IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - November 2008 

Kas Eesti julgeolek on tagatud?

Toivo Jürgenson

Eesti taolise riigi puhul ei saa vist kunagi olla muretu, et meie julgeolek on täiel määral tagatud. Praegu on see küll paremas seisus kui kunagi varem, arvestades meie kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu.

Esimene probleem meie ja Euroopa jaoks on kujundada poliitiline tahe uute julgeolekuohtude realistlikuks hindamiseks.
Eriti Gruusia kriis pani punkti eelmise sajandi lõpuaastate optimismile, nagu oleks sõdade ja konfliktide ajalugu lõppenud ning rahvaste areng hakkab kulgema rahumeelse maailmakorra raames.
Kuid ohud seostuvad mitte üksnes Gruusiaga. Rahvusvaheline terrorism, mis on suunatud maailmakorra õõnestamisele tavainimeste valimatu hävitamise kaudu ükskõik kus, massihävitusrelvade äärmuslaste kätte sattumise dramaatiliselt kasvav oht (Iraani ja Põhja-Korea tuumarelvaprogrammid), etniliste konfliktide laienemine (mille taga on sageli toorainete kontrolli taotlused), vähemuste ahistamine (näiteks kristlastest ajalooliste vähemuste väljatõrjumine kõigist Lähis-Ida maadest), energia- ja toiduainete kriis, kliimamuutused... Riskide loetelu on pikk.

Sellel taustal on kasvavaks julgeolekuriskiks rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ÜRO ning Euroopa Liidu nõrgenev suutlikkus ja tahe neile väljakutsetele jõuliselt, koordineeritult ja veenvalt reageerida. Iraani ohu suhtes on ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtnud viis resolutsiooni, mis on sisult järjest nõrgenenud, kuivõrd jõulist reageerimist takistab nii Venemaa ja Hiina reserveeritus kui ka Euroopa Liidu mõne liikme majandushuvid Iraaniga suhtlemisel.
Seda ära kasutades on Teherani äärmuslased võitnud aega, jõudmaks oma sõjaka programmiga sihile. Gruusia okupeerimisele reageeris Euroopa Liit õnneks küll üksmeelselt, kuid minimaalsel tasemel, et poolteist kuud hiljem tõtata jätkama Moskvaga strateegilisi läbirääkimisi. Seda olukorras, kus Venemaa pole mingeid tagatisi andnud ega kavatsegi anda, vältimaks jõu kasutamist edaspidi niihästi Gruusia kui ka teiste riikide suhtes.
Siit lihtne järeldus - Eesti julgeoleku tagamine on mitte üksnes jätkuv, vaid senisest kesksem ülesanne. Kättevõidetud vabaduse kaitsmiseks kahe protsendi rahvatulu eraldamine on elementaarne, kuid sellest ei piisa.

Vajame konkreetseid ettevalmistusi ja käitumismudeleid, kuidas konkreetselt korraldada meie abistamist kriisi korral. Vajame NATO nähtavamat kohalolekut ja solidaarsusavaldusi.

Vajame Euroopa Liidu ning NATO tunduvalt suuremat üksmeelt ning veenvaid näiteid, et võtame oma väärtuste, sealhulgas solidaarsuse ellurakendamist tõsiselt.
Eelkõige on aga meie asi võtta omaenda riigi kaitset tõsisemalt kui kunagi varem. Eesti riigi julgeolek saab tugineda ainult rahva enda kaitsetahtele.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing