IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Juuli 2008 

Poliitiline puhkus

Igal operatsioonil või ka manöövril on oma ajaline pikkus. Seda saab normeerida, kuid mitte alati. Normeeritud on näiteks Riigikogu korralised valimised - iga nelja aasta tagant. Uue halduskorralduse ajalist kehtivust samamoodi normeerida ei saa, eriti kuna seda pole veel alustatudki. Seda ei saa alustada isegi mitte kohe pärast alanud suvepuhkust, sest paberid asja kallale asumiseks on ju alles puudu.
Siit kiusakas küsimus: mitut kardinaalse sisuga seadust ja otsust jõuab Riigikogu ühel poolaastal, kas siis kolmekuningapäevast jaanini või kooliaasta algusest jõuludeni, üldse vastu võtta? Ma ei mõtle poolthääli öötöö hinnaga.
Mõtlen seadusi, mille tagajärjel tekib maa ja taeva vahele selge horisont pikemaks ajaks. Tulevikku nii kujutledes kestab kardinaalse sisuga seaduse rakendamine selle menetlemise algusest kuni seadusest tulenevate määruste kehtestamiseni kahe eelarveaasta jooksul vähemalt kolm aastat. Puhata võid, kuid puhanud pole.
Lõppenud kevadsemestril oli kardinaalse sisuga negatiivne riigieelarve. Seda menetleti märksa kiiremini, kui eespool kirjeldatud, ent pikemaks ajaks see horisonti puhtaks ei löögi. See on seadus "siit nurgast ja sealt nurgast". Sügissemestril ootab ees riigieelarve 2009, mis kõiki jooksva eelarveaasta auke lappida ei jõua. Muist auke kandub järelikult üle, ka järgmisse kümnendisse. Nii võib juhtuda ka haldusreformiga, mille objekti suhtes me ju augu suurust ei teagi.
Jagaksin selle küsimuse jämedalt ehk pooleks. Kujundlikult öeldes on Eesti riik praegu neljakihiline. Esimeseks on kiht omaenese kodanike ehk inimeste jaoks nõnda, nagu elukene veereb.
Teisena tuleb riik paberil igasuguste seaduste jne kujul. Kolmanda kihi kujundavad ettevõtjad koos rahaga - muist kohalik, muist mujalt. Ja neljandaks on e-riik ehk suhtlemine Internetis. Halduslik dimensioon on olemas kõigis kihtides, ent mitte neid ühtviisi läbivalt.
Küsimus pooleks tähendab seda, et kas haldusreform võetakse käsile üle tordi kõiki neid kihte läbides või sektoriti. Esimene pole meile niipea jõukohane, sest parlamentaarne konsensus on saavutamata (isegi taotlemata). Teine on, kuid teatavatel eeldustel. Minu arvates tuleks Eesti riigi halduse kaasajastamist jätkata just e-Eesti mõttes, vältides samas niisuguseid vigu, mis on Eesti autostumise käigus juba tekkinud.
Nendest vigadest põhimõtteliselt suurim on, et auto lükkab jalakäija kõnniteelt sõiduteele. Kuid ühtlasi ei tohiks soosida ka Interneti diktatuuri ehk teatavates elementaarfunktsioonides peab inimese ja partneri - olgu või rätsep - distants, sh ka ajaline, olema minimaalne. Kõigepealt distantsi pikkus, seejärel teekatte kvaliteet.
Taganemata veendumusest, et haldusreformi pabereid tuleb kirjutada kokku juba seoses 2009. aasta eelarvega, möönan, et vahest on realistlikum, kui valida prioriteediks e-haldus, sätestades ära, milleks on siin riik inimese suhtes kohustatud. Riik, mitte kõrtsipidaja, kes laseb laadida mobiiltelefoni või kellel on kundede jaoks 3 arvutitöökohta.
Puhkus minu jaoks oleks see, kui sellele kõigele mõtlema ei pea. Paraku - head puhkust sellegipoolest enne teist ilma!

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing