IRLi ajaleht „Kindel Sõna“ - Oktoober 2008 

Haldusreformi kurb saatus

Mart Laar

Haldusreformi kurb saatus

Viimase aasta kohtumistest maavanemate, omavalitsusjuhtide,
eriti aga suurematest keskustest väljaspool elavate inimestega on korduvalt jutuks tulnud minister Tarmo Looduse poolt 2001. aastaks kavandatud haldusreformi kurb saatus.

Kuigi omavalitsusjuhid avameelselt kinnitavad, et Looduse variant oleks olnud valus, tunnistavad nad, et kokkuvõttes olnuks kõigile parem, kui riik oleks sellel hetkel asja jõuga ära teinud. Haldusreformi läbikukkumine on läinud Eestile kõigi nende meelest kalliks maksma - omavalitsuste nõrkus pole neil võimaldanud oma huve kaitsta ega tagada regionaalsete huvide kaitset. See on kaasa toonud „hiiliva" haldusreformi ehk võimu järjest kiireneva nihkumise kohtadest keskusesse.

Mis 2001. aastal siis juhtus, miks jäi reform toimumata? Isamaaliidu, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna koalitsiooni moodustamise järel 1999. aastal lepiti kiirelt kokku, et haldusreformita Eesti edasi ei pääse; tõdeti, et vabatahtlikkuse alusel seda teostada ei saa, ning volitati reformi teostama siseminister Tarmo Loodus.

Kui seni oli suuremaid reforme Eestis teostatud kiirelt ning tihti pikemalt kaalumata, siis nüüd otsustati käituda vastupidiselt. Reformi teostamiseks moodustati laiemat avalikkust kaasavad komisjonid, telliti uurimusi teadlastelt, räägiti reformi kava kohtadel põhjalikult läbi ning hoiti avalikkust selle käiguga kursis.

Teada värk, mis Laar teeb.

Eestis polnud omavalitsust, mida Tarmo Loodus reformi ettevalmistamise käigus külastanud poleks. 2001. aasta suveks oli põhjalik reformikava koos selle teostamiseks vajalike eelnõude kavadega valmis. Tegemist polnud seejuures mitte ainult kihelkondlikul alusel moodustatud omavalitsuste uue „kaardiga", vaid terviklike sammudega, mis pidid tõstma omavalitsuste konkurentsivõimet, tugevdama regionaalset haldust ning tagama Eestile senisest ühtlasema arengu. Enamikus omavalitsustes oleks nende ühinemine toimunud vabatahtlikult, administratiivset liitmist tulnuks kasutada vaid üksikutel juhtumitel. Samas oli selge, et vabatahtlik ühinemine sai toimuda vaid seetõttu, et kõigile oli teada, et Laar vajadusel reformi jõuga läbi viib.

Haldusreform valmistati küll põhjalikult ette, kuid selleks kulunud aja jooksul sai valitsuskoalitsiooni jõud reformi läbiviimiseks otsa. Reformierakond võttis - esialgu vaikselt ja varjatult - suuna uue valitsuse moodustamiseks otsustades esiteks lüüa noa selga haldusreformile, lootes sellega oma presidendikandidaadile suuremat toetust leida.

Ettekäändeks haldusreformi läbikukutamisel olid selleks kasutatud sunnimehhanismid, milleta haldusreformi terviklik teostamine aga võimatu on. Kuigi sama olid haldusreformi arutlusel kinnitanud kõik Reformierakonna ministrid, ei takistanud see Reformierakonnal reformile jala taha panemist. Nii võttis Reformierakond vastu otsuse toetada vaid täielikult vabatahtlikku haldusreformi, mis paraku reformi teostamise võimatuks muutis. Nii vajus Looduse reformikava minevikku, Arnold Rüütlist sai president, Reformierakond tõi suurde poliitikasse tagasi Edgar Savisaare, sõlmides temaga Tallinnas koalitsioonileppe, millele järgnes kolmikliidu lagu-nemine.

Ohver võimuvõitluse altaril

Valitsuse lagunemisest kurvem oli võimuvõitluse altarile ohvriks toodud haldusreformi põhjalaskmine. Selle teostamisel oleks Eesti praegu tunduvalt kindlamal alusel, Euroopa tõukefondid kasutatud võrreldamatult efektiivsemalt, Eesti regioonide konkurentsivõime kõrgemal tasemel. Haldusreformi läbikukutamisele järgnenud aastad on üheselt demonstreerinud, et vabatahtlikkuse alusel pole seda võimalik teostada. Nii tähendas kinnitus, et haldusreformi on võimalik teha vaid vabatahtlikult, tegelikult otsust seda üldse mitte teha.
Selle kogemuse taustal tegi regionaalminister Siim-Valmar Kiisler igati õigesti, üritades enne uute kaartide joonistamist ning haldusreformiks vajalike eelnõude koostamist välja selgitada koalitsiooni suutlikkust ning tahet terviklikku haldusreformi teostada. Vastasel korral oleks minister paar aastat reformi ettevalmistamisega Tarmo Looduse kombel vaeva näinud, mille lõpetuseks oleks Reformierakond talle teatanud, et töö tuleb prügikasti visata, sest omavalitsuste ühinemine võib toimuda vaid vabatahtlikkuse alusel.

Haldusreformile poliitilise toetuse saamiseks pöördus minister koalitsioonierakondade poole küsimusega, kas nad peavad haldusreformi teostamisel võimalikuks ka omavalitsuste administratiivset liitmist. IRL andis sellele jaatava vastuse, sotsiaaldemokraatide vastus avas võimaluse küsimuse arutamiseks, Reformierakonna vastus oli ühemõtteliselt eitav. Sellega ei jäänud ministril üle muud, kui teatada, et see valitsus haldusreformi ei teosta.

Kindlasti ei kavatse IRL jonni jätta - haldusreform on Eestile möödapääsmatult vajalik ning kavatseme selle ettevalmistamiseks tööd teha. Loodetavasti kogub ükskord julgust ka Reformierakond ning asub oma nime viimaks õigustama ja Eestile olulisi reforme mitte ainult sõnades, vaid tegelikkuses teostama.

Varem ilmunud

Meedia kiirotsing