IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Juuli 2008 

Urmas Reinsalu: piirilepe ei ole tehniline küsimus

Urmas Reinsalu, pärast president Ilvese kohtumist Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga on üles kerkinud küsimus piirileppe preambulast loobumisest. Kui parlament sügisel koguneb tõstatub küsimus ilmselt uuesti. Miks parlament kolm aastat tagasi piirileppele üldse preambula lisas?
Preambula oli vajalik Eesti Vabariigi rahvusvahelis-õigusliku staatuse huvides. Preambulat tuleb käsitleda mitte kui poliitilist akti kahepoolsetes suhetes Venemaaga vaid kui rahvusvahelise õiguse tarbeks vajaminevat positsiooni. Kolm aastat tagasi asus toonane õiguskantsler Jõks seisukohale et Riigikogu poolt antava selgituseta võib rahvusvaheliselt tekkida mulje nagu oleks EV nõustunud Vene Föderatsiooni seisukohaga, et Tartu Rahuleping kaotas kehtivuse juba 1940. aastal.

Ka õigusteadlase doktor Mälksoo hinnangul pidi Eesti tegema piirilepingu sõlmimisel ühepoolse deklaratsiooni Tartu rahu edasikehtimise kohta, sest muidu kaotaks Tartu rahuleppe riigipiire mittepuudutav osa maksvuse. Teisisõnu, sellest järeldub et kui me tekitaksime ise olukorra, et me tunnistame rahuleppe artikli 2 kehtetust, siis on seeläbi kaotanud kehtivuse ka Venemaa deklaratsioon ülemvõimust loobumise kohta Eesti alade suhtes.

Kui oleme nimetanud Tartu rahulepingut Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks, siis loobuksime vabatahtlikult oma sünnitunnistusest.

Kuidas kommenteerida Siim Kallase avaldust, et piirileppe preambula oli sisepoliitiline provokatsioon?
See on lühinägelik avaldus ja seetõttu ohtlik. Tasub meenutada, et 12 aastat tagasi välisministrina ei näinud Kallas samuti vajadust deklaratsiooni järgi Tartu Rahu maksvuse kohta ning avaldas lootust, et kui sõlmitakse nn tehniline piirilepe, oleks see võimalik alla kirjutada juba 1996. aasta lõpul. Sealt tekibki põhimõtteline viga. Piirileppega on seotud Eesti Vabariigi õiguslik staatus ning see ei ole tehniline küsimus.

Poliitikud peavad endale aru andma, et jutt käib riigiõiguslikust küsimusest rahvusvahelise õiguse raames. Tegemist ei ole ainult diplomaatilise taktika probleemiga.

Mida peaks parlament siis tegema?
Tasub meenutada, et Venemaa on ühepoolselt deklareerinud kavatsusest oma allkirja tagasivõtmist sellelt leppel. Meil on põhimõtteline ja vastandlik käsitlus Tartu rahuleppe käsitlusest. Arvan, et parlament ja valitsus võiksid kaaluda dr Mälksoo väljapakutud ideed selle aasta 12. veebruarist.

Milles see idee seisneb?
Kui kahel riigil on rahvusvahelisest õigusest erinev arusaam, võiks Eesti hea tahte aktina teha ettepanek Venemaale arutada küsimust ÜRO rahvusvahelises kohtus. See on tsiviliseeritud õigusvaidluste lahendamise viis, kusjuures peame arvestama, et kohus saab otsustada vaid siis, kui mõlemad pooled nõustuvad asja arutamisega.

Millal siis piirileping sõlmitakse?
Meil on aega oodata, kuid käed rüpes istuda ei tohi. Lennart Meri on öelnud, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumarelv. Nii riskantseid eksperimente rahvusvahelise õigusega,

nagu preambulist loobumine, saab piltlikult pidada tuumakatsetuseks rahvusvahelise õiguse relvaga. Me ei ole täna võimelised hoomama võimalikke tagajärgi aastakümnete perspektiivis.

On veel üks täiendav riigiõiguslik võimalus. Meie kehtiv põhiseadus kõneleb Tartu Rahu piirijoonest. Mõeldav on õiguskindluse huvides lisada põhiseaduse rakendamise seadusesse sate, mis määratleb et Tartu Rahu piirijoone määratlemine põhiseaduses sätestatud viisil ei kaota artikkel 2. maksvust.

Kas sul riigiõiguslike küsimustega tegelemisest muuks ka aega üle jääb ja mida sa selle vaba ajaga teed?
Käin maal sugulaste juures, tahaks Eestis perega ringi sõita, käime Soomes Muumimaal. Sügiseks tuleb ette valmistada ka parlamendireformi, aga see on juba omaette teema.

Mida sa lehelugejatele suve teiseks pooleks soovid?
Lugege juturaamatuid. See on parim puhkus, mis ei kuluta palju raha ega reosta loodust.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing