IRL Twitteris
Erakond: 1000 krooni Edgarile: Tallinna linna erakorraline kiirustamine oma järgmise aasta eelarvega tekitab hämmingut. Kii... http://bit.ly/ayWK6B
Esileht » Meedia » Ajaleht ja ajakiri
Jaak Allik
Õigusriigis tuleb kurjategijad süüdi mõista ja neid karistada. Eestis on selleks vajalikud seadused olemas ja seda on ka tehtud.
Stalinliku režiimi poolt Eestis teostatud aktsioonid (küüditamine, omandi sundvõõrandamine jne) on alates 1989. aastast korduvalt meie parlamentide poolt kuritegelikeks kuulutatud ning nendes kannatanutele püütud ka kahju hüvitada (omandireformiseaduse, pensioniseaduse jne kaudu). ENPA on 25. jaanuaril 2006 kommunistlike režiimide kuritegude suhtes põhjaliku hukkamõistva otsuse langetanud, milles on ka selged juhised EN liikmesriikidele. Ma mõistan, et sellel suunal jätkuva tegevuse üheks eesmärgiks on, et nimetatud kuriteod mõistaks hukka ka Venemaa. Olles 1991. aastast n-ö antikommunistlik riik (Venemaa KP on olnud ju nii Jeltsini kui Putini kõige vihasemaks oponendiks), pole praeguse Venemaa võimukandjad stalinliku režiimi kuritegusid küll õigustanud, samas on aga välditud neile ühemõttelise hinnangu andmist. Venemaa aus hinnang nõukogude perioodil toimepandud kuritegudele oleks vajalik ka tema enda tuleviku jaoks.
Mida tähendab kommunismiga lõpparve tegemine? Maailmavaatega lõpparve tegemine on üsna võimatu, seda näitab neonatslike organisatsioonide teke koguni Venemaal ja Valgevenes. Filosoofilises ja majanduspoliitilises tähenduses pole kogu ajaloo vältel üheski riigis kommunistlikku ühiskonnakorda olnudki. Kui aga silmas pidada kommunistlike parteide poolt juhitavaid riike, siis arengujõulisem neist on Hiina RV ja ma pole kuulnud, et mingi välisjõud oleks seadnud eesmärgiks „teha temaga lõpparve". Kui midagi üldse takistab Eesti poliitikute tegevust kommunistliku režiimi kuritegudele hinnangu andmisel, siis ehk see, et oleme hoidunud selgesõnaliselt väljendamast, milliseid praktilisi järeldusi sooviksime saavutada. Venemaa kardab vist, et selleks oleks kahjutasude maksmine ja kõigi Eestisse pärast 1940. aastat tulnute okupantideks kuulutamine. Lääne suurriigid ei sooviks hukkamõistu kunagise liidu eest Staliniga või ka kohustust lõpetada praegune läbikäimine Hiinaga. Kindlasti on omad hirmud ka mitmetel riikidel, kus on võimul endised või praegusedki komparteide liikmed, kuigi ENPA resolutsioon tunnustab nende parteide tegevust demokraatia saavutamisel.
Vastus tuleks anda ka küsimusele, kas me peame kuritegelikuks kogu 1917. aastal Venemaal võimu haaranud leninlik-stalinlikku režiimi või ainult mõningaid selle režiimi tegusid, unustamata seejuures, et Eesti Vabariik oli esimene välisriik, kes seda režiimi tunnustas ja temaga lepingulisse vahekorda astus. Eestis võib kohata ka arvamust, et kommunistlikest kuritegudest rääkivate poliitikute tegelikuks huviks on n-ö „kommunistid ahju"-stiilis kompromiteerida oma sisepoliitilisi konkurente. Arvan, et meie poliitikute taotlused kommunistlike režiimide sooritatud kuritegude üleeuroopaliseks hukkamõistmiseks oleksid veelgi edukamad, kui eesmärgi deklareerimise kõrval räägitaks selgemalt selle kaudu soovitavaist juriidilistest ja poliitilistest järelmitest.