IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - November 2008 

Muutu või sure - vali!

Taavi Veskimägi

Laialt aktsepteeritud stsenaariumide kohaselt kasvab maailma rahvastik 2050. aastaks poole võrra, globaalne SKP on neli korda suurem ning kõik see neelab võrreldes praegusega vähemalt kaks korda enam energiat.
Kuidas jääda energianäljases maailmas ellu? „Muutu või sure" oleks lühike reegel Eesti energeetikale. Energeetika vajab otsuseid, kuidas edasi.
Otsustamiseks on kätte jõudmas viimane aeg. Parem kehv otsus tänastele teadmistele tuginedes kui otsustamatus, lootes tuleviku tarkusele. Eesti vajab struktuurseid reforme, loomaks uusi arengueeldusi; muutused energeetikas on kesksed kolmanda põlvkonna reformide paketis.
Lähiajal peaks vastavalt valitsuse tööplaanile jõudma Riigikogusse uuendatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline arengukava. Peame suutma jõuda selle dokumendi menetluse käigus konkreetsete valikuteni. Energiapoliitilised valikud on strateegilises tähenduses Riigikogu 11. koosseisu ühed kõige laiema ja pikema mõjuga otsused. Seda nii majandus- kui julgeolekupoliitiliselt.
Eesti edasine areng sõltub paljuski energiapoliitikas langetatavatest valikutest. Energeetika-arutelu ei ole tänapäeva maailmas mitte pelgalt energeetika-arutelu, vaid riikide ja rahvaste konkurentsistrateegiate arutelu. Kes suudab ennast võidelda globaliseeruva maailma võitjate hulka, kes jääb kaotajate poolele. Euroopa planeeritav strateegia kliimamuutustega võitlemiseks seab Eesti ette täiesti uued väljakutsed. Meie eesmärk peab olema leida tasakaal majanduse konkurentsivõimeks vajaliku energiahinna ja varustuskindluse, energeetilise sõltumatuse ning keskkonnasäästlikkuse vahel.

Euroopa energiaalane naivism
Euroopa energiapoliitika on kliimamuutustega võitlemise poliitika. ELi energeetikat juhivad eesmärgid tõsta 20% energia kasutamise efektiivsust, vähendada 20% kasvuhoonegaaside emissiooni ja suurendada 20%-le taastuvate energiaallikate osa üldises ELi energia tarbimises 2020. aastaks. Tahtes saavutada üheaegselt kasvuhoonegaaside emissiooni vähenemist ja vähendada Euroopa sõltuvust imporditavatest kütustest, saab teha panuse taastuvatele energiakandjatele või tuumaenergiale.
Gaas, mis on madalaima CO2 emissiooniga kütus teiste enamlevinud fossiilsete kütuste - nafta ja süsi kõrval, on Euroopas ammendumas. Gaasile panustamine tähendab sõltuvuse kasvu kolmandatest riikidest. Kahjuks liiguvad paljud riigid Euroopas kergema vastupanu teed, rajades oma energeetika poliitiliselt „korrektsetele" gaasijaamadele. Vene Föderatsiooni valduses on riigina maailma suurimad tõestatud gaasireservid ja ta on maailma suurim gaasitootja. Kui Venemaal on pakkumine ja Euroopas rahuldamata nõudlus energiakandjate järele, siis saavad nad ühel või teisel kujul kokku. Olgu see siis torude kaudu või vedelgaasina. Kui me Euroopas ei hakka tuumaenergia arendamisse investeerima, siis kasvava energianõudluse rahuldamiseks on ainuke CO2 vähendamise eesmärgiga kooskõlas olev kiire lahendus päeva lõpuks gaasijaamad. Üle 50% 2030. aastaks vajalikest energiatootmise võimsustest on Euroopas veel ehitamata.

Eesti energianäljases maailmas
Elektritootmine põhineb Eestis praegu ca 92% ulatuses põlevkivil, millega pole võimalik ELi energiapoliitika raames vanaviisi edasi minna. Täna on olemas vaid alla veerandi tulevikus sisetarbimiseks vaja minevatest tootmisvõimsustest. Tagamaks varustuskindlust sellistele lähtetingimustele tuginedes on Eesti Energia hinnangul ainuüksi neil vaja lähema 8 aasta jooksul investeerida elektrivõrkudesse ja tootmisesse ca 50 miljardit Eesti krooni. Peamine küsimus on, millistel allikatel põhinevasse tootmisesse kui palju investeerida ja milline võiks ideaalis näha välja Eesti energiaportfell. Üks on selge - põlevkivi jääb, kuid oluliselt väiksemas mahus. Ilmselt tuleb lisaks kahele juba renoveeritud Narva Elektrijaamade katlale renoveerida veel kaks plokki. Kuigi, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks olen ma selles osas muutunud. Põlevkivile on praegu kordades efektiivsemaid rakendusi kui otse ahju ajada.
Teisalt on samuti selge - energianäljases maailmas ei tohi Eesti oma tulevikuenergeetikat rajada Venemaa gaasile. Ja seda mitte ainuüksi võimalike tarneraskuste pärast tootmisvõimsuste piiratusest tulenevalt, vaid ka poliitilise sõltuvuse vältimiseks Venemaast. Kuid gaas jääb paratamatult meie energiaallikate hulka.
Gaasi impordivõimaluste mitmekesistamiseks tuleks Läänemerre rajada lisaks Venemaa poolt Peterburi juurde plaanitavale vedelgaasi eksportterminalile ka üks importterminal. Miks mitte näiteks Muugale või Paldiskisse. Integreeritud ja piisavalt võimsatele ühendustele põhineva Põhja-Balti elektri vabaturu puhul muutuks majanduslikult atraktiivseks tuua vedelgaas meie regiooni ka Mehhiko lahest või Põhja-Aafrikast ning toota sellest elektrit ja sooja.

Stiimul erakapitalile
Taastuvad energiaallikad ei ole lahendus, tagamaks varustuskindlust majanduslikult mõistliku hinnaga. Kuid nad on oluline osa meie tuleviku energiaportfellis. Selleks tuleb jätkata taastuvate energiaallikate ning soojuse ja elektri koostootmisjaamade tegevuse soodustamist. Riigikogu eelmine koosseis võttis vastu otsuse oluliselt tõsta taastuvatel energiaallikatel põhineva elektri sisseostmise hinda. Seega, suuresti majanduslikud stiimulid erakapitalile investeerimaks taastuvelektri tootmisesse on loodud. Nüüd peab erakapital näitama, kas nendel allikatel põhinev elektritootmine on tõsiseltvõetav alternatiiv konventsionaalsetele allikatele.
Kindlasti on Eesti huvi piisavalt võimsatel ühendustel põhineva Põhja-Balti ühtse vaba elektrituru võimalik kiire välja arendamine. See võimaldab meil pikemas vaates ebamajanduslikke investeeringuid vältida, luua uusi võimalusi energiatootmiseks Eestis ja tuua juba nüüd tuumaenergia fossiilsete kütuste kõrval tugevalt turule. Põlevkivi jääb, taastuvate energiaallikate arengusse tuleb panustada, vedelgaas võib anda avatud turu tingimustes uusi võimalusi, kuid tuumata ei saa. Kõige selle saavutamise esimene eeldus on meie enda elektrituru (ja gaasituru) täielik avamine ELi piires ja vertikaalselt integreeritud energiamonopolide tükeldamine.
Euroopa energeetikapoliitika kujundamisel peab Eesti olema eestkõneleja. Euroopa peab lõpetama jätkusuutmatu energeetikapoliitika, kus energeetika võrdub kliimamuutustega võitlemisega. Tuleb asuda tegelema Euroopa energiaga varustatuse tagamisega ja seada majanduse konkurentsivõime esikohale. See muutus lahendab ka paljud meie probleemid.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing