegemist omavalitsuse otseste rahaliste kulude suurendamisega (vähemalt mitte olulisel ja prognoositaval määral), kuid teatavat pingutust on vaja küll. Ent hea hariduse nimel on vist tarvis nii või teisiti pingutada?

Kurjemaks läheb asi selles punktis, kus ministrile pannakse süüks gümnaasiumide salakavat sulgemist kolme paralleelklassi nõude abil. Edasi järgneb ammust ajast tuttav jutt kooli kodulähedusest ja võitlusest maakoolide säilimise eest. Siin on kuhjaga demagoogiat. Lukas mitte ei sule gümnaasiume, vaid taotleb gümnaasiumihariduse parandamist. Et hea gümnaasiumiharidus ja kodulähedus ei ole alati ühitatavad, on kõigi nende süü, kes oleks võinud saada ja kasvatada lapsi, aga seda ei teinud. Ning isegi lasterohkuse juures ei saaks iga laps gümnaasiumi minna kodust jala, otse emaliku hoole alt, sest selleks peaksime elama sama tihedalt kui keskaegses linnas.

Keskerakonna kriitika vaikib sihilikult maha tõiga, et koolireform mitte ainult ei ürita gümnaasiumihariduse taset tõsta, vaid on suunatud ka põhikoolide, iseäranis maapõhikoolide säilitamisele. Jah, kodulähedus on oluline - aga seda eeskätt põhikoolilapsele ehk koolilapsele. Sealt edasi tuleb ametikool või gümnaasium, seal ei käi enam mitte lapsed, vaid noored inimesed, kes on selle eluetapi alguseks saanud 16aastaseks.

Huvid ristuvad

Miks peab 19aastane mehepoeg või püsisuhtes noor naine minema gümnaasiumitundi tingimata otse koduse kakaokruusi tagant, on mulle arusaamatu.

Reps püüab jätta muljet, nagu oleks uus seadus igasuguse koduläheduse vastu, kuid see ei ole nii. Seadus tunnistab koduläheduse vajalikkust ja kaitseb seda põhikooli osas, gümnaasiumide puhul aga seab kõrgemale hariduse kvaliteedi. Mida muidugi ei tule jällegi mõista pahatahtlikul viisil nõnda, nagu ei peetaks põhikoolide puhul taset oluliseks.

Alanud haridusreformi puhul ristuvad mitmed huvid, mis alati ei ole ühitatavad. Näiteks seesama kvaliteet ja kodulähedus gümnaasiumi puhul, linnade ja valdade huvid, eduka koolijuhi huvid ja piirkonna haridusvõrgu kui terviku huvid jm. Kuid on olemas ka mõtteinerts, mis näeb keskharidust põhihariduse ainuvõimaliku jätkuna, peab kooliks vaid asutust, mis sirutub I-XII klassini ja peab mis tahes vanuses õpilast vastutusvõimetuks lapsukeseks. Loomulikult hakkab selline mõtteinerts koolireformile vastu. Sellest tuleb üle saada.

Moodne aeg, raamat ja meie

2010-06-18

Lugemine ja raamatud on pikki sajandeid olnud osaks meie rahva vaiksest vastupanust - et mitte öelda relv oma uue enesekehtestamise teel.

Kunagi oli Eestis aeg, mil suure lugemishuviga lapsi peeti lood reiks või veidrikeks. Sama moodi suhtusid soomlased Elias Lönnroti, kes mäng u -kaaslaste, aga võib-olla ka igapäeva tööde eest pagemiseks puu otsa lugema ronis. Et siis naabriperenaised võiksid oma marakratte äratada kuulsa lausega: „Tõuske üles, venivillemid, Lönnroti Elias juba ammu puu otsas raamatut lugemas."

Raamat kui rahva vaikne vastupanu
Kes oli raamatukoi, see ilmselt ei soovinud jääda adrakurgede taha - vähemalt mitte ainult adrakurgede taha - ja sellesse soovi võis suhtuda mitmeti. Võis nagu Pearu, kes leidis, et linna saadetud pojad koolitatakse hobusevargaiks, võis aga ka teistmoodi ja soosivamalt, ning selline suhtumine oli levinum. Me võime küll korrutada vanasõnu, nagu „See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib" või „Põllumees põline rikas" ning vastandada primitiivsel viisil matsi ja vurlet, kuid need nõndanimetatud matsid tegid siiski kõik, et nende pojad (hiljem ka tütred) loeksid, õpiksid, edeneksid ja läheksid peenema ameti peale.

Jah, muidugi ei tähendanud lugemishuvi tingimata maalt lahkumist. Vaevalt et ka Sangaste pastor Chilian Rauschert seda silmas pidas, kui ta Rootsi aja lõpul vaimustunult kirjutas, et eestlastest karjapoisidki kannavad raamatuid kaasas, et igal võimalikul hetkel lugeda.
Kuid paljud mõisnikud haistsid ohtu ja suhtusid talupoegade koolitamisse tõrksalt. Rauschertile kangastunud haritud, edumeelne ja jumalakartlik talupoeg moondus nende silmis ninatargaks vastuhakkajaks. Mõnes mõttes oli neil õigus.

Tore, võib nüüd öelda tänane noor, aga mis on sellel pistmist minuga? Praegu ei ole ju lugemine mingi eriline relv ega vastupanuvahend? Pealegi - kellele meil nii väga vastu panna ongi, erilisi rõhujaid näha ei ole, igaühe eneseteostusvõimalused on avaramad kui iial varem.
Noorega tuleb nõustuda. Lugemis harjumust ja lugemishuvi ei tasu hakata mütologiseerima, neid mingiks põliseestlaslikuks kohustuseks pidama. Umbes nii, et kes loeb raama tut (künnab maad, mängib kannelt), see on õige eestlane, aga kes ei loe (ei künna, ei mängi), see pole, ja tabagu teda Vanemuise ning doktor Kreutzwaldi needus.

See ei tähenda ometigi, et lugemisele võiks käega lüüa - ah, nüüd on internet, nüüd on televisioon ja 3D-kinod, unustagem raamatud. See oleks suur eksitus. Raamat on siiski liiga vana ja kultuuri liiga sügavalt sisse juurdunud nähtus, et temaga lihtsalt lutsu visata.

Nakkav vanamoodsus
Juurdunud nähtused võivad tasapisi välja surra - nagu näiteks ladina keele oskus -, kuid tingimata tasapisi, et ei tekiks tühja kohta. Raamatu järsk asendumine helendava ekraaniga sellise tühja koha aga tekitaks. Kaoks võimalus raamatuga puu otsa ronida, kaoks võimalus raamatut lehitseda, kaoks võimalus raamaturiiuli ees seistes raamatuselgi takseerida, mõeldes, mis ikkagi oleks hetke sobivaim lektüür. Hädapärast suudab elektrooniline raamat enamikku neist funktsioonidest peagi ehk täita, aga... see pole see. Mitte ükski tahvlike ei võimalda raamatut lehitseda, ja mulle kangesti meeldib raamatut lehitseda. Kahtlustan, et minusuguseid on palju. Ja ma kahtlustan, et väga paljud neist suudavad oma vanamoelise suhtumisega nakatada ka oma lapsi.
Mul on selle üle hea meel.

Tõsi on siiski see, et kohustusliku kirjanduse maht koolis on jäänud enam-vähem samaks kui 80 aasta eest, mil raamatutega ei võistelnud televisioon ega arvuti, ja järelikult on oma tõetera laste kurtmises, et pole aega. Millal ma neid raamatuid loen, küsib nooruk. Asi pole isegi mitte televisioonis ega arvutis, vaid selles, et noortelt nõutakse ülepea natuke liiga palju. Trennid, huvikoolid, stuudiod, laagrid, ekskursioonid... Arvutioskused on vaid üks kohustuslik valdkond. Mille juures muuseas võib ka rõõmustavat näha. Näiteks on uus põlvkond taas õppinud ennast kirjalikult väljendama - 1990-ndate n-ö telefonipõlvkond kippus seda oskust minetama. Kirjalik eneseväljendusoskus on kahtlemata „kultuurne" nähtus. See on igasuguse kultuuri üks peamisi alustalasid.

Olen terve lõppeva õppeaasta jooksul jälginud oma 5. klassis käiva järeltulija toimetamist kohustusliku kirjanduse kallal. Pean ütlema, et kokkuvõttes oli vaatepilt südantsoojendav. Viletsat või üleliigset raamatut me ei tuvastanudki. See-eest arvukalt suure päraseid klassikalisi asju, millele lisandus peotäis vähem klassi kalisi, kuid ka nende kohta öeldi, et täitsa head.

Lisaks tegi oma etteaste veel päris suur hulk raamatuid, mis polnud põr mugi kohustuslikud, nagu „Egeri tähed", „Tšingis-khaan" jpt, kuid mida loeti suure õhinaga ja ajaprobleemi nagu ei olnud.

Põhjus, miks meie oleme „meie"

Suvel on aega rohkem, aga kui palju keegi seda just lugemisele raatsib kulutada, on sügavalt isiklik asi. Vibu meisterdamine ja onni ehitamine kõlavad ju samuti hästi. Sel juhul loetakse teine kord. Peaasi et loetud saab, sest selline ühine kohustuslik miinimum on siiski väga vajalik. See on üks oluline põhjus, miks meie oleme „meie", ja meil kõigil on seda meie „meiet" väga vaja. Et oskaksime hoida ühte ja kuidas need sõnad kõik olid.

Minu esimene poliitiline esinemine

2010-06-18

Ameerikasse jõudnud pagulaste lastel oli tavalisest suurem surve hästi õppida.

Tahtsime instinktiivselt tõestada, et eestlased pole lihtsalt kaugelt saabunud poolmetslased, vaid korralikud ja haritud eurooplased, mida enamik meist ka oli. Samuti tajusime oma ebakindlas ainelises olukorras teravamalt, et see, mida õpid, on vara, mida keegi ära võtta ei saa.

Ameerika kool pakub avaraid võimalusi tegutseda väljaspool ametlikku õppekava. Õpetajad soodustasid seda, aidates vabatahtlikult kaasa noorte ettevõtmistele. Omaalgatuslik tegevus oli hästi integreeritud kooliellu.

Tänu sellele tekkis mul Bellevue gümnaasiumis võimalus osaleda üleosariigilisel parimate gümnaasiumiõpilaste kokkutulekul, mis kandis nime „Girls' State" - tütarlaste osariik. Gümnaasiumid saatsid kokkutulekuks igaüks oma esindajad, kes ühe suvenädala vältel mängisid läbi osariigi juhtimise.

Üritus leidis aset Ohio pealinnas Columbuses, ülikoolis, mille ruumid olid suvel vabad.

Kuigi koolis tegutsesid õpilasomavalitsused, polnud ma tollal kuigi teadlik, kuidas poliitika käib ja mida riigijuhtimine tähendab. Aga „Girls' State'i" kokkutulekule läksin sinisilmselt, arvates, et küll saan hakkama. Kokkutulek hõlmas paar tuhat tüdrukut. Alustasime parteide loomisest ja valimiskampaaniate läbiviimisest - asusime tõsiselt mängima linnapeade ja kuberneri valimisi. Kahe kuberneriks kandideeriva tüdruku vahel arenes äge kampaania.

Mul oli õnne, et oskasin toetada tüdrukut, kes võitis. Kui ta hakkas kabinetti kokku panema, sain tänu tema heaks läbi viidud aktiivsele kampaaniale keskkonnaministri „koha". Huvitav mõelda, et olen praegu riigikogus just keskkonnakomisjoni liige.

Olin paljudele rääkinud oma pere saatusest ja sellest, kuidas minu vanaema, kes septembris 1944 lootis järgmisele põgenike laevale saada, ei lubata senini okupeeritud Eestist lahkuda, et meiega ühineda. Tüdrukud otsustasid õhinal teha suure arutelu, kus räägitaks kommunismist ja Nõukogude Liidust - teemadest, mida nad üldse ei tundnud. Mind valiti üheks peakõnelejaks. Olin esimest korda elus nii suure seltskonna ees - üle kahe tuhande tüdruku keskmise vanusega 16 aastat.

Mul läks hästi. Eriti ei pabistanud, rääkisin siiralt asjadest, mida tundsin. Kõnelesin kuritegelikust riigist, kes oli mu väikese kodumaa vallutanud, tuhandeid inimesi tapnud ja küüditanud ning kes ei luba perekonnaliikmetel ühineda.

Kõne vastuvõtt oli vapustav. See, kuidas hiigelauditoorium minu sõnumiga kaasa tuli ja lõpuks püsti tõusis, ületas kõik minu lootused. Sain fotod oma esinemisest Columbuse lehte ning ka kodulinna Bellevue lehte. Mõnes suhtes pälvisin lõpuks isegi suuremat tähelepanu kui minu „ülemus" kuberner.

Tulin kodulinna tagasi teadmisega, et tähtsaim isiklik edu on see, kui saad midagi ära teha oma isamaa heaks - võita talle tähelepanu, sümpaatiat ja sõpru.

Euroopa Liidu ja Venemaa mitmepalgeline partnerlus

2010-06-18

Venemaa ja Euroopa Liidu suhted on viimasel ajal olnud üsna ebamäärases seisundis. Ka Rostovi tippkohtumine ei toonud midagi uut.

Moderniseerimisalase programmi "avastamine" tundub kenas modernses pakendis aseainena tõeliselt sisuka koostöö perspektiivi puudumisele. "Moderniseerimine" meenutab mõningal määral luhtunud Lissaboni strateegiat, see mõjub võlusõnana, millest oodatakse parema puudumisel edulugu Euroopa Liidu ja Venemaa koostöös. Tõsiasi on see, et suhetes Venemaaga ajab enamik liikmesriike kahepoolsete suhete poliitikat, mis on Moskvale andnud suure vabaduse mängida ühtesid riike teiste vastu, muuta jooksvalt välisfirmadega sõlmitud kokkuleppeid ning hoiduda tegelikkuses vastastikkuse põhimõtte rakendamisest.

Mulle tundub, et edaspidi peaks liit säästma oma juhtide energiat ning mitte panema sellistel nomenklatuursetel kokkusaamistel välja kogu "raskekahurväge". Pragusel juhul osalesid Rostovis ühtaegu Euroopa Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ja uus ühtse välispoliitika kõrge esindaja. Seda ajal, mil näiteks Euroopa Komisjoni president peaks koondama kogu jõu ja autoriteedi liidu siseolukorrale - komisjoni rolli tugevdamisele ja finantskriisi ületamisele.

Europarlamendi arvukad liikmed näitasid üleeilsel debatil välja tõsist muret Venemaa õiguskorra rikkumiste asjus. Tõsi, oli teada, et Euroopa Liidu Nõukogu president Herman Van Rompuy võttis Rostovis üles inimõiguste küsimuse, juhtides eriti tähelepanu teravnenud olukorrale Põhja-Kaukasuses. Ometi ei kaj astunud tema seisukohad ametlikus ühisavalduses. See viitab, et demokraatlikud väärtused püsivad madalama tasandi teemana, mille kohta liidu esindajad võivad pärast europarlamendis väita, et on probleeme tõstatanud, kuid tegelikult pole see tõstatamine ja mainimine andnud konkreetseid tulemusi.

Karistamatuse õhkkond

Väidaksin, et seni, kuni liidu esindajad pole valmis ega liikmesriikide poolt volitatud seostama liidu ühisväärtusi selgelt ja vahetult majandus- ja poliitilise koostöö tihendamisega, puudub neil piisav usaldusväärsus Kremli silmis.

Parlamendiliikmed esitasid omapoolsesse resolutsiooni parandusi just demonstratsioonivabaduse kaitseks, väljendades solidaarsust 31. mail 40 Vene linnas aset leidnud meeleavaldustega, kutsusid lõpetama karistamatuse õhkkonda, milles jätkuvad inimõiguste aktivistide mõrvad, ning nõudsid Sergei Magnitski mõrvamise uurimist ja õiglase kõhtu tagamist Jukose endiste omanike Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi üle. Kolmapäeval toimunud arutelul küsisid rahvaesindajad, kuidas arendada Vene kodanikuühiskonda, mille arengut ametlikult toetatakse, kui enamik kodanikuühiskonna aktiviste võib arvamuse avaldamise eest vangi sattuda.

Moderniseerimispartnerlus kutsub Moskvat üles tegema kiireid edusamme maailma kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumiseks. Samas on selge, et need sammud peab astuma Venemaa ise, näidates selleks piisavat tahet ning kohaldades tingimusteta rahvusvahelisi norme. Moskva seisukoht WTO suhtes on siiani äraootav.

Viisavabaduse asjus on enamik liidust, nii Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu kui ka Euroopa Parlament ühel meelel, edasised arengud võiksid toimuda vaid siis, kui viisavabaduse tasandil on paika pandud tegevuskava. Toetan saksa kolleegi Elmar Broki avaldust, mille kohaselt tuleb Venemaal kõigepealt täita viisavabaduseni jõudmiseks vajalikud kriteeriumid. Põhimõttelise tähtsusega on aga Venemaaga viisavabaduse käsitamine Euroopa naabruspoliitika laiemas kontekstis. Venemaa viisavabadus ei tohi edestada ega pärssida Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste riikide samalaadseid taotlusi, jättes nad omamoodi suluseisu. Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Euroopa Liit paneb rutiinselt suuri lootusi Venemaa rollile Iraani režiimi mõjutamisel, seda eriti Teherani salajase tuumaprogrammi osas. Samas on just Venemaa koos Hiinaga need ÜRO julgeolekunõukogu liikmed, kes on aastaid blokeerinud mis tahes tõhusamaid meetmeid Iraani poliitika muutmiseks. Toetades lõpuks ühist seisukohta Iraani suhtes, üllatas Venemaa paar päeva hiljem maailma uue relvamüügitehinguga, mis Teheraniga sõlmiti.

'Jaga ja valitse" põhimõte

Siinkohal võib lisada, et kui Euroopa Liidu ja Venemaa viimast tippkohtumist nähakse ametlikult liidu ühtse välispoliitika suhtelise eduloona, siis mida arvata neli päeva hiljem toimunud Saksa liidukantsleri ja Venemaa presidendi kohtumisest ning nende ühisavaldusest, mis esitab idee ühtse liidu ja Venemaa julgeolekukomisjoni moodustamiseks välisministrite tasandil. Lootus, et Lissaboni leppe jõustumisega on liidu hääl ühtsem, ei ole siinkohal kinnitust leidnud. Pigem vastupidi. Venemaa, nähes seda, et liidu kui terviku suunas muutub tema huvide edendamine raskemaks, pöördub valitud strateegiliste liitlaste - liikmesriikide - poole.

Julgeolekukomisjoni idee ei tekitanud Brüsselis siiski erilist elevust. Kui mõned näevad siin võimalust tõhusamaks suhtlemiseks, siis enamiku arvates pole uue tasandi loomisel mõtet.

Selge on see, et lähitulevikus viisavabadus liidu ja Venemaa vahel teoks ei saa.

Poolevahetajatest nii ja teisiti

2010-06-17

Hea komme eeldab, et ühe erakonna liige teise partei siseasju ei kommenteeri. Siinkirjutaja on Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu säärane liige, kes astus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP) hilissügisel 1993.

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Võiksin olla tema liige juba vere poolest, sest meie vanaema Minni Kurs-Olesk (1879-1940; neli tütart, kuus lapselast, Rootsis kasvab kuues põlv) oli Eesti sotsiaaldemokraatia üks rajajaid. Alusepanija, mitte lihtsalt hääletaja. Ent nagu ma ei astunud ERSPsse häda sunnil, ei saa ma ka IRList lahkuda pelgalt seepärast, et mujal on kasulikum.

Küsimus pole minus, kes ma olen järvamaalane üksnes kaude. Särevere veski nn tehniline juht oli minu tädimees Siegfried Viirman (1908-1984; Kotkaristi kuldrist 1940), kelle vend Ants Viirmaa (1897-1942) oli Türi linnapea ja kelle noorim poeg Ants Viirman (1942) on olnud Rootsi juhtivaid sotsiaaldemokraate regionaalpoliitikas kultuuri alal.

Kui Šiki - nagu teda isekeskis kutsuti - pidi 1944 kodumaalt põgenema, tuli kellelgi majapidamine Säreveres «lõpule viia» ning selleks kellekski oli lasteaiakasvataja Juta Oleski (1947) ja minu ema, hariduselt inglise keele õpetaja Maja-Helmi Olesk (1909-2000).

Küsimus on uue põlvkonna niisugustes poliitikutes nagu näiteks Jaanus Marrandi (1963) või Sven Mikser (1973) või Kaia Iva (1964), kellest ainsalgi pole päris selge, mida tähendab «poliitiline pool».

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Uus põlvkond tuli alates laulvast revolutsioonist pisut nagu lagedale põllule, sest mitte ükski nende vanematest polnud õpetanud järglastele poliitilist anatoomiat. Neile õpetati ellujäämist ja kohanemist, mitte veendumusi. Jaanus Marrandi, Oisu vallavolikogu kunagine esimees, on kuulunud Keskerakonda ja Rahvaliitu ning tahab olla sotsiaaldemokraat, niisiis minu verevend.

Kuhu ta õigupoolest on liikunud - kas vasakult keskele või keskelt äärde? Vastaksin, et ta on hoidnud ennast võimule lähedale ja see polegi vale, kuid sõnastagu siis sotsiaaldemokraatia aabitsast vähemasti ükski põhitõde, mis kehtib nii maal kui ka linnas.

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Ajalooliselt on sotsiaaldemokraatia linnakehvistu ehk võimalike töötute ideoloogia. Kuidas viimane välja näeb, seda teab igaüks, kes on omanik korterelamus, mille trepikojas «elab» säärane tüüp, kes teenib oma leiba Eesti asemel Soomes. Järelikult maksab ka prügi eest vastavalt sellele, kuidas teispool lahte läheb. Ei lähe, ei maksa.

Isamaa ja Res Publika Liidu jäme viga seisnes ennist kujutluses, nagu piisaks omanikuseisuse taastamiseks sõjaeelse vara tagasiandmisest. Inimesed poleks Tammsaaret justkui lugenudki! Omanikutunne tekib mitme põlvkonna haridusest, mitte lihtsalt möllimisest notari juures. Aga meil öeldakse hommikul, et üliõpilasi on vähe, ja õhtul, et gümnasiste on ülearu!

Siinkirjutajal pole valikut. Oma erakonna liikmena saan anda hääle üksnes praeguse haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase poolt, kuigi enamik minu seisukohtadest talle ei meeldi ja tema arvates käitun ka mina valesti, olles liiga kategooriline (positsioonide viimane klaarimine leidis aset lõppeva nädala algul ega olnud sugugi vennalik).

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Ma ei sõdi oma leiva pärast, vaid tahaksin lihtsalt teada, kus ja missugustel tingimustel omistatakse Eestis pädevus minna loomalauta? Missugune on ses suhtes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Eestis platvorm? Loodetavasti parem kui Tapal.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Kommunaalkuludele piir peale!

2010-06-17

Ehkki paaril viimasel kuul on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata.

Üheks võimaluseks seda teha on panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule. On ju teada, et muude väljaminekute kõrval on just koduga seotud kulude suurenemine niigi raskustes peredele raske koorma selga ladunud.

Ühelt poolt pärsivad põhjendamatult kõrged kommunaalteenuste hinnad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad perspektiivis makromajandusliku keskkonna taastumist. Teisalt omab universaalteenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele.

Statistika kohaselt on tunduvalt kasvanud kodutarbijatest kommunaalteenuste võlgnike arv ja seoses kütteperioodi algusega tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi. Iseäranis on riskigrupiks pensionärid, paljulapselised pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised vähekindlustatud elanikkonnagrupid.

Sellel taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus? Tegelikult mitte. Praegused seadused ei taga piisavat kaitset tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest. Sama arvab ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis oma ülevaates parlamendile, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitse.

Ka konkurentsiamet on tuvastanud sel aastal, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerivad seaduse mehhanismid on ebapiisavad. Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protesteerinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on antud küsimuses vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on Tallinna Vee kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse. Kõrgete hindadega võetakse see kasum tarbijate taskust. Samas maksab ettevõte dividendideks 500 miljonit krooni.

Just monopolide ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja Rohelised Riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks aitama sundida monopoolseid ettevõtteid senisest rohkem arvestama tarbijate huvidega. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski ettevõtte enda kasumitaotlustest.

See peab lõppema. Konkurentsiametile tuleb monopolide ohjeldamiseks anda oluliselt suuremad õigused. Kui konkurentsiamet või kohalik omavalitsus hakkavad kooskõlastama vee-ettevõtjate hindu ning soojahindu kontrolliks tootmismahtudest sõltumata konkurentsiamet, siis loob see võimaluse kontrollida, kuivõrd põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr ning seda vajadusel piirata.

Mida konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks ilmselt seda, et Tallinnas ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi jääb ära 1. jaanuariks 2011 planeeritud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehinna alanemist kümmekonna protsendi võrra.

Soojusenergia osas tähendab see seda, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt, kus köetakse katlamajas gaasi) ei saa enam istuda käed rüpes. Konkurentsiametil on õigus nõuda konkursi korraldamist, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on sellega võimalik saavutada 15-20% soojushinna langus. Kohtla-Järvel tekib seaduse vastuvõtmise järel võimalus hoida ära eelseisev suur hinnatõus, kohalike kütuste osakaal suureneb ka Tallinnas, viies ka siin lähematel aastatel soojuse hinda alla. Kuigi vahepeal näis, et vaikne vastuseis monopolide seadusele viib selle hääbumisele või muutub monopolide vastane seadus nende toetamise seaduseks, on praeguseks kõik tõkked selle teelt kõrvaldatud. IRL on oma eesmärgi saavutanud: eelnõust on saanud seadus (võetakse Riigikogus vastu täna, 17. juunil). Eesti inimestele on see enne suurt suve hea uudis.

Reinsalu ja Vaher: Monopolidele päitsed pähe!

2010-06-17

Kõrged vee- ja küttehinnad on praegusel raskel ajal väga suur osa perede igakuistest kuludest, mistõttu on põhjendatud nende kulude selge ja läbipaistev järelevalve.

Tähelepanu vajakajäämistele selles valdkonnas on juhtinud nii konkurentsiamet kui õiguskantsler. Täna võetigi riigikogus IRLi algatusel välja töötatud monopolide tegevust kontrolliv seadus vastu.

See seadus ei hakka kehtima ülepeakaela, vaid järk-järgult, et rakendamisel ei tekiks probleeme. Seaduse rakendumisele nähakse ette kuni aastane üleminekuperiood.

Ka Veolia monopoli koondumine nii vee-, kütte-, prügi- ja soojatootmise valdkonnas sunnib Tallinna koduomanike huvides andma konkurentsiametile täiendavad pädevused.

Mitmetes eluvaldkondades on majanduslik paratamatus, et teenuseid osutavad monopolid. Seda põhjustab eeskätt teatud teenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuri dubleerimise ebaotstarbekus - vee-, elektri ja kaugküttevõrgustikke on reeglina üks. Kui teistes ärivaldkondades kujundab hinnad konkurents, siis monopolide puhul sellele loota ei saa. Seetõttu on arenenud riikides monopolide tegevus selgelt ja üsna rangelt reguleeritud.

Hea uudis on, et ka Eestis toob monopolide ohjeldamise seadus mitmeid muudatusi, mis kaitsevad tarbijate huve ja säästavad inimestele raha.

Üksik tarbija ei oma suhetes monopoolse ettevõttega mingit läbirääkimisjõudu, sisuliselt peab ta leppima monopoli pakutud tingimustega. Seetõttu peab riik tagama, et monopoolset seisundit ei saaks kuritarvitada ning teenuste eest küsitavad hinnad oleksid põhjendatud ega tooks ettevõtetele tarbijate arvel ülikasumeid.

Tuntud näide sellest on ettevõtte Tallinna Vesi, millel senine regulatsioon ning Tallinna linna tegevus on võimaldanud tarbijatele „pähe istuda".

Uue seadusega allutatakse kõik Eesti suuremad vee-ettevõtjad Konkurentsiameti hinnaregulatsioonile. Monopolide ohjeldamise seaduseesimene otsene kasu Tallinna veetarbijatele on see, et aasta algusest vee hind ei tõuse, pigem võib eeldada, et uue seaduse alaneb vee hind Tallinnas lähematel aastatel kuni veerandi võrra.

Monopolide ohjeldamise seaduse menetlemisel Riigikogus kujunes peamiseks vaidlusküsimuseks kaugkütteseaduse muutmine. Vahepeal terendas juba oht, et seadusesse võidakse monopolide survel lisada sätted, mis sulgenuks pikaks ajaks Tallinna soojaturu uutele tootjatele ja hoidnuks nii hindu kunstlikult kõrgel.

Kuigi küttevõrgustik on üks, võib suure linna puhul soojuse tootjaid olla mitmeid. Tarbija huvides on, et erinevatel tootjatel oleks võimalik oma soojust võrku müüa, sest konkurents surub hindu allapoole. Uue seaduse kohaselt ongi ette nähtud, et soojuse tootjal on õigus müüa soojust võrku ning võrgu omanik ei tohi sellest keelduda.

Positiivne on ka see, et soojusvõrgu omanik ei saa enam üksinda otsustada kellelt ta uute tootmisvõimsuste vajaduse korral soojust ostab, vaid peab selleks korraldama konkursi, mille üle teostab järelevalvet Konkurentsiamet.

Tarbijate jaoks võib konkurents soojuse hinda lähiaastatel 10-15 protsendi võrra allapoole tuua. Uus seaduse eelistab soojuse tootmisel efektiivsemat tehnoloogiat ja kodumaiseid energiaallikaid. See on hea uudis näiteks Rakvere, Rapla, Põlva ja Jõgeva soojatarbijatele, kus täna kasutatakse kütmiseks gaasi. Kohalike kütuste kasutuselevõtt võimaldab hindu paarikümne protsendi jagu allapoole tuua.

Facebook paljastas linnavalitsuse klaköörid

2010-06-17

Mai lõpul loodud Facebooki suhtluskeskkond «Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks» on üks huvitavamaid näiteid uue meedia mobiliseerivast jõust. Lühikese ajaga liitus suur hulk inimesi ja selgus, et olemasolevate võrgustike kõrval (Telliskivi Selts) leiavad Kalamaja algatusvõimelised elanikud just siit tee üksteiseni.

Selgus, et mu tähelepanekud koosolekust, kus ise osalesin, ei adunud pinnaaluseid hoovusi, mille osas postitaja Jube Juss mu silmad avas. Juss kirjeldas, kuidas Keskerakonna peasekretär Priit Toobal kõhe pärast seda, kui parkimisküsimuse arutelu otsustati päevakorrast välja võtta, ukse taga telefonisõnumi tippis ja saalis istunud mees selle vastu võttis. See mees tonksas ümberistujaid ja siis valgus «15-20liikmeline grupp seltsimehi» saalist välja.

Juss: «Läksin isegi huvi pärast õue vaatama. Õues uuriti grupi esindajatelt, et mis päevakorrapunkti teie uurima tulite, millele vastati: «A mõ ne znajem, nam pozvonili i mõ prišli». Paar äratuntavat Keskerakonna noortekogu liiget oli, aga paar vanemat inimest ikka kah. Grupis oli ka üks Pelgulinnas elav näitsik, ehk et kogu kamba kohta päris «suvaline seltskond» öelda ei saa. Novat, näis siis, kui järgmine kord rahvaarutelu korraldatakse, palju Toobal kohalikke kaasa veab ;)»

Seega hirmust Facebooki kogukonna ees oli Toobal kohale toonud oma löögirühma klaköörid, keda lõpuks ei läinudki vaja.

KOMMENTEERI ja LOE LISAKS

Poolevahetajatest nii ja teisiti

2010-06-17

Sealt edasi olen ma praegusesse IRLi «üle kandunud». Paaril korral on Eestimaa Rahvaliidu juhtivad inimesed kutsunud mind nende tollasesse erakonda, sest lahkhelid IRLi juhtidega ei jäänud saladuseks (ega ole ka kadunud).

Vastasin, et võtan kutset väga tõsiselt. Nüüd on nood kutsujad otsustanud liituda Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga Eestis.

Omanikutunne tekib põlvkondadega

Marxi jätkub mul endalgi. Marrandit on vähe!

Kuid kelle poolt peaks hääletama too järvalane, kellele pole ilmaski loetud sotsiaaldemokraatia ajalugu? Kas nagu erakond käsib?

Üldküsimus on näiteks hariduspoliitika Eestis, kus üks piirikivi on Järvamaa, sest temast mere poole jääb Tallinn ja üle lahe asub Helsingi, samas kui Riia Tartule ei lähene.

Tallinna Linnaülikool on fakt ehk Tartu Ülikool pole enam unikaalne. Eesti Maaülikool on, sest metsa ja loomi õpetatakse üksnes meil.

Üldküsimused ja üksikasjad

Üksikasjade sekka kuulub paratamatult kutseharidus ehk oskus teenida endale leiba ise. See asi on meil paigast ära, sest tahetakse Nobeli laureaate, mitte teemeistreid.

Missugune on ses punktis sotsiaaldemokraatide programm ja - ma küsin asjatult - kas IRLil üldse ongi samas küsimuses vastust?

Ei, selle asemel saan ma ringkirju teemal ümarlaudade vajalikkusest ja mõttetalgutest jne. Kui mind kutsutakse mingisse vestlusringi, siis on, nagu mul polekski teha muud, kui käia lauast lauda.

Jaa - see kõlab justkui märkus meie erakondade kontoritele. Paraku jääb märkusest väheseks. Ida-Virumaal on Eestimaa Rahvaliit olnud eestluse kandja.

Sotsiaaldemokraatia rahvaliitluse asemel võib seal tekitada peamiselt segadust, mida alles annab korrale kutsuda.

Teine raskuspunkt asub Tallinnas, mis on omakorda Järvamaa magnetiks. Keskerakondlus pole ideoloogia, vaid on pragmaatika.

Kelle kätte me Tallinna anname või jätame? Oleksin diferentsiaaldiagnostikas tähelepanelikum.

Monopolide vastu

2010-06-17

Vee- ja küttearved Eesti linnades tõusevad, sest riigi suutlikkus tarbijaid kaitsta on olnud nõrk. Vesivarustust ja kanalisatsiooni loetakse üldse kõige tugevamaks nn loomulikuks monopoliks, sest tarbijal pole mingit võimalust alternatiivseks vesivarustuseks - iga tarbija ei saa rajada oma puurkaevu.

Seega ollakse vee-ettevõtja valusas meelevallas. Soojavarustus on samuti loomulik monopol, kuid veevarustusest nõrgem, sest tarbijal on siiski võimalik valida tehniliselt eri võimaluste vahel. Kuid ka siin on monopoolne kuritarvitus kerge tekkima. Riigikohtu järelduse kohaselt peab «riik tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest».

Mida muudab monopolide ohjeldamise seadus? Esiteks anname konkurentsiameti kontrolli alla ligi 60 suuremat vee-ettevõtjat üle Eestis. Seni on järelevalve vee-ettevõtjate üle olnud linnade-valdade pädevuses, kuid see ei ole toiminud ja on lisaks tähendanud ilmset huvide konflikti. Nimelt on enamik kohalikke vee-ettevõtteid kas osaliselt või täielikult munitsipaalomandis, mõningatel juhtudel makstakse igal aastal linnale-vallale ka ulatuslikult dividende.

Konkurentsiameti kontroll tähendab muu hulgas, et veemonopolidele kehtestatakse ranged tulukuse piirmäärad. Praegu teenib Tallinna Vesi igal aastal investeeritud varadelt kasumit ligi 20 protsenti, mis ületab mitu korda ELis aktsepteeritud seitsme-kaheksa protsendi piiri. Tänavu teenis Tallinna Vesi rekordilised pool miljardit krooni dividende.

Teiseks anname konkurentsiametile täieliku kontrolli kõikide Eesti soojatootjate üle. Seni piirdus kontroll vaid suuremate soojatootjatega. Lisaks loome senisest paremad võimalused konkurentsi tekkeks soojatootmises ning suurendame kodumaiste keskkonnasõbralike kütuste (sh taastuvenergia, prügipõletus, turvas jms) osakaalu võrreldes Vene gaasiga. Märgatavalt suureneb konkurentsiameti kontroll sõlmitavate soojuse tarnelepingute üle.

Kolmandaks seame monopolidele (eelkõige soojatootjatele) kohustuse algatada soojahindade langetamine, kui näiteks tooraine maailmaturuhinnad või muud tootmiskulud muutuvad. Eelkõige puudutab see näiteks gaasi kasutavaid soojaettevõtjaid, keda ei ole siiani miski sundinud hindasid alandama, kui need juba kord on kerkinud.

Neljandaks, kui ettevõtjad eelmainitud juhul ei alanda hindu tarbijatele, siis anname ajutiste hindade kehtestamise õiguse konkurentsiametile. See oluline lisapädevus sunnib monopole senisest palju enam arvestama tarbijate huvidega ja loobuma oma turupositsiooni kuritarvitamisest.

Ja viiendaks kehtestame rangemad karistused monopolidele seaduse nõuete rikkumiste eest. Seni on nii olulise süüteo nagu turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest ette nähtud karistus monopolide jaoks piirdunud vaid tühise rahatrahviga. Edaspidi on võimalik seadusrikkujaist monopolidele mõista karistuseks kuni 250 miljonit krooni trahvi.

Milline on seaduse mõju tarbijaile?

Tallinnas saab monopolide ohjeldamise mõju veehindadele olema märgatav - ekspertide sõnul on järgmise kahe-kolme aasta jooksul võimalik vee hinda langetada kuni 25 protsenti. Seda siis, kui konkurentsiamet suudab kasutada monopolide ohjeldamise seaduse võimalusi ja kehtestada täieliku kontrolli Tallinna Vee hinnakujunduse üle. Tõenäoliselt tuleb selleks aga konkurentsiametil kõigepealt pidada Tallinna Veega maha tuline vaidlus. Teistes omavalitsustes võib eeldada hindade väiksemat langust või säilimist üldiselt praegusel tasemel, sest mitmetes linnades-valdades ei ole hinnad kulupõhised.

Soojuse hind võib Tallinnas langeda lähema kahe-kolme aasta jooksul kuni 15 protsenti. Soojamajanduses eelise andmine kodumaistele kütustele Vene gaasi ees teeb tee lahti mitmetele uutele tootjale, kes tõstavad konkurentsi. Roheline tuli on antud ka mastaapse Iru prügipõletusjaama rajamisele. Konkurents tähendab aga tarbijale madalamat hinda.

Mitmetes teistes omavalitsustes (näiteks Rakvere, Jõgeva, Rapla, Põlva jt), kus siiani köetakse katlamaju mittetõhusalt gaasiga, toob see kaasa selliste lepingute ülesütlemise. Konkurentsiametil on nüüdsest õigus nõuda avaliku konkursi korraldamist soojatootmiseks, mis toob kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitab alandada soojuse hinda. Hinnanguliselt on võimalik saavutada kuni 20-protsendine hinnalangus.

Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher (IRL)

Tagasi akadeemilises peres

2010-06-15

Usuteaduskonna taastamine 1991. aastal Tartu ülikooli koosseisus on dokumenteeritud tavatul viisil.

Formularidekohast ametlikku kirjavahetust polnud vist üldse. Koosolekute protokollimisega ei jännatud, sest luges aeg: teaduskond pidi olema avatud 1. septembril 1991. Teaduskonna avamise praktiline pool osutus siinkirjutaja kui Tartu ülikooli rektori nõuniku igapäevaseks tööks, mille ma võtsin endale ise, sest pidasin seda enesestmõistetavaks, kuna usuteadus ei tohi olla tagakiusatav. Küsimus «kes on Jumal?» on sama loomulik nagu küsimus «mis on sool?».

Peamiseks kirjalikuks allikaks teaduskonna taastamisel on jäänud Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Peeter Oleski kui Tartu ülikooli rektori prof Jüri Kärneri poole kohaga nõuniku kirjad rektorile. Need on kirjutatud käsitsi, üksikeksemplaris erakirjadena, s.t ametlikult registreerimata. Kui prof Jüri Kärner 1993 uuesti rektoriks ei kandideerinud, võttis ta rektori kabinetist kaasa üksnes nood kirjad.

Arutlemiseks teemal, kas usuteaduskonna taastamist tohib juhtida ateist - vastu olid praostid Harald Tammur ja Valter Vaasa ning Ain Kaalep -, puudus irreparabile tempus. Ses suhtes toetasid teaduskonna taastamist Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõttes EELK Tartu Maarja koguduse pastor kui EELK Peetri kiriku Maarja pihtkonna õpetaja titulaarpraost Otto Tallinn (1914-1995) ja tema kogudus. Vaba raha oli kogudusel 5000 rubla ja Otto Tallinn küsis minult, kuidas seda teaduskonna huvides kõige paremini kasutada. Vastasin, et teaduskonna raamatukogu alusena. Nii kogudus ka otsustas.

Kui ülikooli nõukogu oma korralisel koosolekul leidis, et usuteaduskond peab jätkuma, läksime Otto Tallinnaga peahoone keldris Sophoklese kohvikusse ja lubasime endile kumbki pitsitäie Issanda viinamäelt. See töö oli tehtud.
Mitu üldisemat küsimust jäi lahtiseks ja paraku pole nende juurde tuldud ka hiljem. Keda TÜ usuteaduskond avalikkuse jaoks õieti kasvatab ja mis on nende tööks? Endisaegses mõttes on usuteaduskonna lõpetaja teoloog, kes on vähemalt ühe aine sooritanud ülemastmes ehk kaitsnud magistritöö. Olgu sellise aine teemaks näiteks «Johan Kõpu õpetus tolerantsist».

Töö kinnitatud, tuleks vikaarias täita oma kohust. Järgmine aste oleks doktorantuur, näiteks teemal «Elmar Salumaa eetika õpetusena ja praktikas». Ent edukalt, magna cum laude kaitstud väitekiri ei taga veel valitust professuurile ja tulemuseks võib olla uus vikareerimine.
Kas TÜ valmistab ette pelgalt usuteaduskonna uusi professoreid või teoloogiadoktoreid, kelle hulgast annab valida järgmisi professoreid - kui saab? See on küsimus rahvuslikus ülikoolipoliitikas tervikuna.

Paarkümmend aastat tagasi polnud meil mahti arutleda ka seeüle, milliseid eestikeelseid õpikuid on vaja usuteaduskonna üliõpilastele ja missugused peaksid olema õpikud kõrvalainetes, näiteks kirikuloos eesti filoloogidele. Olgu rõhutatud, et kõrvalaineid on märksa rohkem kui üks, sest näiteks vennastekoguduse ajaloost ainsana eraldi ei piisa.

Küsimus ei seisne selles, kas usuõpetus on kohustuslik, vaid selles, mida peab haritud inimene usuõpetusest teadma siis, kui tuleb ise täita usulisi kombeid, ja ka siis, kui neid tuleb täita teiseusuliste, näiteks muhameedlaste hulgas.

Pole patt tunnistada tõtt: 1991. a me tahtsime, et usuteaduskonda ei sugeneks tüli, vaenu ja vihkamist. Me tahtsime usu ja usklikkuse mõistmist valguses, mitte pimeduses. Siit ka igatsus erisuguste teoloogiaõpikute järele, andes endale aru, et teolooge on alati vähem kui nihiliste ja anarhiste.

Tundes mitmest õpikust peaainetes rõõmu, tahaksin väga, et niisuguseid jätkuks ka kõrvalaineis. Kuivõrd meil on vaja just manööverdamisvõimelisi gümnaasiumiõpetajaid, sedavõrd on see küsimus enam kui päevakajaline.

Rahvas peaks vähem jooma

2010-06-14

Eestlaste alkoholilembus on küll vähenenud, kuid jätkuvalt küllalt suur. Inimeste tervise säästmiseks tuleb alkoholi kättesaadavust piirata ja muuta ühiskonna hoiakuid.

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) viimane uuring eestlaste alkoholi tarbimise kohta annab põhjust rõõmustamiseks - aastaga on alkoholitarbimine vähenenud ligi viiendiku, aga ikka juuakse Eestis keskmiselt tunduvalt rohkem kui teistes põhjamaades.

Alkoholi tarvitamise piiramiseks on riikidel kasutada neli põhihooba - aktsiisipoliitika, alkoholi ostu ja tarvitamist puudutavad vanusepiirangud, alkoholi kättesaadavuse reguleerimine ja ühiskonna hoiakute muutmine. Ühe esimese meetmena tasub mõelda müügipiirangute karmistamisele, sest hoolimata müügiaja piirangust on alkohol Eestis väga kergesti kättesaadav. Eestis saab kanget alkoholi osta ligi 2400 poest, meist märksa suuremas Soomes seevastu 344 ja Rootsis 411 kauplusest.

Alkohol tanklast välja

Kindlasti on vara rääkida väikepoodides alkoholi müümise lõpetamisest, sest paraku tooks see endaga kaasa sadade väikeste maapoodide kadumise. Mulle on poepidajad tunnistanud, et neil üksikutel päevadel, kui alkoholi müük on keelatud, on nende kaupluse käive vähenenud 40 või enamgi protsenti.

Küll aga vääriks kaalumist mõte keelustada alkoholi müük tanklates. Eesti paistab negatiivselt silma nii joobes juhtide kui ka nende põhjustatud avariide arvu poolest. Selle taustal on kummaline, et alkohol on nii kättesaadav ka tanklates.

Samuti väärivad positiivset esiletõstmist suuremad kauplused, kes müüvad alkoholi muust kauplusest selgelt eristuvas osas. Kindlasti vääriks kaalumist ka alkoholi müügiks mõeldud pinna suuruse reguleerimine. See aitaks ära hoida alkoholiosakondade kujundamise ligitõmbavaks ning alkoholi soetamise emotsionaalseks.

Emotsionaalseks ostuks muudavad alkoholi tihti ka reklaamid. Nii nagu on keelatud kange alkoholi välireklaam, tuleks kaaluda ka lahjade jookide välireklaami keelamist. Lahjad alkoholjoogid on oma kujunduselt ja reklaamimise viisilt muutunud väga noortepäraseks. Lahjade jookide tarbimine noores eas sillutab aga teed kange alkoholi juurde.

Alkoholi aktsiisimaksud on Eestis samad või suuremad kui Lõuna- või Ida-Euroopas, kuid väiksemad Kesk- ja Põhja-Euroopa omadest. Kangete alkoholjookide puhul on Euroopa Liidu miinimumaktsiisimäär 6 eurot ehk 94 krooni sajaprotsendilise alkoholi liitri kohta. Eestis on aktsiis 222 krooni ning samasse suurusjärku jääb see ka näiteks Austrias ja Luksemburgis. Kõrgeim on aktsiisimäär Rootsis - 770 krooni -, Soomes on see 617 krooni.

Aktsiisi kasv ei saa siiski olla hüppeline, sest see suurendaks hüppeliselt ka salaalkoholiturgu ning ohustaks rahva tervist. Samas näitab EKI uuring selgelt, et aktsiisi mõningane kasv ei suurenda tingimata salaalkoholi osa, vaid mõjub pärssivalt just tarbimisele. Nii on aktsiisipoliitikas veel mõningane tegutsemisruum, mille abil eestlaste alkoholitarvitamist vähendada.

Ent kinnine uks on ees, kui räägime vanusepiirangutest. Eestis võib alkoholi osta alates 18. eluaastast, kuigi varem on olnud ka teisiti. Suures osas Euroopas on erinevad vanusepiirangud - tihti võib lahjemaid jooke osta alates 16. ja kangemaid 18. elusaastast. Arvestades Eesti noorte harjumusi, ei ole vanusepiiri muutmine kindlasti mõistlik, sest sellega me vaid suurendame probleeme.

Hoiakuid tuleb muuta

Kui kolm eeltoodud meedet on selgepiirilised, siis ühiskonna hoiakute muutmine on kõige keerulisem, kuid samas väga oluline. Ühiskonna suhtumise süsteemseks muutmiseks on vaja nimetada ametisse alkoholipoliitika koordinaator ja talle selleks ka vajalikud vahendid eraldada.

Praegu korraldavad eri ministeeriumid alkoholiga seotud valdkondi. Ühte katust, kes info kõigist tegevustest kokku koondaks ning oskaks hinnata ühe sammu mõju teisele, aga ei ole.

Ainult riigi tegevusest hoiakute muutmiseks ei piisa. Oluline roll on perekonnal, kolmandal sektoril, ettevõtjatel ja meedial. Kõigil meil võiks olla ühine missioon, kuidas vähendada alkoholi liigtarbimisest tekkivaid kahjusid ühiskonnale.

Mineviku mahasalgamine pole pääsetee

2010-06-14

Tänasel juuniküüditamise 69. aastapäeval on kohane mõelda korraks nii ajaloole kui ka meie homsele.

Kas me seda soovime või mitte, kuid kahjuks mõjutavad meie lähiajaloo traagilised sündmused veel tänagi tuntavalt rahvusvahelist keskkonda ning kaudselt meie julgeolekut.

Inimsusevastased kuriteod on teadagi aegumatud. Kuigi Eestis on kostunud aegajalt arvamusi, et kas me ikka peaksime oma suhteid Venemaaga ajalugu meenutades häirida laskma, ei pääse me mineviku mõjust seda lihtsalt maha vaikides.

Riikide ja rahvaste identiteedilood on sedavõrd tugevasti seotud ajaloolise mälu ning traditsiooniga, mis paratamatult mõjutavad nende rahvusvahelist käitumist ning hoiakuid. Eriti on see tunnetatav erinevate kultuuriruumide murdepunktides, kus ratsionaalsus on sageli taandunud toore jõu ees.

1941. aastal läbiviidud suurküüditamine puudutas teatavasti lisaks Eestile kõiki Molotov-Ribbentropi salasobingu järel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud alasid Baltikumis, Ukrainas, Valgevenes ja Moldovas. Kokku viidi 14. juunil ja sellele järgnenud päevadel kodudest enam kui 65 000 inimest. Enamik nendest hukkus.

Eestist sunniti loomavagunitesse üle 10 000 mehe, naise ja lapse, kellest umbes 6000 inimest tapeti või suri vangilaagrites. Juuniküüditamine oli osa rahvusliku eliidi hävitamisest, millega tehti algust kohe pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis.

Tegelikult polnud selles taktikas midagi uut, sest juba Eesti Vabadussõja ajal püüdis Nõukogude võimu tööriist Eesti Töörahva Kommuun eesotsas Jaan Anveltiga hävitada noore rahva elujõulisemat osa. Vaevalt paari kuuga tapsid punased 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses Eestis 650 talupidajat, kirikuõpetajat, koolmeistrit, kaupmeest. Inimese saatuse otsustas tema sotsiaalne kuuluvus või lihtsalt pealekaebus.

Stalinistlik Nõukogude Liit oli täiustatud jätk Lenini ja Dzeržinski loodud terrorisüsteemile, mille sisuks oli hirmu ja vägivalla kaudu oma utoopiliste ideede elluviimine. Selle tulemuseks oli inimelu muutmine tähtsusetuks ning karistamatuse sündroomi tekkimine ja süvenemine. Viimane on paraku juurdnud nii sügavale, et veel tänagi ilmutab ennast kõige hirmutavamal moel. Mõelgem kasvõi Tšetšeeniale või näiteks ajakirjanike karistamatule tapmisele.

Kommunistlike kuritegude teadvustamine ning nende hukkamõist pole kellegi poliitiline kapriis, nagu teinekord püütakse väita. Ka ei aita mineviku haavade ravimisel nende mahasalgamine ehk siis "ajaloo võltsimise" vastu võitlemine.

Turvalisema tuleviku nimel ning suhete usaldusväärsuse suurendamiseks on hädapärane oskus kahetseda toimunut ning suutlikkus vastastikku leppida. Euroopa südames on seda suudetud, mistõttu peaks see olema võimalik ka mujal.

Venemaa põlvitav peaminister Katõnis oli paljudele, eeskätt poolakatele väga oluliseks signaaliks. Kui see polnud lühiaajalisi eesmärke täitev samm, siis see peaks olema ju võimalik ka teiste sarnaste keeruliste minevikusuhete silumine. Teinekord piisab vaid heast tahtest.

Kõne: Koostöö säilitab väikegümnaasiumi

2010-06-10

Haridusministeerium pole kunagi rääkinud põhikooli ja gümnaasiumi lauslahutamisest ning väiksemate gümnaasiumide jätkamise eeltingimus on koostöö, leidis minister Tõnis Lukas riigikogus hetk enne põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist peetud kõnes.

Head riigikogu liikmed! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on oma terviklikkuses pikk samm õppesisu ja hariduskorralduse ajakohastamise teel.

On rõõmustav, et Eesti ühiskond ja tema eelsalk riigikogu astuvad selle sammu minu teada küllaltki üksmeelselt - viimasel ajal on ka opositsioon kinnitanud oma selget rahulolu saavutatud tulemusega.

Tõepoolest on seaduse tekst arutelude käigus oluliselt muutunud, samas on suur osa valitsuse poolt algses eelnõus esitatud põhimõtetest jäänud jõusse.

Paljud ettepanekute tegijad aktiviseerusid ka alles viimasel aastal, aga see ei tähenda, et neilt poleks enne arvamusi küsitud. Lihtsalt väitluses sünnib tõde ja igaühel järjest uusi ideid, aga nagu varem öeldud, kõik head ideed tulevadki kas õigel ajal või natuke hiljem.

Seaduse kõige olulisemaks osaks on uudne käsitlus õppekavast.

Nimelt on 2011. aasta sügisest põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad teineteisest eraldatud.

See on olnud kõigile juba seaduse ettevalmistamise perioodist teada ja seetõttu on kummaline kuulda, et kellelegi tundub just selle sätte avastamisel, et seadusest väljajäänud kooliastmete ühetaoline eraldamine on nüüd õppekava kaudu sinna kuidagi tagasi hiilinud.

Opositsioon on väljendanud muret, et senisest suurem kohustus õpilastele valikuid pakkuda võib-olla koolidele koormav.

Samas on koolidele esitatavaid nõudeid laialt arutatud ja nii dramaatilist lähenemist kohtab harva.

Üldiselt peetakse loomulikuks, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis peaks õpilasel olema võimalik loodusainete kõrval, mis on ju loomulik, õppida kohustuslikust määrast rohkem ka võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt.

Samuti võib võõrkeele kallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises võõrkeeles loodusaineid jne.

Õpilaste valikuvõimaluste avardumine on loomulik. Erinevaid õppesuundi saadakse, kui kombineeritakse omavahel viie tavalise ainevaldkonna valikkursusi. Need on emakeel ja kirjandus, võõrkeel, matemaatika, loodusained ja sotsiaalained.

Kannapööret see ei tähenda. Õpetajad nende ainete õpetamiseks peaksid koolidel olema, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus repertuaaris niikuinii olemas.

Õppekava loogika järgi peab üks pakutav õppesuund teisest erinema vaid 8 kursuse võrra. Et arvestus käib 10. kuni 12. klassini kokku ja kursus sisaldab üht nädalatundi ühel õppeaastal, tähendab see, et õpilaste valikud võivad erineda klassikaaslaste omadest vaid näiteks kolme ainetunni võrra nädalas. Ja ongi kahe suunaga klass olemas.

Sellist valikute rohkust on arenguhuvilised koolid suutelised oma õpilastele pakkuma ka praegu.

Tartust näiteks Raatuse Gümnaasium ühe ja Tamme Gümnaasium teevad seda kahe klassikomplektiga ka praegu.

Seetõttu jutt, mis on nüüd ilmunud päevavalgele täna, et kolm suunda tähendab kolme paralleelklassi, ei kannata mingit kriitikat.

Tõepoolest, haridusministeeriumi avalike suhete töötaja allus eile provokatsioonile ja hakkas kommenteerima Võhma näitel üles visatud palli, et äkki keegi lööb selle maha, ja hakkas kommenteerima 3 paralleelklassi juhtumit. See ei ole tõsiselt võetav!

See seadus ja kolme eraldi suuna nõudmine ei tähenda sugugi 3 paralleelklassi!

Gümnaasiumi eesmärk ei saa olla oma õppekava aastakümneid muutumatuna hoida. Tema ülesanne on õpilaste arengule kaasa aidata.

Ühe piirkondliku kooli jaoks on ju eluliselt vajalik, et sinna jääksid õppima kõik selle kandi lapsed ka siis, kui neil on huvi erinevate ainete vastu.

Kuna kõiki laste valikuid ei ole lihtne väikse kooli baasil kindlustada, näebki uus õppekava ette, et oma õppekavas võib gümnaasium kavandada ja läbi viia valikkursusi koostöös teiste koolide ja organisatsioonidega, sh kasutades Eesti ja rahvusvahelisi võrgustikke ning infotehnoloogilisi lahendusi.

Õpilastel on õigus kokkleppel kooliga viia läbi osaõpet teistes õppeasutustes, sh huvikoolides.

Sellega on ära öeldud, et väiksemate gümnaasiumide võimaluseks on koostöö, mis on ka nende jätkamise eeltingimuseks ja mida näiteks Värska gümnaasiumis võetakse tuleviku huvides loomulikuna ja väga tõsiselt.

Aega sellise koostöö planeerimiseks on, sest täielikult hakkavad uued valikkursuste nõuded koolidele kehtima 2013./14. õppeaastal.

Tuletan meelde, et esimesed uue süsteemi järgi korraldatavad riigieksamid toimuvad 2014. aasta kevadel, nii et ka nendeks ettevalmistusi on aega teha.

On aega ka valmistada eksamisüsteem ette nii, et sealt juurida välja seal vahepeal osaliselt levima hakanud formalism.

Seega, kui me räägime õppesuundadest ja vajadusest neid koolis õpilastele kindlustada, siis see ei tähenda ei põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ega koolide sulgemist. Omavalitsused ise otsustavad, kui suurte koolidega nad jätkavad.

Muide, valitsus tuli riigikokku eelnõuga, kus nähti ette ka põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamisel erandeid, nii regionaalseid erandeid kui õppekava erisustest lähtuvaid erandeid.

See lausalise lahutamise jutt kellegi konkreetse programmina on sisse toodud poliitilistel põhjustel ja ei ole tegelikult sugugi mitte kriitika valitsuse aadressil.

Õppekavadega tegelemine on niisiis laste huvides. Sellest ma rääkisin, aga selleks peab lapsi koolis olema.

Lapse kooliskäimine ei saa olla üksnes õpetaja mure. Alaealiste eest vastutab vanem ja vähemalt põhikoolis peab ta huvi tundma, kas laps koolis käib või puudub koolist põhjuseta nädalate kaupa.

Seaduses on loetletud põhjused, mis loetakse põhjusega puudumiseks. Põhjuseta puudumisi viiendiku võrra kogu veerandist saab vaadata küll juba koolist eemalejäämisena ja selle eest kannab vastutust tegelikult ka vanem.

Seda ei rakendata vanemale siis, kui ta teeb ise ettepaneku probleemi lahendada, on avatud lahendustele, ja trahvini, uskuge mind, läheb asi ilmselt ikka väga erandlikel juhtudel, sest seda saab vanema nõusolekul ka asendada üldkasuliku tööga, kasvatusalase koolitusega või lapsega koostegevusega.

Kindlasti aitab selline lähenemine koolist väljalangemist veelgi vähendada. See väljalangevus on praeguste juba võetud meetmete alusel ka juba oluliselt vähenenud. Kui 2005./2006. õppeaastal langes põhikooli kolmandas astmes välja üle 800 õpilase, siis möödunud õppeaastal 370.

Koolist väljalangevuse vähendamiseks on oluline ka vanemate vastutus. Õpetajastaatuse tõstmine on üks selle seaduse eesmärke, et õpetajal oleks hea koolis õpetada ja et lastel oleks seal turvaline ja arendav õppida.

Tasulist parkimisala tuleb hoopis piirata

2010-06-10

Omal moel oli linnaisade kohtumine Kalamaja inimestega väga naljakas. «Meie ütleme, et meil ei ole probleemi, aga teie tulete ja ütlete, et meil on probleem,» oli vaid üks lõbusatest kokkuvõtetest koosolekule, kus esitati palju küsimusi ja anti väga segaseid vastuseid.

Uue ettepanekuga poolitada Kalamaja tasuliseks ja mittetasuliseks alaks kaasnes veel üks pillatud kõrvallause, mille ajakirjanikudki üles võtsid. Nimelt käis tasulise tsooni kontekstis läbi koguni Telliskivi tänav?! Ehk teiste sõnadega: kui Kalamajast jagu ei saa, siis minnakse tasulise parkimisega nüüd juba Pelgulinna peale.

Paraku ilmneb veel midagi, millel tuleb peatuda. Nimelt on linn parkimisala järkjärgulise laiendamisega ise tekitanud probleemi, mis nüüd justkui ulatub Kalamaja servmiste tänavateni - Niine, Jahu jt. Ehkki saalis polnud kedagi, kes öelnuks, et seal on ületamatu probleem, taob linnavalitsus nagu rauda: Niine tänav on umbe pargitud. Vabandust, aga kui Niine tänav on umbe pargitud, siis on parim lahendus teha Põhja puiestee tasulised parkimiskohad mittetasulisteks, ja Niine tänav tühjeneb. Praegu on Põhja puiestee alatasa tühi.

Arutelud viivad loogilise järelduseni, mis on täpselt vastupidine linnavalitsuse omale. Nimelt tuleb tasulist parkimist koomale tõmmata: Põhja puiesteel, Kopli tänava alguses, Kotzebue tänaval, ka Linnahalli ja Ilmarise pool on selleks ruumi.

Eesti lipp kui riigi triipkood lehvigu auga

2010-06-03

Homme on Eesti lipu päev, Pärnus tähistatakse seda kell 17 Rüütli platsil. Kõnelevad Eesti lipu seltsi esimees Trivimi Velliste, maavanem Andres Metsoja ja abilinnapea Annely Akkermann. Kõnede järel suunduvad üritusel osalejad rongkäigus ja puhkpillimuusika saatel Ammende villa aeda kontserti kuulama.

Trivimi Velliste, olete Eesti lipu seltsi esimees. Millised on teie kohustused selles ametis?

Ma arvan, et mu peamised kohustused on kõlbelised: seista teatud ühisosa eest, mis meid kõiki seob ja liidab. Lipp väljendab seda, kutsub korrale ja koosmeelele ka siis, kui me pisiasjades võime olla eri meelt. Eesti lipu seltsi ülesanne on oma ajalugu meelde tuletada ja sisendada uhkust selle üle.

Esimest korda tähistati Eesti lipu päeva 4. juunil 2004, sestpeale on see riiklik tähtpäev. Miks me peame oma trikoloori nii tähtsustama?

Eesti lipu sünnipäeva on eri ajastutel väga erinevalt meeles peetud. Näiteks 50. aastapäev Otepääl 1934 oli suurejooneline. 100. aastapäeval kogunesid vargsi sinimustvalge sünnikohta vaid ärksamad ja julgemad, see oli aeg, mil paljude lootus kippus kustuma. 25 aastat hiljem - mullu - oli kõik taas suurejooneline.

Sinimustvalge on meile nii sügava kannatuse kui rõkkava rõõmu, elujõu sümbol. See värvikolmik on meid lohutanud ja andnud jõudu: küllap nii jääbki. Tulevikku me ette ei tea, küll võime selleks väärikalt valmistuda.

Millest homme Rüütli platsil kõnelete?

Pärnu on Eesti riigi sünnilinn ja saatuse tahtel on siin (maakonnaski) lipu seltsil tugevamad juured kui mujal. Eesti lipu seltsi 126 normaalsuuruses sinimustvalget kandelippu on alaliselt hoiul siin. Noored kannavad need lipud Endla teatri sümboolse rõdu ette.

Tuletan meelde, et vaid kolmandiku oma lipu senisest east oleme saanud sinimustvalget vabalt heisata. Iga aastaga muutub see suhtarv paremaks. Selle eest, et see tagurpidikäiku ei teeks, peame ise hoolt kandma. Kõik, mis oleme saanud, oleme saanud selleks korraks.

Laulusalm ütleb, et "kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga ...". Kuidas teile tundub, kas meie rahvusvärve ja -lippu tuleks rohkem kasutada, kas või isiklikel tähtpäevadel?

Oma lippu ja selle värve ei pea me tõesti häbenema. Julgemalt kui praegu võiks rinnas kanda sinimustvalget linti või märki. Ka autole võiks lipu heisata, kui on vähegi põhjust, rääkimata kodumajast. Hea maitse ja sisetunne näitavad õige piiri kergesti kätte.

Mõni aasta tagasi vallandus teatud ringkonnas tahtmine kirjutada ümber Eesti hümn ja kujundada ümber Eesti lipp. Kuidas te niisugustesse riigi sümbolite muutmise mõtetesse suhtute?

Traditsioon on ainult siis traditsioon, kui ta kestab kaua. Hüplev traditsioon ei olegi traditsioon. Samal ajal on vanadel tavadel sügav sisemine tähendus. Mida kauem mingi oluline traditsioon püsib, seda suurem on tõenäosus, et see püsib veel. Mulle tundub, et muutmise tuhin on selleks korraks üle läinud.

Sinimustvalge värvikombinatsioon on ka Botswana lipul. Kui kõnekas on lipukangaste keel teie arvates?

Tõnis Mägi nimetas oma mulluses Eesti lipu juubelikõnes Tartu ülikooli aulas sinimustvalget Eesti triipkoodiks. Ma arvan, see oli väga kõnekas võrdlus. Need kolm värvi on otsekui meie ühismälu ja ühise tahte kehastus kõige üldistavamal moel.

Maheväetis koolidele

2010-06-03

Mahekaup kogub rahva seas üha enam poolehoidjaid - ka hariduspõllul võiks maheõpetus senisest rohkem au sisse tõusta. Eesti vanimad Waldorfi koolid Tartus ja Rosmal tähistavad tänavu 20. tegevusaastat - haridusminister Tõnis Lukas ristis Waldorfi hariduse hiljuti mahepedagoogikaks, millel on Eesti haridusmaastikul kindel koht.

Ometi tundub, et turgutame oma hariduspõldu kunstväetistega, taimede sirgudes tõrjume umbrohtu keemiliste vahenditega ning viljade valmides pritsime neid pestitsiididega.

Ka geneetiliselt muundatud organismide kasvatamine on hariduspõllul lubatud - pean silmas kitsale eliidile mõeldud koole.

Kooliteema on jätkuvalt kuum. Üks räägib haridusreformist ja koolide ümberkorraldamisest, teine võitleb sellele vastu. Kolmas kõneleb õpilaste arvu vähenemisest, neljas remondiraha lõppemisest. Räägitakse palju, aga mitte aiast, vaid aiaaugust.

Kahtlused kiusavad

Ehkki koolielu keskmes peaks olema õpilase areng, ei tehta lapsest, tema arengust ega muutuva ühiskonna vajadusest hariduselu korraldada eriti juttu.

Aeg-ajalt on kuulda ka mõne õpilase edust üleilmsel olümpiaadil, ent uudis rahvusvahelisest uuringust, mille järgi Eesti lastele ei meeldi koolis käia ning nad kuuluvad kõige õnnetumate õpilaste sekka maailmas, jääb meedias läbi analüüsimata.

Kas hariduse olukord on tõesti lootusetu? Õnneks mitte. Leidub üks suur erand - needsamad Waldorfi koolid. Näiteks on Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein öelnud, et Waldorfi koolidest nende kooli tulevad õpilased on teistsugused, käivad meeleldi tundides ja on avatud.

Jürgensteini sõnul paneb ta suurtele klassidele vaatamata Waldorfi koolist tulnud õpilaste nimed ja näod juba teisel koolinädalal kokku - eneselegi täpselt teadmata, miks see nõnda on. Aga kahtlused, kas Waldorfi koolist tulevad õpilased ikka suudavad tavakoolis hakkama saada, on visad kaduma.

Millest muust võiksid õpetajad, vanemad ja kogu ühiskond unistada kui õpihimulistest, avatud ja rõõmsameelsetest noortest? Aga Waldorfi koolidest sellised ju tulevadki ning nemad on riigile parimaks väetiseks.

Miks siis ikkagi viljeldakse lapse arengut ja loovust toetavaid pedagoogilisi metoodikaid meil nii vähe? Ning miks kutsutakse neidki väheseid õppevorme alternatiivseteks?

Ehkki ülejäänud maailmas on nad oma eluõigust tõestanud, peavad Eestis need metoodikad ikka veel vaeslapse osaga leppima ning pikaajalistest kogemustest ja headest tulemustest hoolimata oma olemasolu õigustama.

Eesti haridussüsteem, mis liigub justkui ainult ühest reformist teise, vaevleb üha uute haigustunnuste käes. Kui koolis peaks olema keskmes õpilase areng, siis sama peaks kehtima ka hariduselu puudutavate muudatuste kohta.

Ometi on teada, et paljudes koolides on põhirõhk endiselt ainete õpetamisel ja hinnete panemisel ning hariduselu ümberkorraldused lähtuvad hoonetest ja nendega seotud kuludest, mitte õpilastest.

Tõbine haridussüsteem

Millised üldse on õpilaste ja vanemate võimalused praegusel haridusmaastikul? Meie põhiseaduse paragrahvi 37 lõike 3 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Selle aluseks on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, kus seisab:

"Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus."

Meie õiguskantsler, kes on sama teemaga tegelnud, kirjutab, et tegu on lisatingimusteta õigusega. Konventsioon ei näe ette erandeid, mille puhul võiks kedagi haridusest ilma jätta.

Lisaks on õiguskantsler kirjutanud, et põhiseaduse paragrahvis 37 kasutatud sõna "otsustav" ei tähenda seda, et vanematel oleks laste hariduse üle otsustamisel ainuõigus.

Seadus näeb ette õppimise kohustuse, mistõttu ei saa vanemad otsustada, et lastele haridust üldse ei anta. Samas peab vanematel olema suurem õigus oma lastele antava hariduse osas arvamust avaldada.

Tegelikkuses on asi keerulisem ning õigus valida sarnaneb sattumisega ühesuunalisele kiirteele - tean seda oma kogemusest. Miskipärast on nii, et kõik tavakooli omast erineval pedagoogikal põhinevad koolid on erakoolid. Ja erakooliseadus annab kohalikule omavalitsusele võimaluse erakooli kaasrahastada.

Jutt käib siin kohamaksust, mitte õppemaksust, mis nagunii tuleb vanemal endal tasuda. Otsus erakoole rahastada sõltub ühepalju nii kohaliku omavalitsusjuhi suvast kui rahaliste vahendite olemasolust.

Me oleme häiritud, kui meie organism ei tunne end hästi, nahk sügeleb ja seedimine on korrast ära. Rahvatarkus ütleb - sa oled see, mida sööd. Sama kehtib ka haridusmaastiku kohta.

Kui eelistame arendada hariduslikku suurtootmist ja lähtume põhimõttest "toodame odavalt ja palju", siis ei saagi kvaliteedi ootamisest rääkida.

Aga kui hariduspõllul töötades arvestada mahepedagoogika põhimõtteid, võiks ühiskond peatselt rääkida suuremast sisemisest tasakaalust ja kvalitatiivsest arenguhüppest. Või äkki ma eksin ja on olemas mingi muu tee meie hariduse väetamiseks?

Müügimaks peab kaduma

2010-06-01

Tänasest peavad kõik majandustegevuse registrisse kirja pandud jaekaubanduse, toitlustamise või teenindusega tegelevad Tallinna ettevõtted maksma iga müügitehingu pealt ühe protsendi Tallinna linna eelarvesse. Ehk inimeste keeles öeldes - kehtima hakkab Keskerakonna ja sotside kehtestatud Tallinna müügimaks.

Kuna linna rahakott on tühi, siis planeeritakse selle maksuga tallinlaste taskust koguda aastas kokku 300 miljonit krooni. Kui üldiselt arvutada, siis teeb see iga tallinlase kohta tuhat krooni lisaks kõigile teistele maksudele, näiteks maamaksule. Palju õnne!

Ühe abilinnapea väide, et see maks ei puuduta inimesi, vaid ettevõtjaid, on piinlik, sest see raha võetakse ju ikka inimeste taskust, kes kaupa ja teenuseid tarbivad. Kuid praegune segane seis, kus linn ei suuda vastata enamikule küsimustele, mille pealt ja kuidas müügimaksu kogutakse, paneb arvama, et tegelikult ei suudeta ka seda eesmärki täita.

Paljud ettevõtjad peavad plaani viia oma tegevus Tallinnast välja, mis kokkuvõttes halvendab linna rahakoti seisu. Soovitaksin Savisaarel pigem vähendada linna poliitpropaganda kulutusi - ma pole kindel, kas inimesed on õnnelikud 12 miljoni krooni eest Tallinna TVst kapten Tenkeši seriaali vaadates, samal ajal kui kogu lasteaedade investeeringuteks on tänavu ette nähtud kaks miljonit krooni, mis teeb ligikaudu 15 000 krooni lasteaiale.

Keskerakonna ainuvõim Tallinnas ei ahista mitte ainult pealinlasi, vaid kogu Eesti elanikke. Nimelt mõjutab pealinna müügimaks kõiki suuremaid kaubanduskette, millel ei ole võimalik oma hinnapoliitikas erandeid teha. Selle tulemusel tõusevad hinnad üle Eesti.

Olen tartlane ja selle üle õnnelik, sest sellist valikulist ahistamist Taaralinnas ei kohta. Tundub, et Tallinna elanikud on linnavõimu poolt ära jagatud nagu mõne aktiivset kuulutustööd tegeva sekti sihtrühmad - valijad, potentsiaalsed valijad ja mittevalijad.

Esimesed kaks elavad valdavas osas Lasnamäel ja teistes piirkodades, kus võib kohata nõukogude aja viljastavates tingimustes rajatud magalaid ja tolleaegset uut värsket tööjõudu. Ülejäänud peavad selle lõbu kinni maksma, sest nende häält ju Savisaar ei jahi. Kurb on vaadata Nõmmel elavat vanapaari, kes oma kätega endale kodu on ehitanud ja nüüd veel enne surma maamaksu koorma all ägavad.

Kõrvaltvaatajana küsin - kaua selline asi toimuda saab? Kas midagi ei ole võimalik ette võtta? Ainukene võimalus on seadusandja tasemel sekkuda. Jutt kohalike omavalitsuste autonoomiast on tore, aga kui seda kasutatakse oma enda inimeste ja maksumaksjate totaal seks ahistamiseks, siis on riigi ülesanne sekkuda.

Kui omavalitsus otsustaks korduvatele meeldetuletustele reageerida ning majanduslanguse ajal ka oma kulutusi kärpida, ei oleks seda muret. Eelarve tasakaal, mille nimel riik pingutas, oli Tallinnale enne eelmise aasta oktoobrivalimisi võõras sõna. Kui kogutav raha läheks lasteaedade, huvialakoolide või puudust kannatavate inimeste aitamiseks, oleks keeruline riigi tasemel sekkuda. Aga seni kui Tallinna poliitpropaganda kulud ja nõunike palkade kulud ulatuvad kümnetesse ja kümnetesse miljonitesse kroonidesse, tuleb sekkuda, ja otsustavalt.

Müügimaks on üks võimalus, millega Savi saart mõistusele tuua ja see jama lõpetada. Riigil on võimalik üleriigiline müügimaks kaotada, mis tähendab kohalike omavalitsuste maksude seaduse ühe sätte kehtetuks muutmist. Kahjuks ei saa me seda poole aasta pealt teha, sest siis lasub riigil kohustus linnale saamata jäänud tulu kompenseerida. Kuna linnavolikogu on oma eelarvesse sisse kirjutanud poole aasta laekumiseks 150 miljonit krooni, peaks riik sellisel juhul ka selle rahasumma leidma. See oleks aga absurd, sest kelle arvelt seda võtta?

Riigil on võimalik müügimaks kaotada 2011. aasta 1. jaanuarist ning vastav seadusemuudatus riigikogus sellel sügisel vastu võtta. Praegu kehtib müügimaks ainult mõnes üksikus omavalitsuses ja ka need lahendused ei ole õiguslikult pädevad. Loodan, et tänasest algav tohutu segadus, kohtuskäimised ja hinnatõus aitavad kõigil jõuda arusaamisele, et müügimaksuta oleks parem.

Vaba Nõmme on võimalik!

2010-06-01

Ma pole kohanud Nõmmel kedagi, kes teaks kedagi, kes toetab ebainimlikult kõrget maamaksu määra koduomanikele. Linnavalitsuse otsus suurendada maamaksu tähendab seda, et näiteks üks konkreetne Nõmmel töötav ja kodu omav kooliõpetaja peab maamaksuks maksma sisuliselt ühe kuupalga.

Olen kõnelnud sel teemal paljude inimestega ja olgu nad noored või vanad, põlisnõmmekad või hiljuti kodu soetanud, seisukoht on üks: selline kodude maksustamine on ebainimlik ja ebaõiglane.

Kuidas on saanud kujuneda olukord, et ühe põliskogukonna valdava osa liikmete arusaama vastane koormis püsib ja kõik katsed seda muuta luhtuvad? Sest Nõmme inimestel pole võimalust oma esindajate kaudu ise otsustada Nõmme maksude ja eelarve üle - Nõmme eelarve on vaid osa suurest Tallinna linna eelarvest. Kuigi Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon tegi halduskogule ettepaneku võtta vastu otsus üleskutsega linnavolikogule kaotada Tallinnas kodualune maamaks ja Nõmme halduskogu seda valdava häälteenamusega toetas, on päris kindel, et nn Suur-Tallinna volikogu hääletab selle ettepaneku maha.

Üha rohkem kinnistub minus veendumus, et Nõmme peaks eralduma Tallinnast iseseisva linnana ja asuma oma esindajate kaudu oma elu ise korraldama.

Idee on ammu õhus

Meenutuseks: Nõmme oli ka enne sõda omaette omavalitsus. Kui 90ndate alul hakati Tallinnas üles ehitama uut linnasüsteemi, siis moodustas 1992. aastal linnavolikogu Nõmme haldusnõukogu "kuni Nõmme volikogu valimisteni". Nostalgilised ideed Nõmme kui omaette linna taastamisest on püsinud. 1993. aastal viidi Nõmmel läbi rahvaküsitlus, kus suhtega 45/55 iseseisvumist siiski ei toetatud. Küsitlusest võtsid toona osa umbes pooled nõmmekad, kellest 12% ei osanud midagi vastata.

Olen kindel, et nüüd on olukord seoses Tallinna linnavolikogu sammudega oluliselt muutunud. 1996. aastal toetas Nõmme halduskogu ühel häälel Nõmme eraldumist Tallinnast. Kui toona olid kaalutlused eelkõige identiteedi kaitsest lähtuvad, siis praegu on minu arvates lisandunud veel kaks tugevat argumenti.

Esiteks, omaette linnas on maksukoormus oluliselt väiksem, sest Nõmme elanike esinduskogu sellist maamaksu nagu praegu Tallinnas kindlasti ei kehtestaks.

Ja teiseks, iseseisev Nõmme on ka linna ülalpidamiskulusid ning laekuvaid tulusid vaadates nõmmekatele majanduslikult otstarbekam. Praegune linnaosavanem Rainer Vakragi tunnistab (Delfi, 23. märts 2009), et "Nõmme linna kulud oleksid minimaalsed, sest tegemist on valdavalt elamupiirkonnaga. Nõmmel puudub kallis infrastruktuur, meditsiini- ja sotsiaalhoolekandeasutused."

Vaadates Tallinna linna majandamist ja jätkusuutmatust, arvan, et Nõmme suudaks oma eelarve tasakaalus hoida igal juhul, kui teda ei koormaks Tallinna iga-aastased sadade miljonite suurused kohustused poliitiliste vekslite lunastamiseks, millega Nõmmel midagi pistmist pole.

Ons eraldumine võimalik?

Kas eraldumine Tallinnast on õiguslikult võimalik?

Jah, on küll.

Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et omavalitsuste piire muudetakse kas omavalitsuse volikogu või vabariigi valitsuse algatusel. Haldusterritoriaalse korralduse muutmisel arvestatakse seaduse järgi muu hulgas järgmisi asjaolusid: ajalooline põhjendatus, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunne, mõju avalike teenuste kvaliteedile ja omavalitsusüksuse terviklikkus.

Neid tegureid arvestades oleks Nõmme iseseisvumine elanikele otstarbekas ja kasulik. Loomulikult peab Nõmme linn hakkama tuleviks tasuma transpordidotatsiooni, haridusteenuse ja muude avalike teenuste eest, mida tellitakse Tallinnalt või Tallinna äriühingult. Samas on Tallinna ja ümbritsevate omavalitsuste suhted näidanud, et see pole midagi ületamatut. Kõik küsimused saab täpselt paika panna eraldumislepingus, mille sõlmivad Tallinna ja Nõmme linn.

Kas uue omavalitsuse teke ei ole vastuolus riigi üldise suundumusega omavalitsuste ühinemisele?

Ei ole. Nõmme omavalitsus oleks oma elanike arvult (38 100) suuruselt kuues Eesti omavalitsus. Kui Savisaar tegi liitumiskutse Tallinna ümbritsevatele valdadele, siis lükkasid need selle üksmeelselt tagasi. Iseseisev ja alahoidlik Nõmme linn oleks naabervaldadele palju usaldusväärsem koostööpartner. Ka Euroopa omavalitsuskogemus on näidanud, et ühes linnalises asustuskeskkonnas võib olla mitu õiguslikult iseseisvat omavalitsust.

Eraldudes nõmmekas võidab

Mis saab edasi? Nõmme halduskogu elamumajanduse komisjon võttis ühel häälel vastu otsuse asuda ette valmistama Nõmme kui iseseisva omavalitsuse taastamist.

Vajalik on põhjalikum õiguslik analüüs ning sotsiaalmajanduslik audit. Kuid juba praegu on minu arvates selged kolm asja: esiteks, eraldumine võimaldab nõmmekatel paremini oma huvisid kaitsta; teiseks, eraldumine on majanduslikult ratsionaalne; ja kolmandaks, eraldumine arendab Nõmme identiteeti.

Nõmme linn muutub peremeheks ka kogu planeerimistegevuses, suudab paremini seista miljööväärtuse tagamise eest.

Teises etapis järgnevad arut-elud ja nõmmekate seisukohtade selgitamine. Seejärel on võimalik alustada läbirääkimisi vabariigi valitsuse ja Tallinna volikoguga.

Kutsun üles kõiki huvilisi, kes tahavad Nõmme vabanemise huvides kaasa mõelda, võtma minuga ühendust aadressil urmas.reinsalu@riigikogu.ee.

Ukraina holodomori hukkamõistmise vastuolud

2010-05-28

Mitu aastat tagasi, kui käisin Ukrainas, küsisin siin-seal inimestelt: „Jah, siin on Teises maailmasõjas langenute monument, aga kas holodomori kohta on midagi?" Tajusin inimeste vastustes valu ja ehmatust, sest sel ajal polnud kombeks mõelda, et miljonid kunstliku näljahäda ohvrid vajavad meenutamist. Liiga kaua oli ühiskond 1932.-1933. aasta kohutava ulatusega näljahädast vaikinud. Briti ajaloolane Robert Conquest hindab ohvrite hulgaks viis miljonit inimest.

Ehkki Ukraina eelmise presidendi Viktor Juštšenko tegemistes holodomori teadvustamiseks oli kampaanialikkust, tuleb seda kõrgelt hinnata. Juštšenko andis rahvale tagasi mälu ja ajaloolise tõe. Holodomor kuulutati genotsiidiks Ukraina talupoegade vastu ja selle eitamine muudeti seadusega karistatavaks. Ukraina tegutses aktiivselt selle nimel, et teadvustada holodomori jubedused rahvusvaheliselt.

Euroopa Nõukogus läks nõnda, et selleks ajaks, kui raport valmis sai, oli Ukrainas president vahetunud. Päev enne dokumendi arutelu teatas vastne president Viktor Janukovitš parlamentaarse assamblee ees esinedes, et tema arvates ei olnud holodomor genotsiid. See kattub Vene poliitikute kaitstud positsiooniga. Öeldakse, et ohvrid olid ju Stavropoli krais, Kasahstanis ja mujalgi. See lähenemine ei eita holodomori, kuid ütleb, et puudus Ukraina rahva massilise hävitamise kavatsus. Ja kuigi nõukogude juhtkond tegi "vigu", olnud tegu ikalduse ehk looduskatastroofiga.

Ajaloolased kasutavad "holodomori" mõiste avamisel eri termineid. Robert Conquest räägib näljaterrorist (inglise keeles terror-famine), siin-seal on kasutatud mõistet "näljagenotsiid" (famine-genocide). Ukraina keeles osutab ammu kasutusele võetud "holodomor" selgelt surnuks näljutamisele. Üks argumente, mida tihti kasutatakse, on see, et "genotsiidi" mõiste kasutuselevõtja Rafael Lemkin nägi Ukraina holodomoris genotsiidi tüübipuhast näidet.

Hinnates praeguse ENPA presidendi Mevlüt Cavusoglu holodomori-raportit, tuleb öelda, et see on õige mitmekihiline. Pealkirjas mälestab ta näljahäda ohvreid. Resolutsiooni põhitekstis räägitakse peamiselt "Stalini režiimist", totalitaarse kommunismi kuritegudele on üks tagasihoidlik viide seoses varem assamblees vastu võetud resolutsiooniga. Osutust genotsiidile resolutsioonis ei ole.

Kui aga lugeda selgitavat memorandumit, siis seal viidatakse Ukraina parlamendi vastavale otsusele ja tuuakse esile faktid, mis näitavad, et tollane nõukogude juhtkond tegi otsuseid, mis vältimatult viisid inimeste massilise hukkumiseni. Ukraina talupoegadelt ainult ei konfiskeeritud vilja, vaid nälgivad külad võeti piiramisrõngasse: sealt ei saanud põgeneda ega sinna abi toimetada.

Seega, igaüks, kes teksti läbi loeb, saab aru, et toimunu vastab genotsiidi tunnustele.

Terminoloogiline võitlus paneb mõtlema selle üle, mida Venemaa poliitikud ja neist sõltuvad naaberriikide juhid (Janukovitð) ajaloos tunnistavad. Holodomori ega Stalini reþiimi kuritegelikkust ei eitata. Teravalt püütakse eitada genotsiidi ukrainlaste vastu.

Tüüpdemagoogia on see, et "genotsiidi" mõiste sissetoomine oli Juðtðenko poliitkampaania ja presidendivalimised Ukrainas näitasid, et sellel on ühiskonnas vaid paariprotsendine toetus.

Äsja eitati niisama raevukalt kommunismi kuritegusid. Nüüdsetes debattides venelased seda mõistet loomulikult ei kasutanud, aga võideldes holodomori genotsiidiks tunnistamise vastu, lepiti sellega, et paljud inimesed kõnelesid "totalitaarse kommunismi kuritegudest" või "kommunismi kuritegudest". See näitab, et kommunismi kuritegude lahtikaevamisel on igati positiivne mõju. Kui demagoogiline vastuseis keskendubki mõnele mõistele, jääb ikka mingi osa ajaloolisest tõest, mille puhul enam ei vaielda.

Näiteks osutab holodomori-raport niisama jubedale hävitustööle Kasahstanis. Kasahstani parlament on eelmise sajandi 30. aastate näljahäda kohta esitanud Euroopa Nõukogule kirjaliku kommentaari. Sellest võib välja lugeda valmisolekut valusa teemaga edasi minna, ehkki terminoloogiliselt ollakse hinnangutega suhteliselt tagasihoidlik.

Meesšovinistlik emapalk peab muutuma

2010-05-28

Riigikogu sotsiaalkomisjon on arutanud vanemahüvitise paindlikumaks muutmise teemat IRLi eestvõttel ja kõikide erakondade vahel lepiti komisjonis ühiselt kokku, et asjaga minnakse põhjalikumalt edasi. Kõik riigikogus esindatud erakonnad olid seisukohal, et praegune vanemahüvitise maksmise süsteem on täiesti põhjendamatult jäik ja et praegusele poolteist-aastat-kodus süsteemile on vaja palju paindlikumat alternatiivi. Sama seisukohta on toetanud ka mitmed uuringud, Eesti inimarengu aruanne 2009 ja Eesti Tööandjate Keskliit.

IRL on seisukohal, et lapsed on Eesti riigi kõige tähtsam küsimus ning me ei peaks rahulduma vähemaga kui eeskuju võtmisega heaoluriigist, kus nii laste kui ka lapsevanemate tervisenäitajad ja rahulolu on maailma parimad - nimelt Rootsist. Seal valiti paindlik vanemahüvitise süsteem eeskätt lapse heaolu silmas pidades - lapsevanem, vanavanem või mõni teine pereliige peaks saama lapsega tegelda siis, kui viimasel seda kõige enam tarvis on. Teiseks paindlikkuse põhjuseks on kodaniku ja tööandja usaldamine: mida vabamalt saavad noored lapsevanemad tööandjatega kokkuleppeid sõlmida, seda rahulolevamad on kõik osapooled ja seda lihtsam on elada normaalset elu, kuhu mahuvad - nagu alati - nii lapsed kui ka töö tegemine.

Erinevalt sotsidest kinnitan, et alles peaks jääma ka võimalus soovi korral 1,5 aastat jutti kodus olla ja et väärtustada tuleb ka vanavanemate võimalikku panust. Samuti ei toeta ma ühtegi eesmärgiseadmist, mis lastele makstavaid toetusi vähendaks. Veel on IRLi meelest oluline seada hüvitise kasutamise lõppaeg lapse 1. klassi lõpetamisele, mitte tema kasvatamise mõttes juhuslikule kuupäevale. Praeguseks on ette valmistatud või töös juba vähemalt kolm eelnõu vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks, mis kinnitab, et nüüdne võrdlemisi elukauge ja meesšovinistlik süsteem tuleb tänapäevasemaks, vabamaks ja avaramaks muuta. Lapsevanemad väärivad riigilt rohkem usaldust, mida näitab valikuvõimaluste pakkumine ja laste tervise tegelik väärtustamine. Usun, et vanemahüvitise paindlikumaks muutmisest kujuneb üks sisuline valimisteema, mis lõpuks, loodetavasti juba enne järgmisi valimisi, päädib laste ja lapsevanemate õiglase võiduga!

Kui küsija suu peale lüüakse

2010-05-27

Hiljutisel arengufondi foorumil ütles president Toomas Hendrik Ilves, et rahvas võiks nõuda erakondadelt nii eelseisvate kui ka 2015. aasta valimiste eel eesmärkide sõnastusi, arengukavasid ja muud. Niisugune jutt võib ajada moka otsast muigama, kuid panna ka ropult sõimama.

Alates aastast 1992 pole ükski Tartus tegutsev erakond käinud meie kodus uurimas, kelle poolt me oleme ja mis muidu mureks (aga üks Läänemaa pärapõrgu sai Eestimaa Rahvaliidult sel kombel vähemasti bussiootepaviljoni). Olgu. Aastast 1993 on ilmselt eeldatud, et ma olen oma erakonnale (praeguse nimega IRL) ning selle esikandidaadile meie kandis, haridusminister Tõnis Lukasele lojaalne ning ei vaja helkurit ega kanasupi kontsentraati 12grammises ümbrikus. Et ma olen haugi mäluga pime kana, kes leiab Styxist ilmagi tera.

Miks välistatakse võimalus, et demokraatia õpetab isegi abikoolis? Miks ma pean olema vait lihtsalt seepärast, et lojaalsus on kaalukam kui asjatundmine?

Rahalunimise lõhnad rahvusentsüklopeedia ümber

Mõni nädal tagasi sigines Delfi portaali arutlus sellest, kas Eestil pole aeg omada rahvusentsüklopeediat. Arvasin pahaaimamatult, et põrgu ise teab, teile lollus see on, kuid ei. Aastani 2011 kehtiv koalitsioonileping näeb tõesti ette Eesti Entsüklopeedia veebikeskkonna arendamise toetamist. Kas tegu on AS Eesti Entsüklopeediakirjastuse uue, TEAkirjastuse juba ilmuva entsüklopeediaga või Wikipedia eestikeelse redaktsiooniga, ei selgu kuskilt, küll aga on kaugele tunda rahalunimise lõhna, sest mõlemad kirjastused on võlgu.

Minu enda erakond ega koalitsioon minusugust siin aidata ei saa, sest pole kombeks, et "oma poole mees" ministrilt aru päriks. Liiati ei aitaks see nagunii, sest koalitsioon pole jõudnud niigi kaugele, et tema ministri nimi veebis õigesti kirjutataks.

Seda teades ei hakka ma sõpra ning kooli- ja seltsivenda Tõnis Lukast kiusamagi küsimusega, miks võetakse totrus nimega "rahvusülikooli kui riikliku tellimuse esitamine ainult Tartu Ülikoolile" päevakorda just Toompeal, mitte aga Võisikul, kuhu võõrad eksitama ei pääse.

Kui keelatud asi on lubatud ja verd võetakse ülearu

Nagu oleks meil kõigil üksnes nohu ja ajurabandust Eestis ei esinekski, on Riigikogu sotsiaalkomisjon otsustanud, et tervishoiu parandamiseks tuleb uurida investeeringuid haiglatesse. Näiteks paigutati pooleks päevaks Maarjamõisa kliinikusse mees, kellel oli vaja nina ära lõigata ja tagasi panna. Ajaviiteks hakkas ta lugema reegleid patsientidele. Seal seisis must valgel, et ilma ninata haiged ei tohi mõnda aega sooja toitu süüa. Siis saabus lõuna ja noormehele serveeriti väga kuuma putru.

Kas kliinikumis on eesti keele aabitsate hankimine alarahastatud? Või kui see oli apsakas, siis kui palju tuleb investeerida selleks, et Keila haiglas võetud vereproovile saaks vastuse kiiremini kui kolme päevaga? Ja miks võetakse seda verd nii palju, et sellest saaks teha mitu rõngast verivorsti?

Küsimus võib olla liiast. Vastus liiast pole aga põrmugi parem. Kui on võimalik rääkida lühidalt ja arusaadavalt, siis on lööksõnad jaburad. See osa koalitsioonist, kes kord paari kuu jooksul minu kasti Tähtverre sisse pöörab, ei kasuta siin ainsatki nendest sõnadest, mida nad ajalehtedes pruugivad.

Tuleohutusnõuded pole nöökimiseks, vaid kodude kaitseks

2010-05-27

Mai alguses võttis riigikogu vastu siseministeeriumi algatatud päästeseaduse. Kas meil siis enne päästeseadust ei olnud? Kehtivat päästeseadust on muudetud 15 aasta jooksul 17 korral, mille tulemusel on seadus muutunud raskesti loetavaks.

Päästeseadus on päästevaldkonnas põhjapanev seadus, mis on aluseks kogu riikliku päästeorganisatsiooni tegevusele. Vabatahtlikud päästjad

Vastuvõetud päästeseaduse olulisim muudatus puudutab vabatahtlike kaasamist päästetöödesse. Uue päästeseaduse järgi võivad seni vaid koos päästeametnikega õnnetusi likvideerinud vabatahtlikud iseseisvalt päästetöödes osaleda. Vabatahtlike tegevus on vajalik eelkõige nendes Eesti paikades, kuhu riiklik päästekomando jõuab kohale teatud viivitusega, kuid kohapeal elavad tublid hakkajad oma kodukandist hoolivad inimesed, kes saavad kiiresti reageerida ja aidata näiteks tulekahju kustutada.

Praegu on Eestis vabatahtlike päästekomandosid 75. Neid on tarvis selleks, et päästeteenusega oleks ühtlaselt kaetud kogu riik. Mul on hea meel tõdeda, et vabatahtlike päästjate arv kasvab iga aastaga. Kui 2008. aastal oli neid abivalmis inimesi 403, siis praeguseks on vabatahtlikku päästetegevusse panustajaid koguni 560. Peale selle tegutseb üle 150-liikmeline Eesti reservpääste rühm.

Koondamaks kogu riigi vabatahtlikud päästjad ühtse esindusorganisatsiooni alla, loodi selle aasta veebruaris Eesti priitahtlik päästeliit. Sellist ühendust on vaja selleks, et päästeseltse puudutava info kogumine ja selle analüüsimine toimuks süsteemselt otse asjaga tegelevas liidus. Nii oleks uutel seltsidel tugi ja võimalus nõu küsida ning riigil kindel partner oma liikmete huvide eest seismas ja igapäevast koostööd tegemas.

Vabatahtlikud päästjad võivad olla abiks suurematel põlengutel ja õlireostustel, kuid näiteks demineerimistöödele, kiirguse- ja keemiaohu likvideerimisele neid veel ei lubata. Pärnumaal on päästeameti partnerid Sauga ja Tali abikomando.

Kui algul kasutas päästeseaduse eelnõu mõistet "abipäästja", siis riigikogu menetluse käigus sellest terminist loobuti ja kasutatakse mõistet "vabatahtlik päästja". Igatahes meeldis see vabatahtlikele palju rohkem.

Kriteeriumid ja nõuded

Vastuvõetud seaduse kohaselt loetakse vabatahtliku päästja tervisenõuded täidetuks, kui isik on viimase viie aasta jooksul saanud mootorsõidukijuhi (autojuhiloa) tervisetõendi. Kui mootorsõidukijuhi tervisetõendit ei ole, tuleb esitada perearstilt saadud tervisetõend. Füüsilise ettevalmistuse nõuete läbimise eesmärk on näidata, et inimene on võimeline päästetööd tegema. Tegemist ongi ju füüsilise tööga.

Uue päästeseaduse järgi korraldavad vabatahtlike väljaõpet riiklikud päästekeskused ja see toimub kahes astmes.

Esimese astme õpe annab algteadmisedja see kestab vähemalt 16 tundi. Õppe läbinud vabatahtlik võib teha ennetustööd ja osaleda päästetööl ainult koos päästeametnikuga.

Teise astme õpe annab oskused iseseisvaks tegutsemiseks ja kestab vähemalt 36 tundi. Õppe läbinu tohib teha ennetustööd ja päästeametniku korraldusel iseseisvalt päästetöid. See tähendab, et päästetööde ajal ei pea päästeametnik vabatahtlikega koos olema, kuid vabatahtlikel peab olema ühendus (raadio-, mobiilside) päästeametnikuga, kes annab neile korraldusi.

Teise astme läbinud vabatahtlikel on ühtlasi valdusesse sisenemise õigus: päästeametniku korraldusel võib valdaja teadmiseta siseneda päästetööks eluruumi (sealhulgas ukse mahalõhkumise ja vahetu sunni õigus). Päästeametniku korraldusel tohib isiku suhtes kasutada füüsilist jõudu, näiteks kui ohustatu keeldub põlevast hoonest lahkumast. Vahel tuleb elus ette selliseidki hetki.

Enne teise astme õppe läbimist peab inimesel olema aastane vabatahtlikuna tegutsemise kogemus. Need, kes varem on töötanud kutselise päästjana, saavad vabatahtlikuks päästjaks lihtsustatud korras, nad ei pea väljaõpet läbima täies mahus, vaid ainult kuus tundi.

Kuidas hüvitatakse?

Tavapärased kulud hüvitatakse päästekeskusega sõlmitavate lepingute alusel. 2010. aastast on MTUdega sõlmitavates lepingutes rakendatud ühtseid rahastamise põhimõtteid, mida jätkatakse uue päästeseaduse jõustumisel.

Ulatuslike või pikaajaliste päästetööde korral hüvitatakse vabatahtlikele päästetöödel osalemisega tekkinud kulud, välja arvatud saamata jäänud tulu. Samal ajal näeb seadus ette võimaluse maksta ulatuslike või pikaajaliste päästetööde puhul vabatahtlikele päästjatele valitsuse reservist osalemistasu. Tasu suurus on kõigile võrdne, selle täpne ulatus selgub valitsuse määrusega, aga eeldatavasti on see plaanis siduda töötasu tunni alammääraga.

2010. aastal on päästeameti eelarves vabatahtlikest koosnevate abikomandode rahastamiseks 5,03 miljonit krooni.

Rahastamine toimub mittetulundusühingu ja päästeameti sõlmitava lepingu alusel. Rahastamise põhimõtetes on püsikulud (toetatakse komandohoone ülalpidamist, päästeautode korrashoidu, makstakse püsitasu vastavalt abikomando liikmete arvule) ja väljasõiduga kaasnevad kulud (makstakse kinni auto töötunnid ja tasu iga päästetööl osalenud abikomando liikme eest). Kohustused koduomanikele

Tuleohutuse seadus sätestab inimeste kohustused tuleohutuse tagamisel. Selle seadusega määratletakse senisest täpsemalt isiku vastutus ja riikliku järelevalve õigused-kohustused.

Olulise uue regulatsioonina kehtestab eelnõu tuleohutusalase enesekontrolli korralduse. Kehtiva õiguse järgi on tuleohutuse tagamine ehitise omaniku või valdaja ülesanne, kuid täpsustamata on tuleohutuse tagamise korraldus.

Tuleohutuse seaduse eelnõu toob eelkõige välja üldised ja korralduslikud nõuded: ehitise ja selle osa, küttesüsteemi, küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise, metsa ja muu taimestikuga kaetud ala, põlevmaterjali ladustamise, avaliku ürituse ning tuletõrje veevarustuse tuleohutusnõuded. Seaduse kohaselt on peale laulus olevate eeltingimuste (,,Et hakata korstnapühkijaks, peab olema korsten ja luud") nõutav kutsetunnistus. Sellest Ivo linna oma laulus ei laula.

Kui president päästeseaduse ja tuleohutuse seaduse välja kuulutab, jõustuvad muudatused tänavu 1. septembrist.

Ajalooline kogemus ei lase meil ennast vabalt tunda

2010-05-27

"Vaba füüsikuna või ka ülikooli administraatorina oli mul kindel ettekujutus, mida kõike peaks Eestis palju paremini tegema, kui poliitikud seda siiamaale on suutnud," põhjendab kaitseminister poliitikasse siirdumist.

Kui õige ei räägiks täna poliitikast, vaid muust. Kas sobib?

Sobib, iseasi, mis on see muu. Kas või asjadest, mis meist maha jäävad. Kui kunagi küsitlesin kaitseväe juhatajat Ants Laaneotsa, siis rippus ta selja taga - õnneks mitte pea kohal - mõõk, mis jääb seinale ka siis, kui seal istub mõni järgmine kindral. Mis kaitseministrist maha jääb?

Nii sümboolset asja nagu mõõk mul küll ei ole. Aga kui tuleb aeg minna, jääb enamik asjadest siia.

võite öelda, on teil elus vedanud?

Kindlasti ei koostanud ma varajases nooruses plaani, kuhu viiekümne kuuendaks või kuuekümne viiendaks eluaastaks peaksin jõudma. Hea, et tööpuudust pole pidanud tundma. Valisite erialaks teoreetilise füüsika. Mitte just tavaline valik.

Mis puutub elukutsevalikusse, siis mul oli kalduvus loodusteadusi humanitaariale eelistada juba koolipõlves. Oluline tundus ideoloogiline taust - see ala oli okupeeritud Eestis meditsiini kõrval üks väheseid ideoloogiavabu valdkondi. Vabas Eestis võinuks valik teistsugune olla. Füüsika on pööraselt huvitav ka "mittetäppis" inimestele. Mind näiteks erutab, et teadlaste arvutuste kohaselt ei suuda maipõrnikas lennata. Aga põrnikas ei usu jälle teadlasi ja... lendab.

Sellised klassikalised paradoksid huvitasid mind muidugi ka, aga pigem panin ma rõhku tunnetuslikele küsimustele, et miks asjad just niimoodi käivad.

Mõistmine on vähemalt sama tähtis kui eesmärk neid muuta või ära kasutada. Loodusteadus just seda rõõmu pakubki. Te räägite füüsikast kui loodusteadusest?

Päris kindlasti füüsika seda ongi. Kõige loodusteadlikum loodusteadus.

Ülikooli cum laude'le lisandusid mitmed kraadid ja tiitlid akadeemikuni välja. Mis too doktoriväitekirja teema võis küll olla? Adun, et midagi keerulist.

Naatriumnitriti antratseeni resonantse sekundaarkiirguse dünaamika. Ja eesti keeles?

See ongi eesti keeles. Aga maakeeles?

Kui kahte kristalli ühest otsast valgus sisse lasta, siis milline see valgus on, kui ta teisest otsast välja tuleb.

Kohe teine asi. Saite teada?

Eks ikka, kui kõrge komisjon selle eest kraadi otsustas anda. Mis andis tõuke kandideerida Tartu Ülikooli rektoriks?

1992. aastal, kui olin juba prorektor, otsustasime Peeter Tulvistega kandideerida rektori kohale, pigem seltskonna mõttes, sest olin ülikooli mõistes üsna noor.

1998 see mõte enam nii ootamatult ei tulnud, olin selleks ajaks ka ministriametit proovinud, olin rohkem motiveeritud. Kas teadsite, mis teid ootab?

Suurt üllatust ei olnud, aga alati on põhimõtteline vahe olla number üks, seda ka siis, kui oled olnud juba number kaks. Lõppvastutus loob alati uue olukorra. Maalehel on andmeid, et olete maailma pikim kaitseminister.

Edetabeliga tutvunud ei ole, aga kokkusaamistel endast pikemat ka pole kohanud.

Kehalised eeldused võimaldaksid teil vähemalt ühte ala mõne lühema mehega võrreldes paremini vallata. Kas mängite praegu ka korvi?

Viimasest korrast on paraku umbes aasta möödas. Vaim tahtis rohkem kui ihu lubas. Kui kaugelt olete sisse visanud?

Väga kaugelt tabamine on nii või teisiti juhuse asi. Noh, aga kõvasti teiselt poolt keskjoont.

Nooruses jäid mu tulemused siiski niisuguseks, mis tipptasemeni ei jõudnud. Kaks Eesti meistritiitlit küll, aga rahvusmeeskonnas mängimiseks sellest ei piisanud. Ütleme, et jäin kodukootud tasemele. Ja ega see meeter üheksakümmend kaheksa teab mis pikkus ka pole. Suitsu pole kunagi teinud?

Kunagi isegi väga. Aga 1981. aasta lastekaitsepäeval jätsin maha. Ja lõplikult.

Olete läbinud mitmeid koolitusi, kaugel välismaal pealegi. Kas igal pool tuli kohalikus keeles hakkama saada?

Jah, kuigi tänapäeva loodusteadused on peamiselt ingliskeelsed, üle ilma. Novosibirskis, Stuttgardis ja Pariisis kasutasin seerida, Osakas sain seda vähem teha. Sealne kultuur on üsna erinev. Aastasadu kestnud pikk suletus on oma jälje jätnud.

Füüsika on rahvusvaheline, ainult omal maal sellega tegelda ei ole võimalik.

Eestigi peaks olema palju kordi rohkem avatud. Rahvusvaheline kogemus on väikerahvale äärmiselt tähtis.

Kuidas teil jaapani keelega on?

Enda meelest olin seal väga jutukas. Teadsin oma paarikümmend sõna.

Te olete Eesti riigi tippametnik, strateegilises mõttes eriti. Küllap olete vande andnud, mis kohustab eesti keeles sama "jutukas" olema.

Ministrina ametisse astudes annavad vande kõik, mingit täiendavat kaitseministri vannet olemas ei ole.

Ametisaladuste arv ja tähtsus on eri ametite puhul ju erinev.

Jah.

Teate igasugu ametisaladusi?

Ikka küll.

Kui kaua nii napisõnaline nende puhul olete?

Kuni saladus on saladus. Enamikule oleksid need suures osas igavad arvud ja andmed, mis ei tähenda seda, et nad oleksid vähehuvitavad nendele, kellel on huvi neid teada saada.

Kas Simmi matsust on Eesti riik üle saanud?

Jah, sõltub, kust otsast vaadata. Üks on reaalne info, mis lekkis. Aga ka maine on riigi asi. Elu peab siiski edasi minema. Ja kindlasri ei võta Simm ei Eesti riigil ega kaitseministeeriumil hinge välja, NATOst rääkimata. Kuidas te lõpetaksite lause ,,Ma loodan, et..."

... saame üle neist traumadest, mis on seotud kas seitsmesajaaastase orjaöö või viiekümneaastase Nõukogude okupatsiooniga. Näib, et see ajalooline kogemus, mida me endas kanname, ei lase meil end veel vabalt tunda.

Loodan, et põlvkonna jooksul saame sellest üle ja suudame mõelda endast ning oma naabrist sama vabalt kui need rahvad, kes on sajandeid iseseisvalt elanud.

Lapsevanemana loodab Jaak Aaviksoo, et järeltulev põlv suudab endale leida sellise elukutse, millest ta rõõmu tunneb, aga see on vist universaalne soov. Teie liiga eestipärane perekonnanimi sunnib arvama, et on omal ajal eestistatud.

Ei teagi päriselt, kus see päris eesti juurikas seal nimes on. Kui seda eestistati, tuli ette veel üks a ja soo oli enne son. Nii et mu vanaisa kandis veel Aviksoni nime. Kust see tuli. seda ma paris hästi ei tea. Kuidas te end maandate? Kas näpud mulda?

Mullalemb ma ei ole. Tar tu kandis on küll suvekodu, kus püüan olla, kui vähegi mahti.

Aga maandamine? Eks luge mine. Vähem ilukirjandust, roh kem inimeste elu ja ühiskonna kohta. Teater ja kontserdid ka. Mis teatrist viimati meelde jäi?

Ei oskagi öelda, miks oler korduvalt eri versioonides ni lava kui ka tele vahendusel jõud nud etenduseni "Armastus kol me apelsini vastu". Iga kord olen sealt midagi avastanud, nii linnateatris kui ka rahvusooperis.

Pila?

Ka tõsist asja võib pilada nii et asi läheb veel tõsisemaks.

Aga headeks, isegi väga hea deks tekstideks pean ka neid mille on kirjutanud Madis Kõiv. Teades pealegi seda et ta on tegija ka väga tõsiteaduslikus teoreetilises füüsikas. Väga keeruliste kontseptidega.

Küsis Jüri Aarma

Eesti sõduri kaitseks

2010-05-26

Äsja, teisipäeva varajastel hommikutundidel saabus Afganistanist 153 Eesti kaitseväelast, keda oli lennuväljal ootamas vähemasti paar korda rohkem nende lähedasi ja sõpru.

Oodata tuli öö läbi, sest tuhapilvede tõttu hilines kojulend ligi pool päeva. Samal varahommikusel ajal algas uus päev enam kui 3500 kaitseväelasele Pärnu- ja Viljandimaa metsades õppusel Kevadtorm 2010.

Meie turvatunne sõltub palju rohkem kui me vahest igapäevaselt tajume neist ligi 40 000 kaitseväelasest tegevteenistuses ja reservis, kes seisavad koos meie liitlastega meie vabaduse kaitsel. Eesti sõdur kaitseb Eestit. Hommikune ootamine andis järjekordse võimaluse mõelda sellelegi küsimusele „Kes kaitseb Eesti sõdurit?"

Muidugi, seadus. Oleme äsja likvideerinud oma 15 aastat vana võla ja võtnud vastu Kaitseväekorralduse seaduse, valmistanud ette uue, tänapäevase teenistuse iseärasusi arvestava Kaitseväeteenistuse seaduse ning põhjalikult uuendanud kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi, seda eriti meie missioonisõdureid silmas pidades. Seda ei pruugi olla piisavalt, ent see on hea.

Sõdurit kaitseb ka väljaõpe ja varustus. Väljaõppe tingimused paranevad pidevalt, sealhulgas ka rahvusvahelises koostöös, samuti täiustub pidevalt kaitseväelaste varustus alates öövaatlusseadmetest kuni täiustatud soomustehnika ja mehitamata luurelennukiteni. Ka see on hea, ehkki palju on võimalik veelgi paremini teha. Samas on vaja mõelda sellelegi, mis on minu arust vähemasti sama oluline kui seadused, väljaõpe ja tehnika - see on meie suhtumine Eesti sõdurisse.

Leian end üha jälle mõtlemas Delfis 10. aprillil ilmunud arvamusartiklile pealkirjaga „Mitu inimest te tapsite?" ning viitega eestlasest sõduri intervjuule, mis tõendavat et ministeeriumi loodud eesti sõduri kui ühiskonna ülesehitaja ja turvalisuse tagaja kuvand on läbini võlts."

Veidi hiljem on artiklis tõstatatud retooriline küsimus: „Kust me teame, et Eesti kaitseväelased ei tapa Afganistanis rasedaid naisi ja lapsi, olgu siis kogemata või meelega? Missugune alus on meil uskuda, et Eesti sõdurid käituvad teistmoodi kui meie USA ja briti liitlased? Vastus on lihtne: ei olegi alust."

Artikli kommentaariumi ja paljude muudegi väljaütlemiste põhjal julgen arvata, et niisugune suhtumine Eesti sõdurisse ei ole erandlik. Ma ei taha väita, et nii on keelatud küsida aga samas olen ma veendunud, et Eesti sõdurit peab niisuguste, ilma ühegi aluseta toodud süüdistuste eest kaitsma.

Enne kui jõuda Eesti sõdurini, tuleb alustada kaugemalt. 70 miljonit ohvrit nõudnud Teise ilmasõja järgne üleilmne julgeolekuarhitektuur põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, mis oma puudustele vaatamata on 60 aasta jooksul suutnud ära hoida lokaalsete ja regionaalsete relvakonfliktide paisumise suuremateks verevalamisteks. Kahanenud on riikidevaheliste sõjaliste konfliktide oht ja julgeolekutagamise raskuskese on nihkunud asümmeetriliste konfliktide lahendamisele ÜRO julgeolekunõukogu egiidi all, sealhulgas relvajõu kasutamisega.

Just niisuguse missiooniga on tegemist ka Afganistanis, kus NATO juhitud ja üle 40 riigi kaasav sõjaline operatsioon Afganistani Islamivabariigi valitsuse toetamiseks toimub ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel. Ühinenud rahvad on veendunud, et jõu kasutamine on õigustatud veelgi suuremate verevalamiste ärahoidmiseks.

1978. aastal alanud Afganistani kodusõjas oli ÜRO egiidi all ametisse asunud valitsuse võimuletulekuni 2002. aastal hukkunud 600.000 kuni 2 miljonit afgaani, ligi 5 miljonit oli kodumaalt põgenenud. Sel taustal on Afganistan täna palju turvalisem kui enne rahvusvaheliste jõudude sekkumist ning miljonid põgenikud on Afganistani tagasi pöördunud.

Sellele vaatamata hukkus eelmisel aastal ÜRO andmetel Afganistanis relvakokkupõrgetes umbes 2412 tsiviilisikut, neist 1630 valitsusvastaste jõudude ning 596 valitsus- ja rahvusvaheliste jõudude tegevuse läbi. 186 isiku hukkumise asjaolud on jäänud segaseks. Rahvusvahelised jõud kaotasid langenutena 520 ja Afganistani julgeolekujõud hinnanguliselt 1500 võitlejat, Talibani ja teiste valitsusvastaste kaotused olid hinnanguliselt 7000 meest.

Kokku on rahvusvahelised julgeolekujõud enam kui 9 aastaga kaotanud 1763 sõdurit. See on kolm korda vähem kui hukkus tsiviilisikuid 2001. aasta terrorirünnakus USA-s või siis hukati korraga Talibani poolt Mazar-i-Sharif'i vallutamise järel 1998. aastal. Kokku langes 2009. aastal Afganistanis relva läbi umbes sama palju inimesi kui hukkus autoõnnetustes ehk 10 000.

Iga inimelu kaotus on traagiline ja eriti kahetsusväärne on tsiviilisikute hukkumine ning rahvusvahelisel avalikkusel pole põhjust olukorraga rahul olla, ent jätkuvad jõupingutused julgeolekuolukorra parandamisel ei saa antud olukorras kuidagi välistada relvajõu jätkuvat kasutamist. Selge on ka see, et kontrolli üleandmiseni Afganistani enda julgeolekujõududele on vajalik rahvusvaheliste relvajõudude kohal olek. Eesti on osalenud Afganistani missioonis ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina - see on olnud meie solidaarne panus üleilmse julgeoleku tagamisse koos meie lähinaabrite Soome, Rootsi ja Läti ning veel 40 riigiga USA ja Uus-Meremaani välja.

Meie osaluse on otsustanud Riigikogu ja Eesti sõdurid on sinna saadetud Eesti riigi nimel kaitseministri otsusel ja kaitseväejuhataja käsul, allutades nad NATO juhitud rahvusvaheliste relvajõudude käsuliini. Just otsustajatel-ülematel ja eelkõige neil lasub vastutus Eesti sõdurite tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse eest kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Julgen arvata, et kõik asjaosalised on suutnud oma vastutust ka kanda. Kõik ülemad ja sõdurid on välja õpetatud ja kohustatud järgima jõukasutusreegleid, mis üsna detailselt reguleerivad kõikvõimalikke juhtumeid, lähtudes üldprintsiibist relv relva vastu. Eesti sõdurite, meie liitlaste ja Afganistani julgeolekujõudude eesmärgiks ei ole ega saa olla tappa inimesi, ka siis kui nad on vaenlased, vaid sundida neid alluma põhiseaduslikule korrale. Vaid relvaga ähvardav vastuhakk annab õiguse vastase hävitamiseks. Ja sõja loogika teeb sellest paratamatuse.

Eesti kaitsevägi kaotas mullu langenutena 4 meest, 23 sai haavata ja kõik meie võitlejad asetasid korduvalt ja pidevalt oma elu ohtu. Meil peab jätkuma rahulikku meelt selle pühendumuse mõistmiseks ja hindamiseks. Eesti sõdur peab teadma ja tundma, et ta ei ole seal hetkekski üksi, et ta ei aja seal oma asja, vaid kaitseb Eesti riigi huve. Ja teadma, et Eesti riik kaitseb teda. Kaitseb teda ka siis, kui ta ei suuda täiel määral kõrvalist kahju vältida.

Vaid tõendatud süüline tegevus saab olla tema isikliku vastutuse aluseks. Tahaks väga loota, et suudame mitte ainult ametiisikutena vaid ka kodanikena täiel määral lähtuda süütuse presumptsiooni põhimõttest ning näidata oma seisukohavõttudes tarvilist vaoshoitust ja lugupidamist.

Tsiviilohvrite hulk on igas sõjalises konfliktis probleemiks, eriti teravalt on see küsimus üles kerkinud Afganistanis. Võib väita, et koalitsiooni jõupingutused tsiviilohvrite vältimiseks pole olnud piisavad. Samas peame teadma, et vastaspool on teinud ja teeb enda poolt kõik, et kasvatada tsiviilohvrite arvu. Ja sedagi, et iga samm jõu kasutamisest hoidumisel kasvatab riski koalitsioonijõududele endile.

Vaatamata üksikutele kahetsusväärsetele näidetele on koalitsioon tsiviilohvrite vältimisel saavutanud siiski edu, mida on tunnustanud ka sõltumatud vaatlejad. Eesti kontingendi operatsiooniala iseärasusi arvestades on tsiviilohvrite ja muu kõrvalise kahju vältimine aga suisa elulise tähendusega meie sõduritele endile - just kohalike viited võimalikele ohtudele on meid tihti neist mööda juhtinud. Ilma usalduseta poleks see kuidagi võimalik.

Pean vajalikuks siinkohal ära märkida ka meie Iraagi missiooni lõpetamisel sealse kaitseministri öeldud sõnu: „Eesti sõdurid olid lisaks oma sõjalisele väljaõppele paljudele eeskujuks ka hea ja usaldusliku suhte poolest kohaliku elanikkonnaga." See on suur tunnustus meie sõdureile ja kaitseväele ning väljaõppe kvaliteedile.

Kirjutasin selle mõtteavalduse lugupidamisest Eesti sõdurite, allohvitseride, ohvitseride ja kogu kaitseväe vastu. Nende lähedaste vastu. Tahan muidugi loota, et enamik inimesi ühineb selle lugupidamisavaldusega. Olen veendunud, et nad on teinud head tööd mitte ainult oma kitsaste sõjaliste oskuste edendamisel vaid ka kodaniku- ja isikukasvatuses, mille tulemusena võime olla kindlad nende tegevuse laitmatuses.

Talu toetamine kui väärtuspoliitika

2010-05-25

Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, väärtustab üha enam maaelu omapära ja tavade säilimist, rakendades aktiivset maaelu arengu poliitikat. Maaelu toetamine läbi talulise tegevuse on Eesti väärtuspoliitika märkimisväärne osa, säilitades traditsioonilist eluviisi ning töökohti.

Eesti talupidajate olukorda oleme ministeeriumist viimastel aastatel võimaluste piires aga järjest rohkem toetanud. Seda eriti majanduskriisi ajal, kui maal tegutsevatel väikeettevõtjatel on raske suuremate ja linnas tegutsevate ettevõtetega konkureerida, põllumeeste sissetulekud on vähenenud, kulutused energiale ja põlluharimisele suurenenud ning turuvõimalused kahanenud.

Olgugi, et majanduslikult ebakindlad ajad on pannud raskemasse olukorda kõik Eesti põllumehed, sattusid piimahinna languse tõttu eriti tugeva surve alla just väiksemad piimatootjad, eriti need, kes asuvad kaugemal suurematest tootjatest ja tööstustest.

Seepärast otsustasime Eestis hakata maksma piimatootjatele, sealhulgas eraldi väiketootjatele, alates sellest aastast lisatoetusi. Kuni sajapealiste piimakarjade omanikud ja Hiiumaa lehmapidajad, kellel puudub tööstustega püsiühendus, makstakse toetust kolme aasta jooksul - esimesele 50 lehmale 1000 ja järgmisele 50 lehmale 800 krooni looma kohta aastas. Lisaks ühekordne toetus kõigile piimakvoodi omanikele (sõltumata suurusest) sellel aastal, mis on paljudele tootjatele tänaseks juba välja makstud.

Ministeerium lähtus otsuse tegemisel asjaolust, et kuni sajapealiste piimakarjade omanikud on peamiselt pereettevõtted ning lisatoetus aitab kaasa perefarmide säilimisele ja seeläbi ka inimeste püsimisele maal.

Talutootmine eristub suurtootmisest ennekõike seetõttu, et talus tehakse kogu või suurem osa tööst ära oma pere ringis. Nii asetatakse talupere raskesse olukorda, sest keeruline või suisa võimatu on puhkepäevi võtta ning ühe pereliikme haigus võib majapidamise hoopis raskesse olukorda panna. Veel mõne aasta eest tuli tihti ette talupidajaid, kes olid töötanud puhkuseta talu rajamisest saati, mis tähendas sageli paarikümmet aastat.

Et talupidajatele puhkust võimaldada, alustas Eestimaa Talupidajate Keskliit talunike asendusteenistuse väljatöötamist juba 2005. aastal ning 2006. aastal algas Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli juures asendustalunike väljaõpe, kuid seadusandlike ja rahaliste vajakajäämiste tõttu rakendus asendustaluniku toetus alles 2008. aastal. Toetuse tänavune eelarve on neli miljonit krooni, mis on kaks korda suurem kui eelmisel aastal.

Eesti taludes käib põlvkondade vahetus. Kui uurida, mis seda takistab - kas raha- või huvipuudus, kehvad elutingimused või raske töö, riigijuhtide vähene tähelepanu või noorte loid koostöö, põlvkondade eriarvamused või maaelu madal maine -, tuleb ette väga erinevaid arvamusi. Kahetsusväärne tegelikkus on aga see, et noorem põlvkond ei soovi sageli jätkata oma vanemate elutööd talus. Üks takistus on kindlasti see, et ettevõtte üleandmisel „isalt pojale" kaasneb tulumaksukohustus. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul kiitis Valitsus heaks tulumaksuseaduse muudatuse, mis võimaldab pärandada talu lähisugulastele maksuvabalt. Loodame, et Riigikogu toetab esitatud seadusemuudatust.

Talu lahutamatuks osaks on mets. 2008. aasta alguses jõustunud tulumaksuseadus, mille kohaselt võib füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste, samuti talle kuuluvalt kinnisasjalt saadud metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust maksustamisperioodil maha arvata kuni 45 000 krooni, mis aitab elavdada talumetsade majandamist ja suurendab talupidajate sissetulekuid.

Eesti on Euroopas erandlik riik. Siin saavad metsaomanikud taotleda nii siseriiklike kui Euroopa Liidu toetusi. Eesti maaelu arengukava raames on võimalik taotleda nelja erinevat toetust: Natura metsa toetust erametsamaale, metsa majandusliku väärtuse parandamise investeeringutoetust, kahjustatud metsa taastamise investeeringutoetust ja metsatulekahju ennetamise investeeringutoetust.

Talupidamist iseloomustab mitmekesine maaettevõtlus, suur osa talupidajaid tegutseb aladel, millel kehtivad tavanormidest rangemad keskkonnakaitselised piirangud, samuti hooldatakse poollooduslike karjamaid. Kuigi läinud aastal laekus keskkonnasõbraliku majandamise toetuse ja loomade karjatamise toetuse taotlusi rohkem kui eelarves esialgu prognoositi, otsustasime jätta toetusmäära vähendamata ning toetused jõudsid täies mahus kõikide taotlejateni, kes toetuse nõuetele vastasid.

Riigieelarve kärbetele vaatamata püsis 2009. aastal ka teiste põllumajandus- ja maaelutoetuste maksmine jõudsalt graafikus ning PRIA tõestas end Euroopa ühe efektiivsema makseagentuurina, mille haldussuutlikkusega seoses ei jäänud välja maksmata ühtegi eelarves kavandatud krooni.

Koostöös Maaelu Edendamise Sihtasutusega (MES) töötas Põllumajandusministeerium välja meetmete paketi, mis leevendas põllumeeste rasket majanduslikku olukorda ja krediidiraskusi kevadkülvi ajal. Selleks andis sihtasutus kommertspankade kaudu põllumeestele 100 miljonit krooni laenu ja tagatist kuni 80% ulatuses. Ka sellel aastal on see võimalus olemas.

Põllumajandustootmise mitmekesistamise ja olude muutumisega on tekkinud põllumeestel suurem vajadus professionaalse ja ajakohase nõuande järele, seda ennekõike äriplaanide koostamisel. 2010. aastal toimunud nõuandesüsteemi üleminekul Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja kureerimise alt MES-i haldusalasse pidas Põllumajandusministeerium silmas ennekõike nõuandesüsteemi edasist arengut ning pakutavate teenuste muutmist kliendikesksemaks.

Piimahinna madalseisu taustal on kerkinud korduvalt üles ettepanek, et kõiki tootjaid tuleb kohelda võrdselt - et kõik töötlejad oleks kohustatud maksma tootjatele õiglast hinda.

Kuigi seadusandlikud võimalused piimatootjate õiglase piimahinna maksmise tagamiseks on piiratud, jätkas Põllumajandusministeerium aktiivselt tootjate murele lahenduste otsimist. Üks võimalus on toetada tootjate koondumist ühistutesse. Väikeettevõtjate poolt toodetavate koguste koondamine annab neile ühelt poolt tugevama positsiooni hinnaläbirääkimistel tööstustega, teisalt aga võimekuse ise toodangut töödelda. Samuti on ühistulise tegevuse korral tootjatel endil võimalik võtta tõhusaid meetmeid kõigi ühistu liikmete võrdse kohtlemise tagamiseks. Kõigest sellest ajendatuna on uus ühistulise tegevuse meede avanemas käesoleva aasta hilissuvel.

Mul on hea meel tõdeda, et Eestimaa Talupidajate Keskliiduga on Põllumajandusministeeriumil hea koostöö. Seda on võimalik veelgi parandada, kui kõik liikmed aktiivselt suhtlevad ja edastavad oma mured esindusorganisatsiooni kaudu. Eesti talu elab ja tema väärtus saab säilida ning kasvada meie ühise koostöö panusega.

Aeg oleks „pardindus” lõpetada

2010-05-25

Pole saladus, et riigikogu koalitsioonierakonnad on viimase poole aasta jooksul arutanud üsna põhjalikult meie praegust valimiskorraldust.

Lähtutud on peamiselt eeldusest, et valimised toimuvad liiga sageli ja nende toimumise eel kiputakse tegema tasakaalutuid otsuseid ja liiga suuri kulutusi (Rain Rosimannus, EPL 28.01). Kui aga viia näiteks riigikogu- ja kohalikud valimised ühele päevale, siis saaksid riiklikud huvid ehk paremini kaitstud, kuid kohalik poliitika jääks praegusestki rohkem tagaplaanile.

Ilmselt pole eriti palju neid, kes veel mäletavad, et aasta tagasi valiti Edgar Savisaar Euroopa Parlamendi saadikuks või et siinkirjutaja kandideeris kinnise nimekirja 12 kohalt samuti Euroopa Parlamenti, kuid ei osutunud valituks, sest kinnine nimekiri seda kuidagi ei võimalda. Savisaar loobus mandaadist ja vabariigi valimiskomisjon otsustas, et parlamenti läheb tema abikaasa Vilja Savisaar. Ka see kipub ununema, et pärast kohalikke valimisi möödunud sügisel loobus Vilja Savisaar omakorda kohast Tallinna linnavolikogus ja Ergma Tartu linnavolikogus. Edgar ja Vilja olid mullu peibutuspardid ühe korra, Ene kaks korda.

Loobud „pardist" - kaotad

Indrek Tarand kasutas „pardimotiivi" Euroopa Parlamendi valimiste kampaanias osavalt ära kui rumaluse, mille genereerisid eelmise riigikogu kolm valitsuserakonda otsusega, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad kinniste parteis järjestatud nimekirjade järgi. Loomulikult selline lähenemine inimestele ei meeldinud, sest rikuti traditsiooni, et valimisnimekirjad on valimistel avatud ning (üleriigilised partei nimekirjad välja arvata) igal kandidaadil on sõltumata tema asetusest õigus saada ringkonnas kas isiku- või ringkonnamandaat. Soov mitte anda oma häält erakonna esikandidaadile viis selleni, et leidlik inimene sai suure häälesaagi.

Peibutuspartide saaga jätkus kohalikel valimistel dramaatilises ulatuses: valimistel osales 100 riigikogu, Euroopa Parlamendi ja valitsuse liiget. Kokku anti neile 94 438 häält, 14,3 protsenti kõigist häältest. Sajast ainult üks riigikogu liige (Aadu Must) täitis ootused ja lahkus Tartu volikokku.

Peibutuspartide tekkepõhjus on erakondade soov valimised võita. Loobumine tähendaks enda erakonnale teistest karmimate reeglite rakendamist ja annaks eelise konkurendile. Kui enamik erakondi püüaks kokku leppida ja loobuda, siis suureneks kiusatus peibutusparte üles seada hüppeliselt, sest nende kasutegur kasvaks seda suuremaks. Erakonnad ise sellest spiraalist väljuda ei suuda, üks võimalus on muuta seadust ja kaotada peibutiste kasutamise võimalus.

Arvan, et võiksime Eestis üle minna sellisele mudelile: kandideerinu peabki valituks osutudes asuma tööle vastavalt kas riigikogus või kohaliku omavalitsuse volikogus. Pean praktiliseks kirjutada seadusesse, et valituks osutudes algab automaatselt uue volikogu või riigikogu liikme mandaat ning lõpeb eelmine valimistel saadud mandaat. Euroopa Parlamendi saadikutel tuleks järgmistel riigikogu valimistel kandideerides arvestada Euroopa Parlamendi kohast loobumisega.

Selle sammu mõju saab selgeks, kui tuleme tagasi nende inimeste nimekirja juurde, kes valiti mullu Euroopa Parlamenti: Edgar Savisaar ja Siiri Oviir (KE), Kristiina Ojuland (RE), Tunne Kelam (IRL), Ivari Padar (SDE) ja Indrek Tarand. Kuidas oleksid muutunud kohalike valimiste tulemused, kui Edgar Savisaar oleks läinud europarlamenti ega oleks seetõttu koos Oviiri ja Ojulandiga osalenud kohalikel valimistel? Võib oletada, et Keskerakonna häälesaak oleks võinud olla teine, eriti Tallinnas, sest selle erakonna tipp (38 974 häälega) on oma erakonnas kõikidest teistest pea jagu üle. Riigikogu valimistel kandideerivad omakorda suuremate linnade juhid (volikogu esimees, linnapea, aselinnapead), kes ei mõtlegi tulla tööle parlamenti ja toovad oma erakondadele ainult hääli.

Pean Lätit selles mõttes Eestist paremaks. Läti kohaliku omavalitsuse valimise seadus ütleb, et vabariigi president, seimi ja valitsuse liikmed, kohtunikud, riigikontrolörid ja riigikontrolli liikmed ning sõjaväelased võivad küll kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerida, kuid valituks osutumise puhul kaotavad nad eelmise ametikoha. Euroopa Parlamendi liikmete kohta sätestab sama paragrahvi kolmas säte, et parlamendi liige, kes soovib kandideerida Läti kohaliku omavalitsuse volikogusse, peab esitama avalduse oma kohast loobumiseks ning esitama selle kohta tõendi kuu aja jooksul alates volikogu kandidaadiks registreerimisest. Juhul kui vastavat tõendit ei esitata, kustutatakse kandidaat nimekirjast.

Loomulikult ei paku ma sellist varianti järgmisteks riigikogu valimisteks, sest aega muutuse tegemiseks on jäänud vähe. Kuid miks mitte järgmisteks kohalikeks, europarlamendi ja siis riigikogu valimisteks? Aeg oleks poliitikas „pardindus" lõpetada.

Samal teemal:

Rain Rosimannus: „Lõpp lõputule kampaaniale", EPL 28.01

Raha ja vaim – kuidas neid ühendada?

2010-05-24

Sõbrad on head. Ja eriti hea on, kui kauged sõbrad külla tulevad. Aprilli viimasel nädalal olid tartlastel külas linnafoorumi korraldajad kaugelt Tallinnast.

Sõnum, mis sellest üritusest tartlasteni jõudis, pole iseenesest uudiskünnist ületav. Et mida rohkem asutusi kesklinnast kaugemale kolib, seda vaesemaks linnaelu muutub. Ja et ülikooli (füüsikahoone) Maarjamõisa kolimise plaanid on kesklinnale eriti hukatuslikud (TPM 18.05).

Sedasama sõnumit, isegi laiemas kontekstis, on konservatiivse mõtlemisega kodanikud püüdnud otsuste tegijatele «müüa» juba 1990. aastate algusest - nii kaua on kestnud kesklinna tühjenemine.

Kuidas asjad algasid

Algust ei teinud sugugi ülikool. Esimeseks sammuks - Tartu vaimu ülistus! - oli linna keskele paigutatud tankla ja hamburgeriputka, edastades varjatud sõnumi, mis on kesklinnale tähtis.
Siis võttis linna oma raudsesse haardesse riik, paigutades sissesõiduteedele vahipostidena tartlasi valvama politsei, posti, pensionikassa, passilaua, vangla... See oli järgmine väike samm kesklinna tühjenemise suunas.

Edasi andsid tõsise hoo asjade arengule juba ettevõtjad, täites linnaservad väiksemate ja suuremate karpidega, luues igava ja improvisatsioonitu keskkonna, kus elu kulgeb laulusalmi järgi vaikses tiki-tiki-tak-rütmis.
Need karbikülad, kust nädalavahetusel maale sõites saab möödaminnes kartuliseemne, kunstnikerdustega kummuti, kombaini vms kaasa haarata, on iseenesest mugavad. Otstarve pühendab abinõu.

Aga miks näiteks linna suurim, tõsi mitte kvaliteetseima kaubaga noorte rõivapood (Takko) on linnaservas, samal ajal kui noored on ometi kesklinnas? Või et kallist brändikaupa müüakse mitte äritänaval raha kulutama tulnud linlasele või turistile, vaid bussijaama külge kleebitud kaubamajas maale vanaema juurde ruttavale lapselapsele? Neid asju on ärivaistuta inimesel raske mõista.

Mida sellest järeldada. Lihtsalt Tartu linnaplaneerimist ei saa hinnata selle kogemuse järgi, mida võib saada tarkadest raamatutest või õppereisidelt.

Tegemist on omalaadse fenomeniga. Tartu ei taha olla saja tuhande elanikuga mõnus ülikoolilinn, Tartu tahaks olla vähemalt miljoni elanikuga keskus 5-7 miljoni elanikuga tagamaal.

Kolm Tartut

Kirjanik Mart Kivastik solvas mõni aasta tagasi oma kaaslinlasi, nimetades neid kaupmeeste ja käsitööliste (originaalis küll seakasvatajate) järeltulijateks. Aga nende hulgast on ju kõik linlased kogu maailmas pärit. Alles siis, kui Karl Marx mõtles välja kapitalismi, said neist tööstustöölised.

Paraku tartlasi Marxi õpetus ei mõjutanud, alles Nõukogude okupatsioon tegi Emajõe Ateenast tööstuslinna.

Olles 1980. aastatel päris põhjalikult tegelenud linnasotsioloogiaga, saan ma väita, et sel ajal mahtus linna halduspiiridesse kolm eri Tartut: ülikooli Tartu, tööstuse Tartu ja okupatsiooniarmee Tartu. Need kolm olid üksteisest eraldatud ruumiliselt (muu hulgas ka töötajate elupaigad), veel rohkem aga sotsiaalselt.

Paratamatult lõi 1990. aastate laulev revolutsioon mõlemad, nii linna ruumilise kui ka sotsiaalse pildi, segamini.

Londoni pommitajateks kutsutud lennukid läksid õnneks tagasi itta. Neist maha jäänud ekipaažid ajavad varjatult oma äri ja muid asju, näidates oma jõudu ainult 9. mail. Käsitöölised (tööstustöölised) on aga kasvatanud auväärsete kaupmeeste ridu.

Kõige stabiilsem ongi ju olnud ülikooli Tartu. Aga paratamatult peab temagi üldise dünaamilisusega kaasa minema. Ei maksa unustada, et kunagi mõnusalt kesklinna ära mahtunud viie tuhande üliõpilase asemel peab täna auditooriumidesse ja laboritesse mahtuma kolm korda rohkem tudengeid.

Kas füüsikahoone võimalik kolimine Tähe tänavalt Maarjamõisa on ikka see kõrs, mis kaameli selgroo murrab ja elu kesklinnas kustutab? Vaevalt küll. Ehitusfirma Merko kaebas volikogu (sh allakirjutanu) kohtusse, sest volikogu ei nõustunud firma sooviga ehitada Tähe ja Pargi tänava vahelisse kvartalisse hästi palju elamispinda.

Eks kohus otsusta: kui elu on kesklinnas vähe, küll siis firma võidab. Ja elu tuleb mis mühiseb (eelkõige muidugi mehaaniline elu, uued autod). Pealegi, füüsikahoone oma spetsiifiliste nõudmistega on nüüd vaevalt see ehitis, mille asukoha peaksid kesklinna jubedaid karpe täis projekteerinud arhitektid otsustama. Karp Maarjamõisas ei loo head keskkonda. Kuid karp kesklinnas rikub head keskkonda.

Suurlinlik tulevik

Kindlasti on meil ühine mure ülikooli kui toimiva struktuuri ja tema ajalooliste hoonete tuleviku pärast. Linlaste ja ülikoolipere mure. Samas tundub, et ülikool on suutnud «parimat osa endast (kinnisvara)» hallata - ükski ülikoolile kuuluv kaitsealune hoone ei tohiks olla varisemisohus. Küll on põrmu kadumas linna vara.

Hoopis rohkem kui ühe teaduskonna kolimine punktist A punkti B linna sees mõjutab linna ruumilist arengut lähiajal algav Tartu ümbersõidu (nn ida- ja lääneringtee) ehitus. See on tõeliselt suurlinlik (miljonilinna) projekt. Need teed mõjutavad tulevikus nii inimeste kui ka äride elu ja valikuid. Mil moel, on üksikisikul keeruline täpselt hinnata. Ühtegi arvestatavat sotsiaalmajanduslikku analüüsi selle suurprojektiga seoses pole paraku tehtud.

Ja pole sugugi võimatu, et veerand sajandi pärast on meie hulgas arvukalt neid, kes olles küll linna hingekirjas, ei ole kuude kaupa (kesk)linna sattunud. Suurlinna värk!

Vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

2010-05-22

1. Seoses riigieelarve kärbetega jääb põllumajandussektoris saamata märkimisväärne rahahulk, mis olnuks võimalik saada vastavalt liitumislepingule. See oleks nagu põllumajanduse panus euro tulekule. Missugune oleks põllumajandusministri hinnang euro kasutuselevõtmise mõjule põllumajandussektori edasisele arengule ja tulevikule, teiste sõnadega - kas euro kasutuselevõtt kuidagi ka korvab selle kaotuse? Kas euro kasutuselevõtt on põllumajandusele perspektiivis kasulik ja missugustes aspektides?

2010. aasta riigieelarves võiks põllumajandustoetuste summa olla suurem kuni 200 miljonit krooni - see on ÜPT täna masktava riigipoolse lisamakse ja selle lisamakse võimaliku maksimumsumma vahe. Loomulikult on kogusumma näol tegemist arvestatava rahaga, kuid kõigi tootjate vahel laiali jagades siiski mitte summaga, mis ühe või teise tootja eksistentsile määrava tähtsusega oleks. Põllumeeste raskused olid eelmisel aastal tingitud eelkõige ülimadalatest kokkuostuhindadest mitte nii väga riigi tegemistest või tegemata jätmistest. Tegemist on paratamatu majandusprotsessiga, millest üle elamiseks riik oma võimaluste piires panustanud on.

Ära ei tohi siiski unustada, et kärpeid ei teinud valitsus mitte ainult euro pärast, vaid eelkõige kokkuhoiuvajadusest. Me teame täna, mis on juhtunud Euroopas riikidega, kes üle oma võimete on elanud ja on kulutanud raha, mida neil tegelikult ei ole kunagi olnud. Ilma euroeesmärgita oleks riik ehk kärpinus pisut vähem, kuid mitte oluliselt. Seetõttu ei ole põllumajandustoetuste käsitlemine põllumeeste panusena euro tulekusse, päris õige.

Euro kasutuselevõtt on selgelt kasulik tervele Eesti majandusele ning sealhulgas ka põllumeestele. Esimene silmaga nähtav kasu on tõik, et tulevikus hakatakse Eestis ka toetusi maksma eurodes ning meil on oma toetusi märksa lihtsam teiste liikmesriikide omadega võrrelda ning nende liiga suurtele vahedele tähelepanu juhtida.

Nagu terves majanduses, aitab euro ka põllumajanduses muuta lihtsamaks välisinvesteeringute Eestisse meelitamist. Investeeringutevajadus ei ole põllumajandusest kuhugi kadunud ning üheks võimaluseks sellel teel on välisinvestorite kaasamine. Põllumajandus- ja toidutootmine on ka finantsinvestorite jaoks muutunud atraktiivseks majandusharuks ning Eesti põllumehel on tänu sellele varasemast lihtsam endale lisakapitali leida. Samuti kaob euro tulekuga devalveerimisrisk, sest krooni puhul oma majanduse elavdamise kontekstis selline võimalus paratamatult õhus olnud. Kahtlemata muuti ühes euroga ka raha odavamaks - kaovad vahetuskursid ning kindlasti muutub ettevõtjatele raha laenamine mõnevõrra odavamaks.

2. Mida on ministeeriumil plaanis teha piimatootmistalude jätkusuutlikkuse tagamiseks olukorras, kus 25 % allesjäänud taludest kavandab lähiaastal tegevuse lõpetada (sõltumatu uuringufirma andmeil)?

Nagu neil veergudel on korduvalt varemgi selgitatud, on riik just väikseid piimatootjaid silmas pidades rakendanud tänavu mitu uut toetusskeemi. Loodud on eritoetus kuni 100pealistele piimakarjadele, samuti makstakse ühekordse lisatoetusena toetuste piima koguse järgi. Siiski on paratamatus, et turg teeb omad korrektiivid ning osa väiksemaid piimatootjaid oma tegevuse lõpetab.

Tähelepanuta ei maksa siiski jätta seda, et Eestis on küll viimastel aastatel räägitud meeletutest hulkadest piimatootjatest, kes kohe-kohe oma tegevuse lõpetavad, kuid tegelikkuseks ei ole need jutud kunagi saanud. Tänaseks on piima kokkuostuhinnad juba omajagu kosunud ning need lubavad juba ilma kahjumita oma ettevõtet majandada.

3. ÜPP reformi osas ja uue finantsperioodi toetusskeemide osas toimuvad meile teadaolevalt läbirääkimised ja konsultatsioonid. Missugune oleks põllumajandusministri hinnangul arenguprognoos otsemaksete toetusskeemide osas.

Põllumajandustoetuste tuleviku üle räägitakse tõenäoliselt läbi terve käesoleva aasta ja kauemgi. Eesti seisukoht on, et põllumajanduspoliitika peab jääma ühiseks poliitikaks ning toetuste jagamise alused peavad muutuma. Et Eesti on üks kõige vähem toetusi pinnaühikule saav riik (ha kohta), siis on pigem lootus, et toetused kasvavad just Eesti tootjate jaoks. Rahandusministrid aga arutavad, kui suur eelarve tulevikus põllumajandustoetuste tarbeks jääb ning sellest sõltuvad suuresti ka tulevased toetused.

Eesti nägemusele võrdsematest toetustest avaldas poolehoidu ka mõne nädala eest Eestit külastanud Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos, kelle hinnangul ei ole ühtegi põhjust, miks senine ebavõrdsus pärast 2013. aastat jätkuma peaks. Selles osas on talle raske vastu vaielda.

Euro - vahend, mitte eesmärk

2010-05-18

Kuigi Eurovisioonis pole Eesti viimasel ajal maksimumpunkte kogunud on eurotsooni maksimumpunktid praegu palju väärtuslikumad. Tõsi, Kreeka sündmused teevad meid põhjendatult ärevaks ja külvavad skepsist ka teiste Lõuna-Euroopa euroala riikide suhtes. Samas aga pole halba ilma heata. Just Kreeka taustal mõjub Eesti eurokõlbulikkus eriti tugeva ja väärtusliku signaalina meie arenguvõimekuse kohta. Seda vajame viimaste aastate languse taustal enam kui midagi muud.

Peale selle on Eesti eurokõlbulikkus julgustav signaal ka Lätile ja Leedule ning tegelikult kogu Läänemere regioonile. See signaal jääb tugevaks isegi juhul, kui mingi poliitilise otsuse ajel peaks Eesti teele veel ootamatuid ja meist sõltumatuid takistusi tekkima. Mis on aga väga vähetõenäoline sellepärast, et Eesti head uudist vajab praegu ka eurotsoon tervikuna.

Meie aga ei tohi eurotsooni jõudes korrata vanu vigu. Minu meelest sündisid Eesti poliitika suurimad vead vahetult pärast Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse saavutamist. Siis oli hetkeks meri põlvini. Just siis mindi kaasa kasvubuumi ja ülekulutamisega, mille tagajärgi oleme viimastel aastatel raske pingutusega likvideerinud. Euro puhul tuleb kindlalt mõista, et see on vahend, mitte eesmärk. Käegakatsutavad eesmärgid on tööpuuduse leevendamine, järelkasvja hariduse konkurentsivõime tagamine. Ent maailm, kus ebademokraatia moskovütide kaudu peale tungib, sunnib rääkima veel olulisematest eesmärkidest. Need on julgeolek ja demokraatliku rahvusriigi hoidmine. Jõudu meile kõigile!

Kas saab lasteaia või ei?

2010-05-18

Selline küsimus on viimase aja avalikke arutelusid jälgides ilmselt paljudel tekkinud. Lühike vastus on, et saab ikka küll. Kogu Eestis tehakse korda või ehitatakse lähiaastail poolsada lasteaeda. Näiteks käib just praegu Jõhvi vallas 120kohalise lasteaia ehitus. See riigi poolt 32 miljoni krooniga rahastatud töö jõuab lõpule oktoobriks.

Paindlikum lahendus

Selgitan tausta, kuidas lasteaedade ehitamine ja renoveerimine Eestis korraldatud on. Teatavasti on igale lapsele lasteaiakoha tagamine omavalitsuse kohustus.

Kohaliku elu korraldajana teavad just omavalitsused kõige paremini, mis suunas linn või vald areneb: kus on vaja uut kooli, lasteaeda, kultuurikeskust või spordihalli. Samal ajal on selge, et eriti just majanduslikult kitsal ajal jääb enamikul omavalitsustel rahakott suurte ehitustööde ettevõtmiseks õhukeseks.

On loomulik, et riik tuleb siin appi. Haridus on meie prioriteet ja korralik õppekeskkond selle osa. Õnneks ei ole lasteaedadesse ega koolidesse tehtavad investeeringud kriisi ajal kadunud.

Pigem vastupidi: 50 lasteaia kõrval tehakse korda 65 kooli ja rahasummad on üllatavalt suured. Regionaalministri eelarvest investeeritakse lasteaedadesse 600 miljonit ja koolidesse üle miljardi krooni.

Võrreldes varasemate aastatega, on veidi muutunud süsteem, mille alusel riik lasteaedade ehitamisel õla alla paneb. Varem oli selleks omaette nimetuse ja piiratud summaga "lasteaedade programm".

Nüüdne lahendus on oluliselt paindlikum. Kui pole vajadust lasteaia järele, saab raha taotleda näiteks koolimaja ehituseks. Uus süsteem tähendab sedagi, et lasteaedadele mõeldud summa pole enam nii rangelt piiritletud. Kui 2008. aastal panustas riik viie lasteaia ehitusse ja remonti 75 miljonit krooni, siis praegu räägime suurusjärgu võrra suurematest summadest.

Mündi kaks külge

Varasemast paindlikuma rahastamise mündil on loomulikult kaks külge. Võimalusega otsustada, milleks riigilt toetust taotleda, kasvab vastutus prioriteetide seadmisel. Soove on alati rohkem kui raha ja kuna kõike ei saa, tuleb teha valikuid ja see ei pruugi olla kerge.

Raskete otsuste tegemine muutub kindlasti lihtsamaks, kui neid ei langetata raudtornis, vaid variandid inimestega enne läbi arutatakse.

Tehnilisest küljest vaadates rahastatakse lasteaedu kahe suure ning mitme väikse meetme kaudu. Kõige rohkem omavalitsuste esitatud taotlusi saab toetust "Kohalike avalike teenuste arendamise" meetme ehk KOIT-kava kaudu.

Praeguseks on kinnitatud 1,9 miljardi krooni eest projekte, nende hulgas 46 lasteaeda. See summa suureneb, kui lisanduvad Järva- ja Harjumaa projektid.

Tõsi, KOIT-kava on mõeldud valdadele ja väiksematele linnadele, näiteks Tallinn sealt toetust taotleda ei saa. Ilma ei jää aga suuremad linnadki. Neile on mõeldud "Linnaliste piirkondade arendamise" meede. Siingi on summad suured: lasteaedadele võib toetust taotleda 440 miljoni krooni eest.

Narvas Mõisa tänaval tehaksegi lasteaed korda 26 miljoni krooni eest. Tartus Kummeli tänaval on 120 last uue lasteaia juba saanud. Näiteks Tallinn aga pole lasteaedadele siitkaudu raha soovinud taotleda.

KOIT-kavast ja linnade programmist rahastatavate mahukate ümberehituste kõrval on aastaid antud toetust lasteaedade uuendamiseks regionaalsete investeeringutoetuste programmist. Peale selle annab omavalitsustel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vast avatud programmi kaudu taotleda raha avalike hoonete, sealhulgas lasteaedade senisest energiasäästlikumaks muutmiseks.

Tunnustada tuleb neid omavalitsusi, mis on lapsed esikohale seadnud ja otsustanud võimalust kasutades oma lasteaiad-koolid korda teha.

Lasteaedade tervisenõuete kohta tuleb lõpetuseks öelda, et füüsikaliste normatiivide (ruutmeetrite arv lapse kohta) kõrval on olulised psühholoogilised tegurid ja küllaldane hulk personali.

Laste ja pedagoogide suhtarv lasteaias vastaku tingimustele, kus lapsel on võimalik saavutada täiskasvanuga kontakt, ja seal peavad töötama logopeed ja meditsiiniõde.

Kuidas ühendada paber, poliitika ja mõistus?

2010-05-18

Lõppema hakkav Tallinna lasteaiasõda näitas, et ilusad jutud demokraatiast kui rahvavõimust ja poliitikutest kui rahva teenritest kuuluvad Eestis kas muinasjutu või ulme žanrisse. Ühelt poolt oli poliitikute hulgas tuntav ärevus plaanitsetava Ühtse Eesti suurkogu pärast - et äkki ongi olemas tee inimlikuma Eesti poole. Samas ei lubanud erakondlik egoism sissetallatud rajalt kõrvale minna.

Ärapanemiseks sobiva juhuse tekkimisel olid lapsed, pered ja lastehoiuvõimalused,. seesama paremat Eestit ihaldav rahvas oma igapäevaeluga, malakaks ühtmoodi nii riigi kui ka kohaliku võimu käes.

Lasteaiakohtade ja ühe koha normatiivide teema on ju iseenesest tõsine. Ühelt poolt on tung lasteaeda suur, teisalt ei saa sealset turvalisust ja head keskkonda kuidagi kahjustada.

Vahemärkusena: lihtsustatult kujundavad lasteasutuste igapäevaelu ja majandamist kahesugused normatiivid rühma suurust ja ruumide suurust puudutavad. Ühed kindlustavad laste hoiu ja hoolitsuse, teised heaolu ja turvalisuse. Mõlemal on loomulikult oma osa kulude (eelarve) kujundamisel.

Arvud läbi aastate

Formaalselt, paberil, pole pilt sugugi nii halb, kui sotsiaalministeeriumist tulnud karmidest väljaütlemistest võiks arvata.

2009. aasta alushariduse aruandes on kirjas, et Eesti 6 lastesõimes on, 274 normkohta ja 334 last, 525 lasteaias 56 493 normkohta ja 58 597 last, 4 erilasteaias 164 kohta ja 183 last ning 100 lasteaias-algkoolis 3714 kohta koolieelikutele ja 3690 last.

Lapsi on küll 2159 võrra rohkem kui kohti, kuid mitte dramaatiliselt rohkem. Tõsi, suhtarv on iga aastaga pisut halvemaks läinud.

1999. aastal oli saja normkoha peale 99 last, 2009. aastal 105. Ja kui silmas pidada aruande joonealust märkust, et normkoha definitsiooni muutuse tõttu on suhtarvud võrreldavad aastate 1980-1990, 1995-1998, 1999-2006 piires, siis tuleb võrdlustega ettevaatlikult ümber käia.

Siiski, üldseis on kümnendi teisel poolel olnud sama -104-105 last saja koha peale.

Milliseid ettekirjutusi tegid tervisekaitseametnikud aastatel 2005-2009, kui pilt oli põhimõtteliselt samasugune nagu nüüd? Ja kuidas ikkagi 1999. aastal kehtima hakanud lasteaia pinnanormatiivide täitmist planeeriti? Sotsiaalministri mõistaandmist, et juba aastaid tagasi pidi asi tehtud olema, vastavast käskkirjast välja ei loe!

Näiteks eelmine Tartu linna munitsipaalõppeasutuste arengukava lubas, et «pooled õppeasutuste hoonetest vastavad (2007. a) kõikidele ohutus- ja tervisekaitsenõuetele». Kehtiv, 2008.-2013. aasta arengukava räägib seoses tervisekaitsega akende vahetusest, seinte soojustamisest jms, kuid karmidest normatiividest dokument ei räägi.

Loogika ütleb, et kui eelmise seitsme aastaga sai korda üks pool, siis järgnevaga teine pool hoiukohtadest. Kas see, et vaid kolmandikus Tartu lasteasutustes on praegu pinnapuudus, on targa ja ettenägeliku hariduspoliitika tulemus? Või on see seotud hoopis tõsiasjaga, et kohandatud ruumides Tartus lasteasutusi pole, s.t hooned võimaldavad normatiivi suurema pingutuseta täita? Keeruline vastata.

Poliitiline tellimus

Tõsise lastehoiu mure kõrval kerkib kaks natuke laiemat teemat. Esiteks riigiametnike kasutamine poliitikute omavahelises arveteklaarimises ja teiseks omavalitsuste võimekus oma ülesandeid täita.

Tallinnas reide teinud terviseameti eelkäijad on olnud varieeruva korraldusvõimega. Teatud juhtudel (nn euronormide kehtestamine toitlustusasutustele) resoluutsed ja lõpuniminevad, teiste probleemide lahendamisel suhteliselt hambutud. Näiteks sõltuvushaigeid teenindanud nn retseptivabrikute toimetamist taluti tuimalt, kuni meedia ja avalikkuse surve mõjuma hakkas.

On siis tõesti poliitilise tellimuse olemasolu või selle puudumine peamine tegur, mis ametnikud liikuma paneb?

Või tuleks sobival moel ühendada tegutsemise alusena paber (seadus, määrus, ametijuhend, mis tahes dokument, mis konkreetset ametnikku liikuma paneb), poliitiline tellimus ja mõistus. Sest siililegi on selge, et ei käesoleval aastal ega ka järgnevatel mingit massilist lasteaedade ehitust Eestis ei tule. Aga tööturule ihkavad emad on täiesti olemas. Vaatamata lokkavale tööpuudusele. Fenomen, mis väärib omaette analüüsi. «Lubav aktiivsus»

Võib-olla oli kõnealuse konflikti õhutajaks vigane ministri määrus (see polnud ja pole ka praegu üheselt mõistetav) ja selle elluviimise stiil. Kindlasti on aga vigane riigi ja omavalitsuste koostöö!

Kui oma põhiülesannete täitmisega jääb jänni mõni väiksem vald, mida siis öeldakse? Vaja liita!

Kui jänni jääb pealinn, siis on nii lihtne seletus võimatu. Kära Tallinna meediakulude kui mõttetu raiskamise või pensionäride tuhandekroonise toetuse kui häälteostu raha üle ei vii asja samuti edasi. Riiklikku ja kohalikku poliitikat tuleb selgemalt teineteisest eristada ja suunata.

Demograafiapoliitika on riigi prioriteet. 1980.-1990. aastate vahetusel järsult muutunud sünninäitajad teevad asja Eestis ja mitmel naabermaal eriti keeruliseks.

Ühe korra maksis riigi passiivsus juba karmilt kätte siis, kui külmalt vaadati pealt, kuidas omavalitsustele teenuste osutamiseks üle antud vara (lasteasutuste hooneid) müüdi. Praegu muidugi riigile passiivsust ette heita ei sobi. Aga ega seda sorti «keelav aktiivsus» ka kuhugi vii. Vaja oleks «lubavat aktiivsust». Näiteks erahoiu toetamist või muid küreid ja mõõduka kulukusega lastehoiukohtade loomist soosivaid samme.

Euro tuleb – mis edasi?

2010-05-17

Valijate hullutamise asemel peaks rääkima, millisena tahame Eestit kahekümne aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema, kirjutab IRLi esimees Mart Laar.
Eurost võib meile tõsiselt kasu olla, samas võib see meile aga ka negatiivselt mõjuda. Eurotsooni laienemine pakub näiteid mõlemast variandist.

Mida peame tegema, et eurost meile kasu, aga mitte kadu tõuseks? Esiteks tuleks kindlasti vältida eurofooriasse langemist. Eestlase meeleolu on tihti väga kõikuv - täielikust masendusest ja pessimismist jõuame hämmastava kiirusega ülimasse optimismi ja vastupidi. Kaalutletud otsuseid on sel viisil raske teha. Ükskõik, kuidas oma tulevikku ka ette näeme, peame ühe tõsiasja endale pähe taguma - euro pole imevits. Kui tahame seda tõhusalt kasutada, tuleb endal tõsiselt tööd teha.

Just eurofooria lõksu langesid raskustesse sattunud eurotsooni riigid Kreekaga eesotsas. Euroga liitumisega hetkeks kaasas käinud rahavihm kattis kinni lahendamist vajavad probleemid ning tekitas lootuse, et tehtagu milliseid lollusi tahes, küll euro aitab. Aga võta näpust - tegelikult aitas see paljuski just kaasa praegusesse võlalõksu langemisele.

Seetõttu toob eurotsooniga liitumine Eestile võimaluste kõrval ka ohte kaasa. Esimeseks neist on Eesti majanduse jätkusuutlikkus. Eesti majanduse väljavaadetest koostatud raportites on rõhutatud kahte ohtu - esiteks inflatsioon, teiseks aga suurest tööpuudusest tulenevad sotsiaalsed probleemid, aga ka pinge eelarvele. Kui esimesega võitlemiseks tuleb riigil rahakotirauad lihtsalt koos hoida, siis tööpuuduse vähendamine on tõsine proovikivi. IRLi eelmisel aastal lubatud 50 000 töökohta saab küll kohe-kohe loodud ning tööpuuduse kasv on peatatud, kuid tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks on tegelikult vaja järgnevat 50 000 töökohta. Reaalset, aga mitte ajutist töökohta. See on seda keerulisem, et mingit massiivset majanduskasvu meil sel aastal oodata pole.

Teiseks peame vastama küsimusele, kas oleme praegusest kriisist midagi õppinud? Halvim näib olevat möödas ning näen hirmuga, kuidas roosad või lausa tulipunased prillid jälle taskust välja võetakse ning enesega rahulolevasse imeriiki langetakse. Olukorda ei tee kergemaks lähenevad valimised, mis peavad selgeks tegema, milline erakond siis ikkagi õnne meie õuele toob ning taeva edukamalt maa peale lubab tuua. Iga kauni lubaduse küljes ripub paraku aga hinnasilt. Raha Eestil aga ka lähitulevikus pole. Teiseks võimaluseks on jätkusuutlik areng unustada, maad-taevad kokku lubada - et end siis taas lõhkise küna eest leida. Võib taevast tänada, et maailmas majanduskriis puhkes, sest kui kõik eelmistel valimistel antud lubadused oleks tõesti vahepeal täidetud, oleks me samasuguses olukorras nagu Kreeka või vaata et hullemaski.

Konkreetsemalt seisab meie ees neli ülesannet: Vältida võlalõksu sattumist. Seni hoidis selle ära soov pääseda eurotsooni, mis ei võimaldanud oma probleeme laenuvõtmisega lahendada. Nüüd on see uks ühelt poolt valla, teisalt tooks laenukoormuse suurendamine kaasa suutmatuse oma kohuseid täita.

Parandada otsustavalt ettevõtluskeskkonda ja toetada innovatsiooni, ajude sissevoolu Eestisse ning «tarku» investeeringuid. Tegemist on konkreetse programmiga, mis eeldab maksukoormuse alandamist, infrastruktuuri (eriti transport) arendamist, aga ka selliseid samme, nagu IT-akadeemia asutamine, hariduse kvaliteedi tõstmine, sotsiaalmaksule ülempiiri seadmine, maksusoodustused jms.

Hoida eelarve tasakaalus. Praegu oleme sellest veel kaugel, sest elame endiselt võlgu. See pole aga jätkusuutlik. Majanduskasvu taastudes peame lisanduvat raha kasutama vaid eelmise ülesande täitmiseks ja eelarve tasakaalu viimiseks. See kõlab paberil hästi, tegelikkuses tähendaks see aga valitsemiskulude külmutamist mitte aastaks, vaid aastateks. Meid tasakaalust välja paisanud palgaralli ei tohi enam korduda.

Teha ära poliitiliste plusspunktide kogunemise nimel kas päris tegemata või poolikult tehtud uuendused, eeskätt haldus- ja haridusreform. Vastasel korral näitame, et õigus on neil kriitikutel, kes väidavad, et Eesti on stagneerunud ja väsinud ega ole enam millekski uueks võimeline.

Unustada ei tohi ka eurotsooniga liitumisega kaasas käivaid kohustusi. Euroga liitudes osaleb ka Eesti IMFi meenutava asutuse loomises, kust laenatakse raha hätta sattunud riikidele. See ei tohiks aga toimuda automaatselt, vaid konkreetsete tingimuste täitmisel. Soome rahandusminister Jyrki Katainen on välja pakkunud, et Maastrichti kriteeriume rikkuvatel riikidel vähendatakse toetusi. See on hea idee. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid vastutustundlikult käituvate riikide maksumaksjad maksma kinni kellegi mõttetut laristamist. Eesti peab võtma eurotsoonis aktiivse hoiaku ning oma positsioone selgelt esindama. Me ei ole neis küsimustes üksi.

Neist ja teistest Eesti ees seisvatest ülesannetest olen viimastel kuudel korduvalt rääkinud. Paraku näen aga juba nüüd tugevat survet vastupidises suunas liikuda. Valimiste lähenedes väheneb soov midagi reaalset ära teha ning uhked ja kaunid lubadused ripuvad juba õhus. Eesti on laenukoormust madalal hoidnud, kiusatus soodsat olukorda kasutada selle järsuks tõstmiseks kõnnib ringi nagu kunagi üks tont mööda Euroopat. Valijate hullutamise asemel peaks Eesti poliitika vaatama kaugemale, rääkima sellest, millisena tahame Eestit 20 aasta pärast näha ja mida peaksime selleni jõudmiseks tegema. Lähme siis tülli juba erinevate tulevikuvisioonide pärast, mitte aga selle pärast, kes meist Liivimaa parim lubaja on.

Ebakindel rahvuslus hävitab riiklikku stabiilsust

2010-05-15

Ajalugu tuleks mäletada kaugemale kui Teine maailmasõda, soovitab Andres Herkel (IRL). Just rahvusriik loob kõige suurema tõenäosusega eeldused demokraatlikuks valitsemiskorraks, sest olles ühest rahvusest, oleme me justkui üks pere ja ühesugused õigused on elementaarne ootus.

Viis aastat tagasi avaldas «Sirp» (26.08. 2005) Marek Tamme juhitud vestlusringi kahe teadlasega, kelle huvikeskmes on rahvused ja rahvuslus. Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch on rahvuslike liikumiste ja rahvuste kujunemise uurija. Ungari-Briti politoloog ja Euroopa Parlamendi liige György Schöpflin uurib rahvuslust politoloogina. Talle kuulub tees, et uusaegne rahvusriik on demokraatia peamine ja kõige tõhusam tagatis. Tõsi, sellesisuline väide oli juba John Stuart Millil.

Kummalisel moel alustasid mõlemad mehed mõttearendusi rahvusluse mõiste mahategemisest. Hrochi meelest on see halb mõiste, sest isegi teadlased mõistavad seda igaüks isemoodi või ei mõista üldse. Schöpflin läks märksa kaugemale, öeldes: «Keegi ei tõuse tänapäeval püsti ega ütle, et ma olen rahvuslane. See oleks midagi sarnast, nagu tunnistada, et ma olen massimõrvar, võimalik, et isegi hullem.» Schöpflini terav osutus rahvusluse mõiste poliitilisele ebakorrektsusele on Teise maailmasõja pärandiga seotud. Kui eesti keeles on «rahvuslus» veel pigem positiivse tähendusväljaga sõna, ega tähenda tingimata marurahvuslust, siis neis keeltes, kus rahvuslus on «natsionalism» (nationalism(e), Nationalismus) seguneb see väga kergelt «natsismi» mõistega.

Väikerahva positsioon, mida Schöpflin oma kirjutistes ikka sümpaatiaga esile toob, on sellisel semantilisel väljal õige habras. Eestlase kultuurikood ütleb, et olles hulgalt väike, peame vaimult suured olema. See nõuab mitmes vallas aktiivset enesekaitset ehk teadlikku rahvuslust. Keelekaitset vajame me sama palju kui erinevaid riigikaitse võimekusi. Samuti vajame positiivset rahvusmüüti ja ühtesiduvaid sümboleid. Okupatsiooniga katkenut on nüüd, XXI sajandi algul palju raskem uuesti luua - seda näitab kasvõi Vabadussõja võidusamba ümber toimunu. Ja kõige tipuks öeldakse meile, et rahvuslane ei võivatki olla, sest see on halb või paremal juhul moest läinud.

Mina väidan, et nii taasiseseisvumise käigus kui ka pärast seda on Eesti arengule kaasa aidanud aktiivne ja tasakaalukas rahvuslus. Seejuures kopeeriti teadlikult rahvusluse esimest ajaloolist lainet, millest kõnelevad mõisted nagu «uus ärkamisaeg» või «öölaulupeod». Uued rahvaliikumised lõid hästi toimivaid sotsiaalseid võrgustikke alates muinsuskaitseliikumisest ja lõpetades erinevatest poliitilistest initsiatiividest võrsunud parteidega. Ei siis ega hiljem ole tekkinud tugevaid äärmusliikumisi.

Meie mõõdukas rahvuskonservatism on taganud suhtelise stabiilsuse ja sotsiaalse sidususe. Tõsi, ohumärke on Eesti arengus olnud ja neid on ka praegu. Venekeelse elanikkonna probleemid on lahendatud silmapaistva leplikkusega, kui arvestada, millist ohtu nõukogude ajal kannustatud sisseränne endas tegelikult kätkes. Samas toimib Venemaalt lähtuv agressiivne infoväli meie vastu, tõrjudes eestimeelse vaatepunkti viimist inimesteni.

Tõesti, rahvusluse mõiste on ähmane või ähmastatud. Päevapoliitikas seostub see kitsalt keele-, kodakondsus- ja kultuuripoliitikaga, mitte näiteks eelarvedistsipliiniga. Praegu kasutavad rahvusluse mõistet enesemääratlemiseks pigem nišiparteid, aga pikas vaates ei tohi rahvuslus nišši jääda. Kuni Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse saavutamiseni oli meie poliitika keelepruugis rohkem esil «rahvuslike huvide» mõiste, kuid nüüd on seegi unarusse jäänud. Kummati aitab just rahvuslike huvide määratlemine kaasa pikaajaliste sihtide kavandamisele. Samuti on see mõiste käibele läinud neutraalsema tähendusega kui puhas rahvuslus.

Rahvusluse rehabiliteerimine on globaalne väljakutse. Siin ei tule tagasi põrkuda eelarvamuste tulva ees, vaid lasta kõnelda faktidel. Ajalugu on ses osas parem liitlane kui politoloogia, päevapoliitikast rääkimata ning ajalugu peab nägema ja mäletama kaugemale kui Teine maailmasõda. Hroch näitab, et rahvaste ärkamine kutsus ellu demokraatial põhinevad riigid. Jah, see ei õnnestunud alati, kuid tegelikult on just rahvusliku idee levikuga kaasnev suhtlusvõrgustik ja arusaam rahvuse koosseisu kuuluvate inimeste võrdsest kaasarääkimisõigusest alus, mis lõi demokraatia jaoks pinnase. Totalitaarsed riigid nagu Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liit ei olnud suunatud mitte rahvuslusele, vaid rahvaste hävitamisele.

Nõukogude Liidu lagunemine paljastas rahvuste rolli alahindajate naiivsuse. Eksisid need, kes uskusid, et Gorbatšovi perestroika laotab oma viljastavad demokraatiakiired Moskvast ühtlaselt üle kogu Nõukogudemaa. Rahvuslusest kantud pöördumatud muutused algasid hoopis rahvusvabariikides ja see tähendas Nõukogude impeeriumi lagunemist. Oma küündimatust näitas lääne sovetoloogia. Alahinnati rahvusküsimust ning ülehinnati keskvõimu suutlikkust viia läbi küll demokratiseerimine, kuid samas olukord liiduvabariikides siiski kontrolli all hoida.

Tavaline Kremli-keskne vaatepunkt süüdistab endiste liiduvabariikide hädades enesekeskset natsionalismi ja püüdu Venemaa stabiliseeriva tiiva alt lahku lüüa. Kui natsionalismi ja separatismi ei oleks, siis oleks kõigil tore. Tšetšeenia eksis, Gruusia eksis ja Kremli viibutav sõrm lehvib kõigi võimalike eksijate suunas. Kremli meetod on jagada ja valitseda, toetada naaberriikides sobivaid ja tasalülitada ebasobivaid arenguid. Selleks on kõigi vahenditega takistatud tõhusate rahvusriikide teket. See on pika vinnaga tegevus, sest mõnedki pärssivad vaenuseemned pandi idanema juba stalinliku rahvuspoliitika ja sellele järgnenud venestamisega. Kuid mitte ainult Moskva käsi pole kõiges süüdi. Kohalike liidrite tulipäisus ja vastasseisule ehitatud rahvusmüüdid on andnud demokraatiate untsuminekuks kaaluka panuse.

Kaukaasia on etniliste konfliktide umbsõlm. Aserbaidžaanid ja armeenlased vaenutsevad Mägi-Karabahhia pärast ning Gruusial on probleemid Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Venemaa provokatsioonid ja sõjaline sekkumine võtsid Gruusialt ka võimaluse seal häid lahendusi välja töötada. Laiemalt pole teadvustatud lesgide ja talõššide võimalikke separatismitaotlusi Aserbaidžaanis. Nendegi potentsiaalne toetaja on Venemaa. Jälle tekib küsimus, kas kõiges on süüdi rahvuslus kui selline või on häda pigem selles, et rahvuslus on haavatud ja ebaküps. Kompromissid puuduvad ja lahendusteed on kinni. Räägitakse külmutatud konfliktidest, aga tegelikult on külmutatud konfliktide lahendamine. Vene impeerium kasutas Kaukaasia rahvuskonflikte enda huvides juba XIX sajandi algul, kui grusiin Pavel Tsitsianov (Tsitsišvili) tsaarivalitsuse käsilasena Aserbaidžaani khaaniriike alla surus ja kindral Jermolov Põhja-Kaukaasias Vene ülemvõimu kehtestas.

Ukrainat ja Valgevenet seob Venemaaga slaavi vendlus. Iseolemise ja kokkukuulumise dominandid on geograafiliselt piiritletavad. Nad kõiguvad Lääne-Ukraina rahvuslusest Krimmi ja Donetski ümbruse venemeelsuseni ning valgevene keele oskamisest Poola piiri lähedases Hrodnas (Grodnos) kuni selle oskuse puudumiseni Venemaaga piirnevatel aladel. Vaatamata poliitilise arengu erinevustele on Valgevene ja Ukraina puhul tegemist suuresti sama probleemiga - see on nõrk ning lõhestunud rahvuslus. Ukrainas sisekonflikti tuntakse jaotumisena parem- ja vasakkalda Ukrainaks - see on Dnepri jõe järgi. Lõhestunud Ukraina ei suuda ühemõtteliselt Läänele orienteeruda, aga ta ei jää ka Venemaa satelliidiks. Valgevene olukord on palju hullem ja ma näen diktaator Lukašenka esiletõusu põhjust taas nõrgas rahvusluses. Lääne abiandjad ei saa sellest sageli aru. Nii eelistas tsensuurivaba välisraadio teha saateid vene keeles, sest see on kõigile mõistetav. Paraku alahinnati nii valgevene keele kui ka rahvusluse osa demokraatia edendamisel.

Moldovas tekitati külmutatud konflikt Transnistriaga ning edaspidi jäi rahvuslaste partei valimistel krooniliselt kommunistidele alla. Lõpuks läksid rahvuslased kommunistidega koostööle, kaotades igasuguse toetuse. Kuid see lõi võimaluse uute parteide esiletõusuks. Moldaavlased on tegelikult rumeenlased ja pärast Euroopa Liitu pääsemist on Rumeenia huvi Moldova saatuse vastu elavnenud. See annab Euroopa tagakolkaks taandunud Moldovale pisut lootust.

Eesti, Läti ja Leedu on endise Nõukogude Liidu alla heidetud maadest ainsad, kus rahvuslust ja rahvusriigi taastamist saatis arvestatav edu. Ilmselt nähti seda võimalust ette ja selleks muudeti Eesti ja Läti rahvastiku koosseisu ulatusliku sisserändega. Riik, kus põhirahvastiku osakaal jääb alla 70 protsendi, kätkeb endas paratamatult ebastabiilsuse tegurit. Kui vähemuse emamaa kasutab ulatuslikke ressursse vastalise kihutustöö tegemiseks, siis on olukord seda hapram. Selle kiuste oleme me suutnud täita demokraatia kvaliteedistandardid nii Euroopa Liidu kui NATO kriteeriume silmas pidades.

Rahvusriigi fenomen seisneb selles, et ta loob kõige suurema tõenäosusega demokraatliku valitsemiskorra. Me oleme üks pere, järelikult meil on võrdsed õigused. Tagades põhirahva säilimiseks ja arenguks vajalikud tingimused, tagab demokraatlik rahvusriik tegelikult ka kõigi teiste õiguse olla samasse ühiskonda integreeritud ja teostada oma kultuurilisi püüdlusi. Kui põhirahva õigused on ohus, siis on sellega hävitatud ka igasugune stabiilsus ühiskonnas.

Siinne ülevaade paneb rahvusriigi ja demokraatia vahele võrdusmärgi. Neis endise Nõukogude Liidu vabariikides, kus demokraatiaga on lood kehvad, võib kohe diagnoosida probleeme ka võimes ja võimaluses rahvusriiki ehitada. Nurimõjusid võib otsida ka rahvusluse narratiivist kui sellisest. Kui eestlasele on loodetavasti omane Jakob Hurda üleskutse saada vaimult suureks arvulise väiksuse kiuste, siis paljude hädas olevate rahvaste enesekohased narratiivid on kas nõrgad, hajusad või konfliktselt agressiivsed.

Siinsest vaatlusest jäid välja Kesk-Aasia rahvad ning Vene Föderatsiooni subjektid - tšetšeenid, tatarlased, baškiirid, kõik Venemaa soomeugrilased jne. Eraldi analüüsi eeldaks Venemaa tervikuna - miks pole seal demokraatiat ega rahvaste õigusi ega ka elutervet vene rahvuslust. Rahvusluse ehk natsionalismi mõistet kasutatakse Venemaal valdavalt negatiivses tähenduses, see on a priori marurahvuslus. Samas on au sees Venemaa imperiaalne ambitsioon.

Kindlasti on põhjust analüüsida ka erinevaid halbu näiteid. Hroch on südant valutanud ka agressiivse rahvusluse põhjuste pärast. See «kasvulava» sisaldab soovi süüdistada teist rahvast majandusliku olukorra armetuses, säilitada rahvusloosungi kattevarjus vana ladviku populaarsus ja anda tulipeadele lihtne ettekääne rahvuse nimel sõdida ja surra. Sellise agressiiv-rahvusluse nahka läks endine Jugoslaavia. Paraku viib halbade näidete üldistamine pahatihti rahvusluse mahategemisele, selle asemel, et anda mõistele inimesi positiivselt mobiliseeriv sisu.

Raske on loota edu seal, kus rahvusluse mõiste ise on hägus ja ebakindel ning negatiivse tähendusväljaga kaetud. Sel juhul kas häbenetakse rahvuslust (järelikult iseennast) või leiab rahvuslik tung agressiivse väljundi. Kordan veel kord: rahvusluse mõiste rehabiliteerimine on globaalne väljakutse.

Tõnis Lukas: Eesti ülikoolid olgu rohkem ühiskonnaga seotud

2010-05-14

Haridusminister Tõnis Lukas leidis Tartus ülikoolide juhtimise rahvusvahelisel seminaril peetud kõnes, et Eesti ülikoolid ei ole piisavalt ühiskonnaga seotud, sageli elatakse illusioonides ja raisatakse ressursse üksteise dubleerimisele.

21. sajandi alguses on jõutud arusaamale, et teadmistel põhinevate ühiskondade arengumootoriks on ülikoolid. Kas eraldi või mitmekülgsete kompetentsikeskuste osalistena.

Seda tõsiasja on tunnistanud enamik Euroopa riikidest nii oma strateegilistes dokumentides kui ka igapäevastes otsustes. Ülikoolide rolli kaalukamaks muutumine on tekitanud ka küsimuse, kas Euroopa ülikoolid ei ole uute nõudmiste valguses rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks veidi liiga enesekesksed ja suletud.

Sellise küsimuse võib esitada valehäbita, sest ülikoolid kui fenomen on kogu oma eksisteerimise aja muutunud ja riigiti ning piirkonniti on kujunenud ka ülikoolide juhtimine erineva loogikaga mudelite alusel.

Arvestades siin juba algset 12. sajandi eripära Bologna ja Pariisi vastavalt üliõpilaste või magistri (õpetaja) keskse ülikooliarengumudeli vahel. Vastuseid on otsitud ka kõrghariduse universaalseks haridustasemeks muutumise käigus 20. sajandi viimastel kümnenditel.

Nii mõnigi riik on juba uued lähenemised ülikoolide vabaduste suurendamise või tegevuspõhimõtete muutmisega ka teoks teinud. Olgu siis autonoomia suurendamise, kõrgkoolide ühendamise või juhtimisskeemide muutmisega. Reeglina on autonoomia suurendamise ja ülikoolide vastutuse määramise arutelud käinud käsikäes. Mõistagi on vastavate arutelude algatamisel olnud erinevate riikide ülikoolides seniseks kujunenud lähtepunktid erinevad.

Eesti on suhteliselt väike riik ja rahvas ning peale rahvusvahelises konkurentsis püsimise peaksime lisaks üldise võimekuse tagamisele suutma ülikoolidele jagada ka rollid, mida nad tingimata täitma peavad.

Näiteks Tartu Ülikooli rolli rõhutamine rahvusülikoolina ja selle ülesande täitmiseks vajalike vahendite ja kohustuste senisest täpsem kindlaksmääramine. Iseenesest on ka ülikoolide põhiülesannete täpsem määratlemine, strateegiliste valikute tegemine ning valitud teel püsimine kindlasti üks osa ülikoolide juhtimise laiemast taustast, milles saab ja oskab kaasa rääkida ka laiem osa ülikoolist.

Kohati peabki algatus ülikooli profiili kujunemiseks tulema väljastpoolt. See annab ka ülikooli eksisteerimiseks garantii, mida ülikool ootab. Muidugi peab ülikool võimalikud uuendused ise laialt läbi arutama ja omaks võtma. Muidu pole neid mõtet ega võimalik tehagi.

Eesti on nii mõneski aspektis käinud teistest Euroopa riikidest mitu sammu ees - kui vaadata kasvõi meie 1995. aasta seadustega ülikoolidele antud institutsionaalse autonoomia ulatust või Euroopa Ühtse Kõrgharidusruumi uuenduskokkulepete kiiret ja laiaulatuslikku rakendamist.

Samas peame aeg-ajalt analüüsima, kuhu on jõudnud oma arengus muu maailm ja mis on meie soovitud eesmärgid ümbritsevat keskkonda arvestades. Praegu on meie ülikoolide juhtimismudel segu kaugetest traditsioonidest ja uuendusmeelsusest. Selline kombineeritud masinavärk nõuab ka erilist hooldamist.

Me ei kahtle eriti selles, et laiaulatuslik autonoomia on andnud Eesti avalikele ülikoolidele võimaluse otsustada sobivaimail viisil oma igapäevaelu puudutavaid küsimusi.

Samas on kõik vajakajäämised enamasti väliskeskkonna süüks pandud, olgu siis vähene rahastamine või ebaõiglane ressursside jagamine. Nii võib küsida, kas saaks veel paremini (või kui kellelegi paremini sobib, siis efektiivsemalt) ja ühiskonna pikaajalisi huve silmas pidades ülikoolide tegevust korraldada.

Samuti võib küsida, kas on otstarbekas arendada kõiki praegusi avalik-õiguslikke ülikoole edasi täpselt ühesuguse mudeli alusel. Arvesse saab tulla siin ühiskonna rikkuse tase, üliõpilaste arv ja ka ühiskonna vajadus erinevate valdkondade teadus- ja õppetegevuse mahtude järele. Ka ülesanded saab seadusega erinevalt püstitada.

Aeg-ajalt on tõusnud küsimused, kas Eesti ülikoolid suudavad vastata ühiskonna ootustele ning miks peavad paljud andekad noored vajalikuks oma õpinguid pigem välismaal jätkata. Olgu - akadeemiline ränne kuulubki praegusesse aega, aga ehk tuleks ülikoolidel astuda samme ka välistudengitele atraktiivsemaks muutumisel. Muidugi Eesti oma andekamatele noortele esimeseks valikuks olemise kõrval.

On antud märku, et meie ülikoolid on liiga suletud ning tegelevad parema meelega ainult oma asja ajamisega, arvestamata kohati piiratud ressursse ja tegemata mõistikku tööjaotust. Ehk peaksime kaaluma ka juhtimismudeleid, kus ülikoolivälistel liikmetel oleks suurem sõnaõigus nii strateegiliste eesmärkide seadmise ja nende täitmise jälgimisel kui ka muudes tegevustes, kus pilk väljastpoolt eelkõige ülikoolidele enestele abiks oleks?

Ei ole ju mõtet elada illusioonides, et õnnestub kõik Eestis liikvel olevad üliõpilased just endale kindlustada. Mõtteliselt arvestavad kõik ülikoolid eraldi võttes üldsummana tunduvalt suurema hulga üliõpilastega, kui meil saada on. Kuidas on võimalik, et erinevates taotlusvoorudes esitatud projektide järgi arvestades ei lange üheski ülikoolis ühelgi erialal üliõpilaste ega õppejõudude arv, kuigi teame, et 2015. aastaks langeb kuni 30-aastaste üliõpilaste arv vähemalt 10 000 võrra?!

Kasulikum oleks pilt kogu ühiskonnas ikkagi kokku panna. Kui kõrgharidusstrateegia näeb ette õppekavade üldarvu vähendamist, et vältida niigi vähese inimjõu ja väheste rahaliste vahendite killunemist, ei ole sellist vähendamist toimunud, kuigi õppeasutusi on vähemaks jäänud. Oleme seisus, kus õppekavu dubleeritakse isegi ühe ülikooli piires. Vahel registreeritakse ühe ülikooli ressursside pinnal toimuv tegevus teise ülikooli arvele. Peaksime olema valmis võimalikke muudatusi arutama.

Paljud Euroopa riigid, sealhulgas meie lähinaabrid Soome ja Leedu, on hiljuti vastavaid muudatusi teinud. Peale ülikoolide autonoomia suurendamise on peetud vajalikuks ka sideme tugevdamist ühiskonnaga. Selleks on kasutatud juhtimismudelite kaasajastamist läbi ülikoolivälistele liikmetele suurema otsustusõiguse andmise ülikoolide kõrgeimates otsustuskogudes ning ka rektori rolli olulisemaks muutmist.

Mõnes riigis nagu Rootsi või Taani on selliseid mehhanisme rakendatud juba varem. Kindlasti ei saa automaatselt rakendada mujal väljapakutud mudeleid. Ja eraldi tuleb seejuures hoida kui silmatera üliõpilaste, õppejõudude-teadlaste ja kogu ülikooli keskkonna akadeemilist vabadust. Akadeemilist kogukonda nende väärtusloomes ebakindlaks muuta ei tohi!

Ka Eestis on ülikoolide juhtimismudelite alast debatti peetud pikemat aega, Tartu Ülikooli seaduse muutmiseks alustas vastav töörühm tegevust 2004 aastal. 2006. aastal esitati üks vastav eelnõu ülikooli poolt ka Haridus- ja Teaduministeeriumile, kuid selle menetlemine jäi erinevatel põhjustel seisma. Tartu Ülikooli seadusega kaasnevad diskussioonid said hoo taas sisse sel aastal.

HTM-il oli juba pikemat aega kavas ka rahvusvahelise ekspertiisi kaasamine sisemaistesse aruteludesse ning kindlasti annab võrdlus teiste riikidega mõtteainena sisulise panuse ka Eesti ülikoolide arendamisse.

Võlg on alati võõra oma

2010-05-13

Miks tuleb Eesti energiamajandusse investeeringuid teha?
Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektritootmisvõimsust. Eestil seda veel on, kuid kui me midagi ei tee, tuleb 2016. aastaks sulgeda vanad katlad Narva elektrijaamades ehk ligi 70% elektritootmisvõimsustest.

Vanu katlaid saab muuta küll keskkonnanõuetele vastavaks, kuid nende eluiga on siiski peagi ümber. Seetõttu on vaja uusi elektriplokke ning otsustamist ei saa energiajulgeolekuga riskimata enam edasi lükata.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist. Seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest rajab Kaliningradi tuumajaama. Õlitootmise tulevik Teine investeeringuid vajav valdkond on põlevkiviõli tootmine, mis on praeguste naftahindade juures kasumlik ja vääristab meie maavara rohkem kui elektri tootmine. Et põlevkivielekter tagab meie energiajulgeolekut, ei ole kavas üleöö vaid õli tootmisele keskenduda.

Õlitootmise potentsiaal on siiski nii suur, et ka seda tasub kasutada. Eesti Energia on juba alustanud kaasaegse õlitehase rajamist, see on esimene osa kompleksist, mis suudab tulevikus toota sünteetilist naftat sama palju kui Eestis tarvitatakse vedelkütust.

Uute investeeringutega tekib vähemalt 3000 töökohta ning uued jaamad ja tehased annavad tööd 800 inimesele, lisaks säilivad töökohad kaevandustes. Eesti riigile makstakse seoses nende kapitalimahutustega üle 3 miljardi krooni makse ning põlevkivi lisaväärtustamine kasvatab Eesti ekspordivõimalusi.

Kümne aasta jooksul ulatuvad Eesti Energia investeeringud 67 miljardi kroonini. Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus iiivesLeeiinguiu ei saa i anastada vaid Eesti Energia jooksevtulude või ettevõtte laenu arvel.

Seega vajab Eesti Energia täiendavat aktsiakapitali, mistõttu tegi valitsus novembris põhimõttelise otsuse aktsiakapitali suurendamiseks. Lahtiseks jäi vaid see, kas selleks kaasatakse erakapitali või pannakse ettevõttesse maksumaksja raha.

Majandusminister sai ülesandeks valmistada ette aktsiate avalik pakkumine. Selle tulemusel saaks Eesti Energia vajaliku lisakapitali Eesti ning välismaistelt investoritelt. Enamusaktsionäriks, kellest sõltuvad kõik strateegilised otsused, jääks selgi puhul endiselt riik. Laenata pole mõistlik On ka võimalus, et raha lisab riik ise, aga mina ei poolda seda kahel põhjusel. Esiteks ei pea ma turumajanduse pooldajana riigi investeeringuid konkurentsile avatud valdkonnas põhjendatuks. Sellised valdkonnad on ka õli- ja elektritootmine, mistõttu enamik suuri Euroopa energiafirmasid põhineb täielikult või osaliselt erakapitalil.

Teiseks peaks riik ise raha lisamiseks laenama seitse miljardit krooni. Aga Eesti on olnud oma madala laenukoormuse üle uhke, miks peaksime siis äkki võtma suure laenu äriprojekti jaoks, mida on võimalik ja normaalne rahastada erakapitali abil?

Laenamine paneb ka riigieelarvele oma koormuse, mis viib seda veelgi tasakaalust välja. Samuti võib riik vajada oma laenuvõimet sellisteks asjadeks, mida erakapitali abil rahastada ei saa.

Seega peavad olema väga mõjuvad põhjused, miks eirata reaalset võimalust kaasata energeetikasse erakapitali ning eelistada sellele riigi poolt võlgu võetavat raha. Võlg tuleb ka tagasi maksta, aga praegu on meie riigieelarve teist aastat defitsiidis. Üle ei jää midagi, vaid tuleb hoopis puudu - selles olukorras laenamine ei pruugi olla mõistlik.

Suutmatus energeetikasse investeerida tooks kaasa sõltuvuse teiste riikide elektrist.

Kust elekter tulema hakkab

2010-05-12

Valitsus tegi eelmise aasta novembris põhimõttelise otsuse laiendada Eesti Energia aktsiakapitali. Kumba kahest sõelale jäänud võimalusest selleks kasutatakse, on kavas otsustada sel nädalal.

Järgnevas selgitan, miks sellise otsuseni jõuti. Kõik teavad, kust meie tarbitav elekter praegu tuleb. See, kust tuleb elekter aga edaspidi ja miks Eesti Energia just praegu peab tegema suuri investeeringuid, ei ole ehk kõigile selge.

Tänane, eilne või homne rikkus?

Üsna levinud on käsitlus, et põlevkivi, mille jõul elektrijaamad töötavad, on meie rahvuslik rikkus. Sellega nõustudes on siiski tähtis mõista, milline on asjade tegelik seis ja milliseks see kujuneks asjadel isevoolu teed minna lastes. Töötavad elektrijaamad on kahtlemata väärt asjad.

Lätil ja Leedul napib Ignalina tuumajaama sulgemise järel elektrienergia tootmisvõimsust. Eestis seda on, kuid meiegi positsioon on kaugel sellest, et võiksime elektrijaamade otsas istudes kivikuningat mängida. Meil on kohustus sulgeda 2016. aastaks keskkonnanõuetele mittevastavad katlad Narva elektrijaamades, mis moodustavad ligi 70 protsenti meie elektri tootmisvõimsustest.

Selleks, et nii ei läheks, tuleb investeerida nii katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisse kui elektriplokkide ehitusse, sest vanade eluiga hakkab nii või teisiti ümber saama. Elektrijaama ehitus nõuab aega, nii et otsustamist ei ole võimalik energiajulgeoleku ega varustuskindlusega riskimata kaugemale lükata.

Põlevkivi on Eestile tõepoolest väärt ressurss. Kõrge naftahinna puhul on põlevkivist õli tootmine tasuvam kui sellest elektri tootmine. Et kodumaisel maavaral põhinev energeetika on meie elektrivarustuse tagaja ja nafta hind väga muutlik, ei ole kavas üleöö põlevkivielektrist loobuda ja vaid õlitootmisele keskenduda.

Ent õlitootmise potentsiaal on nii suur, et tuleb proovida seda ära kasutada, seetõttu on Eesti Energia juba pannud nurgakivi esimesele nüüdisaegsele õlitehasele. Kui selle käivitamine on edukas ja nafta hind soosib edasisi investeeringuid, on kavas ehitada veel kaks samasugust õlitootmisseadet ning järeltöötlustehas, mis võimaldaks valmistada praegusest 70 protsenti kõrgemat hinda väärt toodangut.

Kokku suudaks see kompleks toota sünteetilist toornaftat koguses, mis võrdub Eesti aastase vedelkütuse tarbimise mahuga.

Investeeringute maksumus ja mõjud

Kui palju lähevad need investeeringud maksma? Tegemist on tõepoolest suurte summadega: Eesti Energia järgneva kümne aasta investeeringud küünivad 67 miljardi kroonini. Sellest ligi 20 miljardit krooni kulub kahe põlevkiviploki rajamisele, katelde keskkonnanõuetele vastavaks muutmisele ja taastuvenergia investeeringutele.

Investeeringud õlitootmisse on samas suurusjärgus, vaid õige pisut väiksemad. Ülejäänud osa moodustavad investeeringud jaotusvõrku, sealhulgas elektrinäitude kauglugemise süsteemi ja põlevkivi kaevandamisse.

Tähelepanelik lugeja märkab, et tuumajaama rajamiseks kuluvaid summasid nende investeeringute hulgas veel ei ole. Miks?

Tuumajaama rajamine nõuab põhjalikku ettevalmistust nii äriplaani kui regulatsioonide ja järelevalve suhtes. Samuti peab hästi läbi töötatud olema keskkonna ja ohutusega seotu. Üksnes otsusega, et hakkame pihta, ei ole paraku palju peale hakata. Lähiaastatel tuleb seega teha palju eeltööd, et jõuda punkti, kus reaalselt on võimalik otsustada tuumajaama rajamise üle.

Toon välja mõne olulisematest mõjudest, mis kavandatud investeeringutega kaasnevad. Esiteks vajame neid energiajulgeoleku tagamiseks. Siin on kasu meie elektrituru lõimimisest Põhjamaade omaga, kuid samuti vajame kindlust, et edaspidigi suudavad Eesti pinnal asuvad elektrijaamad meie riigi elektrivajaduse katta.

Põhjamaadega ühenduse parandamisele aitab kaasa Estlink 2 merekaabli rajamine. Elektrijaamade puhul tuleb aga tõdeda, et suutmatus lähiaastatel energeetikasse investeerida tooks kaasa Eesti energiajulgeoleku vähenemise ja sõltuvusse sattumise muude riikide toodetavast elektrist, seda eriti juhul, kui Venemaa tõepoolest peaks rajama Kaliningradi tuumajaama.

Teiseks loovad investeeringud Eesti energiasektorisse arvestataval hulgal töökohti. Investeeringute perioodiks tekib juurde vähemalt 3000 ametikohta, valmimise järel annavad uued jaamad-tehased otseselt tööd 800 inimesele ja aitavad säilitada töökohti näiteks kaevandustes.

Eesti riigile makstakse nende investeeringute tegemisel makse üle kolme miljardi krooni ning kaupa ja teenuseid ostetakse Eestis umbkaudu 15 miljardi krooni eest. Kolmandaks tõstab põlevkivi väärtustamine Eesti ekspordipotentsiaali ja asendab importi.

Elektri hinnast

Kuidas mõjutavad investeeringud elektri hinda? Ühest küljest on selge, et suured investeeringud elektritootmisse peavad kuidagi kajastuma hinnas. Teisalt tuleb mõista, et võimalust midagi investeerimata elektrit edasi toota ei ole.

Nõukogudeaegsed jaamad vajavad asendamist ja kui seda ei tehta, sõltume täielikult elektri impordist ja peame lootma, et naabritel seda igal ajal küllaldaselt üle jääb. Investeeringute maht ja elektri hind ei ole edaspidi siiski jäigas seoses nagu reguleeritud hindade puhul. Nimelt on Euroopa Liidus elekter vabaturukaup ja nii hakkab see 2013. aastast täies mahus olema Eestiski.

Suurtarbijad läksid vabaturule juba aprillis. Vabaturul muutub elektri hind nõudlusest ja muudest teguritest tingituna sageli. Loomulikult säilib võimalus sõlmida elektrimüüjaga kindla hinnaga kokkulepe pikemaks perioodiks. Elektri hind käitub mõnel perioodil nagu kilepiima hind majanduskriisi ajal: see võib olla madalam, kui mõnel tootjal kulub selle tootmiseks.

Kust saada kapital?

Mõne aasta taguse riigieelarvega samas suurusjärgus investeeringuid ei saa rahastada vaid Eesti Energia jooksvate tulude arvel. Samuti ei ole võimalik, et ettevõte kogu tarviliku summa laenaks, sest laenukoormus ületaks sel juhul määra, millest alates laenuandjad pole nõus mõistliku intressiga laene pakkuma. Eesti Energia vajab seega meie riigi energeetikale ja majandusarengule oluliste investeeringute tegemiseks lisaaktsiakapitali.

Valitsus otsustas novembris töötada edasi kahe variandiga selle leidmiseks. Majandusministrile tehti ülesandeks valmistada ette aktsiakapitali laiendamine avaliku pakkumise teel, mille tulemusena Eesti Energia saaks lisakapitali suurelt hulgalt Eesti ja välismaistelt investoritelt.

Usun, et paljud Eesti inimesed kasutaksid hea meelega võimalust sellesse ettevõttesse investeerida. Eesti Energia enamusaktsionäriks jääb selgi puhul endiselt riik ja ühtegi strateegilise kaaluga otsust ei saaks teha riigi heakskiiduta.

Teine variant on, et aktsiakapitali lisab riik ise. On kaks põhjust, miks see minu eelistus ei ole.

Esimene põhjus on majanduspoliitilist laadi ja üsna põhimõtteline: turumajanduse pooldajana ei pea ma põhjendatuks riigi investeeringuid vabale konkurentsile avatud valdkondadesse, mida õli- ja elektritootmine on.

Teine põhjus on selles, et riik peaks selleks investeeringuks võtma laenu. Teadagi on laenuga investeerimine riskantsem kui enda vaba raha paigutamine.

Kolmanda sellistes olukordades kaalutava väljavaate - strateegilise investori kaasamine - on nii teema läbi töötanud komisjon kui valitsus kõrvale jätnud.

Esiteks on raske, kui mitte võimatu leida põlevkivienergeetika valdkonnas investorit, kelle oskusteave sel alal ületaks Eesti Energia oma.

Teine probleem on see, et strateegiline investor soovib üldjuhul enamusosalust. Eesti Energia peab jääma riigi kontrolli alla.

Lõpuks on veel üks võimalus: me ei võta neid investeeringuid ette. Edasilükkamine tähendaks sisuliselt sedasama. See on lihtsaim, ent ühtlasi halvim valik ja ma usun, et valitsus seda teed ei lähe.

Tööotsijat tuleb aidata

2010-05-11

Koos töötukassaga saab probleeme leevendada, kui suudame talgutele omasel hoolival moel lahendusi otsida, arvab Kaia Iva.

«Teeme ära! » talgupäev andis 28 620 hakkajale inimesele mõnusa tunde ühisest kordaläinud töötegemisest 1116-s registreeritud talgupaigas.

Lisaks kõik need, kes talgupaiga ja selles osalejad vaid koduses arhiivis talletasid. Talgud tähendavad appitulekut ja koos töötegemist.

Eestlased saavad talgutööga hakkama suurepäraselt, sama sisukalt tuleb võimalusi otsida neile, kellel igapäevatööd pole!

Töökohad tekivad Euroopa raha toel

Töökohtade tekkeks ja säilitamiseks on riik tegutsenud mitmes suunas. Kõige nähtavam on kasutada Euroopa toetusraha.

Tänavu on kavas Eesti majanduses kasutata toetusraha ligi 15 miljardit krooni, järgmisel aastal peaks see suurenema 17 miljardini.

Euroraha kasutamise intensiivsust näitab fakt, et protsentuaalselt on Eesti selles Iirimaa järel teisel kohal! Kui arvestada, et miljardi krooni eest teedeehitust annab tööd umbes tuhandele ja tavaehitus kahele tuhandele inimesele, siis on selge, et pingutused õigustavad end igati.

Teine oluline valdkond on ekspordi toetamiseks loodud meetmed: laenu- ja ekspordigarantiid, toetused uute turgude leidmiseks. Lisaks ettevõtte alustamise ja kasvatuse toetus, ümber- ja täiendõppevõimalused.

Kuid vaatamata sellele, et loodud ja säilitatud on kümneid tuhandeid töökohti, on tööpaikade kadu ikka veel nii suur, et töötuse protsent kahaneb vaid pisitasa.

Järgmiseks aastaks saab prognoosida töötuse vähenemist vaid paari protsendipunkti jagu, seepärast on vaja kasutada kõiki võimalusi, mis aitavad neid, kes on pikaks ajaks töötuks jäänud.

Töötukassa vahendusel pakutavad lahendused tunduvad olevat veel tükati harjumatud ja neid pole veel piisavalt rakendatud.

Arvan, et just omavalitsustel on siin tähtis osa olla eestvedaja oma inimestele töövõimaluste pakkumisel ja korraldamisel.

1. mai talgupäeval leiti sageli, et paikkonnas oleks veel tarvis korrastustöid teha, mõni mahajäänud hoone lammutada, haljastustöid teha.

Miks siis mitte kasutada vajalike, kuid seni edasi lükatud tööde tegemisel neid, kellel juba pikka aega pole olnud püsivat tööd.

Lihtsamateks töödeks sobib tööharjutuse teenus, mille kestus saab olla kuni kolm kuud. Osalejale makstakse väikest stipendiumi ja vajadusel ka sõidutoetust.

Tööoskuste omandamiseks on võimalik kuni neli kuud kasutada tööpraktika teenust. Sel ajal makstakse samuti stipendiumi ja sõidutoetust.

Oluline on, et mõlemal puhul säilivad kõik teised töötule ette nähtud võimalused. Et sõidutoetuse ja stipendiumi maksmine sellisel kujul algas alles eelmisel sügisel, pole selle võimalusega iga kord veel osatud arvestada.

Võimalusi tuleb kasutada

Eraldi meede on ajutine tasuline töö - avalik töö. Selles osaleja saab kasutada ka teisi töötukassa teenuseid ja vaatamata sellele, et töö eest makstakse palka, säilib ka töötutoetus.

Palk tuleb maksta tööandjal ja seda vähemalt tunnitasu miinimumi järgi. Sellist tööd on võimalik teha kuni 50 tundi kuus. Erisus on, et avalikku tööd saab pakkuda vaid kohalik omavalitsus, mittetulundusühing või sihtasutus.

Ettevõtjate suuremat huvi on pälvinud palgatoetus. Kuni pool palka tasub töötukassa, kui võetakse tööle isik, kes on üle kuue kuu olnud töötu.

Kuni 24aastaste puhul kehtib kolme kuu määr. Tasub rõhutada, et kuigi selle aktiivsemad kasutajad on eraettevõtjad, siis seda toetust tohib maksta ka omavalitsuse asutustesse tööle võetud inimestele.

Kindlasti tahan kummutada juurdunud eksiarvamuse, mida on olnud lugeda lehtedest ja kuulda kohtumistel.

Nimelt ei lõpe töötu staatus pärast toetuste maksmise kuni 270 päevalist aega. Samuti pole töötuks registreerimiseks tarvis enne töötada.

Kui inimene nõustub täitma kokkulepitud tööotsimiskava ja on valmis sobiva tööpakkumise vastu võtma, säilib ka tema töötu staatus koos võimalusega kasutada töötukassa pakutavaid teenuseid. Pean eriti oluliseks seda, et riik tasub töötuna arvel olevate isikute eest ravikindlustusmaksu! Seega on registreeritud töötutele tagatud samad võimalused arstiabi saamiseks, kui seda on töötavatel inimestel.

Paiguti on ülearu suureks takistuseks peetud töötukassas vastuvõtul käimist. Ka siin on loodud paindlikke võimalusi.

Mitu omavalitsust teeb töötukassaga head koostööd ja pakub vastuvõtupäevadeks tööruumi inimestele lähemal, kokkuleppel on võimalik asju korraldada telefoni teel. Koos töötukassaga saab probleeme leevendada, kui suudame talgutele omasel hoolival moel lahendusi otsida ja pakutud võimalused ära kasutame!

Poliitika on elu on teater on poliitika

2010-05-10

Oleme harjumas piiride kadumisega lubatu ja lubamatu vahelt ning näivuse ja tegelikkuse eristamatusega, samas tajume end üha enam ekslemas igasorti manipulatsioonide virvarris, millest justkui polekski väljapääsu.

Ja nüüd suutis Ühtne Eesti tõestada, et kõik see on tegelikult võimalik palju suuremal määral kui me eal oleme ette kujutanud ning mida aeg edasi reedesest Suurkogust, seda segasemaks kõik see toimunu muutub.

Läksin Suurkogule "vaatlejana", eelkõige lootuses saada vastuseid küsimustele NO99 ettevõtmise olemuse kohta, ent lahkusin sealt "osalisena" ja vastuseta ühelegi tõeliselt olulisele küsimusele, sest need küsimused lahustusid selles ürituses.

Pantvangina, sest ka siinkirjutatu muutub pigem osaks sellest eluetendusest kui eemalseisvaks arvamuseks. Tajun, et neid ridu kirjutades ei ole päris selge, mil määral saavad kirja minu mõtted ja mil määral on need mõtted kirjas "stsenaariumis".

Nii on seni juhtunud kõigiga, kes on vähegi avalikult püüdnud selle liikumisega suhestuda - olgu siis Rein Lang oma repliigi või Edgar Savisaar oma blogiga. Ja kes on kirjutanud stsenaariumi?

Pantvangis on ka Ojasoo-Semper ja kõik teised Ühtse Eesti erakondlased. Ei ole nii lihtne, et te jätsite mulje, et erakonda ei moodustata ja teid usutakse. Oma teadliku või ka teadvustamata tegevusega olite ja olete te jätkuvalt osapool (party ehk partei ehk erakond) poliitilises protsessis, te tegite mõjusaid poliitilisi valikuid, kannate poliitilisi sõnumeid ja olete võimelised mõjutama suure hulga inimeste poliitilisi eelistusi ja ilmavaadet.

Ka eelseisvatel Riigikogu valimistel. Teil on võim. Tõsiasi, et teid ei ole formaalselt olemas, ei ole seejuures oluline, pigem vastupidi. Võimu kandja peab aga vastutama.

Te tulite vastandudes olemasolevale poliitilisele establishmendile, kinnitasite, et olete paremad. Suurkogul tõestasite, et võib-olla oletegi, sest olete veel paremini omandanud tarvilikke tehnoloogiaid. Ja siis tõstsite te oma esimehe enneolematusse kõrgusesse ja siis ta laskus sealt omal käsul alla ja ütles meile, et me oleme vabad. Nii ütleski: "Te olete vabad." Mida see tähendab?

See on etteheide, sest ta viitab sellele, et me seni ei olnud vabad. See on diskrimineeriv, sest viitab sellele, et need, kes ei ole Suurkogul, ei ole vabad. See on solvav, sest seda ütles mulle Suur Juht, justkui ma ise ei tuleks selle peale. Te panite kõik kohalolijad võimatu valiku ette - lahkudes vabana oleksime teie poolt alistatud, vaid mittevabana lahkudes saaksime jääda iseendaks.

See on sigadus, sest ma tajusin, et võin rahuliku südamega koju minna vaid siis kui astun teie erakonda. Ainult siis ei oleks ma enam kellegi teise poolt allutatud, vaid ise vaba inimesena koos teiste vabade inimestega otsustanud (jätkuvalt?) vaba olla.

Niisugust manipulatsiooni nimetatakse neurolingvistliseks programmeerimiseks. See on meie tsivilisatsiooni tulevik. Me oleme nüüd programmeeritud. Võimu võtma.

Katastroofikuu

2010-05-06

Aprill oli pea täiemõõduline katastroofikuu. Hakatuseks metrooplahvatused Moskvas, siis võimuvahetus Kõrgõztanis koos sinna juurde kuulunud veresaunaga. Aga see oli alles algus. Poola riigi juhtkond hukkus Smolenski lennuõnnetuses ja Islandi vulkaanitolmu pärast ei jõudnud paljud riigipead nädal hiljem president Kaczynski matustele. Poola leinašokk Katõni mälestuskuul oli uskumatu. Sealt edasi sai Euroopa umbes nädala jooksul katsetada harjumatut ilmakorda, kui lennukid ei lenda.

Geopoliitiliste üllatuste ahelat jätkas Ukraina uue presidendi Janukovitši oodatust kiirem langemine Venemaa haardesse. Energialepped ja Vene laevastiku pikaajaline jätkamine Sevastoopolis tõi Ukraina lõhestatuse väga tugevalt esile. Ka Kõrgõztani võimuvahetus tähendas Venemaa mõju suurenemist - ükskõik, mida me ka arvame kukutatud ebademokraatlikust president Bakijevist. Kreeka finantskriis omakorda püüdis kõigutada eurotsooni rahanduse aluseid.

Kuid kõige hullem ja aeglast hukutavat mõju eviv katastroof on Mehhiko lahe naftareostus. See paneb mõtlema, kui ulatuslikult võib meie elukeskkonda kahjustada kas inimtekkeline või tehnoloogiline õnnetus. Kõrvalt vaadates paistab planeet Maad kattev elukooslus ja selle juhtiv osa ehk inimkond silma üsna suure enesehävitusvõimega.

See katastroofirida kangastus mulle eriti selgelt lugedes Lauri Vahtre uut romaani „Torm". Ei hakkagi siin süžeed rohkem ümber jutustama, kui et siingi läheb jama lahti Ameerika Ühendriikide lõunarannikul ja Mehhiko lahe kandis. Seda piirkonda tabab mitu viienda kategooria orkaani ja nii jubeda vahendiga surutakse maadligi Kuuba diktatuur.

Vahtre väga head raamatut ilmestavad peategelase pöörased seiklused katastroofijärgses maailmas. Veel enam väärib aga tähelepanu see, kuidas autor näitab kaasaegse maailma inimlikku ja tehnoloogilist haprust. Lakkavad toimimast arvuti- ja mobiilside ning sajad igapäevased mugavused, millega inimesed on harjunud. Ühed hukkuvad rusude all, aga teised lähevad muutunud ja harjumatus maailmas hulluks. Koos elukeskkonna ja tehnoloogiate kokkuvarisemisega murdub kergesti ka see inimlikkuse piir, mida me oma „kõrgelt arenenud tsivilisatsioonis" nii loomulikuks peame.

Küsimus on selles, kuivõrd me oskame meid seiravatest suurematest ja väiksematest õnnetustest ja ohumärkidest õigeid järeldusi teha.

Kommenteeri siin

Mart Laar post festum

2010-05-03

Sügissuvel 1992 võis Mart Laar teada küll oma sõpru, mitte aga vaenlasi. Ta ei tundnud ka kõiki kolleege ega asjaajamistki. Teda oli õpetatud ajaloolaseks selles vaimus, mida esindasid tänases mõttes PhD Rudolf Põldmäe (1908-1988) ja professor Sulev Vahtre (1926-2007) ning mille sisuks oli rahvuslus konkreetsest teemast sõltumatult.

Riigivalitsemist sai Mart Laar õppida hoopiski professor Helmut Piirimäe (1930) peatükkidest üldajaloo kursuses ja tema uurimustest Rootsi riigimajanduse kohta. Oleviku riigiasjanduses oli Mart Laar suuresti iseõppija.

Usalduse võitmisest

Isamaa ja Res Publica Liidu kui erakonna ning tema parlamendifraktsiooni esimehena kuulub äsja 50-seks saanud Mart Laari argipäeva NATO tippkohtumine Tallinnas. Niisuguseid kohtumisi viiakse läbi külakorda, ent on vaieldamatu, et NATO vastavale uusliikmele tähendab selline üritus selget tunnustust. Koguni mitmekordset. Esiteks tunnustatakse nõnda kurssi, mille üheks mahamärkijaks aastal 1992 oli just Mart Laar ja see seisnes integreerumises NATO-ga üleni ehk meie täisliikmelisuses.

Kuulumine NATO-sse ei ole preemia, vaid on üheks julgeolekugarantiiks ka väljaspool Euroopat (Iraak ja Afganistan asuvad teatavasti Kesk-Idas). Meie omapoolseks saavutuseks sel rindel oli, et aastail 1992-1994 Eesti ei muutunud teiseks Balkaniks.

Teiseks: kui seekordsel kohtumisel Tallinnas pöörati eraldi tähelepanu küberkaitsele, siis nõnda tunnustatakse omakorda tiigrihüpet algusega 1995. Esimest korda hakkas tiiger hüppama Eestis umbes tollal, kui Mart Laar oli veel rinnalaps. 1960. aastate algul muutus automaatika tehnoloogiliste protsesside juhtimisel juba argipäevaseks ja uue kaadri kasvatamiseks loodi matemaatika-füüsika eriklassid Tallinnasse, Tartu ja Nõkku ning mujale.

Teisest hüppest võime rääkida vahemikus 1960. aastate lõpp - 1970. aastate keskpaik, mil matemaatika sai omaseks ka ajaloos ning lingvistikas. Käesoleval ajal näeme tiigrit hüppamas neljandat korda. Selle taset ja ebakindlust illustreerib kõige nähtavamalt vahest digitaalne retsept - hästi mõeldud, kuid rutakalt kehtestatud virtuaalne ravimisedel.

Veider oleks mõelda Mart Laarist nostalgiliselt, liiati, kui ta pole jäänud pealtvaatajaks. Ehkki ta on ajaloolane, on ta harjunud mõtlema ettepoole. Kuid võib-olla just seepärast vajabki ta hingerevisjoni põhjalikumalt kui tavaline ohvitser. Üks tulepunkte on siin erastamise ja riigistamise vahekord nii nüüdse vabariigi algul kui ka praegu.

Oli omal ajal muinasjutuline arvata, nagu oleks iseseisvus nii tugev poliitiline kategooria, et sellega võrreldes on küsimus, kas riik peab olema paks või peenike, kõrvaline. Muidugi ei pööra me ajalugu enam tagasi, aga oli viga toona ja jääb veaks praegugi, et meie erakonnad, IRL kaasa arvatud, pole olnud suutelised ei oma programmides ega ideoloogias lahti seletama, mis on riik säärase tavakodaniku jaoks, kelle peamiseks sissetulekuallikaks on kas suhteliselt madal palk või pension või mitmesugused toetused.

Teine tulepunkt on tööpuudus. Mitte töötute arv kui mingi %, vaid ilmajäämine niisugusest tööst, mida sa tõeliselt oskad. Väga raske on tõestada järgmist, ent tunde järgi võiksin küll kinnitada, nagu oleks tööga mittetoimetulek vallandamise põhjuste hulgas märksa tagapoolsem võrreldes sellega, et nägu ei meeldi. IRL on võtnud tööpuuduse käsile - kuid miks alles nüüd, mil see on propagandistlikult kasulikum?

Regionaalpoliitika kui lõhkilöödud pann

"Ole kus oled" ütleb Viivi Luige luuletuskogu (1971) pealkiri. Regionaalpoliitikat nõnda teha ei saa, sest pole sugugi kama kaks, kui kaugel asuvad sinust elutähtsad asutused. Kui Tartu kesklinna Küüni tänava nurgale tuuakse kõigest üks eksemplar Eesti Ekspressi, siis on enam kui tõenäoline, et mul tuleb asuda rahvamatkale. Seejuures on leheputka võrreldamatult marginaalsem kui digiretseptikeskusega ühendatud apteek, kus võib juhtuda, et vastavat ravimit tuleb alles tellida.

Mis on IRL-i regionaalpoliitika alus? Mõnikord tahaks öelda, et selleks on äraootamine. Seegi võib olla elutark, aga kui vihma valab nagu oavarrest, kas sul siis ooteputkal on katus pea kohal? Sõitku Juhan Parts Tallinnast Tartusse tavalise rongiga ja ta veendub isegi, kuidas putka võib olla veelgi haruldasem kui kiirrong.

Niisiis kingin ma Mart Laarile pigemini ülesandeid või uusi väljakutseid. Erinevalt lilledest need ei närtsi.

Jüri Kõre: ta ei tahagi endist tagasi

2010-05-03

Üleriigilised talgud annavad käegakatsutavat kasu. Aga mitte ainult seda. Korraldajad murendavad ühte eestlaste hulgas levinud äraspidist hoiakut: mida mina, väike ja nõrk, üksinda suudan ära teha. Ära ole üksinda, ära ole nõrk, tee koostööd! Rahvusena. Üksikisikuna.

Kui vaadata rahvusvahelist tasandit, siis kuidas sobib rääkida nõrkusest ja üksindusest ÜRO, Euroopa Liidu, NATO täieõiguslikul ja võrdsel liikmel?

Hiljuti oli mul rõõmus üllatus kuulda mõneks ajaks silmapiirilt kadunud kolleegi käest, et ta nõustab aastakümneid kodusõdade räsitud ja nüüd 2011. aasta iseseisvus referendumiks valmistuvat Lõuna-Sudaani! Vaat siis väike ja nõrk.

Šotlane protestib

Ka rohujuuretasandil ei ole eestlased naaberrahvaste jaoks haledad ja õnnetud, vaid endised või praegused kaubandus- ja koostööpartnerid, eeskujud iseseisva riigi loomiseks.

Üks rahvus, kes meisse hästi suhtub, on šotlased. Teadagi, mispärast! Aga kunagi andsid eestlased neilegi tööd ja leiba. 19. sajandil teenisid Lõuna-Eesti talunikud talude päriseks ostmiseks tarvilikud rublad muu hulgas linakasvatusega. Linad jõudsid Šotimaal asuvatesse manufaktuuridesse. Seda ajaloofakti mainitakse pea igas sadamalinnas vanasse manufaktuurihoonesse tehtud muuseumides.

Kui turismiinfot hoolega jälgida, siis võib muuseumikäigu sättida ajale, millal seal esineb kohalik koor. Laulvad naised on vabatahtlikud, nii ka giidid, valvurid ja teised asjamehed. Vaid piletiraha korjab palgaline töötaja.

Kurbade laulude reas torkavad südamesse sõnad, mis räägivad kudujate vallandamisest. «It was just a job» - see oli vaid töö, kuulutab kilehäälne laul. See (töö) ei olnud unelm, mille pärast hommikul oma lapsed üksinda jätta, see ei võimaldanud palka, millest hästi elada. Töö oli paratamatus. Ja nüüd võtsite sellegi ära!

Eestlane ei protesti, ei laula kurbi laulukesi, vaid kulutab hoolega tööturuameti ja/või täienduskoolitajate uksi. Et äkki saab vana töö tagasi. Seni on see enamasti jäänudki vaid lootuseks.
Millal tal siis lained üle pea löövad? Ei tea. Targad raamatud hoiatavad, et kümnest protsendist kõrgem töötus tekitab pingeid, mis võivad ilmneda nii individuaalsete hädadena (depressioon, alkoholism, tavapärasest suurem kuritegevus) kui ka mitmete sotsiaalsete tüsistustena.

Teha end vajalikuks

Eesti 14-protsendine registreeritud töötuse määr (tegelik töötus on veel mõni protsent kõrgem) pole eri osapooli heidutanud. Ei neid, kes on halbadest aegadest hoolimata oma elu peremehed, kui ka neid, kes tunnevad survet või sõltuvust.

Esimesed räägivad peatselt saabuvast (või juba saabunud) murrangust ja heietavad umbmääraselt uutest rakendusvõimalustest. Teised on pigem vana, mitte uue (töökoha) ootel. Kas kõigil on mõtet vana tagasi oodata? It was just a job - see oli vaid töö!

Õppida tasub alati ja sõprade juures on seda teha lihtsam. Eelnev lihtne näide šotlaste muuseumikorraldusest kirjeldab vabatahtlikku tegevust kui alternatiivi kodus istumisele. Pensionärina, töötuna, koduperenaisena. Enda vajalikuna tundmise, pingete väljaelamise ja uue ameti leidmise eesmärgil.

Hiljaaegu lõppenud Baltikumi sotsiaalvaldkonna mittetulundusühingute võrdlev uuring näitas, et Eestis on asjad suhteliselt hästi edenenud. Meil on naabritest rohkem ühinguid ja rohkem palgalisi töökohti ning teenused, mida ühingud osutavad, on keerukamad.

Samas selgus, et Läti ja Leedu ühingute ja seltside tegevussuunad on mitmekesisemad kui Eestis. Meil on põhirõhk teenuste osutamisel, seal rohkem enda vajalikuks tegemisel. Seda näitab muu hulgas tõsiasi, et vabatahtlikke on naabrite juures rohkem ja nende kasutamine paindlikum.

Aga võrreldes Inglismaaga (eraldi Šotimaa andmeid pole leidnud) on meil mittetulundussektori ja vabatahtliku töö arenguks palju ruumi.

Aastatel 1991-2007 tehtud uuringute põhjal on pea iga täiskasvanud britt teinud vabatahtlikku tööd. Selles töös saab eristada kahte nelja-aastast aktiivse tegutsemise perioodi (nooremana ja vanemana). Elu jooksul siis kokku kaheksa aastat vabatahtlikuna. Nii pika staažiga eestlastest vabatahtlikke palju ei ole.

Rohkem võimalusi

Mida vabatahtlik töö annab? Esmalt meelepärase tegevuse, ajatäite, uue suhtlusringi. Mida, kellega koos ja kuidas teha, otsustab ju inimene ise.

Töö vabatahtlikuna ei kahjusta töötukassas arvelolekut. Teiseks kasvab ja tugevneb mittetulundussektor vabatahtlike abiga. Rohkem töökäsi, rohkem tegevusi, rohkem tulemusi.

Ja kolmandaks, vabatahtlikul on palju rohkem palgalise töökoha väljavaateid, kui võrrelda töötute klubis käija või suure suhtluspotentsiaaliga, aga avalikkuselt luuseri märgi külge saanud sotsiaalsel töökohal olijaga. Võimalusi sellessamas vabatahtlikke rakendavas ühingus või tema partnerite juures.

Kui see artikkel oli peaaegu valmis, jõudis päevase hilinemisega minu kätte värske Maaleht. Üle kahe lehekülje lahati majanduskriisis kannatanute probleeme, võimalikke lahendusi ja tulevikuootusi.

Muu hulgas oli toimetaja ära trükkinud sellise sisuga kirja: «Kaotasin töö. Leidsin huvitava tegevusala vabatahtlikuna. Olen tuleviku suhtes lootusrikas. It was just a job - see oli vaid töö!».

Mõned mõtted riigigümnaasiumide teemal

2010-04-30

Viimasel ajal on paljude inimeste meeli erutanud riigigümnaasiumi temaatika. Paljud omavalitsusjuhid on Viljandisse loodava riigigümnaasiumi ideest tublisti tuld võtnud ning juba täna ühel või teisel viisil ka haridusministeeriumi „ukse taga koputamas". Ajalugu on näidanud, et haridusega seonduv või erinevad haridusideed on käinud Eestis erineva intensiivsusega teatava lainena. Paljud näevad riigigümnaasiumite puhul „päästerõngast" oma kohaliku koolielu korraldamises. Kas ta ka reaalsuses selleks osutub, näitab aeg. Mõningaid arutelusid sellel teemal on ka Jõgeval peetud ning ilmselt tõsisemad arutelud seisavad veel ees. Peamine küsimus täna linnas on see, et kuidas kahaneva õpilaste arvu tingimustes suuta säilitada siinset head haridustaset ning mil viisil on võimalik meie noorte teadmisi veelgi rohkemal määral avada. Muudatuste valguses ei tohi me hetkekski unustada ära siinse paikkonna väärtusi ning ajalooliskultuurilist tausta ning eelkõige seda, millisena me sooviksime näha Jõgeva linna noort, kes kohalikust haridussüsteemist edasi liigub. Missugused oskused, teadmised ja hoiakud ta koolist kaasa võtab? Või mida peaks kohalik kool talle kaasa andma?

See, et muutused meie kohalikul haridusmaastikul seisavad ees, ei ole täna vast kellelegi üllatuseks. See ei ole ka mitte mingisugune 2010 aasta üllatus, vaid vähegi hariduses tegutsevatele inimestele ja haridusest hoolivatele inimestele pidi olema see selge juba mõned head aastad tagasi. Kuid hetkel on meil kindlasti produktiivsem vaadata suunaga tulevikku, mitte mälestada möödunut ja lasta sellel ennast takistada. Veel ei ole liiga hilja teha teatavaid läbimõelduid ja kaalutletud otsuseid. Kui me seda aga lähiaastal ei tee, siis võib küll juba olla liiga hilja. Haridusrevolutsiooni me ei vaja, kuid johanneskäisilik kooliuuendus ja värskendus nii sisus kui vormis on hädavajalikud.

Ma ei kuulu nende heade mõtlejate hulka, kes näevad võimaliku riigigümnaasiumi loomisega Jõgeva linna, kõigi Jõgeva hariduselu murekohtade lahendust. See võib olla võimalus, kui kohalik kogukond sedasi arvab. Riigigümnaasiumi mitmete plusside kõrval, on ka palju miinuseid võrreldes omavalitsusele kuuluva gümnaasiumiga. Kõige olulisemaks miinuseks pean ma riigigümnaasiumide juhtimise erinevust munitsipaalgümnaasiumiga võrreldes. Riigikooli juurde kuulub nõuandva organina hoolekogude sarnased nõukogud, mis aga on moodustatud kooli pidaja ehk antud juhul riigi poolt. Kas ja kuivõrd kaasatakse kohalikke elanikke nõukogu töösse on tulevaste võimalike loodavate riigigümnaasiumide puhul täna ebaselge.

Munitsipaalkoolide juures tegutsevad teatavasti hoolekogud, mis tähendab seda, et läbi hoolekogu on kohalikul elanikul võimalik kohaliku kooli edendamisse anda tunduvalt suurem panus, kui seda riigi poolt loodud nõukogu kontekstis. Munitsipaalgümnaasiumi puhul on kohalikul omavalitsusel suurem vabadus, loomulikult ka konkreetsem kohustus, tagada kohalikele noortele kvaliteetne haridus. Riigigümnaasiumi puhul võib kohaliku omavalitsuse roll jääda rohkem kõrvaltvaataja omaga sarnaseks. Kas see aga on kõige parem? Kohaliku omavalitsuse rolli vähendamine kohaliku hariduselu kujundamisel jätab rohkemal või vähemal määral pealtvaataja rolli ka kohaliku elanikkonna. Lisaks on veel mitmeid väiksemaid ja suuremaid nüansse, mis ei pruugi kohaliku elaniku vaatenurgast riigigümnaasiumi puhul olla sugugi eelis munitsipaalgümnaasiumi ees.
Arusaadavalt kiikavad paljud selles loos riigi rahakoti poole. Oodatakse justkui imet, andmata endale aru, et majanduskriis ei ole tänaseks veel möödas ning ka riigi rahakott on piiratud. Pealegi ei ole täna ministeeriumil väga konkreetset kava, kuidas koolivõrku korrastada. Ehk olukord on veidi halenaljakas, omavalitsused ei tea tegelikult mida nad tahavad ja riik ei tea täpselt, mida omavalitsustele pakkuda. Lõppeks ei taha ma öelda, seda, et me ei peaks soovima oma linna kunagi riigigümnaasiumi, kuid iga sellise lainena käiva haridusmõtte juures tuleb selgelt kõrvuti panna mitmed variandid, arvestada kokku plussid ja miinused ning ühistest avalikest aruteludest johtuvalt teha lõplik otsus. Nii nagu kõik teised elualad, vajab ka haridus muudatusi, kuid kindlasti tuleb vältida arutut tormamist, sest vastasel juhul võime hääde kavatsuste asemel teha oma linnale suure karuteene. Iga muutust tuleb analüüsida lisaks vormile ka sisuliselt. Kutsun üles kõiki linnaelanike haridusteemadel aktiivselt kõnelema, arutama, mõtlema ja oma erinevaid ettepanekuid jagama nii linnavalitsuse kui volikoguga.