IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Aprill 2009 

Kommunismikuriteod mõisteti hukka

Tunne Kelam

Euroopa Parlament võttis aprilli alguses vastu totalitaarsete režiimide poolt kordasaadetud kuritegude hukkamõistmist käsitleva resolutsiooni, mis muuhulgas kuulutab 23. augusti nende režiimide ohvrite mälestuspäevaks.

Koos Jana Hybaškovaga Tšehhist ning Jozsef Szajeriga Ungarist olin üheks resolutsiooni algatajaks. On märkimisväärne, et nii olulises küsimuses leidsid üksmeele 553 europarlamendi saadikut. Lõpuks on kandnud vilja viis aastat järjepidevat selgitustööd nii europarlamendi kuluaarides, avalikel kuulamistel, üldharivatel seminaridel ning kõikvõimalikes muudes vormides, et selgitada 20. sajandi kommunistlike režiimide kuritegelikku olemust. Hoolimata Euroopa Rahvapartei - Euroopa Demokraatide (ERP-ED) fraktsiooni arvulisest ülekaalust, polnud sellise resolutsiooni vastuvõtmine mõeldav ilma teiste saadikurühmade toetuseta. Kuni lõpuni jäid resolutsiooni vastu kommunistid, aga ka sotsialistide poolehoid tuli alles viimasel hetkel.

Euroopale ühtne ajalookäsitlus

Olulise eeltöö europarlamendis sündinud otsusele tegi ära 2008. aasta juunis vastu võetud Praha deklaratsioon „Euroopa südametunnistus ja kommunism". Selles dokumendis, millele esimesena kirjutas alla Vaclav Havel, tõdetakse, et Euroopa tõeline ühinemine ei saa teoks seni, kuni pole saavutatud ühtset ajalookäsitlust ning kuni pole selgelt teadvustatud ja hukka mõistetud niihästi natsismi kui ka kommunistliku totalitarismi massikuriteod. Kommunismiteemalist debatti ja resolutsiooni taotlev kaheksa-üheksaliikmeline algatusrühm, kuhu ka ise kuulusin, tutvustas Praha deklaratsiooni Komisjoni presidendile Barrosole, justiitsvolinik Barrot'le ning parlamendi presidendile Pötteringile, samuti europarlamendi fraktsioonide juhtidele. Meie lähtekohaks oli kõigi ohvrite võrdne teadvustamine, nende väärikas austamine ja mälestuse jäädvustamine, mis ainsana võib tagada, et läinud sajandi koletislikud kuriteod 21. sajandil ei kordu. Kuni sellist võrdset huvi ja hinnangut pole saavutatud, jäävad Euroopa väärtused, esmajoones solidaarsus, kahepalgelisteks. Kauataotletud muudatus europarlamendi fraktsioonijuhtide suhtumises sündis 19. märtsil, mil jõuti otsusele, et 25. märtsi plenaaristungiks kavandatud Euroopa Komisjoni esindaja vastused rahvaesindajate küsimustele laiendatakse debatiks ning et sellega kaasneb resolutsioon. Just seda viimast oli kõige raskem välja võidelda. Resolutsiooni hääletamine lükati 2. aprilli Brüsseli lühiplenaarile. Olles algatusrühma poolt volitatud resolutsiooni ette valmistama, tuli mul Brüsselist 19. märtsi hilisõhtul Eestisse naastes kirjutada selle project valmis järgmiseks hommikuks. Olin algusest peale veendunud, et kõnealune dokument ei tohiks piirduda Ida-ja Kesk-Euroopa parlamendiliikmete algatusega, vaid et
allakirjutajate seas peaksid olema arvamusliidrid Lääne- ja Lõuna-Euroopast. ERP-ED fraktsioonis veensin algatajatega ühinema Saksa, Briti ja Rootsi delegatsioonide juhte ning kaht parlamendi asepresidenti Hispaaniast ja Itaaliast. Südantsoojendavaim saavutus oli see, kui 1. aprillil, pärast ERPED fraktsiooni üldkoosolekul toimunud arutelu astus minu juurde fraktsiooni tähtsuselt teine mees, sakslane Hartmut Nassauer ning küsis: „Aga Tunne, miks sa minult pole allkirja küsinud? Ma tahaksin ka selle algatusega liituda!" See tähistas tõelist murrangut üldise solidaarsuse kasuks. Seni olid just sakslased olnud kommunismiteemade puhul silmatorkavalt eemalehoidvad. Raskeima etapi läbisime 25. märtsi õhtupoolikul Strasbourgis. Viie fraktsiooni läbirääkimised resolutsiooni ühisteksti üle takerdusid sotsialistide juhtide obstruktsioonile. Sotsialistide endi resolutsioonikavand sisaldas vaid ühte paragrahvi ning seegi püüdis vältida 23. augusti kuulutamist ühiseks Euroopa mälestuspäevaks. Nende esindaja Helmut Kuhne teatas lõpuks, et sotsialistide fraktsioon ei poolda resolutsiooni, seetõttu ei aitavat siin mingid kompromissid. Pärast Kuhne lahkumist kooskõlastasid ERP-ED, liberaalide, Rahvusriikide Euroopa ning roheliste fraktsioonid üsna kiiresti kompromissteksti. Kuigi tekst muutus minu meelest üldsõnalisemaks ja seda lühendati, oli esmatähtis säilitada konkreetsed ettepanekud: luau Euroopa südametunnistuse ja mälu platvorm, mis sisaldaks dokumentatsioonikeskust ja ohvrite memoriaali, rahastada totalitarismi kuritegude uurimist senisest suuremal määral Euroopa fondidest ning säilitada 23. august kõigi totalitarismiohvrite ühise mälestuspäevana.

Kommunismi ja natsismi võrdne taunimine

Kommunismi ja natsismi võrdne taunimine avardab nii Euroopa Liidu liikmesriikide teadvust kui ka südametunnistust. Esmakordselt tunnustab Euroopa tervikuna kõikide siinse maailmajao rahvaste kannatusi. Samuti tehakse tähtis järeldus, et totalitaarsetele kuritegudele järgnev lepitus on saavutatav üksnes vastutuse tunnetamise, andekspalumise ning moraalse uuestisünni teel. Valmis on saanud suur ja oluliste järelmitega töö. Nüüd pole enam kellelgi põhjust kahelda, et ka üks väikeriik võib etendada juhtivat osa Euroopa seisukohtade muutmisel.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing