IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Märts 2009 

Peamine väljakutse

Mart Laar

Selleks, et väljuda süvenevast majanduskriisist, tuleb suuta langetada otsuseid. Kiirelt ja kõigil tasanditel. Ei valitsus ega Riigikogu suuda seda üksinda teha.

Edukad saavad olla vaid ettevõtmised, mis haaravad kaasa igaühte meist. Selleks tuleks aga esiteks määratleda, mis on hetkel suurim väljakutse, millele ühiselt vastata tuleb. Ilmselt pole selleks võitlus odava elektri pärast ega teised populistlikud loosungid. Lisaks eelarve puudujäägi piirides hoidmisele on selleks tõusnud võitlus töökohtade eest. Sest me võime kärpida eelarvet kui palju tahame, kuid kui me ei suuda kaitsta töökohti, siis paiskab tööpuudus riigieelarve igal juhul kummuli. Seejuures ei maksa teha illusioone - tööpuudus kasvab sõltumata sellest, mida hetkel teeme või tegemata jätame, väga kõrgeks. Küsimus on selles, kas suudame vältida nii kõrget tööpuudust, mis meie eelarve täiesti kuivale jätab. IRL tegeleb ettepanekute paketi koostamisega, mis on suunatud nii töökohtade kaitsele kui ka nende inimeste aitamisele, kes on töö kaotanud ning vajavad olukorrast väljumiseks väljaõpet ning abi. See pakett puudutab nii samme ettevõtluse toetamiseks kui väljaõppevõimaluste parandamiseks, mikrokrediite ning tingimuste parandamist uute ettevõtete loomiseks. Samas on tööpuuduse tõrjumiseks ka igaühel
meist võimalik midagi konkreetset ära teha. Seda on Eesti inimesed tegelikult juba mõnda aega märganud, nimelt üleskutsete näol eelistada kodumaiseid kaupu ja teenuseid.

Kiika sõnaraamatusse

IRL toetab kõiki selliseid algatusi täiel rinnal ja soovib ka ise eestimaise edendamisse tugevalt panustada. Kuulen juba süüdistusi, mis hakkavad sellist tegevust seostama protektsionismiga. Siinkohal soovitan kõikidel kriitikutel võtta kätte "Võõrsõnade leksikoni". Lühidalt öeldes on protektsionism kaitsetollide sisseseadmine, mingite kaubandustõkete loomine, importkaupade keelamine või mud sellised riiklikud majanduslikud otsused. IRL ei toeta protektsionistlikke algatusi. Küll aga soovime, et kui Eesti elanikel on mõnes toodete või teenuste grupis võimalik valida välismaiste ja kodumaiste pakkumiste vahel, siis eelistaksid nad meie omi asju. Täpselt nõnda nagu spordivõistlustel hoiame alati pöialt Eesti sportlastele. Mida kodumaise eelistamine meile majanduslikult annab? Esiteks jääb meie kõikide teenitud raha toetama kodumaiseid ettevõtteid. Eesti kaupade eelistamine jätaks Eestisse täiendavalt üle miljardi krooni aastas. Teiseks aitame hoida tugeva löögi alla sattunud tööhõivet. Jutt pole siin mitte sadadest, vaid tuhandetest töökohtadest.

Eestlus kui tarbimisstiil

Kolmandaks säilitame eestimaiseid asju tarbides ka oma identiteeti. Kes siis veel kui mitte eestlased peaksid sööma jõuluajal verivorsti ning heinakuul kama?! Ning lugema-kuulama-vaatama kõike, mida meie oma loojad turule toonud. Eestluse väljendamine on nii noorte kui vanade hulgas jätkuvalt au sees. Möödunudsuvine öölaupidu või mis tahes Eesti koondise mäng mõnel spordiareenil annab sellele silmanähtavat kinnitust. Usun, et nüüd, kus oleme tarbimisbuumi käigus piltlikult öeldes maitsnud maailmast nii mõndagi, on mõistlik taas ausse tõsta eestlus ka kui tarbimisstiil. Eesti on täis võrratuid puhkemaju ning turismitalusid. Siin toimub aastaringselt väga huvitavaid kultuuri- ja vaba aja üritusi. Ostes ja lugedes eesti autorite raamatuid, toetame nii oma kirjanikke kui meie kultuuri edasikestmist laiemalt. See ei tähenda, et peaksime mud maailma põlgama ja oma "eesti asja" sulguma. Kindlasti mitte. Omasid raskel ajal hoida on aga ainuvõimalik. Ütleb ju vanarahvaski: "Enne Pariisi käi ära Nuustakul."

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing