IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Jaanuar 2009 

Vene võitlus ajaloo pärast

Andres Herkel

Humanistina ei tahaks ma kuidagi pooldada "sõja" mõiste kerglast kasutamist. Millistest "sõdadest" küll vahel räägitakse...

Räägitakse propagandasõjast, telesõjast, blogisõjast, isegi eelarvesõjast! Paraku tuleb tunnistada, et infosõjast on saanud selgepiiriline termin. Sellest kirjutatakse raamatuid ning seda peetakse poliitika, diplomaatia, rahvusvaheliste suhete, aga üha enam ka sõjaasjanduse jätkuks.
Meil räägitakse infosõjast peamiselt propagandasõja tähenduses. Mõiste on siiski laiem, hõlmates ka küberjulgeoleku küsimusi, luuret ja vastuluuret, psühholoogilisi operatsioone jms. Harri Mägi analüüsib raamatus „Infosõda: visioonid ja tegelikkus" (2008) Venemaa infosõjakäsitlusi. Üks järeldus on see, et
Venemaa käsitleb infosõda pideva tegevusena, mis käib nii rahu- kui sõjaajal.
Vaadates Venemaa dokumente riiklike huvide ja julgeoleku kohta, näeme Putini võimuletulekust peale läbiva joonena infosõja punkte. Need on soov domineerida maailma inforuumis, kaitsta siseriiklikke inforessursse loata ligipääsu eest ning tõkestada sise- ja välisopositsiooni võimet mõjutada infovahenditega
ühiskondlikku teadvust.

Nõukogude aja rehabiliteerimine

Äraseletatult tähendab see suletud ühiskonda ja kontrollitud infovälja. Jätame siin kõrvale majandusinformatsiooni, luure ja vastuluure, elektroonilise- ja kübersõja - kahtlemata tegeletakse ka kõige sellega. Kuid üks Vene infosõja peamisi küsimusi on võitlus ajaloo pärast ehk nõukogude aja rehabiliteerimine. Stalin on taas au sees. Kui perestroika ajal rehabiliteeriti ohvreid, siis nüüd toimub Venemaal terrori rehabiliteerimine. Meid puudutavad mitmed Vene infosõja eesmärgid. Tahetakse eitada teiste riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, takistada hinnangu andmist kommunismi kuritegudele ning nimetada fašismiks mis tahes Nõukogude okupatsioonirežiimi ja selle sümbolite vastu suunatud tegevus. Siseriiklikult on Venemaa siin suurt edu saavutanud. Kui varem tegeleti sellega, et meile fašismi märk külge kleepida, siis nüüd lähtub massimeedia kohati juba klišeest „Eesti = fašistlik riik". Massiteadvuse reaktsioone treenitakse nagu Pavlovi koera - Vene publik peab teadma, et ümberringi on vastikud väiksed vaenulikud riigid! Ja ka paar suuremat - Ukraina ja Poola. Hoopis raskemini edeneb Vene infosõda välisrindel. Putini ajaloodoktriin ei toimi, kui üksikud elemendid välja arvata. Teatud eduga on apelleeritud Euroopa Ameerika-vastasusele ning Lääne vasakparteisid on hirmutatud teesiga, et koos kommunismi kuritegudega mõistetakse hukka nende ideoloogia. Sellele vaatamata on kommunismi kuritegude hukkamõistmine saanud rahvusvahelise mõõtme just Putini ajastul ehk Venemaa suunamuutuse kiuste. Kui Riigikogu käsitles 2001. ja 2002. aastal avaldust Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi kuritegudest, siis ei teadvustanud me veel selgelt, milline on selle sammu tähtsus puhkeva infosõja seisukohalt. Meid kannustas eeskätt vajadus anda ajaloos toimunule ühemõtteline moraalne hinnang.

Kommunismile hinnangu andmise paradoks

Selged infosõja elemendid ilmnesid siis, kui Eesti delegatsioon viis 2005. aastal Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPAs) Venemaa raportisse rea muudatusettepanekuid, mis puudutasid
kultuurivarade tagastamise ning okupatsioonirežiimi poolt represseeritud isikutele kompensatsiooni määramise nõudeid. Vastuseis neile ettepanekutele oli raevukas, kuid need läksid läbi. 2006. aastal võttis ENPA vastu resolutsiooni totalitaarse kommunismi kuritegudest ning erinevate algatustega on sama teemat jätkanud Euroopa Parlament. Õigupoolest on kommunismile hinnangu andmist saatnud kummaline paradoks. Kui üheksakümnendate algul vastustati seda väitega, et haavad on veel värsked ja hukkamõist ei ole aktuaalne, siis nüüd oleme jõudnud tõelise infosõja ajastusse. See tähendab, et kommunismi-küsimus on nähtavalt aktuaalsem, meie jaoks lausa eksistentsiaalne, kuid edu saavutamine on mitmeti raskem.

Kuhu on seatud Venemaa sihikud?

Vene infosõja agressiivsus Eesti suunal on hoogsalt kasvanud. Nimetagem monumentide teemat, aktiivset mustamiskampaaniat ning kontrolli elektroonilise meedia üle, mida venelased Eestis jälgivad. Kõnelda, et Venemaa tõsisemad sihikud on seatud järjekorras Gruusia, Ukraina ja siis Balti riikide peale, on pisut paanitsev, kuid õppima peame neist näidetest kindlasti. Praegu on raske öelda, milliseid tagajärgi toob majanduskriis kaasa meil, Venemaal või mujal maailmas. Milliseks kujunevad sotsiaalsed pinged ja mis on poliitilised lahendused? Üks tõsiasi paistab kehtivat. Nimelt probleemidele, millele aastaid pole poliitilist lahendust leitud, võib majanduskriis peagi anda uue ootamatu suuna ja lahenduse. See puudutab nii Venemaa suhteid lähinaabritega kui ka Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu suhteid Venemaaga.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing