IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - November 2008 

"Kommionud" varitsevad lapsi

Ken-Marti Vaher

Laste vastu suunatud seksuaalkuriteod jõuavad üha sagedamini ühiskonna teadvusse nii Eestis kui mujal maailmas. Riigil on laste kaitsel oluline roll.

Uudistevoog mitmel pool toimuvatest haarangutest pedofiilide, ahistajate ja lasteporno levitajate vastu tekitab paljudes järjest suuremat nõutust. Kas tõesti on igasugu hälbed võtmas üha laiemat ulatust? Või on hoopis õiguskaitsjad varasemast enam suutelised sääraseid kuritegusid avastama?
Tõenäoliselt nii seda kui teist. Infoajastul jõuab teave nende kuritegude avastamisest üha rohkemate inimesteni, samas pakub arenev tehnoloogia paremaid võimalusi ka näiteks lasteporno levitajatele. Selge on aga, et säärased seksuaalhälbed ei ole moodsa aja ilming.
Teisalt, nii peresisesed kui -välised laste vastu suunatud seksuaalkuriteod on iseenesest raskesti avastatavad ja sisuliselt varjatud iseloomuga. Nende kuritegude ohvritele, kes tihti on nooremad kui 12-aastased lapsed, mõjub toimepandu sedavõrd laastavalt, et vaid vähesed on võimelised sellest teada andma.

Kuritegelik paadumus
Olukord Eestis on sarnaselt mitmete teiste Euroopa riikidega murettekitav. Hinnanguliselt on aktiivseid ehk tegutsevaid pedofiile Eestis ligi 500. Võrreldes 2007. aastaga registreeriti 2008. aasta esimesel poolel ligi kaks korda enam alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegusid. Kasv tulenes peamiselt vägistamiste ja sugulise kire vägivaldse rahuldamisega seotud kuritegudest.
Lasteahistajate puhul on nende kuritegeliku käitumise korduvus äärmiselt kõrge. Seega on selge, et riik peab tegema kõik, et mõjutada lasteahistajaid loobuma uuest kuriteost või kuritegeliku paadumuse korral isoleerida nad oma võimalikest ohvritest.
2003. aastal seadis Res Publica juhitud valitsus prioriteediks perevägivalla ja laste vastu suunatud kuritegude tõkestamise. Esmajärjekorras tähendas see politseis ja prokuratuuris sellele keskendunud spetsialistide väljaõpetamist, sest tavapolitseinik ega prokurör ei suuda saada kontakti kannatanutega ja käsitleda neid väga delikaatse iseloomuga juhtumeid. Lisaks on viimastel aastatel kehtestatud lähenemiskeelu kohaldamise võimalus alaealiste vastu korda saadetud kuritegude puhul ja jõustatud nn lastega töötamise piirangute seadusemuudatuse pakett, mis peaks muutma võimatuks lastevastases seksuaalkuriteos süüdimõistetute töötamise vahetult lastega seotud ametikohtadel (õpetaja, lapsehoidja jne). Tööandjatel on kohustus kontrollida töölevõetava isiku karistusandmeid, samuti on lapsevanematel võimalus saada teavet seksuaalkurjategijate karistatuse kohta.

Säästa last uuest traumast
Arutelud praktikute ja lastekaitse ekspertidega on toonud esile vajaduse aga veel mitmeteks sammudeks, et kaitsta lapsi neid varitsevate ohtude eest. Esiteks - muuta kriminaalmenetlust nii, et oleks välistatud vägistatud või ahistatud alaealiste mitmekordne tunnistuste andmine ja kohtusaali vedamine. Tänane kohtupraktika on sedavõrd ebaühtlane, et vajab kiiret sekkumist. Teiseks tuleks vaadata üle ja muuta rangemaks mitmed karistusseadustiku lastevastaste kuritegude sanktsioonid. Kolmandaks jõudis lõpuks Riigikokku koalitsioonileppes kokku lepitud nn tagatisvangistuse eelnõu, millega ka Eestis seadustatakse paadunud kurjategijate, sealhulgas seksuaalkurjategijate karistusejärgne kinnipidamine nende ohtlikkuse korral.
See seadus tuleb kiiresti vastu võtta. Ja neljandaks on vaja oluliselt laiendada erinevate võõrutus- ja teraapiaprogrammide rakendamist korduvate seksuaalkurjategijate suhtes. Samuti luua kriminaalmenetluses võimalus suunata õigusrikkuja kohustuslikus korras vastavasse sotsiaalprogrammi.
Lähtuvalt alaealiste vastu suunatud süütegude ohtlikkusest on määrava tähtsusega riigi võimalikult kiire ja otsustav reageerimine. Mitmed ettepanekud vajaksid kiireloomulist lahendust, mistõttu on vaja juba lähiajal algatada vastavad seadusemuudatused.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing