IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - detsember 2008 

Palju õnne ja tugevat tervist, Robert Helde!

Anne Taklaja

13. detsembril tähistas oma 85. sünnipäeva Robert Helde. Kireva saatusega juubilari meenutusi vahendab Anne Taklaja.

Sündisin Saaremaal pere kolmanda lapsena. Isa võitles Eesti Vabadussõjas
ja sai Sõrve poolsaarele asundustalu. Meil oli suur pere - üheksa last, kellest
praeguseks on peale minu elus üks õde ja kaks venda. Elasime nagu rannaküla lapsed ikka. Koolitee oli väga pikk: 5,5 kilomeetrit jalgsi algkooli ja koju tagasi ning niimoodi kuus aastat järjest. Siis läksin õppima Kuressaarde Saaremaa Reaalkooli, kus jõudsin lõpetada 9. klassi. See oli kevadel 1940, kui ajad ja olud läksid järjest segasemaks. Pere pidas nõu ja leidis, et on parem, kui mina, kes ma olin juba 16-aastane, lähen onu Peetriga kaasa laevale. Nii sai minust sügisel 1940 pooleks aastaks tekipoiss aurikul Vahur, mis vedas kaupa Saksamaa ja Venemaa vahel. Kord juhtus nii, et laev pidi Tallinna reidile tulema. Juhuslikult sain teada, et Hariduse Rahvakomissariaat korraldab 6-kuulised kursused neile, kes tahavad keskharidust saada, et sügisel ülikooli õppima minna. Pääsesingi kursustele, mis toimusid Lenderi gümnaasiumis ja kus õpetajateks olid selle aja parimad õppejõud. Kirjutasin ka avalduse, et tahan minna sügisel Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Kui sakslased 1941 sisse tulid, võeti poisid omakaitsesse, nendele anti kätte relvad ning kohustati ladusid valvama. Uuesti tuli võimalus õpinguid jätkata Tallinna Õpetajate Seminaris. Jõudsin seal lõpetada kolmanda kursuse, siis tuli sakslastelt kutse minna sõjaväkke. Oli kaks võimalust: kas minna abiteenistusse tagalas või Eesti Leegioni sõduriks. Pidasin nõu isaga, kes ütles, et tema oli Vabadussõjas ja võitles oma riigi eest ning soovitas sama ka pojale. Läksin Eesti Leegioni. Olime kuu aega Poolas sõdurite väljaõppel olnud, kui Saksamaalt tuldi värbama saksa keelt oskavaid poisse Müncheni lähedal asuvasse sõjakooli ohvitseride kursustele. Õppisin sõjakoolis üheksa kuud ja lõpetasin selle lipniku auastmega. Mind saadeti teenima Eestisse, Kehrasse tagavarapataljoni. Jälle kord tuli mängu suur juhus - kohtumine tuttava Eesti ohvitseriga, kes kutsus mind Narva pataljoni. Läksin koos pataljoniga rindele, tegin läbi Sinimägede lahingud, olles siis juba leitnant ja kompanii ülem. Sinimägede lahingute ja Eesti leegionäride kohta on ajaloodoktor Mart Laar raamatuid kirjutanud - huvilised saavad ise lugeda.
Kui algas Narva rinde üldine taganemine, sattusin kokku Eesti Korpuse meestega ja läksin nendega koos Tallinna. Enne õnnestus Ambla kiriku juures saada ka erariided. Tallinnas sai minust Õpetajate Seminari 4. kursuse õpilane. Märtsis oli koolivaheaeg ning otsustasin minna Saaremaale vaatama, mis kallitest kodustest on saanud. See oli vale otsus, sest leidus üks kodukandi "aktivist", kes andis mu üles, kuna olevat mind kodus näinud kord Saksa sõjaväe mundris. Mind arreteeriti oma kodutalus ja viidi Tallinna tribunali. Ülekuulamised kestsid mitu kuud, kuni tuli otsus: kümme aastat sunnitöölaagrit Siberis + viis aastat asumist. Lasnamäel asunud nn Dünamo vanglas, kus kohtuotsuse saanud kinnipeetavaid hakati miilitsatapiga Venemaale viima, tekkis moment, mil mul õnnestus märkamatult kolonnist eemalduda ja peita end vangla territooriumil asuvate garaažide vahele, sealt ronida katusele, edasi müürile, ja hüpata alla Tartu maanteele. Kahjuks põgenemiskatse ebaõnnestus, sest ka tänavanurgal seisis valvur, kes mu vasaku jala puruks tulistas. Järgnes neli kuud Patarei vangla haiglas ja kui juba karkudega käia suutsin, saadeti aastaks Harku laagrisse turbatööstusesse tööle. Küll seal võis kohata huvitavaid inimesi, olin samas barakis August Annisti ja omaaegse majandusministri Korneliga. Septembris 1946 saadeti mind Komisse sunnitöölaagrisse. Vabanesin 1955. Tööle hakkasin Eritööde Trustis, mis ehitas veevärki. Elu oli küll raske, kuid ei suutnud jätta oma õppimise jonni - läksin töö kõrvalt õppima Tallinna Töölisnoorte Keskkooli. See oli õnnelik valik, sest seal "istus ees" neiu Luule, kellega pärast kooli lõpetamist abiellusime. Õppisime koos Luulega veel kolm aastat TPI-s ehituse ökonoomikat, aga elu ja töö tulid täiel rindel peale ning lõpetamata see jäigi. Töötasin tervelt 25 aastat Vee- ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuses. Viimane amet oli ehitus- ja remonditalituse juhataja ning töökohaks Rahvusraamatukogu.
Oleme üles kasvatanud kaks toredat ja tublit tütart, arst ja klaveriõpetaja, kel mõlemal on neli last ja kes on ka ise juba vanavanemad.
Eks see ole saarlase visadus ja positiivne mõtlemine, mis elus aitab. Ühte hoidev pere, usk tulevikku ja head kaaslased.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing