IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Jaanuar 2009 

Mälu kaitsel

Mart Laar

Mälu kaitsel

Kui pronksiöö „kangelased" kohtusaalist vabade meestena minema jalutasid, ei teinud nad saladust sellest, mida kavatsevad järgmisena teha.

Nimelt mitte ainult jätkata, vaid intensiivistada võitlust poliitilise, majandusliku, õigusliku ja mäluruumi tagasivõitmiseks Eesti venekeelsele elanikkonnale, mida tegelikkuses tuleks tõlkida poliitilise, õigusliku, majandusliku ja mäluruumi tagasivõitmiseks mitte neile, vaid Venemaale. Seda ähvardust pole mõtet alahinnata. Sest vähemalt mäluruumi tagasivõitmiseks on Venemaa rakendanud viimastel aastatel väga suured ressursid. Maailmale üritatakse selgeks teha, et kõik, kes on kunagi võidelnud kommunistliku Nõukogude Liidu vastu, on fašistid või nende käsilased; et kommunismi hukkamõistu katsed tähendavad otsest rünnakut Venemaa vastu ning et kui mõned inimesed tõepoolest Stalini ajal tapeti või küüditati, siis üldiselt olid nad oma saatuse ära teeninud. Nagu juba esimestest kommentaaridest
näha, andis „pronksmeeste" õigeks mõistmine kommunismi kuritegude õigustamisele uut hoogu.
Kahjuks leiab selline selgitustöö maailmas ka jätkuvalt uskujaid. Kujukaks näiteks sellest on eelmisel aastal Euroopa Inimõiguste Kohtus langetatud õigeksmõistev otsus Nõukogude partisanile Vassili Kononovile, kes oli Lätis süüdi mõistetud inimsusevastaste kuritegude eest. Loomulikult on nii pronksiöö tegelased kui Kononov etturiteks tunduvalt suuremas mängus. Infosõda on tänapäeva maailmas muutunud poliitika lahutamatuks osaks. Venemaa rünnak Gruusia vastu läinud augustis oli saadetud massiivsest infosõjast Gruusia vastu, mille osaks olid küberrünnakud Gruusia infokandjate vastu. Infosõda ei peeta aga mitte ainult otseste konfliktide ajal, vaid pidevalt. Kuulutades oma tõde maailmast ning surudes alla teiste oma, külvatakse ebakindlust ning segadust, tekitatakse hirmu ja viha, selle kaudu aga ka konflikte. Inimesed, kes on ärritunud ja vihased, ei suuda tihti langetada ratsionaalseid otsuseid. Paljudes riikides on sellise olukorra vältimiseks loodud keskused, mis jälgivad tähelepanelikult infovooge ning võtavad ette meetmeid inforünnakute tõrjumiseks. Sellist asutust nimetatakse näiteks Psühholoogilise Kaitse Keskuseks. Vajadus selle järele on olemas ka Eestis.
Ida- ja Kesk-Euroopas on üheks infosõja teemaks ajalugu. Infosõja reeglid on seejuures lihtsad - kui sa ise asjast ei räägi, teeb seda sinu eest keegi teine. Ehk kui me ise oma ajaloost ei räägi, siis teeb seda meie eest keegi teine. Mäluruum koosneb lisaks põlvest põlve edasi antavatele mälestustele ja perekondlikule traditsioonile ajaloolaste töödest ja uurimustest, aga veelgi rohkem mälestusmärkidest ning sümbolitest, inimese südant puudutavast loomingust.
Mäluruum tühja kohta ei salli. Kui me ise selle täitmisega ei tegele, täitub see meile võõraste sümbolite ja suure naabri dikteeritud ajalookäsitlusega. See omakorda võib tekitada kahtlusi oma riigi suutlikkuse suhtes, usaldamatust „meid mitte mõistva" Euroopa vastu ning viha kõigi vastu, kes meie seisukohaga ei ühine - ning hädad ongi käes. Sest viha viib vaid konfliktide ning rumalate otsusteni. Eesti peab suutma oma mäluruumi tõhusalt kaitsta, mis eeldab aga selleks vähemalt teatavate ressursside eraldamist. Muidu võime seista uute vastasseisude ees kiiremini, kui arvata oskame.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing