IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Juuli 2008 

Haridus on parim investeering tulevikku

Tõnis Lukas

Vana reegel ütleb järgmist: kui ministeeriumi ametnikel oli juuli alguseks järgmise aasta eelarve mustandina koos, said kõik puhata. Eelmise aastatuhande lõpul see enam-vähem nii toimuski.
Sel suvel sama reegli järgi käituda ei saa, sest väga palju on muutunud: meie riik, majandus, Euroopa, maailm ja kaaslased meie ümber. Kõige lihtsam on neid muutusi kirjeldada inimeste pealt.
Tänavu, kõigest pooleteise kuu pärast, astuvad esimesse klassi lapsed, kelle jaoks teine aastatuhat pole olnud kunagi ei kaasaeg ega reaalsus. Nende laste jaoks on näiteks Internet või mobiiltelefon igapäevaelu täiesti enesestmõistetav osa. Tõtt-öelda on see ju nii ka meie jaoks.
Tehnoloogilise progressi ja virtuaalsete maailmadega harjunud inimlapsel läheb palju kergemini segamini, mis kui palju maksab. Teatud mõttes lööb tänavune majandusaasta Eestis ses suhtes pisut rohkem korra majja. Tahan rõhutada, et kuigi haridus ja teadus on prioriteedid, ei saa neid asetada väljapoole reaalset majandusruumi. Selles majandusruumis liikumise loogika kirjutab meile ette lahendused, mis mõjutavad meid kindlasti ka vähemalt paaril järgmisel aastal.

Igapäevased kulud kasvavad.

Võtame lihtsa näite - bussisõidu kodust koolimajja ja tagasi ning koolimaja kütmise. Veel mitte väga kauges minevikus oli see kõik üsna lihtne - "kliistripühade" ajal kleebiti aknad ja mindi üle talvisele kütteperioodile ning munapühade paiku lõpetati kütmine ära. Sageli toimus see sõltumata ilmadest või küttesüsteemi ja akende seisukorrast. Nüüd see niisama lihtsalt ei käi, ka energeetilise ressursi hind muutub märksa sagedamini kui kord aastas.
Aasta 2008 õpetab meid korrektsemalt arvutama. Seejuures pole kaugeltki selge, kas me oleme pääsenud kõigest ühe suvetööga või algavad sügisel täiendavad pikapäevarühmad. See tähendab, et vaidlused eelarvestrateegia konkreetse rakendamise üle seisavad ikkagi alles ees. Aega nendeks on aga kõigest mõned kuud, sest järgnevate aastate strateegia nurgakiviks on praegu koostatav 2009. aasta riigieelarve.
Varemalt võis olla nii, et koolimaja katus oli riigilipust poliitilisem. Praegu elame avatumas maailmas ja ka asjad eelarves on suuruse ning tähtsuse järgi rohkem paigas. Loomulikult on iga artikkel eelarves rohkem või vähem poliitiline. Aga alati tuleb meeles pidada, et kui poliitika võib olla kõikuv, siis hea hariduse väärtus on ajas alati kasvav.

Hariduskulud ei tohi väheneda.

Nüüd pisut konkreetsemalt. Püüan sel suvel välja mõelda, kuidas teha puust ja punaseks see, et kasvatades hariduse ja teaduse rahastamist järgmisel aastal vähem, kui eelarve keskmiselt kasvab, lõikame endale näppu. Jah, te lugesite õigesti - mõned rahandusspetsid on avaldanud arvamust, et hariduse osa järgmise aasta eelarves peaks langema. Kindlasti leitakse selleks põhjendusi. Samas unustatakse peamine - kui olud muutuvad, tuleb julgeda teha ka strateegilisi otsuseid. Ei piisa sellest, kui nn õnneliku aja eelarvest lõigatakse siit-sealt tükikesi, nagu juhtub - peaasi, et eelarve näiliselt tasakaalu saaks. Tuleb muuta eelarve struktuuri - ja seda kindlasti tulevikku suunatud kulutuste osa suurendades.
Praegu on tehtud ettepanek jätta hariduse ja teaduse eelarve maht järgmisel aastal võrreldes selle aastaga samaks. Samal ajal on seoses Euroopa struktuurivahendite kasutamisega vaja teha järgmisel aastal kulutusi üle 800 miljoni krooni võrra rohkem. See tähendaks nende sadade miljonite võtmist põhikuludest ehk üldharidus- ja kutsekoolide ning kõrgkoolide arvelt. Muud võimalust lihtsalt ei ole. Haridusministrile on see võimatu ülesanne ning igaüks saab aru, et seda ei saa lahendada ainult ministeeriumi ametnike palku vähendades.
Pedagoogina olen valmis seda muidugi pidevalt kordama ja uuesti seletama, kuid loodan, et pärast puhkust kokku tulles on ka kolleegid puhanud ja olukorra olemus saab mõistetud.
Me elame ja tahamegi elada võrdväärsete ja tõsiseltvõetavate partneritena avatud maailmas. Sellises maailmas on hea hariduse tunnuseks oskus olla ühtaegu loov, mõistuspärane ja uuenduslik ning negatiivne eelarve ei välista ühtegi neist omadustest. See võib sundida meid tegema põhimõttelisi ümberkorraldusi nii tegelikkuses kui oma arusaamistes ja selles pole midagi mõistusevastast. Me ei tohi olla kõikuva kvaliteediga hariduse ühiskond, sest olla pärit väikesest Eestist võib tähendada ka kohustust rääkida kaasa elulistes asjades ka Eesti piiride taga.

Perele mõteldes.
Kõige selle suure ja avaliku juures ei tohi me ära unustada, et haridus algab perest ja et pere esimeseks tunnuseks on alati kokkukuuluvus. Mündi see pool on südasuve ja puhkustega rohkem seotud. Kasutagem seda siis võimalikult hästi, veetes võimalikult palju aega pere ja lastega koos.
Perega puhates püüan ma endaga võimalikult vähe tööd kaasa võtta. Seda nii paberite kui ka e-valitsemise mõttes. Mõtteid ma siiski maha ei jäta, sest mõelge ise, mis kasu on mõtlematust puhkusest!

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing