Ajakiri Maailma Vaade - 6 - 2008 (kõik artiklid) 

Iraan - võimalus ja väljakutse

Struan Stevenson

Euroopa parlamendi liige, ERP-ED fraktsiooni aseesimees,
Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade intergrupi kaasesimees, Suurbritannia

Iraan - võimalus ja väljakutse USA järgmisele presidendile

President George W. Bushi probleemiderohke ametiaeg hakkab lõpule jõudma ning juba praegu on selge, et kas Barack Obama või John McCain peab presidendiks saades temalt üle võtma mitte just rõõmustava pärandi Lähis-Ida konflikti näol. Mõlemad kandidaadid on teatanud, et Iraan on nende poliitikas võtmekohal, kuigi vaade sellele on täiesti erinev. Obama usub läbirääkimistesse Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga - sõgeda riigijuhiga, kes on korduvalt maailmale kuulutanud, et tahab Iisraeli maamunalt pühkida, ning ehitab aina tuumarelvi, mis tal seda teha võimaldaksid. McCain ütleb umbmäärasemalt, et kavatseb presidendiks saades kasutada kogu oma käsutuses olevat võimu, et takistada Iraani arendamast oma tuumarelvastikku. Valik rahu sobitamise ja sõjalise sekkumise vahel tundub tohutult lai.

Kuivõrd Euroopa Liit on kategooriliselt sõja vastu, ei näe ta muud alternatiivi kui jätkata järjekindlalt oma rahupoliitikat. Javier Solana teeb Teheranis küll karme sõnu, kuid annab alati mullade nõudmistele järele. Hiljutine piinlik läbikukkumine seoses Iraani peamise opositsioonijõu PMOI/MEK kandmisega terrorismi musta nimekirja näitas sellise strateegia kõige hullemat külge. Kasvav rahuolematus Iraaniga ning üha suurem toetus PMOI-le on mullade paranoia lõkkele puhunud. Need turbanites türannid juhivad reþiimi, mis on ette võtnud represseerimise mahus, mis paneks punastama isegi Põhja-Korea. Hukkamised ja piinamised on Iraanis igapäevane asi. Vabadus ja demokraatia on tuhmunud unelm. Mullade käsi on mängus pea igas terroriaktis, mis maailmas viimase 20 aasta jooksul toime on pandud. Nende pahatahtlikkust on näha Palestiinas, kus nad on rahva ässitanud kodusõjale ja riigi lõhestanud. Nad toetasid Liibanonis Hezbollah't sõjas Iisraeli vastu, andes neile relvi ja raha. Ja nagu Obama ning McCain vägagi hästi teavad, tugevdavad nad pidevalt oma haaret naaberriigi Iraagi suhtes, andes mässulistele raha, väljaõppinud sõdureid ning tänapäevaseid relvi, et need saaksid valimatult tappa nii süütuid tsiviilisikuid kui ka liitlaste sõjaväelasi.

Mullad vihkavad ja kardavad PMOI-d ja selle poliitilist haru, Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu (NCRI), mida juhib südikas naine Maryam Rajavi. Nõukogu püüded saavutada Iraanis ilmalik demokraatia koos inimõiguste, naiste õiguste ja põhivabaduste tunnustamisega, piinamiste lõpetamisega, surmanuhtluse kaotamisega ning tuumarelvade hävitamisega on otseses vastuolus kõigega, mille nimel mullad valitsevad. Sellest ajast peale, kui mullad 29 aastat tagasi võimule tulid, on nad mõrvanud 120 000 PMOI toetajat Iraanis ning ässitanud palgamõrtsukad kallale paljudele teistele kogu maailmas. Soov likvideerida iga hinna eest see peamine oht nende kägistavale võimule määrabki nende välispoliitikat. Iga Lääne vahendaja saab nende käest loetelu nõudmistest, millest esimene on, et PMOI tuleb tunnistada terrorirühmituseks, nii et selle varad saaks külmutada ja nende tegevust oluliselt piirata. Ja Lääs oma haledas naiivsuses ning lipitsevas ihas naftat ning dollareid lubavate lepingute järele on alati nõus.

Kui Jack Straw oli Ühendkuningriigi välisminister, tunnistas ta, et pani PMOI saareriigi terrorisminimekirja mullade otsesel nõudmisel ning veenis ka ministrite nõukogu tegema sedasama Euroopa Liidu nimekirja puhul. Selle komejandi lõpetas hiljuti Ühendkuningriigi apellatsioonikohus määrusega, mis kohustab Briti siseministrit kõrvaldama PMOI UK terrorisminimekirjast, sedastades, et selle organisatsiooni panemiseks kõnealusesse nimekirja ei ole mitte ühtki põhjust, ning lisades, et „on häbiväärne, kui palju on otsustusprotsess käesolevas asjas hälbinud standarditest, mille meie avalik õigus on seadnud ja mida iga selle subjekt on harjunud eeldama." Mullad aga ei lase end sellest häirida ja otsivad Euroopas agaralt teisi riike, kes oleksid valmis nende asja ajama, pakkudes vastutasuks ahvatlevaid lepinguid ning petlikku lubadust lõpetada Iraani kiirelt arenev uraanirikastusprogramm. Loomulikult jäävad kõik need tõotused täitmata ning PMOI hiljutiste andmete kohaselt töötavad mullad mitte ainult tuumalõhkepeade, vaid ka nende edasitoimetussüsteemide kallal usinalt edasi. Samuti on teada, et mitu ELi liikmesriiki eirab süüdimatult ÜRO sanktsioone, vaadates mööda oma suuremate korporatsioonide tegevusest, kes tarnivad Iraani revolutsioonilisele kaardiväele (IRGC) selle tuumarajatiste jaoks tunneli ehitamise varustust ning muud mitmeotstarbelist kõrgtehnoloogiat. Nende riikide kõrvus kõlab raha hüüd ilmselt valjemini kui rõhutute karjed.

Sedamööda, kuidas nii Barack Obama kui ka John McCaini jaoks läheneb presidendivalimiste lõppvoor, peaks kumbki neist suhetes Iraaniga hoolikalt kaaluma alternatiive rahupoliitikale või sõjalisele sekkumisele. Uuel presidendil on oma ametiaja alguses ideaalne võimalus näidata mulladele, et me ei loobi tühje sõnu, vaid kõrvaldame PMOI-le seatud piirangud, andes Iraani allasurutud rahvale lootust, et organiseeritud vastupanuliikumise kaudu on võimalik saavutada režiimivahetus ning taastada rahu, vabadus, demokraatia ning õigusriiklus.

Taustaks:
the People's Mojahedin Organization of Iran - Iraani Islamistlike Vabadusvõitlejate Organisatsioon

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing