IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Juuni 2008 

Võru maavanem Ülo Tulik: haldusreform ei saa olla reformpõhjaga voodi

Praegu, kui avatud on koalitsioonileping, räägitakse läbi mitmetel olulistel teemadel, sealhulgas haldusreformist. Sõnaselgelt tuleb kirja panna, mida soovime oma algatustega konkreetselt ära teha ning kui pika aja jooksul. Haldustemaatika puhul tuleb silmas pidada, et see leiaks poolehoidu mitte ainult koalitsioonipartnerite poolt, vaid ühiskonnas laiemalt.

Sisepoliitika kuum märksõna „haldusreform" ei ole ja ei saa kunagi olla asi iseeneses. Mõnes mõttes meenutab meie haldusreformi püüe Püha Graali otsinguid, mida iseloomustab pidev teel olemine, mis muutumas lõpuks omaette eesmärgiks. Sarnaselt on siin õigel teel olemises veendunuid, kahtlejaid, pettujaid, katkestajaid, taasleidjaid.

Hiljuti väljahõigatud idee lüüa taas käed külge meie maakondade ja omavalitsuste tuleviku kujundamisel väärib heakskiitu, sest juhul kui me seda nüüd ei tee, on võimalikud tagajärjed veelgi valusamad kui 2001. aastal läbikukkunud haldusreformi puhul.
Seda veendumust süvendab Vallo Reimaa tegevus ministriks oleku ajal, mil lõhe Eesti suuremate ja väiksemate piirkondade vahel kärises veelgi suuremaks. Näiteks vabariigi valitsuse seaduse kohaselt seisab maavanem/maavalitsus maakonna tasakaalustatud arengu eest. Samas kasvasid möödunud aastal märgatavalt just suurte maavalitsuste majanduskulud ühe töötaja kohta. Ida-Virumaal jõudis see juba 80 000 kroonini, samas kui Võrumaal oli 39 800 krooni.

Samuti suurenes maavalitsuste lõikes keskmiste palkade vahe enneolematult kiiresti ja seda taas kord väiksemate kahjuks, kus tabeli ülemises osas on Pärnu 15 500 krooniga ametniku kohta ja kõige all Põlva maavalitsus 10 300 krooniga. Ilmselt õige on eelmise regionaalministri väide, et maavalitsused toimivad täiesti erinevalt, aga eks toimingute aluseks on ikka olnud finantseerimine. Selle võrdluse põhjal julgen väita, et uue mudeli kavandamisel ei tohi ära unustada veel toimivat halduskorraldust, vastasel korral on oht, et paljudes maakondades võib kaduma minna see kompetents, mis on veel säilinud maavalitsustes maakonna elu korraldamisel. Vana kaevu ei tohi enne kinni ajada, kui uus on valmis.

On viimane aeg peatada Eestis ääremaastumine. Algatatud uuendused saavad olla ainult siis edukad, kui räägitakse võimalikult täpselt läbi sisu ning pannakse paika võtmeküsimused. Haldusreformi puhul on tegemist keeruka valdkonnaga, kus ilmselt tuleb lahti seletada palju uusi mõisteid ja tähendusi, sealhulgas osavalla mõiste; määratleda reformi alguse ja lõpu aeg, nagu seda on teinud Soome.

Kogu tegevuse jooksul ei tohi ära unustada, kuidas jõuame lõppeesmärgini ja mis saab maakondadest ja maakondlikust tasandist üleüldse.

Maakond kui põhiüksus
Tõele silma vaadates on selge, et niiviisi ei saa jätkata kaua, nagu on hetkel korraldatud maakondlik tegevus ning määratletud maavalitsuste roll (õigemini rolli täieõiguslik puudumine). Meid pole nii palju ja me pole nii jõukad, et suudaksime lubada endale poolt rehkendust. Kuigi tänu maavalitsuste tegevusele on suudetud panna paika maakondliku tähtsusega arengusuunad, olemas on oskusteave (näiteks möödunud aastal algatas Võru maavalitsus nüüdseks üle-eestiliseks muudetud puhta joogivee programmi maapiirkondadele), kuid riikliku peataoleku tõttu regionaalpoliitikas on hakanud maakondadest lahkuma oma ala vaieldamatud tipud, mis kiirendab haldusterritoriaalset allkäiku veelgi.

Uuesti n-ö klassikalist maakonna tasandit taastada on lihtsameelne unistus. Paljud riigiameteid puudutavad muudatused on tehtud nelja keskust silmas pidades.

Läbivaks mõtteks peaks edaspidi olema, mis on need tegevused, ülesanded, mida maakond peab suutma kanda, et inimesed ei lahkuks suurtesse keskustesse ning et normaalne elu säiliks ka hajaasustusega piirkondades.
Hoiatav näide on möödunud RMK reform, kus mahajäetud metsakülade eest ei vastutanud keegi ning paljud külad muutusid vaid asukohatähiseks kaardil. Samavõrra on olemas hulk positiivseid näiteid, kus ühinemiste ja liitumiste abil on saavutatud uus hingamine ning arengujulgus.

Maakondliku tasandi määramatuse kõrval kummitab meid väikevaldade kompetentsi küsimus, mida saab mõningatel juhtudel nimetada haldussuutmatuseks.
Külastades maavanemana väikevaldu, olen näinud, et kõige suuremaks probleemiks on ikkagi oskusteabe puudumine, mitte raha. Misso kooli ehitus Võrumaal on ilmekas näide, kuidas koolimaja on olnud tellingutes pea sama kaua, kui on möödunud aega iseseisvuse taastamisest.

Eesti vajab regionaalministrit
Lõpetuseks - algatatud muutuste taustal oleks hetkel kõige kahetsusväärsem, kui kaotataks ära regionaalministri ametikoht, sest ajapikku ja Siim-Valmar Kiisleri tegevuse valguses on saavutatud konstruktiivne õhkkond ning osatakse kasutada olemasolevat oskusteavet. Olen üsna veendunud, et kui soovime saavutada selles valdkonnas edu, tuleb sõlmida parteideülene kokkulepe, et halduskorralduse muutmine on meie riigile esmatähtis ülesanne. Koalitsioonileping on avatud ja alustada tuleb sealt ning lisaks otsida partnereid aruteluks.

Jääb ainult loota, et seekordne haldusreform saab alguse 2008. aastal, vastasel juhul on tegemist järjekordse reformvoodiga, mida tõstetakse ühest toanurgast teise.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing