IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Veebruar 2009 

Eesti kolm majanduskriisi

Mart Laar

Rääkides nüüdsest majanduskriisist, öeldakse tihti, et midagi nii hullu pole Eesti vähemalt taasiseseisvumise järel ning vahest varemgi näinud.

Tahtmata praeguse olukorra raskust vähendada, on selline lähenemine liialdus. Eesti on taasiseseisvumise järel kaks korda olnud tunduvalt raskemate katsumuste ees kui praegu. Mõlemal korral viisid otsustav tegutsemine ja julged otsused Eesti kriisist välja, andes talle arenduskiirenduse, mis Eesti teistest aeglasemalt reageerinud saatusekaaslastest mööda viis. See võimalus on Eesti ees ka nüüd lahti. Kaos uhke fassaadi taga Esimene kriis tabas Eestit 1992.- 1993. aastal, vahetult taasiseseisvumise järel. Selle peamiseks põhjuseks olid kommunismi kokkuvarisemisel korraga avalikuks tulnud probleemid, mis tegid nähtavaks Eesti vaesuse ja totaalse mahajäämuse muust maailmast. Käsumajanduse kokkuvarisemine tõi esile totalitaarse riigi uhke fassaadi taga valitseva kaose. Doteeritud odavale toorainele tuginev majandusmudel polnud kaasaja maailmas enam jätkusuutlik. Käsumehhanismide nõrgenedes muutusid probleemid peagi nähtavaks. Tootmine vähenes, kasvas inflatsioon, kokku varises sotsiaalne võrgustik, langes inimeste elatustase. Samad protsessid toimusid tegelikult ka teistes kommunismi ikkest vabanevates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti olukord oli Ida- ja Kesk Euroopa riikide omast raskemgi. Esiteks puudusid siin needki väikesed vabadused, mis olid olnud lubatud nn satelliitriikidele, teiseks said siin majandusreformid alata mitu aastat hiljem. See vahe läks Eestile kalliks maksma. Kui Kesk- ja Ida-Euroopas jäi majanduse langus 10-15% piirimaile, siis Eestis langes see erinevatel hinnangutel 25-30%.Tööstustoodangu vähenemisega kaasnes põllumajandusliku tootmise järsk langus, mis oli eriti kiire aastatel 1990-1992. Ainuüksi lihatoodang anges neil aastatel 182,5 tuhandelt tonnilt 107,9 tuhandele tonnile. Probleemiks oli kiirenev inflatsioon, langes inimeste elatustase, mis tegi läbi suurima kukkumise 1991. aastal ning 1992. aasta esimesel poolel. See mõjus omakorda katastroofiliselt sündimusele, mis tegi läbi eriti järsu languse aastatel 1990-1991. Eriti raskeks muutus olukord 1992. aasta alguses, mil seoses hindade liberaliseerimisega Venemaal ja Eestile kütuse eest kehtestatud maailmaturu hindadega kasvas inflatsioon saja protsendini kuus. Tollal võimul olnud Edgar Savisaare valitsus üritas kriisist jagu saada käsumajandusest tuntud võtete, talongide trükkimise ning eriolukorra kehtestamisega. Eesti õnneks varises Savisaare valitsus seepeale siiski kokku, andes teed Tiit Vähi juhitud spetsialistide valitsusele, kelle suurimaks teeneks võib lugeda koostöös Eesti Pangaga teostatud rahareformi 1992. aasta suvel. Õnnestumisele vaatamata ei taganud rahareform siiski automaatselt Eestile edu. Olukord majanduses oli väga raske. 1992. aasta sügisel Riigikogu valimiste järel võimule tulnud valitsuse peamiseks ülesandeks kujuneski krooni üle talve pidamine. Selleks tuli aga tasakaalustada eelarve ning lahendada lahvatanud kriis panganduses. Seda tuli teha olukorras, kus inflatsioon ulatus paarikümne protsendini, tootmine langes üle 30% ning töötute hulgaks prognoositi 1993. aastaks 35% tööealisest elanikkonnast. Eelarve tasakaalustamine tähendas aga reaalsuses eelmise valitsuse pooltette valmistatud eelnõu vähendamist poole ehk 50% võrra. Liiga noored, et karta Kõigile ootustele vaatamata sai valitsus sellega hakkama. Ilmselt olime tollal sedavõrd noored, et ei tajunud isegi, kui radikaalseid reforme teostasime. Julgus otsustada oli meisse aga sisse programmeeritud ning tänu sellele saime ülesandega hakkama. Järgnes otsustavate majandusreformide ning paari aasta pärast kiire kasvu ajastu. Kuigi „Isamaa" valitsus oli kõigi oma pattude pärast selleks ajaks juba kukutatud, tulenes alanudmajanduskasv ometi selle poolt teostatud reformidest. 1995. aastal võimule tulnud Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsus lasi end saavutatud edust aga uinutada. Reformid aeglustusid ning peatusid, maad võttis rõõsa optimism. Ning kui välisolud Vene kriisi tulemusel järsult halvenesid, ei suudetud sellele reageerida. Otsevastupidi: optimism vaid suurenes, viies enne valimisi ebareaalse eelarve vastuvõtmiseni, milles lubatud sotsiaaltoetuste ja pensionite tõusul eelarves tegelikult kate puudus. Eesti
ime hakkas sulama. Majandus paiskus järsku langusse, mis ähvardas 1999. aastal kasvada 5-6%-ni, eelarve vajus järsku defitsiiti, milleks Eestis aasta lõpuks ennustati ligi 10%. Töötute hulk kasvas aastaga 15%-ni. Selles olukorras otsustas rahvas 1999. aasta valimistel võimule tuua sama meeskonna, kes 1992. aastal oli hullude töömesilastena kriisist võitu saanud. Kuigi olukord polnud kerge, oli see siiski tunduvalt meeldivam kui 1992. aastal. Makromajandusliku olukorra stabiliseerimiseks tuli eelarvet kärpida mitte poole võrra, vaid üksnes kümne protsendi ümber. Nüüdki viis julge tegutsemine ning suutlikkus otsustada Eesti suhteliselt kiiresti kriisist välja. Peagi algas taas kiire majanduskasv. „Isamaa" valitsus seda kasvu ise ei näinud - selleski mõttes kordas ajalugu ennast taas. Nii nagu 1999. aastal Kahjuks polnud see aga ainus ala, kus ajalugu end kordama kippus. See toimus ka Eestit uue kasvu ajal tabanud rõõsa optimismi ajal. Eestis tekkis veendumus, et 12% majanduskasv kestab igavesti. Reformid lakkasid, soov kiirelt rikkaks saada viis sotsiaaltoetuste järsu kasvatamiseni. Ning nii nagu 1999. aastal v iis see maailma majanduse järsu jahtumise tulemusel Eesti majandus järsku langusse. 2009. aastal ähvardab see ulatuda 10% ligi, eelarve tasakaalust väljas aga 7-8% ulatuses Tööpuuduse prognoos ulatub üle 10%. Nagu näha, on olukord kas sama või mõnel alal parem kui 1999.aasta kriisi ajal. Muutunud on paraku aga meie suhtumine. Kui 1992. aastal polnud rahval midagi, 1999. aastal oli aga vaid natukene kaotada, siis 2009. aastal on kaotada juba palju. See tekitab aga hirmu. Seetõttu on Eesti reageerimine kriisile olnud aeglasem kui varasematel kordadel, mis muudab kriisist väljumise aga raskeks. Sest tegelikult ei vaja Eesti nüüdki muud kui otsustavat tegutsemist ning julgust radikaalseid otsuseidlangetada. Kui me seda suudame, läheb meil kõik
hästi - nii nagu 1992. ning 1999. aastal-

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing